Schalke kui rahvustunde mõõdupuu (1)

Haamer ja vasar – kaevurite sümbolid. Foto: watson.de

Eelmisel kolmapäeval toimus Gelsenkirchenis erakorraline jalgpallimäng, mis täitis üht osa kuulutamaks Saksamaale ja kogu ülejäänud maailmale ühe kultuurilis-sotsiaalse ajastu lõppu.

Ruhri piirkonnas, Gelsenkirchenist kaheteistkümne kilomeetri kaugusele jäävas veidi enam kui saja tuhande elanikuga Bottropi nimelises linnakeses lõpetas tegevuse söekaevandustehas Prosper-Haniel, viimane selletaoline Saksamaal.

Et söekaevandus oli andnud piirkonnale näo ja iseloomu ligemale kahe sajandi jooksul, pole põhjust imestada, et toda sündmust aidati ajalooks kirjutada ka Gelsenkircheni jalgpallistaadionil; seda enam, et linna suurklubi enda tegevus sai 1904. aastal alguse just kaevurite initsiatiivist. Nii peetigi kolmapäeval kohaliku Schalke ja Leverkuseni mängu eel kõnesid, vahetati viisakusi, lauldi ning seda kõike ümbritses visuaalselt võimas vaatepilt.

Väljakule oli veeretatud raudkärus põlev kivisüsi, tribüünidel lahti rullitud pildid tööle asuvatest kaevuritest ning jalgpallureid väljakule saatnud lastele oli peanupu otsa surutud kaevurikiivrid.
Schalke jalgpallurid ise olid aga selga ajanud särgid, milleks klubi pidi eelnevalt jalgpalliliiga eriluba taotlema. Sinistel särkidel, mille rinnaesiselt on viimastel aastatel vastu vaadanud Gazpromi logo, olid sel korral kaevurite sümbolid – haamer ja vasar – ning üksteist erinevat sõnakombinatsiooni, mis ühel või teisel moel ajaloolisele sündmusele viitasid.

REKLAAM

Väravavaht Ralf Fährmanni särgil seisis Kumpel & Malocher Club, mis otsetõlgituna tähendab kaevurite ja raske töö tegijate klubi, kuid omab saksa keeles sügavamat tähendust, kuna Kumpel'it sobib tõlkida ka kui kamraadi, sõpra. Samuti olid särkidel viited endistele kaevandustele nagu Hugo, Alma, Hibernia, Wilhelmine Victoria ja loomulikult Prosper-Haniel. Viimast võis silmata Daniel Caligiuri särgil.

Ralf Fährmanni särgile on kirjutatud Kumpel & Malocher Club, mis tähendab kaevurite ja raske töö tegijate klubi, kuid omab saksa keeles sügavamat tähendust, kuna Kumpel tähendab ka sõpra. Foto: watson.de

Miks viimase söekaevanduse sulgemisest just Gelsenkirchenis sedavõrd suurejooneline ettevõtmine tehti, selle äratundmise võiksimegi järgnevalt eesmärgiks seada. Ja olgu juba ette öeldud, et suure tõenäosusega on põhjuseid rohkem, kui eelpool viidatud klubi tekkelugu.
Kuigi meie ülesanne siin pole ülevaate andmine söekaevanduse ajaloost, siis päris mööda sellest ka ei pääse. Olgu see siis õige pisikeseks kokkusurutuna edasi antud.

Alustada sobib ajaloolise rea lõpust, kuna valdkonna olulisust näitab juba ainuüksi see, kuidas saksa ühiskond viimastel päevadel teemat käsitlenud on. Nii fikseeris ajakirjandus ligemale kahesaja aasta pikkuse tööstusharu lõpulejõudmise minutilise täpsusega – eelmisel reedel tulid viimased kaevurid 1200 meetri sügavusest maapinnale kaheksateist minutit pärast nelja. Tolle viimase rühma juht, 50-aastane Oberhausenist pärit Jürgen Jakubeit hoidis liftist väljudes süles viimast tükki musta kulda, seitsmekilost kamakat kivisütt, mille ta telekaamerate ning mõnesajapealise publiku ees riigi president Frank-Walter Steinmeierile üle andis.

"See siin pole vaid tükk kivisütt," teatas Steinmeier. "See siin on ajalugu." Tema vasakul käel seisnud Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, kelle roll seisnes sündmusele kaalukuse lisamises, noogutas nõusolevalt. Selle toiminguga oli lõpule jõudnud protsess, mille Saksa valitsus 11 aastat tagasi käivitas – sulgeda kõik riiklikult doteeritud kaevandused.

Steinmeieri paremal käel seisnud Jakubeit hoidis aga pilku maas. Tolles hoiakus väljendus siiras kurbus, kurbus lõppenud ajastu pärast, mis oli pakkunud tööd ja sotsiaalset turvalisust põlvkondade kaupa. Näiteks toosama Bottropi kaevandus oli tegevust alustanud 1863. aastal, ning söekaevaduse kõrghetkel, 1950ndatel, oli Lääne-Saksamaal umbes 150 kaevandust, kus töökoha oli leidnud üle 600 000 inimese.

Schalke meenutas kohtumises Leverkuseniga ajaloolise tähtsusega kaevandusi. Foto: watson.de

Kuid meie eesmärgiks, nagu öeldud, pole ümber jutustada söekaevanduse ajalugu ning isegi mitte söekaevanduse tähenduse väljaselgitamine konkreetselt Gelsenkircheni linnale ja selle elanikele, vaid hoopis näidata, millist laiemat ühiskondlikku tähendust omab kolmik: kivisüsi – Gelsenkirchen – Schalke. Julgen koguni väita, et nimetatud kolmikkombinatsioon on ühel ajaperioodil olnud kogu riigi identiteedi kujundamisel domineerival positsioonil, kusjuures üheks kõrvalsaaduseks tolles protsessis võib pidada Schalke kujunemist Saksamaa kõige populaarsemaks jalgpalliklubiks. Nende väidete kaitsmiseks tuleb ajas enam kui kaheksakümmend aastat tagasi minna.

Gelsenkircheni Schalke ajaloos on aasta 1934 väga oluline, kuna tol aastal jõudis klubi Saksamaa jalgpalli absoluutsesse tippu. Sellele järgnenud üheksa aasta jooksul võideti Saksamaa meistritiitel kuuel korral, viiel korral jõuti karikafinaali. Nimetatud vahemikus, 1934–1942, jõudis meeskond igal hooajal meistrivõistluste või karikasarja poolfinaali.

Et konkreetne sündmus omandaks aga laiema ühiskondliku tähenduse, selleks peavad omavahel sobituma mitmed tegurid, nagu näiteks aeg, koht ning kontekst ehk valmisolek pidada konkreetset sündmust tähenduslikuks. Arusaadavalt on kõnealune ajavahemik Saksamaal iseenesest väga tundlik, juba omas ajas uutest tähendustest teadlik olev, ning sellisele pinnasele pudenenuna omandasid Schalke tiitlid kaalukama sisu, kui noile mõnes stabiilsemas ühiskonnas omistatud oleks.

Saksa ajaloolane Wolfram Pyta on öelnud, et kuigi Saksamaal polnud tol perioodil väga palju rahvusliku uhkuse, rahvusliku üleoleku sümboleid, oli jalgpall selleks täiesti sobimatu. Puhtsportlikult on see väide igati mõistetav. Kui 1934. aastal jõudis Saksamaa koondis maailmameistrivõistlustel üllatuslikult poolfinaali, siis kaks järgmist suurt võistlust nii edukalt ei kulgenud. Berliini olümpiamängudel kaotati Adolf Hitleri silme all autsaider Norrale; kaks aastat hiljem, kolm kuud pärast Austria okupeerimist kaotas aga Saksamaa-Austria ühisvõistkond maailmameistrivõistlustel Šveitsile. Kusjuures viimase kahe kaotuse puhul tuleb arvesse võtta selle kultuurilis-poliitilisi tähendusi. Pidid ju saksa sportlaste võidud staadionil väljendama kogu rahvuse suurust, selle võimu ja üleolekut.

Seega ei saanud Saksamaa jalgpallikoondises kuidagi väljenduda nimetatud ühiskondlikud ootused, kuid selleks, et need ootused oleks saanud enda kanda võtta üks jalgpalliklubi, konkreetsel juhul Schalke, ei piisanud loomulikult vaid riigisisestest sportlikest saavutustest, vaid noodsamad saavutused pidid mingil moel haakuma mõne muu laiemat ühiskonda kõnetanud sündmuse või meeleoluga. Proovimegi nüüd noodsamad sündmused ja meeleolud Schalke sportlike saavutustega siduda.

Kinnitame esmalt, et 1930ndate keskpaiku oli Schalke üleriigiliselt tõepoolest väga populaarne. Selle toetuseks toob Pyta kaks näidet. Esiteks. 1936. aasta juunis kohtusid Schalke ja Nürnberg Saksa karika poolfinaalis neutraalsel väljakul Württembergi regiooni keskuses Stuttgardis, kusjuures mängule kogunenud 75 000 pealtvaatajat märkisid uut saksa rekordit. Pyta ütleb, et kuigi Württembergist polnud kohtumises ainsatki mängijat, moodustasid tolle piirkonna jalgpallihuvilised enam kui poole pealtvaatajaskonnast, kellest enamus toetasid Schalket. Loogilisem aga olnuks, leiab Pyta, et Württembergi elanikud toetanuks Nürnbergi, mis asub samuti Saksamaa lõunaosas.

Teise näitena viitab Pyta 1937. aastal Berliinis peetud samade vastaste vahelisele meistrivõistluste finaalile, kus samuti enamus Berliini piirkonnast pärit pealtvaatajaid Schalket toetas. Nüüd peamegi vastama küsimusele, millega Schalke populaarsust selgitada.

Kahtlemata oli üheks põhjuseks klubi sportlik edu. Näeme ju tänagi, kuidas globaalses plaanis kasvatavad oma populaarsust just sportlikult edukad klubid, sest iseenda sidumine võitjatega näib olevat inimesele loomuomane. Kuid kuna Schalke polnud jalgpallis ainuvalitseja (kõnealusel perioodil võitsid Saksa meistrivõistlused või karika ka Nürnberg, Hannover, Viini Rapid, FC Viin, Dresden SC, VfB Leipzig ja München 1860, jääks selgitus vaid puhtsportlikele tulemustele rõhutamisega üheplaaniliseks, nõrgaks, koguni sisutuks. Nüüd ongi tagumine aeg kinni haarata Gelsenkircheni geograafilisest asukohast, Ruhrist, ning tolle piirkonna spetsiifilisest panusest Saksamaa majandusse kõnealusel perioodil.

Esimese maailmasõja lõpp oli Saksamaale kui sõja kaotajale toonud kaasa mitmed kohustused, muu hulgas pidid sakslased võitjariikidele 1921. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt maksma reparatsioone 132 miljardit kuldmarka ehk 33 miljardit tolleaegset dollarit. Konteksti asetatuna – nimetatud summa ületas 1929. aasta rahvusliku koguprodukti pooleteisekordselt. Pealesunnitud kohustuste täitmine käis Saksamaale üle jõu, millele omakorda reageerisid Prantsusmaa ja Belgia, kes vahetu ekspluateerimise eesmärgil Ruhri piirkonna 1923. aasta jaanuaris okupeerisid.

Tööstussüdamest ilmajäämine viis Saksamaa majandusliku krahhini. Ühe vastukäiguna kutsus Saksa valitsus Ruhri elanikke streikide kaudu üles passiivsele vastupanule. See aga tähendas, et valitsus pidi enda kohustuseks võtma sealsete elanike toetamise. Ja kuna Ruhr enam Saksamaale energiat ei tootnud, pidi riik hakkama sütt välismaalt sisse ostma. Sündmuste selline areng viis avaliku sektori eelarve hiigelpuudujääkideni, mille korvamiseks hakati raha juurde trükkima.

Kõrvuti kaevurid ja jalgpallurid – mõlemad valmis oma tööpõllule asuma. Foto: watson.de

Ühelt poolt väljendus tulemus hüperinflatsioonis, teisalt, ning meie siinseid eesmärke silmas pidades tähtsaimgi – Ruhrist ilmajäämine väljendus ka saksa rahvale osaks saanud emotsionaalses häbis.

Tuleb siiski märkida, et kuna Prantsusmaa ja Belgia viisid Ruhri okupeerimise ellu sõjaaegsete liitlaste Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikidega konsulteerimata, avas see Saksamaale võimaluse ise Suurbritanniale ja Ühendriikidele läheneda. Näiteks Ühendriigid demonstreeris oma vastumeelsust sellega, et viis oma okupatsiooniväed Reinimaalt välja. Aastakümneid hiljem maailma poliitika kujundajaks tõusnud Ühendriikide poliitiku Henry Kissingeri sõnul olla asjade selline areng mõjunud Saksa poliitikutele lausa joovastavalt.

1933. aastal võimule tulnud Hitlerile sai Ruhri piirkonna tagasivõitmine üheks poliitiliseks põhieesmärgiks ning selle ülesande täitis ta Wehrmachtile toetudes 1936. aastal. Prantsusmaa ja Suurbritannia reageerisid vaid vormiliste protestinootidega.

Prantsusmaa soov kutsuda Ruhris esile separatistlikke liikumisi ei kandunud vilja, vaid tekitas hoopis vastupidise efekti. See omakorda annabki võimaluse väita, et lisaks söele ja terasele tootis Ruhr saksa rahvale ka positiivseid rahvuslikke emotsioone ning näib usutav, et see positiivsus haakus kõigega, mis tolle piirkonnaga seotud. Pyta väidab, et positiivsed emotsioonid kandusid üle ka jalgpalli ning Ruhri piirkonna edukaima jalgpalliklubina noppis need viljad Schalke.

Ent Pyta osutab ka võimalusele läheneda kõnealusele probleemile hoopis teisest suunast. Kuna Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSTP) hävitas võimule jõudes oma poliitilised vastased tervikorganisatsioonidena, sh ka spordiorganisatsioonid, võis toetuses töölisklubile nagu Schalke näha ka hääletut toetust NSTP poolt keelustatud poliitilistele vaadetele. Kuid jäägu selle mõtte edasiarendamine mõneks teiseks korraks.

Ühes võime aga küll üsna veendunud olla. Schalke populaarsus 1930ndatel ületas kaugelt Ruhri piirkonna piirid ning selle põhjusi, olgu need siis tõesti diametraalselt erinevad, tuleb otsida saksa ühiskonna väärtushinnangutest.

Kommentaarid

Ain   •  
(2001:1530:1000:3fb3:45.***)
Aitäh!

Sisene
KURIOOSUM MAARDUS
Eesti tippkohtunik eksis KTM-reegli kontrollimisega, Maardu pääseb tehnilisest kaotusest
EESTLASED VÄLISMAAL VÄRAVASOONEL
LEVADIA JA ROGICI TEED LÄKSID LAHKU
INGLISMAAL JA ITAALIAS
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
27
21
3
3
74:17
66
2.
Tallinna FCI Levadia
28
20
4
4
86:23
64
3.
Paide Linnameeskond
28
18
5
5
62:21
59
4.
Nõmme Kalju FC
26
14
10
2
50:26
52
5.
Tartu JK Tammeka
28
10
6
12
40:44
36
6.
JK Narva Trans
28
8
9
11
44:42
33
7.
Viljandi JK Tulevik
27
5
7
15
29:51
22
8.
JK Tallinna Kalev
27
4
5
18
18:70
17
9.
FC Kuressaare
28
4
5
19
17:67
17
10.
Maardu Linnameeskond
27
4
4
19
21:80
16
REKLAAM
SILM PEALE!

Vaata siit saate "Silm peale!" viimast osa!

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
66
Tallinna FCI Levadia
64
Paide Linnameeskond
59
Nõmme Kalju FC
52
Tartu JK Tammeka
36
JK Narva Trans
33
Viljandi JK Tulevik
22
JK Tallinna Kalev
17
FC Kuressaare
17
Maardu Linnameeskond
16
PREMIUM LIIGA SUVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK