Siim Avi: Saatuse iroonia ehk faktide mäng (5)
24. juunil tähistas Venemaa jalgpallikoondis maailmajagude karikaturniiril 1:2 kaotades sisuliselt 25 aasta möödumist oma esimesest matšist, mis oli samuti Mehhikoga (16. augustil 1992) ja mis lõppes tollal Venemaa 2:0 võiduga.
Vahepeal eksisteeris ajutine Sõltumatute Riikide Ühenduse (SRÜ) koondis, mis 1992. aasta EM-il kasutas irooniana mängueelsel meeskondade ülesrivistamisel Euroopa Liidu hümni, Beethoveni 9. sümfooniast teost "Ood rõõmule". Ei ole õnnestunud Youtube'ist üles leida ja vaadata, kas NSV Liidu lipu all kvalifitseerinud mängijad ka Friedrich Schilleri sõnu teadsid, kuid ka mängijad, kes esindasid hiljem Venemaad, olid hümni laulmisest vabastatud. Tollal, aastatel 1991-2000 Venemaa hümniks olnud Glinka "Patriootlikul laulul" puudusid sõnad.
Saatuse irooniana, kui Eesti koondise esimeses mängus 1992. aasta 3. juunil lõi Sloveeniale värava mittekodanik, praegu Venemaa Föderatsiooni passi omav Aleksandr Puštov, siis Venemaa Föderatsiooni (mitte arvestades tsaaririigi koondist) ajaloolise esimese värava Mehhiko vastu lõi Eesti õigusjärgne kodanik Valeri Karpin, kes vormistas isiklikel motiividel hiljem Eesti passi (tõendas ära, et esivanemad omasid Eesti Vabariigi kodakondsust enne 1940. okupatsiooni).
Valeri Karpin oleks võinud Eesti koondist esindada, kuid suuremad võimalused avanesid Venemaa lipu all mängimisega. Hea, et Mart Poom tõestas vastupidist— et läbi raskuste on võimalik tähtede poole liikuda ja tippklubisse jõuda.
Kuid ligi 10 aastat hiljem pärast koondiste moodustamist, vahetult enne MM-i Jaapanis ja Koreas avanes Valeri Karpinil võimalus mängida Eesti koondise (27.03.2002) vastu ning irooniliselt andis saatus märku ning tol õhtul armastas kogu Eesti Apelsini laulu sõdade kohaselt Operit. Narvast pärit pallur pidi Tallinnas kaotusekibedust tundma.
Kuigi Eestil, erinevalt Venemaast, ei avane võimalust (taasiseseisvunud) koondise esimese mängu aastapäeva tähistada mänguga sama vastase vastu, on saatus siiski märku andnud klubitasandil. Kas see on iroonia, et kuraditosin (ehk ebaõnne tähistavat 13) aastat tagasi mängis FC Flora sama peatreeneri Arno Pijpersi käe all Sloveenia vastasega? Kurvem võõrsil Goricalt saadud 1:3 kaotusest oli FC Flora väravavahtide treeneri Valdemaras Martinkenase (19 korda Leedu koondist esindanud ning Kiievi Dinamoga Ukraina meistriks tulnud) uppumine. Nüüd tuleb Arno Pijpersil ja Floral külastada 13 aastat hiljem saatuse irooniana uuesti Sloveeniat, seekord on Euroopa liigas vastaseks NK Domžale.
Kas minevik annab hingejõudu või on hoopis pärssivaks asjaoluks? Tuleb faktina meelde Sambia koondise finaalivõit Aafrika meistrivõistlustel 2012. aastal samas kohas (Gaboni pealinnas Libreville'is), mille lähistel hukkus 1993. aastal lennuõnnetuses traagiliselt kogu Sambia koondis.
Eesti kontekstis oleks paslik märkida, seda et 2015. aastal enne mängu Tallinna Levadiaga asetasid Belfasti Crusaders FC mängijad pärja ja klubi salli rahvuskaaslasest mootorrattaspordi legendi Joey Dunlopi mälestusmärgile. Ta hukkus 15 aastat varem Pirita-Kloostri ringrajal. Järgmise päeva õhtul sammus Põhja-Iiri võistkond Tallinnas Meistrite liiga teise eelringi.
Loodame, et Floragi suudab olla saatusest suurem ning sammuda järgmisesse ringi eurosarjas. See on sündmus, mis toimus viimati 11 aastat tagasi, kui UEFA karikasarjas lülitati välja Oslo Lyn.
Loo autor Siim Avi on jalgpalli mälumängu Eesti meistrivõistluste korraldaja.
Kõige vahel on ilmselgelt mingisugune müstiline seos... Hea meel et ajakirjanik on vaeva näinud ja enda jaoks selle seose leidnud.
Oleks võinud muidugi ära märkida ka fakti, et nii Eesti kui Sloveenia klubisid esindavad pallurid on kõik(!!) olnud kunagi 13-aastased. Kokkusattumus või saatuse iroonia!?!
