MM-finaalturniiri lõpusirgel olen mõelnud pealkirjas esitatud küsimuse peale, aga veel rohkem selle peale, mil moel ja määral on võimalik sellele küsimusele objektiivselt vastata.

Kuna nii finaalis kui ka pronksimängus ei liigituks kummagi osapoole võit enam üllatuste hulka, siis ongi paras aeg see üllatuste teema ära klaarida.

Valisin välja neli võimalust sellele küsimusele vastata ning kõik neli varianti viivad antud MM-i puhul erinevate vastusteni. Ma käin need variandid lühidalt läbi, alustades kõige subjektiivsemast ja lõpetades kõige objektiivsemaga.

Osad vastused pealkirjas esitatud küsimusele on kahtlemata tõele lähemal kui teised. Samas näib paradoksaalselt, et mida lähemale me liigume objektiivsele käsitlusele üllatustest, seda vähem need üllatused üllatavad.

1) Isiklike ootuste alusel

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et üllatus on "kellegi imestus, hämmastus millegi ootamatu, etteaimamatu puhul". Niisiis on üllatus otseselt seotud ootustega ning kui me mõistame üllatuse all kellegi isiklikku kogemust, siis sõltub üllatus konkreetse inimese ootustest.

Kui MM-i vaatavad miljard inimest, siis on sellele küsimusele ka miljard vastust, ja puudub kriteerium ühte teisest õigemaks lugeda. Kahjuks ei sisalda need vastused siis ka üldisemalt huvipakkuvat infot, kui just arvaja isik meile mingil põhjusel eriti oluline ei ole. Statistiliselt oleks küll võimalik ka miljard vastust kokku võtta, kuid saadud järeldused oleks äärmiselt lihtsustatud ja puhtalt kvantitatiivsed.

On see siis üllatuste MM või ei ole? Pigem ei ole. Minu jaoks isiklikult oli pigem üllatav üllatuste vähesus, sest turniiri eel hindasin ma Araabia ja Aafrika koondiste võimalusi üle (ma ei oodanud, et kliimakontroll staadionitel nii hästi toimib ja keskkonnamõjud minimaalseks muudab). Suures plaanis on kõik läinud ootuspäraselt ja mõned erandid vaid kinnitavad reeglit. Marokot hindasin ma juba turniiri eel kõrgelt.

2) Avaliku arvamuse alusel

Objektiivsemat vastust otsides võime rääkida isiklike ootuste asemel üldistest ootustest. Selleks on vaja küll piiritleda, milliste indiviidide arvamused lähevad avaliku arvamuse kujunemisel rohkem arvesse ja kelle omad ei loe üldse, kuid see ei ole sugugi nii keeruline ülesanne kui esmapilgul võib tunduda. Intuitiivselt anname me sedasorti hinnanguid kogu aeg ning keegi ei eeldagi selliselt valikult teaduslikku alust ega täpsust.

Paraku kaasneb sellise tunnetuspõhisusega taas suur subjektiivsuse osakaal. Lõpuks jääb see ju ikkagi indiviidi otsustada, et kes on piisavalt kvalifitseeritud arvajad ja millised on piisavalt veenvad narratiivid. Siiski on need indiviidide otsused oluliselt rohkem teineteisega seotud, sest neid hinnanguid andes tugineme me paljuski juba levinud arusaamadele ja narratiividele. Nii on lõpptulemuseks palju püsivam (ja küllap ka usaldusväärsem) jalgealus.

On see siis üllatuste MM või ei ole? Pigem on. On olnud üllatavaid narratiive nagu Aafrika esmakordne poolfinaalkoht ning paari tippkoondise (Saksamaa, Hispaania) varakult langemised. Lõpuks selgitavad aga maailmameistri ikkagi koondised, kes kuulusid algusest peale soosikute ringi, ja just finaal ja selle võitja määravad paljuski selle, kui üllatuslikuna üht turniiri meenutama jäädakse.

3) Koefitsientide alusel

Ilmselt ei leidu usaldusväärsemat allikat sportlike ootuste hindamisel kui kihlveokontorite poolt pakutavad koefitsiendid. Kontorite eesmärgiks on muidugi määrata mitte maksimaalselt täpseid, vaid maksimaalselt tasuvaid koefitsiente, ent kui keegi suudaks hinnata ootuseid kontoritest oluliselt täpsemini, siis viiks see kontorite vaesumiseni. Kontorid aga suplevad rahas, nii et meil on põhjust nende pakutavaid tõenäosusi üldjuhul usaldada.

Ent üllatuste kindlaks tegemisel ei pääse me ka siin subjektiivsest sisendist. Sest isegi kui meil on käepärast üsna objektiivsed tõenäosused kõikvõimalike sündmuste kohta eraldivõetuna, jääb see lõpuks ikkagi meie endi otsustada, milliseid sündmuseid me võrdlema peaksime ja kust jookseb piir, kust algavad üllatused. Kas me peaksime näiteks vaatama seda, kui üllatuslikud olid alagruppidest edasipääsejad, või loevad ainult finalistid? Või peaks me võrdlema kõigi 64 kohtumise lahknevusi ootuspärasusest? Jne.

On see siis üllatuste MM või ei ole? Kindlasti on. OddsPortal.com arhiiv võimaldab mugavalt võrrelda viie viimase MM-i mängude koefitsiente. Selgub, et koguni kaheksa mängu lõppesid sel MM-il tulemusega, mille võitja või viigi koefitsient oli mängu eel 6 või suurem (see tähendab, et nende tulemuste tõenäosust hinnati väiksemaks kui 17%). Eelmise nelja finaalturniiri peale kokku sündis nii üllatavaid lõpptulemusi vaid kuus!

4) Koefitsientide loogika alusel

Absoluutselt objektiivne vastus ei ole meie võimuses, sest see eeldaks täiuslikku informatsiooni kõikvõimalike muutujate ja nende vastasmõjude kohta, mida jalgpallimängu puhul teada ja kokku arvestada pole lootustki. Kui me aga lähtume siiski eeldusest, et kihlveokontorite pakutavad tõenäosused on üldiselt tõelähedased ja usaldusväärsed, siis kas me saame üldse veel mingitest üllatustest rääkida?

Võtame näiteks Saudi Araabia võidu Argentina üle, mis peaks olema viimase viie MM-i kõige ootamatum lõpptulemus. OddsPortali järgi hindasid kontorid saudide võidu koefitsiendiks keskmiselt 25,52 (ehk pisut vähemtõenäoliseks kui 4%). Ent kas jämedalt 4% suuruse tõenäosusega sündmuse toimumine on siis tõesti üllatus? See tähendab ju, et sajast mängust neli pididki samas olukorras lõppema Saudi Araabia võiduga, ning seekord juhtus lihtsalt olema üks neist kordadest, mis suures plaanis on igati ootuspärane.

On see siis üllatuste MM või ei ole? Muidugi mitte. Igal sündmusel on oma ootuspärane tõenäosus, nii et üllatustulemusi pole üldse olemas ja nii pole olemas ka üllatuste MM-e.

*

Ka subjektiivsetel tasanditel on alati võimalik tagantjäreletarkusega kõik ootamatused ära seletada ja lahknevad narratiivid kokku siduda. Objektiivsetel tasanditel valmistatakse aga seda tagantjäreletarkust ette juba enne mängude toimumist, sest kui igale sündmusele on määratud usaldusväärne tõenäosus, siis nende sündmuste realiseerumine ei saa enam kunagi olla tõeline üllatus. See oleks siis justkui ettejäreletarkus.

Ma usun, et olenevalt olukorrast ja eesmärgist võib olla mõistlik mõelda üllatuste peale erinevate vaatenurkade alt. Kui eesmärgiks on jalgpalli vaatamisega kaasnev vaatemängulisus (mille hulka peaks kuuluma ka üllatused), siis võib olla mõistlik ratsionaalsuse ja objektiivsuse püüdlusega piiri pidada ning lihtsalt oma subjektiivset sisetunnet järgida.