Näpunäited kuulsas La Masia akadeemias Barcelona tulevikutähti koolitanud treenerilt. Jutuajamine aastaid Liverpooli särki kandnud ja koondise kaptenina EM-ile viinud Martin Škrteliga, kes töötas põgusalt Dunajska Streda spordidirektorina. Igapäevane töö keset rikast ja mitmekülgset jalgpallikultuuri – selline on teist hooaega Slovakkia esiliigaklubi ŠTK Šamorini peatreenerina töötava Vladimir Vassiljevi elu.

Millist jalgpalli Slovakkias hinnatakse ja mille toel Euroopa tipule tasapisi lähemale ronitakse? Kõike seda aitas Soccernet.ee-ga vestelnud Vassiljev enne Eesti ja Slovakkia koondiste vahelist Rahvuste liiga kohtumist pisut avada.

Alustame sellest – millist jalgpalli Slovakkias armastatakse mängida? Tehnilist? Võitluslikku?
Kui võtame esiliiga, siis ainult Žilina duubel, Pohronie ja meie oleme kolm meeskonda, kes tahavad mängida läbi kombinatsioonide. Pigem on jalgpall seal pragmaatiline. Kõik tahavad punkte, tahavad võita. Seetõttu proovitakse mängida lihtsamini, minna kiirelt vastase poolele. Pressing on pigem selline keskmadal blokk - seisame kompaktselt ja üritame kontrate peale mängida.

Kui minna edasi kõrgliiga juurde, siis kõik mängud, mida ma olen jälginud – kuidas mängivad Dunajska, Žilina, Bratislava Slovan –, on pigem sellised, et rõhutakse kaitses hästi palju kompaktsusele. Palju on viiese kaitseliiniga mängimist, enamik meeskondi mängib nii. Enamik üritab sealt kontrate peale minna, mõni üritab sealt oma mängu algatada.

Aga Dunajska viimastes mängudes on nende vastu tulnud autsaiderid ja isegi nemad tahavad natuke ehitada. See on olnud päris huvitav. Hakkab levima mängustiil, mida [Roberto] De Zerbi ja teised väga head treenerid tahavad juurutada. Samas nad ikkagi püüavad sind meelitada ja siis mängida pika palliga liinide taha. Nii et selline segu. Hurraaga keegi ei lähe pressima, ainult võib-olla Žilina ja Slovan tahavad olla kaitses proaktiivsed.

Kui ma mõtlen tuntud Slovakkia mängijate peale, siis pigem tulevadki meelde suured jõulised mehed – Škriniar, Škrtel. Sellist mängijatüüpi on seal vist kogu aeg hinnatud?
Jaa, endiselt. Kui mängitakse viiemehelise liiniga, siis seal on kõik keskkaitsjad väga suured kollid. Üldse on liigas palju massiivseid mängijaid. Kui vaatame näiteks Trnavat, kes 2018. aastal korra meistriks tuli ja praegu pidevalt medalitel lõpetab, siis nemad mängivad sellist 0:0 jalgpalli ja kõik on väljakul väga suured mehed. Füüsiline pool on nende jaoks väga-väga tähtis, nad tahavad tuumikut hoida väga tugevana.

Aga Slovakkias on selles vanuses poisid juba harjunud oma keharaskuse või kangiga midagi tegema. Nad teavad, mis on jõusaalitrenn. Meie omad veel ei tea. Sealt tulebki kõige suurem erinevus. Kui vaatame neid mängimas, siis mõned on tehnilised, mõned mitte – seal ei ole nii suurt vahet.

Dunajska põhjal võin öelda, et 14-15 aastastel on olemas juba oma fitness-treener ja füsio, kes tegelevad sinu nõrkuste ja tugevustega igapäevaselt. Isegi U19-liiga on füüsilisem kui meie Esiliiga. Tempo, intensiivsus ja võitlus on teisel tasemel. Maa põleb, kui nad mängivad! Mingit seismist üldse ei ole – kogu aeg kõrge pressing, võitlus, kiired üleminekud. Aga see tulebki sellest, et nad on füüsiliselt palju küpsemad.

Minu arust on kõige suurem erinevus ikkagi see, et Eestis on sul kas madala või siis kõrge tasemega mängijad ja treenerid. Liigade tase on nii ebaühtlane, et keskmist taset väga pole. Aga Slovakkias on vähe kõrget taset, samas on kesktase palju tugevam. Ja selle pealt on ka treenerite ja liigade tase kõrgem.

Kui vaatad mänge, siis isegi kolmandas või neljandas liigas pole mängijat, kes ei suuda palli peatada või annab praaksööte. Jah, neljanda liiga mehed teevad kaks trenni nädalas ja lihtsalt ei jõua meiega 90 minutit joosta, kui nendega mängime. No ja mõnel on väike õllekõht ka! Aga enamiku mängijate baastase on väga hea.

Meil on üks Patrik Kristali moodi – ma toon ta lihtsalt näiteks – poiss ka. 2009 sündinud ja mängib juba esinduse eest, ta on Manchester City skautide nimekirjas. Aga selliseid ei ole palju.

Minu arust ei ole ka Eestis vaja nii palju mõelda tipptasemest, vaid tuleb tõsta keskmist taset. Madalama kvalifikatsiooniga inimesed peavad oma taset kergitama. Ja siis areneb meie jalgpall väga kiiresti.

Su enda noorem vend Nikita tuli Šamorini juba Eestis läbi löönud mängijana. Kui kerge või raske temal seal liigas on?
Noh, see ongi point. Eestis on ta talent, seal keskpärane mängija. Tema taolisi mängijaid on seal väga palju. Ja ta on sündinud 2003. aastal, aga meil on juba 2005-2006 poisse, kes on samal tasemel. Milleski on tal neist parem, milleski aga jälle palju kehvem.

Et olla Slovakkias talent, pead sa olema nagu Kristal või Dimitri Jepihhin. Aga kui enamik on keskmisel tasemel mängijad, viivad nad üksteise taset ülespoole. Nikital läheb hästi, aga ma ei saa öelda, et ta oleks väljakul wow-efektiga. Hea mängija, aga ei midagi vapustavat. Kui ta oleks seal kaks-kolm aastat, saaks ta võib-olla teha järgmise sammu. Eks nüüd on küsimus temas endas, kuidas ta suudab teistega konkureerida.

View this post on Instagram

A post shared by FC ŠTK 1914 Šamorín (@stk1914samorin)

Kusjuures ma ei olegi tegelikult näinud veel Slovakkias väljakul wow-efektiga mängijat. Eestis, noh, võtame näiteks Daniel Lutsu. Jah, tal tuleb vahel halvasti välja, vahel hästi ja vahel suudab ta tekitada midagi väga erilist. Slovakkias ma seda palju ei näe. Aga mida ma samuti ei näe – et keegi jookseb vastu seina või söödab auti või viskab valeaudi või midagi sellist.

Kui palju Slovakkia noored individuaalset trenni teevad? Meil räägitakse hästi palju sellest, et tuleb ise juurde teha, aga seal?
Väljaspool treeningut ma ei ole seda kuigi palju näinud. Seda küll, et pärast trenni keegi harjutab lööke. Aga tegelikult tehakse seda juba väga palju trennide sees. Võtame jällegi Dunajska U19 meeskonna – neil on kaks korda nädalas hommikul enne kooli individuaaltreeningud, kus harjutatakse positsioonispetsiifikat. Igaüks teeb seda, mida neil vaja.

Eestis seda ...
... ei ole.

Aga saaks ju olla?
Kuna paljudel meeskondadel on siin Slovakkias akadeemia staatus, siis tihti näeb nende päev välja nii, et hommikul lähevad nad trenni, pärast seda tuleb neile buss järgi, viib nad kooli, pärast seda tagasi väljakutele ja seal tehakse teine trenn. Kuigi neil on ka üks asi, mida mina võib-olla teeks teistmoodi, aga neil on üks vaba päev nädala sees. Leitakse, et noored peaksid ka mentaalselt puhkama.

Nii et pannakse kolm päeva järjest hullu, siis on üks vaba päev, üks trenn ja mäng. Selline lähenemine. Võib-olla see on hea, et mängijal ei tekiks rutiini, ühel päeval saadakse pühenduda näiteks koolile.

Aga individuaalne töö ei käi individuaaltreeneriga, vaid meeskonna sees. Ja neil ongi olemas treener, kes vastutab ainult individuaalse arengu eest. Ta on U16, U17 ja U19 meeskondade juures ja tema ülesanne on planeerida kaks treeningut nädalas, mida teised treenerid aitavad ellu viia.

Meil Eestis on midagi sellist vist ainult noortekoondiste juures? Kas meil on üldse võimalik näiteks eratrennide võtmisega seda asendada? Kui paljud seda Eestis sinu kogemuse põhjal teevad?
Ma ei tea teiste kohta, aga kui olin Nõmme Unitedis, siis nägin, et seal seda tehakse. Seal on hästi ambitsioonikad vanemad ja mängijad, samuti treenerid, kes on nõus andma lisatrenne. Tean, et ka Floras olid individuaaltrennid. Minu jaoks on siin see küsimus, et see on kõik raha eest. Okei, meie treenerid on natuke mugavustsoonis ega taha tasuta teha. See on natuke valus teema, aga minu arust peaks sellised trennid olema mängijatele tasuta, treeningprotsessi osa.

Võib-olla sa ei kutsu sinna kõiki, aga kutsud näiteks viis mängijat, kelles sa näed projekti. Siis annad neile ka teadmisi. Näiteks kui ma Levadias töötasin, ei võtnud ma individuaalsete treeningute eest kunagi raha, sest minu meelest see ongi minu kohustus, kui ma olen treener. Jah, ma saan aru, et meil ei ole palgad jalgpallis nii suured ja lisaraha on vaja. Aga kui sa oled klubitreener, siis see peab olema su aastaplaanis sees. Siis sa kontrollid ka neid trenne paremini, see ei ole mingi välimine projekt.

Kui tahame seda sihipäraselt teha, siis olekski parem, kui klubis on üks treener, kellel on näiteks 20 mängijat ja ta ütleb – okei, sel nädalal teeme seda. Räägib muidugi ka peatreeneriga: mida sa oled märganud, mida me tahame parandada? Võtab võib-olla mängudest klipist, lõikab neid ja ehitab treeningu üles vastavalt nendele asjadele, millega on vaja tegeleda. Treeningut filmib samuti, pärast analüüsib – ja klubil on lõpuks olemas arhiiv, mida kasutada, kui on soov mängijate kuskile edasi müüa.

See plaan peab olema. Käivitasime praegu Dunajskas projekti – Šamorin on ka kaasatud, kuna meil on palju noori –, mis kannab nime IDP ehk Individual Development Plan (individuaalne arenguplaan – K. J. K.). Kõik alates esindusmeeskondade treeneritest kuni noortetreeneriteni on kohustatud teatud mängijaid jälgima ja tegema neile plaane. Arendamine käib vastavalt sellele plaanile. Kusjuures 80 protsenti rõhust läheb nende külgede tugevdamisele, milles mängija on hea.

Treenerid kulutavad igal nädalal kaks tundi oma ajast, et kuulata, mismoodi mängija areneb. Lõpuks peab ta ju jõudma esindusmeeskonda. Muidugi nad ütlevad ka, et võib-olla me teeks nii- või naamoodi, annavad tagasisidet, aga kokkuvõttes see on planeeritud protsess, mitte nii, et sa käid kord nädalas treeneriga kuskil midagi tegemas. Võib-olla ta õpetab sulle midagi, mida sul ei ole üldse vaja?

Ja see võikski olla ka meie tulevik, sest seda on palju lihtsam organiseerida. Muidu võib-olla mängija ärkab hommikul üles ja ütleb, et isa, ma ei taha täna trenni minna. Ei, see on sinu trenn ja sinu kohustus. Ja siis saab ka mängija arengut palju täpsemalt kontrollida.

Kui kaua meil võiks aega minna, et ka Eestis selleni jõuda?
Ma arvan, et seda saab muuta päevapealt, kui klubi tahab. Sul on vaja lihtsalt motiveeritud treenerit, kes tahab mängijaid arendada, ja ongi kõik. Kui poistel on neli treeningut nädalas, siis kolm teed meeskondlikult ja ühe individuaalselt. Saad suurema puudete arvu ja keskenduda rohkem sellele, mida mängijal on päriselt vaja.

Võtame näiteks mängija, kelle puhul tahame, et ta oskaks anda head pikka palli. Treeningu käigus tekib tal võib-olla kolm-neli olukorda, kus ta saab seda teha. Aga vaja on teha sada kordust. Sa pead mängijasse aega investeerima, lõppude lõpuks sina oled ju see, kes tahab teda müüa. Mõni klubi on selles osas õigel teel, aga see kõik võiks olla plaanipärasem.

Üks hea mõttetera, mille ta veel mulle andis, oli selline: "Meil on La Masias väga palju mängijaid, aga me ei anna neile üldse armu. Pigistame neist maksimumi ja kes ei saa hakkama, see ei saa." Kõlab karmilt, aga ta selgitas, et sa peadki neilt nõudma maksimumi, sest kui sa seda ei tee, siis sa ei saagi kunagi teada, kus on mängija arengu lagi. Võib-olla kolm korda kõrgemal sellest, mida sa oskasid nõuda?

View this post on Instagram

A post shared by FC Barcelona (@fcbarcelona)

Meie Eestis aga kardame, et äkki koormame noored üle. Jah, muidugi, meil ei ole nii palju mängijaid, meil ei ole nii palju ressursse. La Masias koputatakse kogu aeg uksele, seal saab võtta uued noored. Olgu, anname neile ühe päeva vabaks, nagu kirjeldasin. Aga enne seda tuleb kolm päeva panna täiega! Vaatame, kuhu nad jõuavad. Ja kui keegi saab vigastada, siis järelikult ta ei ole tippjalgpalli jaoks piisavalt hea.

See oli muide üks asi, miks ma ise tippjalgpalliga lõpetasin. Mul hakkasid tekkima vigastused ja ma sain aru, et ma ei ole piisavalt heas füüsilises vormis. Nüüd olen treener, saan teadmisi rakendada.

Aga ma rõhutan veel kord, et see kõik peab olema planeeritud! Mitte nii, et täna hakkame raskustega mäe otsa hüppama. See peab olema planeeritud töö, aga väga intensiivne töö.

Läheme nüüd lõpuks Slovakkia A-koondise juurde ka. Kas jalgpall on selles riigis ikka spordiala number üks?
Pigem ikka on, jah. Õigemini koos jäähokiga. Hokit seal jumaldatakse ja vaadatakse väga palju, näiteks pubideks. Talvel vaadatakse ja nauditakse ka mäesuusatamist. Aga Slovakkia jalgpall on viimastel suurturniiridel väga hästi esinenud.

Minu arust liigutakse nüüd selles suunas, et jalgpalli panustatakse aina rohkem ja tahetakse, et see areneks. Neil on ka head iidolid, kes lõid läbi, näiteks Stanislav Lobotka, kes näitas, kuhu on võimalik jõuda. Nii et jalgpalli kindlasti armastatakse. Eks seda näitab ka see, et me mängime esiliigas ja seal on tihti 400-500 pealtvaatajat, mida meil tihti ei ole isegi Premium liigas. Suvalises külas on korralik staadion ja rahvast täis tribüün. See on ühelt poolt kultuur, aga teisalt neid see tõesti ka huvitab.

Kas koondise edu võetakse juba enesestmõistetavana või ikkagi suure saavutusena?
Mõlemat, ma arvan. Algul oldi väga skeptilised, et Francesco Calzone võib neile üldse treenerina midagi anda. Aga pärast häid tulemusi nad armastavad teda. Ta näitas, et ka sellise jalgpalliga saab edukas olla. Mäletan, et algul räägiti temast pigem skeptiliselt, aga nüüd teda austatakse ja temasse usutakse. On näha, et treener kontrollib seda meeskonda.

Mulle tegelikult väga meeldib, kuidas Slovakkia koondis mängib. Kui vahel momente välja lõikan, mida mängijatele näidata, siis ma saan slovakkide mängu enda filosoofiale üle kanda. nad oskavad mängida ilma pallita, aga on ka palliga enesekindlad. Rünnaku ja kaitse vahel on hea balanss. Koondis on sisendanud kõigile enesekindlust ja eneseuhkust. Nad liiguvad õiges suunas.

Ja liikuda saab Slovakkiast muidugi igale poole, mitte ainult Tšehhisse. Meilt läks näiteks üks noor poiss just Itaaliasse Lecce akadeemiasse. Ka Ungari turg on avatud, ümberringi on palju häid jalgpalliriike. Ka Austriasse minnakse, kuigi mitte kõrgliigasse, vaid tugevuselt teise või isegi kolmandasse liigasse. Mind üllatas, et seal makstakse päris hästi. Aga nagu ütlesin, Slovakkia mängijad saavad igal pool hakkama.

Kuidas korraks Slovakkiast Eestisse põiganud Vassiljevil ja Šamorinil esiliigas läheb? Miks tõid viimased talvepausile eelnenud liigamängud  kaasa ridamisi kaotusi? Mis oli hooaja alguse edu taga? Kuidas on suhtumine Eesti treeneritesse aasta jooksul muutunud – suisa niivõrd, et ettepanekuid koostööks tuleb ka Slovakkia alaliidult? Kõigest sellestki saab Soccernet.ee-st lugeda juba lähipäevil!