Poistele hambakaitset kandes väravaid kõmmutanud, vaid penaltiks platsile astunud ja pideva hirmu sihiks pööranud Leah Williamson on Inglismaa naiste jalgpalli ikoon. Täpselt selline, kes võtab põlve ristatsideme rebendist positiivse maksimumi ning läheb ja võidab siis Meistrite liiga.

See oli 1997. aasta 29. märts, kui londonlaste perre sündis väike tüdruk, kes sai nimeks Leah Cathrine Williamson. "Nii kaugele, kui mu mälu ulatub, olen alati jalgpalli armastanud. Ma ei tea, millal see alguse sai, aga tean väga hästi, miks: terve mu perekond armastab jalgpalli," on loo alguspunktis kamaluga loogikat.

Teisalt polnud asi nii lihtne, sest Williamsoni ema, kes mängis ka omal ajal - lühikese peaga poissi teeseldes! -, armastas Arsenali ning isa selle igipõlist linnarivaali Tottenham Hotspuri. Ehk nii pea, kui tütar korralikult jalad korralikult alla sai, hakkas kõva moosimine pihta,  et ta valiks toetamiseks ikka õige leeri. Willamson mäletab, et kuigi peresisest raginat jagus, siis sai valik lihtne.

Talle meeldis, kuidas tundis Arsenali mängul koos ema ja vanaemaga, et pole täielikus meeste kantsis, nagu oli olnud White Hart Lane'il. Ning noorele suurele unistajale oli seda tunnet rohkem kui vaja. Isa rõõmuks sündis perre peagi ka poeg, kellest sai siis "loodusliku valiku tõttu" Spursi fänn.

Kui Williamson oli kuueaastane, ihkas ta kogu südamest minna jalgpallitrenni. 2000. aastate alguses polnud sellega - väike tüdruk ja jalgpall - vutiriik Inglismaal teab mis hästi. Poistegruppe jagus muidugi igale nurgale ehk sellest pidi siis algselt saama ka Williamsoni väljund. Kes aga võtaks tüdruku poiste sekka? Riburadapidi leidis iga treener mingi jabura põhjuse, miks see pole võimalik.

Lõpuks aitas tuttav treener välja, ent kindlal põhjusel. "Senikaua, kui ta on piisavalt hea," tehti tulevasele superstaarile uks lõpuks lahti. "Pärast esimest trenni oli vist selge, et ma olen piisavalt hea. Ja sellest piisas: olin järgmisel hooajal nende staarründaja!" meenutab Williamson, kelle pikad bambilikud jalad on igal positsioonil heaks relvaks, aastad-aastad hiljem.

See oli otseloomulikult mündi üks pool. Vastaspoisid võtsid mängudes sageli eraldi ette "seda tüdrukut". Ja mida paremini Williamsonil mäng õnnestus, seda valjemalt lapsevanemad oma võsukesi liiga tegema kamandasid. Ei saanud ju olla, et mingi tüdruk teeb poistele ära … Kusjuures terve selle aasta kandis Williamson igaks juhuks lausa hambakaitset!

Leah Williamson - viis päeva hiljem protokolli läinud penalti lööja

2006. aastal ehk üheksa-aastase tüdrukuna liitus Williamson Arsenali akadeemiaga. Aasta hiljem saatis ta maskotitüdrukuna Meistrite liiga finaalväljakule Arsenali esindusnaiskonna, kes mängis kahe mängu kokkuvõttes (toona mängiti tiitlile kodus-võõrsil) 1:0 üle Umea. See oli kõikide inglannade arvestuses pikaks ajaks ainsaks eurokarikaks …

From mascot to champion 🏆❤️

In 2007, Leah Williamson is mascot as Arsenal lift the European crown for the first time.

in 2025, she leads them to it for the second.

A story dreams are made of ✨ pic.twitter.com/fMH2bjjvG1 — Sky Sports WSL (@SkySportsWSL) May 26, 2025

Sealt edasi kerkis noor Williamson Inglismaa noortekoondistesse ning mitte lihtsalt, vaid liidriks ja ka kapteniks. Näiteks aasta pärast 2013. aasta kodust U17 EM-finaalturniiri osales ta U20 koondisega maailmameistrivõistlustel, olles alles 17-aastane. Selleks hetkeks oli ta Inglismaa kõrgliiga latist üsna kindlalt üle hüpanud.

Eriti eredalt mäletab Williamson 2015. aastal toimunud U19 vanuseklassi EM-valikturniiri eliitringi, mis tõi alustuseks vastu Norra. Inglannad olid mängu 1:2 kaotamas kuniks päästev õlekõrs saabus üleminutite penalti näol. Lööjaks oli toona Williamson ise, kes kõmmutas palli kindlalt väravasse. Ent kuna tiimikaaslane oli enne lööki kasti tormanud, tühistas kohtunik soorituse ja vilistas mängu seisuga 1:2 lõppenuks.

Kuna aga reeglid näevad tegelikult ette, et sellisel puhul läheb löök kordamisele, kaebasid inglased otsuse UEFA-sse. Sealt tuli haruldane roheline tuli: viis päeva pärast mängu läheb ja lööb Williamson selle penalti uuesti! Sel korral seisis see sama patustanud tiimikaaslane lausa keskjoonel, et enam ei eksiks, ning Williamson lõi palli võrku!

Alagrupis kaks võitu ja selle sama 2:2 viigi võtnud Inglismaa pääses oma grupi esimesena EM-finaalturniirile, ent medalimängu ei sekkunud. Ka teistes noortekoondistes jäi hiljem Euroopa meistrina karika tõstnud Williamsoni auhinnakapp täienemata.

Tumedate pilvede taltsutamisest

"Ma vihkan kaotamist. Ma oleksin päris kehv jalgpallur, kui ma ei vihkaks …" arvab Williamson. Mängija, kes on võitnud Inglismaa meistritiitli, kuus kodumaist karikavõistluste karikat, värskelt Meistrite liiga, EM-i ja aegade esimese Finalissima. Ja teeninud välja ka hulga individuaalseid auhindu või äramärkimisi.

See viha kaotuse vastu pärineb tegelikult vaimse tervise leerist, mis on väljakutseid vallutanud sealt poistegrupi päevilt. Ja kui Williamson 2014. aasta märtsis, päev pärast 17. sünnipäeva, tegi Arsenali esinduse eest debüüdi, läks ärevus kohati suuremaks. "Teadmine, et minu sooritusest võib sõltuda tiimi, keda mu ema ja vanaema südamest fännavad, võit või kaotus, oli tõeliselt rusuv," meenutab ta. "Jalgpall polnud mu jaoks enam üldse tore."

Neli aastat hiljem toimunud karikafinaal Chelsea vastu kukutas Williamsoni, kes oli selleks hetkeks tegelikult suutnud rambivalgusega hästi toime tulla ja korduvalt õnnestuda, uude auku. "Mäletan, et ma vihkasin sellest iga sekundit. Ma olin nii närvis ja tundsin, kui väga me vajame seda võitu - mängisin kõige selle keskel täiesti kohutavalt. Vaheajal riietusruumis unistasin, et saaks lihtsalt koju ära minna …" jätkab ta. Arsenal kaotas lõpuks 1:3.

Omakorda neli aastat hiljem, sel samal Wembleyl, tõstis kapten Williamson Inglismaa võitu tähistades EM-karika. Tugevamana kui kunagi varem, sest ta oli suutnud asetada tagaplaanile pideva muretsemise ning hirmu ebaõnnestumiste ja kaotuste ees. "Kes teaks - kui poleks seda 2018. aasta kollapsi olnud, äkki poleks ma EM-il niimoodi suutnud esineda?" mõtiskleb ta.

View this post on Instagram

A post shared by Leah Williamson (@leahwilliamsonn)

Ja ega see EM niigi tuli üllatusefektiga: peatreener Sarina Wiegman valis toona 25-aastase Williamsoni kapteniks olukorras, kus tal oli all vaid kuus minutit suurturniiri kogemust. Samal ajal kui enamkogenud Millie Bright ja Ellen White nimetati teiseks ja kolmandaks variandiks.

"… Samal ajal meeldib mulle mõelda, et ma olen hea kaotaja. Vahet ei ole, kui halvasti ma end pärast kaotust tunnen, suudan frustratsiooni endas välja lülitada. Tänan vastaseid alati, sest tahan olla austav nende saavutuse suhtes. Ja siis - ma liigun edasi."

Vigastus, mis murdmise asemel päästis

Aasta 2023 saabus märgiliselt topeltvõttega. Kaasasündinud mure (x-jalgsuse) tõttu pidi Williamson kandma putsade sees spetsiaalseid taldasid, mis viisid rohkete hüppeliigesevigastusteni, ent aprillis jõudis järg põlveni. Williamson liitus tol hetkel niigi ülerahvastatud Arsenali laatsaretiga, kus olid juba ees Beth Mead ja Vivianne Miedema - ka põlve ristatsideme rebendi tõttu.

Sellega polnud lõppenud mitte vaid kodumaine hooaeg, aga ka unistus Meistrite liigast ja MM-tiitlist. Tõsi, Inglismaa tegi Austraalias ja Uus-Meremaal toimunud turniiril suurepärase töö, alistudes lõpuks vaid meistriks kroonitud Hispaaniale. Aga mine tea, ehk suutnuks tagaliini tugitala Williamson 0:1 kaotuse millekski muuks kaitsta.

"Täiesti ausalt - see vigastus päästis mu karjääri. Noorena mõtled alati, et küll on veel kõigeks aega. Aga vigastuse ajastus sundis mind kõigele - eriti jalgpallile - hoopis kaalutletult peale vaatama. See pani mind kuidagi palju paremasse olukorda," tunnistab Williamson tänavu maikuus ajakirjale Wonderland. Ta nendib sekka, et muidugi tõi vigastus kaasa uue hirmulaviini: äkki leitakse talle lihtsalt asendus või ta ei suuda iseendana naasta?

Jah, ja siis tuligi see kauaoodatud Meistrite liiga, mis vastas neile küsimustele ammendavalt. Arsenal alustas veerandfinaali märtsikuus 0:2 kaotusega Real Madridile, ent võttis seejärel Emiratesil 3:0 võidu. Poolfinaal rekordvõitja Lyoni vastu algas 1:2 kaotusega ja taas selleks, et kordusmängus võimsa tagasituleku näol kolmeväravaliselt võita. Arsenal oli 18-aastase pausi järel finaalis, vastas tiitlikaitsja FC Barcelona.

Ja edasine on ajalugu. Sest Arsenal suutis eesotsas konkreetse, väleda ja tõelise võitlejahingega Williamsoniga suunata tormiliselt alustanud katalaanid oma väravast täielikult eemale. Ning siis lõi vahetusest sekkunud Stina Blackstenius palli võrku. 2007. aasta finaalis maskotitüdrukuks olnud Williamson joonistas ringi täielikuks.

"Ma ei tahtnud olla klubile lihtsalt lojaalne. Jah, lojaalsus on hea, kuid lojaalsus koos tiitlitega on lihtsalt midagi muud," teab Williamson eriti hästi rääkida. "Ma olen alati öelnud, et karikas Inglismaaga on tähtsam kui Arsenaliga, aga ma tunnen ausalt öeldes natuke nagu häbi - ma arvan, et ma pole kunagi nii õnnelik olnud!"

Aga edasi?

Kuigi Arsenaliga väikesest peale seotud olnud Williamsoni on püütud teistesse klubidesse meelitada, ei taha ta Londoniga hüvasti jätta. Ta ei näe seda mugavusvalikuna, vaid hoopis vastupidi. "Tunnen, et teen olukorra enda jaoks just raskemaks, sest ma üritan samas kohas endalt iga aasta aina enamat kätte saada," hindab 28-aastane keskkaitsja. Arvestades, et naiste jalgpalli tippude tipp on just Inglismaa kõrgliiga, näib mõttel olevat muudki jumet.

"Jah, keskkond ja näod mu ümber tingimata ei muutu ja selles suhes tunnen end mugavalt. Aga siis tulebki täpselt selline laupäev ja Meistrite liiga finaal ning ma saan aru, et võitmine kustahes mujal ei tähenda pooltki nii palju," tunnistab Williamson, kes sõlmis mullu klubiga uue mitmeaastase lepingu.

Enne kõiki neid uusi väljakutseid ootab inglannasid ees aga EM Šveitsis, kuhu minnakse tiitlikaitsjana. Ehk see tee on justkui läbi käidud, ent kolme aasta tagune pilt oli just kapten Williamsoni jaoks teine. Kui toona seisis ta selja taga postide vahel Mary Earps, keskkaitsepartneriks oli Millie Bright ning eespool tõmbas niite Fran Kirby, siis sel korral neid nimesid pole. Earps ja Kirby otsustasid koondisekarjäärile ootamatult kriipsu peale tõmmata, samal ajal kui Bright astus vaimsele heaolule viidates ise ajutiselt kõrvale.

"Kui sa võidad, siis võid korraks mõelda, et saad selles eufoorias rahulikult supelda. Aga tegelikkuses tuleb kogu aeg midagi uut peale. Ja maailma parim tunne on lihtsalt januneda selle järele. Ma tahan selle jälle ära teha, ma tahan võita!" põleb Inglismaa koondise kapten Leah Williamson juulis toimuva naiste EM-finaalturniiri eel.