Anastassia Morkovkina on uutes algustes olnud päris hea. Kui ta koos Sirje Kapperiga naiste koondisele uut elu sisse puhus, võideti mõlemad Balti turniirid ja midagi sekkagi. Viimsi JK viis ta eelmisel aastal ajaloo esimesele medalile.

Istusime Anastassia Morkovkinaga ühel pühapäeval kohvikus maha. Ilm oli krõbe, aga peagi lauale toodud soojad joogid minetasid selle mõtte. Naersin veel, et olime mõlemad selga pannud valge kampsuni ja tumedad teksad - nagu kaksikud! Aga muus ma temani ei küündi. Mitte üldse kuidagi pahaga.

Morkovkina rääkis, kuidas ta on elevil peatselt välja antavate Kristjanite osas. Talle lihtsalt meeldivad parimad, võitjad. Vahet ei ole, milliselt spordialalt. Et teda inspireerivad nii Eneli Jefimova kui omal ajal Gerd Kanter või Kristina Šmigun-Vähi. Üle huulte lipsas ka Andrus Veerpalu nimi, mille ta kiirelt justkui tagasi võttis. Ikkagi dopinguskandaal.

Morkovkina enda kapis on ka hulk individuaalseid karikaid - rekordiliselt kaheksa aasta parima naismängija auhinda, mõned ka naiste Meistriliigast ja mujalt. Võitmine lihtsalt on veres. Tahe olla see number 1, maksku mis maksab, ei jäta kunagi jonni. See tuli kaasa juba lapsepõlvest.

See, et Viimsi JK naiskond võitis klubile täiskasvanute meistrivõistluste esimese medali pronksi näol, tegi ka juba Morkovkina rõõmsaks. Oli nagu tunda, et tegelt saanuks kuskilt midagi enamat välja pigistada. Samas ta kiitis, kuidas kõik andsid endast maksimumi.

*

Alustuseks kindlasti professionaalne staff, kellest kõige lähemal Morkovkinale seisis paberi järgi abitreener Hannes Värs. Mees, kelle nina ette jõudis mängujärgse intervjuu mikrofon alati siis, kui tegelikult Morkovkinat küsiti. Nii oli omakeskis kokku lepitud.

"Ma ütlesin tüdrukutele kohe, et meil ei ole abitreenerit või peatreenerit - me oleme siin kõik treenerid, absoluutselt identsed, 50-50, kuidas iganes seda nimetada. Hannesel on suurepärased teadmised, ta on nagu nanotehnoloog! Kui inimene on milleski väga tugev, siis miks ma pean suruma teda alla? Vaid vastupidi, ma annan talle kõik võimalused panustada tiimi."

Morkovkina vastused on tihti sellised, mis lähevad natuke jalutama. Ta teab seda ise ka ja naeris, et on kohati imetlusväärne, kuidas Värs ja teised staff'i liikmed temast aru saavad. Aga et mingisuguse masinana see kõik toimib, õlitatult.

"Mark Vilenski on väga professionaalne füsioterapeut. Ta oli tüdrukute ja meie jaoks olemas 24/7. Ta oli meil naiste A-koondises ka vahepeal ja ma teadsin, et tal on nii palju teadmisi anda. Millal sa pead sööma, kuidas sa pead sööma. Me rääkisime väga avatult menstruatsioonist. Igaüks teadis, mida ta peab mingisuguses faasis sööma, et keha oleks maksimaalselt toetatud. Mark hoidis meid pidevalt kursis potentsiaalsetest vigastustest - tänu sellele meil ei olnudki ühtegi jõhkrat vigastust. Kui välja arvata Liisa Merisalu oma, aga see oli täiesti teistsugune olukord."

See nimekiri läks aga aina edasi. Järgmised kiidu- ja tänusõnad lausus Morkovkina füüsilise ettevalmistuse treenerile Raul Jervale, kes oli jalgpalliliidus asuva Thomas Häberli päevil valminud kehalise ettevalmistuse keskuse projektijuht.

"Teadsime, et see, mis me teeme, on mängijatele vaimselt ja füüsiliselt suur koormus. Aga meil oli see koostöö, kuidas teha ja mida teha, just õigel ajal ja õiges kohas. See, mida Raul tegi, oli minu jaoks ka selline avastamise maailm - kuidas professionaalsed inimesed räägivad oma tööst. Me tõesti kasutasime inimeste teadmisi maksimaalselt ära."

Ja ka legendist väravavahtide treeneri Martin Kaalma, klubijuhi Martin Reimi ja kogukonnajuhi Erle Meresmaa teadmisi. Morkovkina sõnul poleks see kõik muudmoodi õnnestunud. Iga lüli tahtis ja pingutas ühiselt.

*

Läbi terve hooaja mingisuguseid ärakukkumisi Viimsil naljalt ei tulnud. Terve esimese ringi püsis naiskond koguni hõbedakursil, aga siis muutus pall veidi ümmargusemaks ning Saku Sporting napsas koha ikkagi endale. Siis oli kõva heitlust ka pronksile, aga lõpuks raputati JK Tabasalu kindlalt maha.

See, et väsimus tuleb sisse, on Morkovkina sõnul paratamatu, sest enamus mängijaid käivad kõrvalt ka koolis või tööl. Ja siis muretsevad, mida homme süüa teha ja kuidas muud asjad ritta seada. Sellist täielikku kontrolli ja seega rahulolu saavad lubada endale vaid Euroopa tippklubid.

Seal käibki kõik nii, et mängijad söövad vastavalt oma vanusele ja menstruaaltsükli faasile. Morkovkina nentis, et see võib tänases Eestis kõlada veel harjumatult, aga see lähenemine on tõesti reaalsus. Sest mida paremini sa organismi toetad, seda paremini mängija end tunneb. Ja mida paremini ta end tunneb, seda rõõmsamalt läheb ta trenni - vahet ei ole, ootavad ees intervalljooksud või üks versus üks olukorrad.

"Teine asi on see keskkond, kuhu sa lähed. See on see nii-öelda golfikultuur. Kui sul on füüsiline vorm hea ja sa tunned end hästi, siis tuleb mängu intelligentsus. Et sa ei tahagi vastast lüüa, vaid teda üle kavaldada, sest sa tead, et oled temast parem. Mu isa rääkis alati, et lööb see, kes mängida ei oska! Ma tahaksingi, et mängijad ise naudiksid seda, mida nad on teinud ja teevad, sest siis nad tunnevad end hästi. Siis me saamegi rääkida saavutusspordist. Ja see mingil määral oligi see aasta."

Siiski natuke läks Morkovkina sõnul ikka ka peanupus toimuva nahka. See, et mängijad uskusid, et nad on tõepoolest piisavalt head, et mängida meisternaiskonna Tallinna FC Floraga kui võrdne võrdsega. Teame ju, et korra see juhtus. Ning hooaja lõpusirgel õnnestus lausa tulemusega 4:0 kukutada Saku Sporting.

"Kui seda aukartust ei oleks, siis me oleksime astunud veel edasi, veel rohkem kandadele. Meil oli nii Saku kui Tabasaluga kuus punkti vahet. Ehk ühest küljest oli see koht kindel, samas jällegi ... See, et me saime Floralt selle viigi, on juba hea. Aga treenerina on sul ambitsioonid ja ego selline, et muidugi tahad võita. Samas see õpetabki meid olema kannatlik."

*

End Morkovkina lõppenud hooaja eest kuidagi kiitma ei tõtta. Ta tõi välja, et kuu parimate valimisel teenis ta ise küll ühe auhinna, kuid samas ei jäänud sõelale ükski mängija, kuigi erinevaid äramärkimisi tuli kuust kuusse. Morkovkina sõnul see näitaski, et nad on ühtne ja võrdselt võimekas tiim.

Morkovkina arvates ei pea selle mõistmiseks olema mingi kindla kvalifikatsiooniga treener. Ta tõi näiteks, kuidas Keith Boanas tuli omal ajal Eestisse nii, et tal oli taskus alles UEFA A kvalifikatsioon ning UEFA Pro alles ootas oma järjekorda. Samas PJK troonile viinud ja seal hoidnud Jüri Saar sai oma UEFA A paberi alles neil lõpupäevil

"Kas see segas tal teha meiega imet? Kõik sõltus sellest, mis inimesed me olime kõik koos. Alati on suur roll treeneritetiimi koostööl, juhtkonnal ja tiimil. See kõik peab kokku klappima. Ja praegu Viimsis on täpselt samamoodi. Ma tundsin väga palju sellist soojust, mis meil Pärnus oli."

Kusjuures 2009. aastast alates kaheksa aastat Eesti naiste paremikuga töötanud Boanasega oli Morkovkinal möödunud suvel suur rõõm taaskohtuda, kui ta tüdrukute jalgpallilaagri raames Tallinnasse sõitis. Treenerina kampa kutsutud Morkovkina naeris, et kui ta kuulis Boanase nime, oli ta kohe müüdud - olid need detailid millised tahes.

Aga siis, kui asi kätte jõudis, oli kõik justkui täpselt sama, nagu omal ajal. Tüdrukud pandi pealtnäha kuiva tehnikat tegema. Söödud kolme meetri pealt. Viie meetri pealt. Kümne meetri pealt. Lapsed olla nõutult küll otsa vaadanud, aga Morkovkina noogutas veenvalt, et kõik on õige.

"Mis mind omal ajal Soomes, Rootsis ja Inglismaal käimine õpetas - tehnika, elementaarne tehnika. Mängijatele võib-olla see ei meeldi. Mängijad ei saa aru, miks nad peavad 30 sekundit või minut aega üksteisele söötma. Aga seal selliseid asju tehaksegi. Ja see oli ka see, mida me Pärnuga tegime, ja tõestasime, et me oleme võimelised eliittasemel mängima."

Selle taustal on Morkovkinat jäänud kriipima, kuidas eelmisel MM-il mängis FIFA edetabeli 72. kohalt tulnud Maroko, samas kui Eesti oli 2013. aastal 71. kohal. Ta viskas korduvalt õhku kord üht, siis teist miks-i. Et miks on tehnikatrennid täna nii ebapopulaarsed või mis takistab Eestil ja selle naiskondadel tõeliselt edukas olla. Jõuda kasvõi Euroopa uhkematele areenidele.

*

Vastusena pakkus ta välja individuaalsuse, aga seda kindla külje alt. Et mängijad peavad ise kandma vastust ja tahtma, panustades sellega tiimi ühisesse heaolusse. Ehk et ühest küljest on iga mängija omaette tervik, aga see peab klappima tiimi tervikuga. Tuleb küsida endalt, kes sa selle tiimi jaoks oled.

"Mängijad peavad mõtlema alates iseendast. Mida mina annan sellele tiimile? Kuidas mina toimin selles tiimis? Milline kultuuri kandja ma olen? Kas ma toetan selle tiimi kasvu või tõmban oma intriigidega seda hoopis alla? Milline inimene ma selle tiimi jaoks olla tahan?"

Morkovkina ruttu muidugi täpsustas, et Viimsis selliseid muresid ei olnud. Mängijad käisid korralikult trennis, panustasid naiskonna ühtsusesse ning murede korral andsid endast märku. Kui keegi oli vigastatud, tuli ta ikka kohale, et tiimiga koos olla ja mitte lahku kasvada. Ka selle tõi Morkovkina võimaliku võtmekohana välja.

"Me räägime kogu aeg, et sa pead ise tahtma seal olla. Päris tihti on nii, et need, kes saavad trauma, eemalduvad tiimist ja pärast on neil väga raske tagasi tulla. Siis on ka hea, kui sul on väga head sõbrad, kes ütlevad, et tuled kohale isegi siis, kui sa ei saa kaasa teha. Sest kui keegi sind ei näe, siis muidugi on pärast raske tagasi tulla! Ja mängijad siis veel mõtlevad, et keegi ei suhtle minuga ... Sa ise ei suhtle - kõik algab sinust!"

Ja nii igas väiksemaski elemendis. See nõudlikkus peab tulema mängija seest. Ja sealt edasi kasvab see suuremaks - kui edukas on tänu sellele mängijale klubi ja ka koondis. Morkovkina mäletas, kuidas Pärnu päevil oli kogu aeg kuklas, et kui nad kuhugi läksid - näiteks Soome või Sloveeniasse Meistrite liigat mängima - siis esindasid nad mitte vaid Pärnut, aga tervet Eesti riiki. See oli suur vastutus, mida mängijad tahtsid kanda.

"Me Pärnus teadsime, et me teeme seda kõike selleks, et olla klubina Eestis number üks ja koondise mängijad individuaalselt oleksid tugevad. Me võisime saada taktikaliselt või kuidagi selliselt pähe, aga me mitte kunagi ei tahtnud saada pähe, sest oleme füüsiliselt nõrgad."

Aga kas klubid täna mõtlevad sellele? Kas tööd tehakse selleks, et esindada laiemalt oma riiki väärtuslikult? Sest Morkovkina näeb, et Eestis on kõik eeldused olemas, et olla edukas. Olla edukas mängijana, tiimina ... Aga kas mängija mõtleb nii, et tema saab panustada sellesse, et Eesti oleks maailmakaardil?

*

Uuest hooajast on neid potentsiaalseid maailmakaardile tikkujaid aastatega kasvanud normist (8) ühe võrra vähem, sest naiste Meistriliiga valmistub seitsmeliikmeliseks võistlustuleks. Viimati mängiti kuuekesi hooajal 2014 ja seitsmekesi sellest aasta varem.

Samuti Eesti Jalgpalli Liidu juhatusse kuuluv Morkovkina, kes vasutab naiste jalgpalli arengu eest, vaatab seda olukorda pigem rahuliku pilgiga, ilma muretsemata. Sest ei tasu muretseda selle pärast, mida ei saa ise kontrollida. Ja meil on näide näiteks PJK lagunemise järelt, kui sellest sai tublisti jõudu juurde tänaseks suureks nimeks kasvanud Saku Sporting.

Morkovkina kõrvutas, et tekkinud olukord, kus mõni tiim laguneb ja tekib juurde, on kui majandusvaldkonnast. Et tugevad jäävad ellu ja igast negatiivsest langusest tekib midagi head. Näiteks tekivad tugevad klubid, mis omakorda toetavad mängijate arengut senisest paremini, sest tihedaid väljakutsuvaid vastasseise on senisest rohkem. Nagu terve hooaeg võiks olla tabeli poolitamisele järgnev tšempionite ring.

Samas ei tasu veel lõplikke järeldusi teha, sest hulk mängijaid alles liigub ringi ja otsib oma paika. See on ju iseenesest aastast aastasse olnud meeste jalgpallis tavapärane, naiste mängus on see tõesti kohati harjumatu olnud. Isegi justkui vaadatakse päris tülimaiguse pilguga, kui keegi otsustab klubi vahetada.

Morkovkinal oli omal ajal Narvast lahkudes sama: mängijad tulid ukse taha, et kui ta lahkub Tallinnasse mängima, siis terve tiim läheb laiali. Morkovkina teadis, et seda liikumist oli talle endale vaja ja kui ülejäänud võistkond tahtis seepärast loobuda - siis oli see nende enda otsus.

"Sellised liikumised on täiesti normaalsed ja need peavadki toimuma. Ja kui klubi saab mängijatele pakkuda raha, siis on see ainult tore. Kõige tähtsam on see, et mängija, kes saab raha, tunneb seda vastutust ka ... Kõik algab iseendast. Sellest panusest, mida sa tahad üldse anda maailmale, mitte isegi konkreetselt jalgpallile."

Me istusime ja vestlesime seal kohvikus kokku kaks tundi. Kui ühel hetkel jälle omi teid läksime, naeris Morkovkina, et ta just selline treener ongi: pani mindki mõtlema, et mis pidi see maailm just minu jaoks pöörleb.