Teeme kolm asja selgeks: 1. jalgpall ei ole tavaline äri, 2. UEFA sarjamine on ebaõiglane, 3. Superliiga ju tuleb, aga mitte separatistlik (7)

Superliiga idee ühte autorit, Torino Juventuse presidenti Andrea Agnellit tögav grafiti Roomas, Itaalia jalgpalliliidu peakorteri lähedal. Foto: Scanpix / AFP / Filippo Monteforte

"Tehke mulle selgeks, miks on vaja ühel seltskonnal, kes niikuinii omavad kolmveerandit maailmast, ka seda viimast veerandit endale saada? Miks võtta ära spordi olemuslik sisu, mis muudab selle masside jaoks niivõrd haaravaks, ning seada asjad nii, et nad võidavad alati. Aga võib-olla olen ma lihtsalt vana romantik."

Suuremaid ja väiksemaid jalgpallilegende, kes jõudsid 12 tippklubi algatatud Superliiga projekti hukka mõista enne, kui see oma kiire otsa leidis, leidus rohkesti. Aga need sõnad ei kuulu mõnele neist, vaid 1980. ja 1984. aasta kümnevõistluse olümpiavõitjale Daley Thompsonile. Mehele, kes oli Erki Noole treener, kui ta 2000. aastal Sydney's olümpiakulla võitis.

Thompsonil pole põhjust asuda vabatahtlikuks jalgpalli advokaadiks, aga ometi ei suutnud ka tema sõna võtmast hoiduda, sest Superliiga plaan oli – või on endiselt, kui võtta tõsiselt Madridi Reali presidendi Florentino Perezi juttu – niivõrd sõge, arulage ja ebasportlik. Miks? Sest tõeline spordimees ei seedi sellist värki.

REKLAAM

Nagu ütles ühe Superliiga algataja Manchester City peatreener Pep Guardiola: "Sport ei ole sport, kui pingutuse, edu ja kaasneva auhinna vahel puudub seos. See pole sport, kui edu on juba ette garanteeritud. See pole sport, kui kaotusel puudub tähendus."

Üksmeel, millega jalgpallimaailm (mängijad, treenerid, fännid, klubid, kõrgliigad, katuseorganisatsioonid, ajakirjanikud) Superliigale vastu astus, oli harukordne. Isegi unikaalne. Ja kohe kindlasti vaimustav. Samuti oli see jõudemonstratsioon, mis näitas, et muidu kiselda armastav (näiteks VAR-i vms üle) kirev seltskond suudab tüviprobleemide puhul koondud monoliitseks ja raksatavaks rusikaks. Totaalne sõda algas ja lõppes võidukalt.

Superliigasse põlgusega suhtunuid oli jalaga segada, aga samas leidus muidugi ka inimesi, kes ei saanud aru, milles kühvel. Või nägid Superliigat hoopis mõistliku arenguna (korvpalli Euroliiga on ju enamvähem sarnase arengu produkt ja kuigi koondisekorvpall keerati selle tulemusel karumustikasse, siis Euroliiga olemasolu kaaluvat kaasnenud jama üles) ja/või asjana, mis võimaldab puhta(ma)ks rookida jalgpalli võimukoridore.

Muidugi on neil inimestel õigus nii arvata. Tegin Superliiga kritiseerijate pihta tehtud kriitikast siit ja sealt kuuldu põhjal kokkuvõtted, millele vastan kolme teesiga:

1. Jalgpall ei ole tavaline äri

"Tippsport on äri nagu iga teinegi, miks takistatakse vaba turumajanduse toimimist?" oli üks enimkõlanud Superliigat toetav argument. Kas see peab juriidiliselt paika või mitte, on huvitav küsimus, sest jalgpallis tavaõigus ikkagi täies mahus ei kehti.

Nimelt on jalgpallielus mängija, klubi, treeneri või ametiisikuna osalemise eeldus nõustumine jalgpallis kehtivate reeglitega. See on täpselt samamoodi Eestis, Hispaanias ja Malaisias, et jalgpalliellu sisenev peab allkirjastama litsentsilepingu, kus loobub õigusest pöörduda jalgpalliliste vaidluste lahendamiseks tavakohtusse.

Praha Slavia kaitsja Ondrej Kudela. Foto: Scanpix / PA / Andrew MilliganNäiteks hiljuti kaudsete tõendite alusel rassistlikus käitumises süüdi mõistetud Praha Slavia kaitsja Ondrej Kudela ei saa talle karistuseks määratud 10-mängulist võistluskeeldu tavakohtusse kaevata, vaid ainult UEFA-s apelleerida ja seejärel soovikorral CAS-i pöörduda. See on mõistlik ja hea praktika, et spordiorganisatsioonid ei peaks kohtuvaidluste peale ressursse kulutama.

Lühidalt võib seda kirjeldada kui põhimõtet, et kui meie reeglid ei sobi, siis võid minna teise liivakasti, aga sel juhul meie mänguasjadega mängida ei saa. Nendeks mänguasjadeks on näiteks osalemine Premier League'is, La Ligas ja Serie A-s, kust separatistlikud 12 klubi eemaldada ähvardati. Samuti ka MM- ja EM-finaalturniirid, kuhu Superliigas mängivaid jalgpallureid FIFA ja UEFA teatel ei lubataks. Osad Superliiga liikmed teatasid, et on alustanud ennetavaid kohtuasju nende meetmete vältimiseks ja olnud neis edukad. Aga sellele vaidlusele võis vaadata ka teise tahu alt, mida tutvustas UEFA juhatuse liige Jesper Möller.

Taanlase sõnul on nende meelest juriidiline olukord hoopis selline, et kuna Superliiga klubide mängijate töölepingud on sõlmitud FIFA ja UEFA põhikirja nõuete järgi ja sisaldavad neist kinnipidamise klausleid, aga Superliigat moodustades klubid neid klausleid rikuvad, kaotaksid lepingud automaatselt kehtivuse ning mängijad võiksid kaks kätt taskus Superliiga klubidest minema kõndida ja ükskõik kus mujal uue lepingu sõlmida.

Kumba leeri oleks edu saatnud, mida ütlevad pretsedendid? Mitte midagi ammendavat. Euroopa Liidu kohtutest on viimastel aastatel läbi käinud mõned juhtumid, kus alaliitudele on öeldud, et nad ei tohi keelata sportlastel osalemist kolmandate osapoolte korraldatavatel võistlusel, aga need pole jalgpallis kumanud konfliktile üks-ühele üle kantavad, sest UEFA ja FIFA ning riiklikud alaliidud poleks keelanud mängijatel ja klubidel osalemist Superliigas, vaid enda korraldatavatel võistlustel.

Erinevalt näiteks uisutamisest ja ujumisest, kes kommertsvõistluste korraldajatega kohtutes piigid ristasid, olid FIFA ja UEFA valmis Superliigasse siirduvatest jalgpalluritest MM-il ja EM-il loobuma. Võib-olla oleks see kõik päädinud pokkerimänguga, kus üks bluff järgnenuks teisega, aga jalgpalli katuseorganisatsioonide juriidilist ettenägelikkust ei tasu alahinnata.

Lisaks tasub meeles pidada, et FIFA ja UEFA asuvad ja tegutsevad Šveitsis ehk neid saab hageda eelkõige sealses õigusruumis. Spordiorganisatsioonidel meeldib Šveitsis tegutseda väga kindlal põhjusel – sealne õigusruum on nende jaoks soodne. Juriidilist põnevust oleks lisanud asjaolu, et pooled Superliiga liikmed olid Inglismaalt, mis pärast Brexitit Euroopa Liidu õigusruumis ei paikne.

Ühendkuningriigi peaminister Boris Johnson võttis kiiresti väga selge Superliiga-vastase positsiooni ja tegi jõupingutusi selle plaani vääramiseks. Väidetavalt olla ta ähvardanud kuute Superliigaga liitunud Inglismaa tippklubi "seadusandliku süütepommiga". Foto: Scanpix / zumapress / Tayfun Salci

Kogu eelnev jutt puudutas küsimuse, kas jalgpall on tavaline äri, juriidilist poolt. Aga on ka moraalne külg, mis inimlikust mõõtmest võetuna hoopis tähtsamgi.

Mart Poomi endine koduklubi Sunderland sai veebruaris endale uue omaniku, kelleks on 23-aastane miljardär Kyil Louis-Dreyfus, kes ütles omaniku rolli astudes: "Olen uhke, et minust saab selle auväärse institutsiooni järelvaataja (custodian), aga saan aru, millist olulist vastutust see roll endas kätkeb."

Custodian võib tõlkida ka kui usaldusmees (või -naine), kaitsev haldjas vms. Igatahes nägemus, et jalgpalliklubiga ei tohi ümber käia nagu tavalise äriga, on Inglismaal levinud. "Jalgpalliklubi on kogukondlik kultuuriajalooline institutsioon, mis on tema praegusele omanikule laenatud," meenutas Soome jalgpalliajakirjanik Saku-Pekka Sundelin kolmapäeval ühe Inglismaa jalgpalliklubi omaniku poolt talle öeldud kaunist mõtet.

Miks aga lasub tippklubidel ja -liigadel moraalne kohustus eurosarjades teenitut väiksematega jagada? Sest kui oma sportliku edu viimistluse on nad tõesti teinud ise, siis alusmüüri on aidanud laduda paljud teised klubid paljudes teistes riikides.

Kreeka, Šveits, Wales, Iirimaa, Poola, Rootsi, Norra, Türgi, Itaalia, Slovakkia, Sloveenia, Montenegro, Belgia, Hispaania, Portugal, Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa, Horvaatia, Norra, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Holland, Taani, Rumeenia, Šotimaa, Island ja Ukraina. Nende 28 Euroopa jalgpalliriigi jalgpallurid on tänavu 12 Superliiga asutaja ridades eurosarjamängudes platsil käinud.

Seega kõigi nende 28 riigi jalgpalliklubid ja -liidud on teinud tööd, et 12 tippklubi saaksid Euroopa tipus särada. Teisipäevase UEFA kongressi avaldus ütles tabavalt:

"Konspiraator-klubid ei taju, et oma tänast staatust ei saavutanud nad üksi isoleerituna, vaid olles osa dünaamilisest Euroopa jalgpallisüsteemist, mille võitudesse ja kaotustesse on panustanud suured, keskmised ja väikesed klubid. /.../ Me teame, mis on moraalselt kaalul ja kaitseme jalgpalli iseka klanni eest, kes jalgpallist ei hooli. Meie oleme Euroopa jalgpall. Nemad ei ole."

Ning arvestatavad teened on ka muu maailma jalgpallil, sest teises nimekirjas on Uruguai, Argentina, Brasiilia, Mehhiko, Dominikaani Vabariik, USA, Maroko, Tšiili, Alžeeria, Elevandiluurannik, Kolumbia, Lõuna-Korea, Gabon, Ghana, Egiptus, Senegal, Guinea, Kamerun, Jaapan ja Nigeeria. Ka nende 20 riigi jalgpallurid käisid tänavu Superliiga asutajate ridades eurosarjas platsil.

Teisipäevale Šveitsis toimunud UEFA kongress. Foto: Scanpix / Handout / UEFA / AFP

2. UEFA sarjamine on ebaõiglane

Superliiga-plaani apologeetide, takkakiitjate või õigustajate teine argument on olnud "FIFA ja UEFA ongi korruptsioonipesad, mille häving on ainult hea". Rahvusvahelisele jalgpalliliidule (FIFA) on tõesti palju ette heita, sest eelmise presidendi Sepp Blatteri ametiajal toimunud riisumise maht oli röögatu. Ning MM-finaalturniiride korraldusõiguse andmine Venemaale ja Katarile vastutustundetu.

Praeguse presidendi Gianni Infantino ametiajal on FIFA muutunud mõnevõrra usaldusväärsemaks (näiteks MM-finaalturniiride korraldaja määramine ei toimu enam juhatuse salajasel, vaid üldkogu avalikul hääletusel), aga parandamisruumi jagub tohutult. Alustades kasvõi asjaolust, et Katarilt pole MM-i ära võetud.

FIFA puhul tuleb meeles pidada, et see ühendab liikmeid kõigilt mandritelt ning Läänemaailmale omased eetika-standardid ei ole universaalsed.

Aga UEFA FIFA-ga samasse patta panemine on sama ebaõiglane, kui öelda, et sotsid ja EKRE on täpselt sama asi, sest mõlemal on ju Riigikogus fraktsioon.

Erinevalt FIFA-st on UEFA juhtimine ja rahaliikumine olnud piisavalt läbipaistev. Jah, UEFA eelmine president Michel Platini sai korruptsiooni eest karistada, aga esiteks on ta erand ja teiseks ei puudutanud korruptsioon UEFA rahasid ehk organisatsioonil, mille president ta oli, puudus Platinile süüks pandud tegude üle kontroll.

Eelkõige väärib UEFA aga kiitust viimase 30 aasta jooksul tehtud töö eest. UEFA ei ole progressi tõrjunud, vaid seda sülelenud. Meistrite liiga formaati on 90ndatest alates pidevalt kohendatud paremini sobituma pidevalt muutuva Euroopa jalgpallimaastikuga ning seejuures on sellega teenitud tulusid jaotatud solidaarselt, mille abil on edendatud jalgpalli maailmajao igas otsas.

Näiteks puistates superkarikafinaali korraldusõiguse näol kõige kangemat staaritolmu Thbilisisse, Skopjesse, Trondheimi ja Tallinnasse. Pidevad investeeringud noortejalgpalli ja taristusse on väiksematele jalgpalliriikidele üliolulised ning koos haaravaks võistluseks osutunud Rahvuste liigaga aidanud kaasa sellele, et tasemevahed Euroopa sees on pidevalt vähenenud.

2018. aasta UEFA superkarikafinaal A. Le Coq Arenal. Foto: Gertrud Alatare

Luksemburg on viigistanud Prantsusmaaga ja alistanud Iirimaa, Andorra alistanud Ungari, Fääri saared seljatanud kaks korda Kreeka. Need jalgpalli kaunistavad tulemused viimase viie aasta jooksul poleks saanud teoks ilma UEFA toetuseta väiksematele liikmesriikidele. Vastav areng on toimunud ka klubijalgpallis, sest Eurosarjade alagrupiturniiridele on praeguseks jõudnud 40 riigi klubid.

Muidugi pole UEFA veatu, aga spordiorganisatsioonide skaalal on nad ikka kindlasti ikka igas mõttes tegijate seas. UEFA on ikka ja jälle tegutsenud vastutustundlikult ja proovides leida mõistlikke kompromisse väga vastandlike huvidega osapoolte vahel, mis viib meid punktini number kolm.

3. Superliiga ju tuleb, aga mitte separatistlik

Superliiga kuulutati välja päev enne seda, kui UEFA üldkogu võttis vastu uue Meistrite liiga formaadi, mida oli nendesamade tippklubidega pikalt arutatud ja läbi räägitud. Hooajast 2024-25 kehtima hakkav (varem pole võimalik, sest telelepingud sõlmitakse pikalt ette ja periood 2021-2024 on juba nendega kaetud) täiesti uudne süsteem ongi sisult Superliiga. Tõsi, erinevalt 12 klubi asutatud Superliigast puuduvad seal absoluutsed garantiid, kuigi turvavõrke on lisatud rohkesti.

Esiteks tõuseb osalevate võistkondade arv 32-lt 36-le, kusjuures kaks kohta eraldati klubidele, kes meistrivõistluste tulemuste põhjal ei kvalifitseerunud, aga on eelmise viie hooaja jooksul näidanud eurosarjas kõige paremaid tulemusi. Tõsi, klausliga, et selle koha pälviv klubi peab olema kvalifitseerunud emba-kumba madalamasse eurosarja (tippliigade puhul tähendab see vähemalt 7. kohta).

UEFA president Aleksandr Ceferin. Foto: Yves Herman

Teiseks on igale klubile on senise 6 kohtumise asemel tagatud vähemalt 10. Staatilisevõitu alagrupiturniiri asendab Šveitsi süsteem, kus kõrgema asetusega klubid mängivad eelkõige omavahel ja madalama paigutusega satsid pigem isekeskis, aga säilib ka kontakt esimeste ja viimaste vahel ehk muinasjutulise teekonna läbi Meistrite liigasse jõudnud Islandi meistril on endiselt võimalik sattuda oma idüllilisel staadionil Müncheni Bayernit võõrustama.

Kolmandaks pääsevad play-off'i kaks kolmandikku osalejatest. Šveitsi süsteemis mängitud põhiturniiril moodustatakse 36 meeskonnast edetabel, mille esimesed kaheksa otse 1/8-finaali ning kohad 9.-24. jätkavad 1/16-finaalis. Seega nende mängude osakaal, millest enam midagi ei sõltu ja mida me oleme harjunud igal sügisel nägema, peaks oluliselt kahanema.

Neljandaks kohtutakse alagrupiturniiri 10 mängu jooksul 10 erineva vastasega ehk selle asemel, et mängida sama võistkonnaga nii kodus kui ka võõrsil, ollakse osadega vastamisi kodus ja teistega võõrsil ehk praegune mure, et tipud kohtuvad omavahel liiga harva, leeveneb.

Meistrite liiga uus formaat on kompromiss erinevate huvide vahel. Vastu on tuldud suurklubide huvidele, aga samas peetud silmas ka väikeriikide murekohti. See on aus ja loogiline viis, kuidas võistlust arendada.

Murekoht on mängijate suurenev koormus, aga et see väheneks, peaksid eurosarja osakaalu suurendamist ihanud Inglismaa, Itaalia ja Hispaania suurklubid veenma oma alaliitu võtma eeskuju Saksamaast, mille kõrgliigas ei mängi mitte 20, vaid 18 klubi. Kui nimetatud kolm riiki meistriliigat kahe meeskonna jagu kärbiks, vabanetakse neljast mängust, mis on täpselt see hulk, mille jagu Meistrite liiga alagrupiturniir laieneb.

Saksamaast tasub eeskuju võtta ka mitmes muus asjas. Eelkõige selles, et mitte asutada separatistlikku Superliigat, vaid käituda vastutustundlikult ja mitte elada üle oma võimete.

Real, Barcelona, Inter ja Milan vajavad Superliigat, sest nad on kulutanud rohkem raha, kui tohtinuks. Kui inimesel on ühe kuu eelarve 1000 eurot, siis ta ei osta endale esimesel kuupäeval 850-eurost bling-bling värviteleviisorit. Lõuna-Euroopa jalgpalliklubid aga keelduvad telekast loobumast. Ja mitte üks kord, vaid pidevalt.

Reali president Florentino Perez käis eile raadios Superliigat õigustamas ja ütles muuhulgas: "Ilma Superliigata pole meil ega kellelgi teisel võimalik osta Kylian Mbapped või Erling Braut Haalandit." No aga ärge siis ostke ja mängime edasi. Meistrite liigas, mille 13-kordsed tšempionid te olete, aga mille ilmasambaks on alates esmaspäevast aga väärikuse säilitanud Bayern.

Saksamaa klubijalgpalli õigetest valikutest saab pikemalt lugeda sellest Deutche Welle inglisekeelsest artiklist.

* * *

Kaks sõna ka toas seisvast elevandist. Vähemalt Eestis võtsid Superliiga poolt sõna mitmed inimesed, kelles valitses ilmselgelt lootus, et Euroopa jalgpalli ökosüsteemi kokku kukkumine vähendab Eestis spordialade vahel valitsevas konkurentsis jalgpalli võimekust. Samuti kumas nii mõnestki sõnavõtust läbi lootus, et Superliiga UEFA rahavoo pidurdamine toob kaasa võimuvahetuse Eesti Jalgpalli Liidus.

Kellelgi pole keelatud niimoodi loota või soovida. Samuti pole keelatud neid lootusi ja soove mitte välja öelda. Küsimus, mida kirjeldatud soovmõtlemine näitab, on aga huvitav mõtteharjutus, mis erinevalt Superliigast võib mõne kipaka ja õõnsast retoorikast kõmiseva lobudiku kas ümber lükata või hoopiski ära remontida. 

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Alex Veedi   •  
(62.214.65.***)
Kui keegi minu varasemaid kommentaare näinud siis ma ajasin lihtsalt lolli juttu, kui päris aus olla. Siis see super liiga lihtsalt mõttedu klounaad. Elagu meistrite liiga
Alex Veedi   •  
(62.214.65.***)
Ja ma vabandan kõigi ees kellele ma olen halvasti öelnud, aga kui keegi siin kommentaariumis tõesti on super liiga poolt, siis palun ärme loobu tema poole kohatuid kommentaare. Me elame vabas riigis ja igaühel on oma arvamus. Elagu Eesti, elagu meistrite liiga
trk   •  
(88.196.190.***)
Mis on läänelikud väärtused? See jäi pikast loost selgusetuks ja samuti kes neid esindavad, kas Superliiga pooldajad või vastased?
humorist   •  
(213.180.19.***)
to trk
Läänelikud väärtused on võim ja raha.

2. UEFA sarjamine on ebaõiglane

Üritab väita, et on ebaõiglane, aga siis argumentatsioon ütleb, et on õiglane. :)
humorist   •  
(213.180.19.***)
Kuigi ma olen alati kommenteerides öelnud, et ma ei ole Superliiga pooldaja, aga siiski see monopoliseeritud võim spordiala üle ning siis mingisugustest väärtustest rääkimine oma kõnedes kui nende monopoli rünnata, see on demagoogia. Sest alles hiljuti oli väga suur probleem selles, kus UEFA ja FIFA hakkasid omavahel ragistama põhjusel, kus FIFA tahtis luua enda egiidi all globaalse klubide MM'i, mis oleks preštiisem kui senine. Ehk FIFA tahtis/tahab endale UEFA silmis tema koogitükikest.

Vahepeal olen mõelnud, et Superliiga üks suuremaid probleeme on see, et kui varem suuremate mängude toimumine oli harv, aga suur pidupäev, siis tulevikus selliste mängude kaal devalveeritakse ära.
humorist   •  
(213.180.19.***)
Tuli veel üks aktuaalne mõte. UEFA taganemine Financial Fair Playst nüüd tegelikult oli jällegi negatiivne märge jalgpalli arengule ja spordile, sest nüüd saab tuimalt tulemusi osta. Ning Järvela jutt spordi puhtusest seoses UEFAga kenast vaiba alla.
jott laala   •  
(212.7.25.***)
Üks saksa spordiajakirjanik (Welt? Zeit?) kirjutas optimistlikud read, et juba ammu pole Euroopa olnud nii ühtne, kui nüüd, superliiga vastu ühiselt vastu astudes. Kõlab liiga romantiliselt, aga koroonaaeg on näidanud, et juhtub rohkem.

Sisene
NAISTE MEISTRILIIGA
VAATA JÄRELE: Saku alistas iluvärava toel tabelirivaali
TÄHTSAD VALIKUD
Fantasy nipinurk: Legion mängib kaks korda, tippude ridades jagub puudujaid  (tähtaeg laupäeva hommikul!)
EUROOPA LIIGA
JUTUD FLORA JA KALJUGA
ESILIIGA
Miks rikkad saavad rikkamaks? Süsteemselt jalgpalliliidu solidaarsusmehhanismidest
KELLEL ON ÕIGUS?
Tulevik heidab Lepistule ette ropendamist ning leiab, et punase kaardi pidanuks saama ka Beglarišvili ja Podholjuzin
TASKUHÄÄLING
Pikk ette (ja ise järele) | Legion kannatab, aga ei kobise!
ITAALIAS ON UUS MEISTER
Antonio Conte – jalgpalligeenius, kes lammutas enda ehitatud kuningriigi
POOMIDE DÜNASTIA
Inglismaal jalgpallihariduse saanud Markus Poom: Premium liigas mängimine ei tohiks olla Flora mängijatele limiit
REKLAAM
SOCCERNET TV
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Paide Linnameeskond
9
7
2
0
20:6
23
2.
Tallinna FCI Levadia
9
7
1
1
23:11
22
3.
JK Narva Trans
9
4
2
3
15:17
14
4.
Tallinna FC Flora
6
4
2
0
16:5
14
5.
Nõmme Kalju FC
9
4
0
5
12:9
12
6.
Tallinna JK Legion
9
3
2
4
9:10
11
7.
Tartu JK Tammeka
7
2
1
4
9:12
7
8.
Viljandi JK Tulevik
9
1
2
6
12:26
5
9.
FC Kuressaare
9
1
1
7
7:19
4
10.
Pärnu JK Vaprus
6
1
1
4
5:13
4
SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

PREMIUM LIIGA TABEL
Paide Linnameeskond
23
Tallinna FCI Levadia
22
JK Narva Trans
14
Tallinna FC Flora
14
Nõmme Kalju FC
12
Tallinna JK Legion
11
Tartu JK Tammeka
7
Viljandi JK Tulevik
5
FC Kuressaare
4
Pärnu JK Vaprus
4
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK