Eesti U19 noormeeste koondis polnud 12 aastat EM-valikturniiril esimesest ringist edasi pääsenud ega seitse aastat seal ainsatki mängu võitnud. Septembri lõpus klaariti mõlemad võlad. Ja mitte niisama, vaid Euroopa absoluutse tippriigi Itaalia kulul!

21. september pidi Eestis olema unine jalgpallipäev, sest midagi suurt toimumas polnud. Premium liiga kõneainet ei pakkunud, kuna FC Flora meistritiitel oli kõigest vormistamise küsimus ning FCI Levadia personaliralli polnud veel õiget hoogu sisse saanud, sest Maksõm Kalõnõtšenko oli endiselt ametis. A-koondis oli paar päeva varem kogunenud, aga mänguni Maltaga oli teist sama palju aega.

Kell 13 algas Põhja-Poolas, Gdanski külje all asuvas Rumia linnakeses U19 EM-valikmäng Eesti – Itaalia, aga mitte miski ei viidanud, et see kujuneb oluliseks jalgpallisündmuseks. Kaks tundi hiljem oli olukord kardinaalselt muutunud – Nikita Kondratski 90. ja Egert Õunpuu 90+3. minuti väravatest oli Eestil kirjas 2:0 võit. Itaalia noormeeste võistkond oli sügavas šokis, Eesti jalgpalliüldsus samuti.

Viimastel aastatel on ju Eesti jalgpalli järelkasvu osas tehtud kõvasti kriitikat ja kuulutatud tumedat tulevikku. 2:0 võit Itaalia üle ei klappinud selle mustriga kuidagi kokku. Pime õnn ja suur juhus? Kuus päeva hiljem alistati Bosnia ja Hertsegoviina 0:2 kaotusseisust 3:2 ja tagati koht Eliitringis ehk Euroopa 29 tugevama seas. Kahte tugevat võitu juhuseks liigitada ei saa, vaid Eesti U19 oligi kõva.

U19 meeskonna peatreener on Alo Bärengrub. Endine FC Flora ja Nõmme Kalju keskkaitsja, 48-kordne internatsionaal räägib Soccernet.ee-le antud intervjuus Poolas peetud eduka turniiri ettevalmistusest, arengust ja järeldustest.

"Saime häälestuse paika, poistel oli peas kõik korras. Motivatsioon ja inspiratsioon olid võtmesõnad," lausub Bärengrub hakatuseks ning jõuab järgneva jutuajamise jooksul ikka ja jälle moel või teisel tagasi sama postulaadi juurde. Just hea tunnetus ja õige häälestus olid tema meelest vundament, mille pealt vahvad tulemused saavutati.

Eks see ole vägagi loogiline. Mängijate tehnilist poolt nappide koondisepäevadega järele ei aita või paremaks ei tee. Taktikaliselt saab võistkonnale ette anda ükskõik kui hea plaani, aga kui mängijatel puuduvad usk ja arusaam, pole sellest enamasti mingit tolku. Häälestus, motiveerimine ja inspireerimine ongi (eriti klubijalgpalliga võrreldes juhuslikumas) koondisejalgpallis tohutult olulised.

2004. aastal sündinute koondisega asus Bärengrub tööle 2021 alguses, aga esimest tööaastat pärssis koroonapandeemia ja ainsateks rahvusvahelisteks mängudeks jäid kaks maavõistlust Maltaga. Treeninglaagreid peeti aga teisigi ning tööprotsessi käigus käis neist läbi 45 mängijat. Peatreeneri kaudse vaatluse all olnud noorte hulk oli 80.

Lõpliku 20-mehelise rivistuse väljavalimine oli paras peavalu, sest igale positsioonile ju vahetusmeest kaasa võtta ei saanud. Tuli otsida hübriidlahendusi. "Kõva ajude ragistamine, et võimalikud stsenaariumid läbi töötada ja mängijate valikuga võimalikult hästi ära katta."

Klubiline esindatus oli kirev. Neli noort tulid välisklubidest ning ülejäänud 16 mängijat koguni üheksast erinevast Eesti klubist. "Mõnel noortekoondisel kujuneb välja nii-öelda farmklubi. Saan selle loogikast hästi aru, sest igapäevaselt omavahel kokku mänginud kutid võivad selle koondisesse üle tuua. Aga minu valik kujunes nii, et igast klubist kaks-kolm mängijat. Et õiged tüübid kokku panna, oli vaja tunnetust."

Kõva kaitset näeb ka Meistrite liigas, seda ei tasu häbeneda!

Järgmine ülesanne seisnes meeskonnale optimaalse mänguplaani valimises ja selgeks tegemises. "Analüüsisime vastast ja panime sellest lähtuvalt paika oma kava – mida ja kuidas teha madalal paiknedes, keskväljal ja üleval pool. Kuidas mängida esimesest survest välja ja millised on meie rünnaku võimalused? Need asjad toimisid. Struktuur oli paigas ja meeskond väljakul tasakaalus.

Saime paika hea distsiplineeritud kaitsebloki. Kui ma nägin vastaseid, siis esimene mõte oli: kuidas nende rünnakudi vastu võtta. Itaalia ja Poola vastu olime selgelt oma poole peal, aga tegime kaitsetööd nii hästi, et vastasel oli tõesti keeruline väravaraamidele pihta saada. Statistika järgi oli neil rünnakuüritusi ühes mängus 30 kanti, aga palju nad neist raami said?"

UEFA kodulehe statistika kohaselt võitis Itaalia mängus Eestiga pealelöökide arvestuse 26:7, aga löögid raami kõigest 8:6. Mängus Poolaga olid samad näitajad 34:2 ja 8:2, matšis Bosnia ja Hertsegoviinaga aga 17:17 ja 7:8. Numbrid seega toetavad Bärengrubi väidet – vastane küll valdas palli ja lõi peale, aga Eesti kaitsemäng tegi selle piisavalt ebamugavaks, et sihik oli paigast ära.

Bärengrub rõhutab, et vastase tugevuste neutraliseerimisele keskendumist ei ole vaja häbeneda, sest täpselt sama taktikat kasutatakse ka Meistrite liigas. "Kas me näeme vähe olukordi, kus tippmeeskondade omavahelises mängus seisab üks osapool kõigi väljakumängijatega enda karistusala juures ja kaitseb? See ongi normaalne tänapäevane tippjalgpall!"

Eesti - Itaalia kohtumise (2:0) tipphetked:

Itaalia vastu võeti kõva kaitsega 2:0 võit, aga Poolale jäädi 0:2 alla. Turniiri võõrustajatele teise poolaja keskel määratud pehme penalti, millest sündis avavärav, on Bärengrubil endiselt hinge peal. Aga oleks ilmselt oluliselt rohkem, kui viimases mängus jäänuksid võit ja edasipääs saavutamata.

Bosnia ja Hertsegoviinale löödi 2:2 viigivärav 84. ja võiduvärav 90. minutil. Kuna Itaalia suutis samal ajal lisaminutite penaltist alistada Poola 1:0, tekkis alagrupi tipus surnud ring, kus kaks edasipääsupiletit napsasid tänu paremale väravate vahele omavahelistes mängudes Poola ja Eesti. Ilma 90. minuti võiduväravata jäänuks Eesti kolmandaks.

Eesti viiest väravast neli lõid vahetusmängijad, kelle tähtsust peatreener rõhutab. "Minu sõnum meeskonnale oli, et vahetusmängijate roll turniiri edenedes aina kasvab. Lõpuks täpselt nii oligi. Viie vahetuse reegel meile sobis, sest füüsilisest aspektist olid mängud väga rasked ja saime niimoodi värskust lisada."

Samas oli lisaks vahetusest sekkunud värsketele jalgadele vaja, et eelpool mainitud distsiplineeritud kaitseblokk toetuks kindlale alusele. Seda pakkusid Pärnu Vapruse ridades tänavu 13 Premium liiga mängu kirja saanud väravavaht Ott Nõmm ning kolm Itaalia klubide noortevõistkondadesse kuuluvat mängijat – keskkaitsjad Robin Kane ja Andreas Vaher ning keskpoolkaitsja Martin Vetkal.

"Konkurents Itaalia noortetiimidesse pääsemiseks, seal püsimiseks ja läbilöömiseks on kõva. Seal saab mängijatele osaks kõvem treening- ja mängurutiin, mille all pean silmas otsuste vastuvõtmise kiirust. Teine asi on mentaalne tugevus, mida on vaja, et noorena välismaale teise keskkonda elama minna.

Minu nägemuses hakkab meeskonna hea dünaamika peale tagaliinist, kuhu on vaja enesekindlaid ja kaaslasi juhendavaid liidreid. Mängijad peavad ise väljakul lahendused leidma. Pealehakkamine ja initsiatiiv on neil Itaalias mängivatel poistel olemas. Eks iga treener ootab karakterite esile kerkimist. Neid pole võimalik kunstlikult tekitada. Nad kas on või ei ole. Meil oli neid piisavalt."

Kõik kolm külalisvõistkonda – Eesti, Itaalia ning Bosnia ja Hertsegoviina – elasid samas hotellis, mis tähendas, et läbikäimine ei piirdunud ainult trehvamistega staadionil, vaid erinevate tiimide mängijad ja treenerid olid pidevalt teineteisel silme all.

"Pärast võitu Itaalia üle tekkis meie mängijate ja treenerite suhtes koheselt tõsine respekt. Seda oli näha ja tunda. Ja see kasvatas meie meeskonda." Seega vastased aitasid Eestil tugevamaks saada? "Just! Just!"

Tunnustust laekus muidugi ka kodumaalt. Bärengrubi telefonis oli Itaalia alistamise järel tunduvalt rohkem õnnitlussõnumeid kui sünnipäeval. Kõik kordus veelgi võimsamalt siis, kui ka Bosnia ja Hertsegoviinast jagu saadi ning Eliitringi pääseti. "Õnnitluste laviin võttis nii mõnegi meeskonna liikme sõnatuks," sõnab Bärengrub.

Eesti - Bosnia ja Hertsegoviina (3:2) kohtumise tipphetked:

Kahtlemata on hetked, kus millegi suurega hakkama saadud, peatreeneri töö kõige magusamad. Bärengrubi jaoks oli edukas EM-valikturniir igasuguse kahtluseta treeneritöö suurim saavutus. "Ma olen väga noor treener, seda ametit pidanud alles viis-kuus aastat. Tunnen, et olen ajas kasvanud ja arenenud.

Mõned aastad tegutsesin noortekoondistes abitreenerina, aga nüüd tundsin, et olen peatreeneri tööga kaasnevaks vastutuseks valmis. See oli minu jaoks väga suur proovikivi. Tahtsin endale tõestada, et saan hakkama. Olen ise endine koondise mängija. Tunnetus, kuidas oli siis ja kuidas on nüüd, on mul ju olemas. Vast mul on mängijatele ühtteist edasi anda just mentaalsete asjaolude koha pealt," arutleb ta ja kiidab abilisi Siim Valtnat ja Rait Oja.

Bärengrub nõustub, et noortejalgpalli olukord on Eestis viimastel aastatel hell teema. Samas mullu jõudis Eliitringi Marko Pärnpuu juhendatud U17 koondis ja tänavu nüüd U19 koondis. Kas seda saab pidada käega katsutavaks tõendiks, et valgus tunneli lõpus ikkagi põleb? "Iga aasta edasipääs ei õnnestu. Tuleb aru saada, et aastakäigud on erinevad. Aga minu meelest on suurem roll mentaalses pooles. Häälestus on vaja hästi paika saada, siis võivad head asjad õnnestuda.

Usk peab alati olema. Väike võib alati võita suurt ja need kolm vastast olid meie vaatevinklist võetuna kõik suured. Ma arvan, et pärast seda edu ei tasu mõelda nii, et vedas, vaid tuleb olla rahul, sest tegime midagi õigesti. Eks see usk ole Eesti jalgpallist vahepeal ära kadunud. Usutavasti suutsime seda nüüd veidi kasvatada."

* * *

U19 meeskond proovib nüüd leida novembrikuu kogunemiseks paslikud sparringupartnerid. Kuna osad valikgrupid peavad oma kohtumised alles siis, pole valik kõige suurem. Märtsis mängitava Eliitringi vastased selguvad pärast novembrit.

* * *

Eesti U19 koondise koosseis septembris peetud EM-valikturniiril:

Väravavahid
Oskar Hendrikson (19.09.2004) - Tallinna FC Flora 1/0
Ott Nõmm (23.10.2004) - Pärnu JK Vaprus 1/0

Kaitsjad
Robin Kane (29.05.2004) - Lazio (ITA) 6/0
Hugo Palutaja (02.04.2004) - JK Tallinna Kalev 4/0
Robin Tiigiste (23.04.2004) - FC Nõmme United 4/0
Rico Ernits (31.01.2004) - FC Nõmme United 4/0
Alexander Kapitan Bergman (08.12.2004) - FC Nõmme United (laenul klubist JK Tallinna Kalev) 3/0
Samuel Merilai (25.11.2004) - FC Nõmme United 2/0
Oliver-Aleksander Otti (14.05.2004) - Tallinna FC Flora 2/0
Andreas Vaher (15.04.2004) – S.P.A.L. (ITA) 1/0

Poolkaitsjad ja ründajad
Gregor Lehtmets (15.01.2004) - Viimsi JK 8/0
Martin Vetkal (21.02.2004) - AS Roma (ITA) 7/1
Mihhail Orlov (15.06.2004) - FC Silon Táborsko (CZE) 5/3
Karel Eerme (22.04.2004) - Harju JK Laagri 5/1
Nikita Kondratski (07.05.2004) - TJK Legion (laenul klubist KSK Štrommi) 5/0
Artur Sakarias (22.07.2004) - Tallinna FCI Levadia 4/0
Aleksander Švedovski (26.11.2004) - Tallinna JK Legion 4/0
Egert Õunapuu (30.04.2005) - FC Nõmme United 3/0
Ramol Sillamaa (17.10.2004) - JK Tallinna Kalev 1/0
Daniel Luts (25.01.2004) - Tallinna FCI Levadia 0/0

Personal
Peatreener: Alo Bärengrub
Abitreener: Siim Valtna
Väravavahtide treener: Rait Oja
Füsioterapeudid: Tarmo Tikk, Priit Ailt
Arst: Birgit Allmere
Mänedžer: Freddy Karpov