Üks ümmargune Jalgpall (38)
See viib meeltest nii esimese mängu võidujoovastuse kui ka teadmise, et klubi on viimasel kaheteistkümnel hooajal tulnud 7 korda Eesti meistriks ja et oleme Kolgata tee ise valinud – siiranud mängijaid välismaale, et Eesti koondis kui meie maa ja rahva jaoks armsaim osa jalgpallist saaks võimalikult kiiresti areneda, et noormängijad saaksid tõusta klubi esindusmeeskonda ja tunnetada valitud jalgpallurielukutse perspektiivi ja et klubi saaks vahendeid laiaulatuslikuks noortetööks; kulutanud viimased sendid staadionisse ja väljakutesse, et poolehoidjatel oleks oma tempel, kus jumalat teenimas käia, mängijatel töökoht ja noormängijatel paik vaba aja sisustamiseks; andnud noortele treeneritele võimaluse end proovile panna, sest lõpuks on Eesti jalgpall täpselt nii tugev, kui head on tema treenerid; võtnud vastutuse välismaal olevate mängijate edasise käekäigu eest, sest meie missioon on Eesti jalgpall ja sellist jalgpallurit, kes oleks nii andekas nagu Ronaldinho, kelle järele klubid karjas jooksevad ja kelle jalgpallilise saatuse pärast ei oleks vaja muretseda ja pead vaid vaatama, kuidas ja kuhu teenitav palgaraha paigutada, ei pruugi Setumaa ja Kõpu vahelistele palliplatsidele sündidagi.
Olin neljapäevase mängu järel kella üheni öösel telefonil, rääkides vaheldumisi Marko, Janno ja Tarmoga (Kristal, Kivisild ja Lehiste – toim), esimese kahega arutasime meeskonna asju, nii neid, mis seotud kõnealuse mänguga, kui neidki, mis meid reedel ees ootasid; Tarmoga rahvusvahelisi tegemisi, sest mitme eestlasest mängijaga välismaal toimusid olulised protsessid ja koos kõige muuga oli juttu nii palju, et me mängust rääkida ei saanudki, kui mitte arvestada minu aeg-ajalt vestluse sisse pikitud ahastavaid noote; ning peale seda jäin kummaliselt rahulikult magama ja ärkasin hommikul kell 8 – enda jaoks ebatavaliselt hilja -, kui mets-lehelinnu poeg minu tuppa lendas ja ma pidin jõudma temani enne, kui mu kass; istusin seejärel rõdule, ema hüüdev linnupoeg sõrme otsas ja mõtlesin unenäo üle, mida nägin vahetult enne, kui lind tuppa lendas – juhtisin taevasinist sportautot ja sõitsin ülesmäge, aga autol olid mootori asemel pedaalid ja kettülekanne ja see oli õige ränk väntamine ja ma ei tundnud ennast hästi.
Miks ma seda kirjutan – ikka sellepärast, et raske on leppida eluga nii, nagu ta kord looduse loogika poolt toimima pandud: pealtvaatajad ja fännid on selleks, et loota omade võitu ja olla rahulolematud siis, kui meeskond kaotab; ajakirjanikud on selleks, et kiita, kui läheb hästi, ja sõimata, kui läheb halvasti; mängijad on selleks, et anda endast mängus kõik parima tulemuse nimel, ja kui tulemust ei tule, siis otsida põhjust enda seest ja jätkata edasirühkimist valitud teel; treenerid on selleks, et juhtida ja õpetada meeskonda ja arendada mängijaid ja kui see ei anna soovitud tulemust, siis mõelda, mis läks valesti ja teha järeldused; klubi juhtkond on selleks, et korraldada tegemisi ja luua parimad tingimused; ja mina olen selleks, et unistada, teha plaane, mõelda, uskuda ja jääda endale kindlaks ka siis, kui ajakirjanik ja fänn nõuavad treeneri vallandamist või taovad mängijat maa sisse – me oleme ju inimesed ja vajame usku, lootust ja armastust, kuigi looduse loogika ütleb, et sind ei toeta sinu ristikandmise juures keegi ja see ei saagi teisiti olla.
Ja ega ma ei teagi, kas on võimalik olla korraga tark, edukas ning mõistev.
Muus osas on sul õigus.
Eesti jalgpalliklubid läksid sel aastal eurosarjade korduskohtumistele suure lootusega, kuid nii Levadia, TVMK kui ka Flora pidid tunnistama vastase paremust.
Nagu üksikutest eranditest hoolimata on reegliks saanud, pidid Eesti meeskonnad taas piirduma esimese eelringiga.
Kui Eesti koondisel on õnnestunud tugevatelegi jalgpallimaadele vastu hakata, neid võitagi, siis meie klubidele on ületamatuks takistuseks meeskonnad, kes jäävad Euroopa eliitklassist kaugele.
Flora puhul on ebaedu isegi mõistetav, sest Eesti jalgpalli ja ka koondise huvides on palju mängijaid müüdud välismaale. Tugevamates liigades ja klubides omandatud oskused ja kogemused on kahtlemata aidanud meie rahvusmeeskonnal tõusta sellele tasemele, kus praegu maailma jalgpallis oleme (82. kohal).
Ilmselgelt ei jätku Eesti tippklubidel raha, et tugevdada meeskonda isegi Euroopa keskklassi mängijatega. Aga nendeta on näiteks Meistrite liiga alagrupiturniirile jõudmine sisuliselt võimatu. Kolme eelringi kadalipu läbimiseks ei piisaks ainuüksi tohutust loosiõnnest, lisaks läheks vaja ka meeletut eneseületamist.
Peapõhjus, miks Eesti klubijalgpallis napib raha, on kahtlemata pealtvaatajate vähesus. Publikunappust Eesti meistriliiga mängudel pole suutnud mõista ükski siin töötanud välistreener: vähemalt liidermeeskondade tasemel mängitakse ju Eestiski igati korralikku jalgpalli. Põnevust ja dramaatikat aga pakuvad ju ka tabeli alumise poole meeskondade heitlused.
Kui rahvusmeeskonna mängudel nimekate vastastega (Holland, Iirimaa, Venemaa, Portugal) jääb A. Le Coq Arena juba kitsaks ja kõik soovijad pole pääsenud sellistele kohtumistele kaasa elama, siis klubide tasandil võib isegi euromängude puhul täismajast vaid unistada. Nimekad publikumagnetid aga Eestisse ei jõua, sest me ei pääse ju eelringides edasi. Ehk nokk kinni, saba lahti või vastupidi.
Eesti Päevaleht
Teemasse tagasi tulles - mis piduri jutt see on? Tahaks kah teada, mis see Aivar siis sellist teinud on, mis Eesti vuti arengut nii hirmsasti pidurdab?! Siin osad kiruvad, et Pohlak käitub nagu jumal ja samas peavad teda suuteliseks kogu Eesti vutti p..se keerama. Loogika ei longa natuke või? Kuidas saab üks mees nii kõikvõimas olla - järelikult ongi jumal :)
Aga muidugi, lihtsam on halada, kuidas Pohlak ei lase midagi teha, selle asemel, et kätte võtta ja tõesti teha. Ah põrgusse, ei viitsi vaielda, elu on selgeks teinud, et kes tahavad Pohlakus mingit antikristust näha, need ka näevad, loogika ja faktidega nende arvamust ei muuda :(
2. FC Valga eest mängis Heikki Ojamaa (Andres Vaheri kontrollitud andmeil)
3.On olemas jalgpallur Kauri Siim ja bagisõitja Siim Kauri! (tõene tähelepanek, millel pole Õhtulehega pistmist)
Enne mullust debüüti polnud 3 aastat Rakveres üldse meeskonda, kuna eelmine meeskond kasutas idaviru venelasi ja nendega oli alati probleeme. Uus tulemine algas mulluse triumfiga V liiga idatsoonis, kus avamängu kaotusele järgnesid vaid võidud. Seejärel saadi Tapa loobumise järel III liigasse, jättes IV vahele ja nüüd ollakse juba II liigasse pääsu eest võitlemas.
Ühtlasi kutsungi Tallinna jalgpallisõpru tutvuma Rakvere meeskonnaga 28 augustil kell 11:00 mängus AjaxII vastu Ajaxi uuel staadionil.
Aivar palun ära enam kirjuta !
Go AIVAR!!!
Loo algus oli ju veel tegelikult paljulubav, kuid siis läks täiesti suvaliselt leelotamiseks ja enda kiitmiseks. Aga kus on tõsine analüüs? Pole, sest tulemused on päris kehvakesed - või mis?
Ja üldse - minu meelest on seda latti viimasel ajal liiga kõrgele upitanud meedia ise. Siis pärast kirevad mingist meeletust pettumusest ja lootuste purunemisest. Vaadake peeglisse, mehed.