Treenerid ja nende pädevus on teema, mis kerkib aeg-ajalt pinnale, tekitades erinevat tüüpi lainetusi, mis säärase sihitu mäslemise taustal kuhugi oluliselt ei jõuagi. Samas jututeemat ju jagub, sest alanud naiste Meistriliiga hooajal juhendavad kahte võistkonda treenerid, kes ei oma nõutud kvalifikatsiooni. Miks on see võimalik ja mida see tähendab?

Treenerite kvalifikatsioonist rääkides toonitatakse lihtsal loogikat: mida kõrgem on kvalifikatsioon, seda kõrgem on kvaliteet. Niisiis on haritumal treeneril rohkem teadmisi, mida edasi anda. Lihtne.

Omaette küsimus on see, kas üksainus paber või märge UEFA andmebaasis võrdub tippklassi treeningutega, mis viib võistkonna igale võimalikule tiitlile? On asi vaid kvalifikatsioonis ehk et asjaarmastaja ja iseõppija pole sentigi väärt? Nii ja naa.

Kuigi konkreetne statistika puudub, siis võib päris julgelt väita, et 99,9% jalgpallitreeneritest on ka ise palli taga ajanud. Olgu selleks mõni kõrgliiga või madalam aste - tahe treeninguid anda tekib keskkonnas sees olles. Nii on treeneri kujunemise etapis esimene samm justnimelt enda kogemus. Siin hakkavad tilisema esimesed kellukesed.

Jalgpall, nagu ka kõik muud elualad, teeb iga päev sammukese edasi. Kes on mänginud mädamuna, teab-mäletab, et samme on erinevaid - kaks pisi-pisit pole lähedalgi kahele kukesammule, rääkimata elevandisammudest. Niimoodi ebakorrapäraselt astudes liigub ka jalgpall, mis on ajas muutunud, just nagu kaheksajalg ajaks oma kombitsaid aina kaugemale.

Ehk et kui siin-seal võib olla treenereid, kelle mängijakarjääri hiilgeaeg jääb 20 aasta taha ning see rasv on kandvas rollis ka tänasel päeval, siis on raske uskuda, et see lähenemine kuigi tulus on. Mäng on lihtsalt nii palju muutunud.

Kõige loogilisemat liini minnes on vutt arenenud, sest seda on lihtsalt võrreldes kasvõi eelmise nädalaga tänaseks palju rohkem mängitud. Miks teeb harjutamine meistriks? Sest korduseid on rohkem, nii saab vaadelda ka jalgpalli arengut. Need kordused võimaldavad mängu rohkem analüüsida ja teha järeldusi, kus saaks midagi teisiti-paremini teha. Nii on ajaga mängitud ümber formatsioone-taktikaid ning näiteks äärekaitsjatest saanud ründavamad tööloomad.

Mängu tuleb ka tehnoloogia. Esiteks võimaldavad igasugu seadmed panna täpselt paika, mitu puudet tegi üks või teine mängija, mis oli nende tippkiirus ja tööraadius. Tehnoloogia suudab mängust leida üles vajalikud numbrid ja luua uusi tähendusi, mida 20 aasta eest laualgi polnud.

Niisiis tundub oodatav ja reaalne, et kui jalgpall areneb kogu aeg, teevad seda ka treenerid. Ikka selleks, et osata vutis näha kõikvõimalikke külgi, millega arvestada oma mängijad arendades. Mängijate arendamine on ju treeneri peamine tööülesanne.

Milleks erinevad kvalifikatsioonid?

Olgu öeldud, et kõik treenereid ühte patta panna ei saa juba seetõttu, et juhendatavad grupid on erinevad. See, milliseks kujuneb lasteaialaste pool tunnikest versus Esiliiga võistkonna poolteist tundi, erinevad kui öö ja banaanikoor. Treeningul ja treeningul on vahe. Niisiis ei pea EJL D kvalifikatsiooniga treener oma töös toetuma positsioonispetsiifilistele treeningutele, arvestades samal ajal nii mikro-, meso- kui makrotsükliga.

Kui Premium liigas nõutakse meeskonna peatreenerilt UEFA Pro litsentsi, siis naiste Meistriliigas, Esiliigas ja ka Esiliigas B-s on miinimumnõudeks UEFA A kvalifikatsioon. Nõue on täidetud ka juhul, kui juhendaja on alustanud nõutava kvalifikatsiooni kursusi. Eesti Jalgpalli Liidu litsentsikorras on sätestatud, et tegemist on A-kriteeriumisse kuuluva nõudega - tätmiseks kohustuslik; kui kriteerium pole täidetud, pole litsentsitaotlejal litsentsi võimalik saada ja seega ka võistlustel osaleda.

Nagu juhtlõigus mainitud, siis naiste kõrgliigas on kahel võistkonnal peatreenerid, kellel puudub UEFA A kvalifikatsioon ehk mõlema juhendaja praeguseks laeks on kraadi võrra nõrgem paber ehk UEFA B litsents. Kuidas kaks kvalifikatsiooni teinteisest ikkagi erinevad?

UEFA selgitab, et vastava kvalifikatsiooni treener peab olema piisaval määral pädev neljas erinevas kategoorias:

• treener;
• mängija ja keskkond (UEFA B) / mängija ja võistkond (UEFA A);
• treening (UEFA B) / treeningkeskkond (UEFA A);
• mäng.

Esimese kategooria puhul on suurimaks erisuseks treenitavate iga ehk kui UEFA B treener töötab enamasti noorteklassidega, siis järgmisel astmel on lubatud tippamatöörvõistkondade juhendamine või kuulumine professionaalsel tasemel toimetava võistkonna treeneritetiimi. UEFA A tasandil lisandub nõudmistesse ka suhtlus erinevate osapooltega - olgu selleks meedia, lapsevanemad, agendid, skaudid, fännid või midagi kuuendat-seitsmendat.

UEFA B kvalifikatsiooni puhul on teises kategoorias kirjeldatud, et treener mõistab positsioonispetsiifikat ning on võimeline mängijad arendama vastavalt mänguplaanile. Ka motiveerib juhendaja võistkonda sobilike treeningute abil. Aste kõrgemal on rõhk juba ka mängijate iseseisvumisel ning nende arendamisel vastavalt klubi tehnilisele poliitikale. Oluline rõhk on ka võitjamentaliteedi ja tulemusele orienteeritud kultuuri loomisel.

Ka mängu kategoorias tuuakse esile, et UEFA A kvalifikatsiooniga treeneri rõhk on mängijate ja võistkonna sooritamise parandamiseks, ent oluline on hoida ka võitjamentaliteeti. Matšis tuleb toimetada vastavalt klubi mänguplaanile, arvestades ka vastase taktikat. B-astmel on peamine rõhk jätkuvalt arengul.

Nimetatud nüansid, mis moodustavad vaid killukese kahe kvalifikatsiooni erinevustest, viitavad selgelt, et UEFA A kvalifikatsiooniga treener on kõrgseltskonna nägu. Sest läbimõeldud positsioonispetsiifilised treeningud, palliplatsil ja muudes toimetustes klubi filosoofia järgimine, võitjamentaliteedi loomine ning ka suhtlus meediaga käivad tippliigaga ühte sammu.

Miks teeb EJL järeleandmisi?

Soccernet.ee võttis ühendust EJL-i arendusdirektori Mihkel Uibolehega, kes kinnitas, et kahes naiste Meistriliiga võistkonnas - JK Tabasalus ning Pärnu JK Vapruse ja Viljandi JK Tuleviku Ühendnaiskonnas - puudub nõutava kvalifikatsiooniga juhendaja. Ta lisas, et EJL on UEFA A kvalifikatsiooni nõudnud peatreeneritelt alates 2018. aastast.

Aga! Kui võistkonna peatreeneril pole nõutavat kvalifikatsiooni ning alanud pole ka vastavad õpingud, siis aktsepteerib alaliit ka kolmandat rada. "Kui klubi esitab jalgpalliliidule plaani, kuidas on kavas treenerit koolitada ja see plaan saab heakskiidu. Selleks on litsentseerimisse kaasatud sportlike kriteeriumite eksperdid, näiteks alaliidu tehniline direktor ja koolitusjuht," rääkis Uiboleht.

Ta jätkas, et säärane positiivne näide on ühes nimetatud võistkonnas olemas. "Heaks näiteks plaani esitamisest ja selle järgimisest on JK Tabasalu ja Martin Tšegodajev. Tabasalu esitas juba kolm aastat tagasi plaani, kuidas oma treenerit koolitada kavatsetakse ja on täpselt selle plaani järgi käinud. Tšegodajev on endine Eesti tipptasemel jalgpallur ja perspektiivikas treener, kes on nüüdseks lõpetanud B kursuse ja läheb edasi A kursusele," kirjeldas Uiboleht.

Siinkohal olgu märk maas, et 2022. aasta lõpus UEFA B kvalifikatsiooni omandanud Tšegodajev saab õpingutega jätkata 2024. aasta jaanuaris. Põhjus lihtne: uuele astmele jõudnud juhendaja peab teadmisi aastakese kinnistama. "Oleme tänu taolisele planeeritud tegevusele võitnud naiste jalgpallile ja Eesti jalgpallile laiemalt juurde ühe heal tasemel ja motiveeritud treeneri," lisas Uiboleht.

"Oma koolitused on planeerinud ka Sergei Vassiljev (JK Viljandi Tuleviku juhendaja, kes on kõrgliigas olnud aastast 2019 - L. J.), kes jõudis eelmiseks aastaks A kursuse lävele ja ei pidanud algselt sel aastal naiste Meistriliigas treener olema. See muutus viimasel hetkel," viitas alaliidu arendusdirektor kõigest loetud nädalad enne hooaja algust moodustatud Ühendnaiskonnale.

Säärased plaanid pole käigus vaid naiste vutis. "Ka meeste jalgpallis on taolisi näiteid varasemalt olnud mitmed, kus klubi esitab mõistliku plaani perspektiivika treeneri arendamiseks ja käib selle järgi. Esimestena meenuvad Meelis Rooba, Vjatšeslav Zahovaiko (mõlemad Paide Linnameeskond - L. J.) ja Jürgen Henn (Tallinna FC Flora - L. J.). Tänavu algava UEFA Pro kursuse ootenimekirjas on Marti Pähn (Tartu JK Tammeka - L. J.). Ehk siis oleme Premium liigas selle tee juba läbi käinud," on näiteid küll ja veel.

Kontrastiks olgu öeldud, et naiste kõrgliigas on kolm juhendajat, kellel on UEFA Pro litsents - FC Florat juhendav Aleksandra Ševoldajeva, Saku Sportingu peatreener Jan Harend ja Meistriliigasse tõusnud Viimsi JK loots Martin Reim. Uibolehe sõnul on sellele kolmikule oodata peagi lisa.

Miks on naiste Meistriliiga treenerile keeruline koht?

Pole imestada, et meeste ja naiste või poiste ja tüdrukute treenimine erinevad üksteisest. Erinevatel tasanditel ametis olnud Martin Reim on kirjeldanud, et üheks erisuseks on sportlik pool, sest naiste vuti kandepind on lihtsalt hetkel veel väiksem. Ta lisas, et tüdrukutes on rohkem teatavat püüdlikkust pidada juhtnööridest täpselt kinni, mis võib teinekord kergeks karuteeneks olla.

Selle ja muude erisuste tõttu pole naiste võistkondade juhendamine väljakutse, mida paljud treenerid julgeksid vastu võtta. Selle arvelt võib tekkida olukordi, kus üks kindel treener on ametis kasvõi kümme aastat, kartmata, et tool iganenud treeningmetoodika ja sellest tulenevate kehvade tulemuste tõttu kõikuma hakkaks.

Või kasvab peatreener noorteklassis mängimist alustanud võistkonnaga koos, jätkates juhendamist ka naisteklassis, omades eeskujulikku silmasära, ent mitte vajalikku kvalifikatsiooni. Mängus võib olla ka teatav juhuslikkus - Reim võttis esindusnaiskonna enda juhendada, sest pidas esmatähtsaks hoida gruppi koos ja hoida kullipilku talendikate noormängijate koormusel.

Just võistkondade teatava ebaühtsuse tõttu on naiste võistkondade juhendamine eriti keeruline ülesanne - kuidas pakkuda ühest küljest arengut toetavat ja samal ajal tulemustele orienteeritud keskkonda, kui ühte palli ajavad taga 16-aastane talendikas noor ja 35-aastane kogenud pallur? Ka säärane reaalne väljakutse kinnitab, et naiste kõrgliiga vajab haritud treenereid, kes oskavad vaadelda ka iga lüli ja tema vajadusi eraldi.

Kompott erineb ka kui vaadelda kaheksaliikmelist kõrgliigat eraldi. Kui viimastel aastatel on tipus püsinud viiekordne Eesti meister FC Flora, kes proovib igal aastal hoida Eesti lippu kõrgel ka Meistrite liigas ja Balti liigas, siis tabeli tagumisse otsa jäävad tublid harrastusklubid (seda on tegelikkuses ka Flora).

Kuna võistkondade hooaja eesmärgid erinevad suuresti - kes tahab meistriks tulla, kelle jaoks on esmatähtis liigasse püsimajäämine - siis see tähendab, et matše vaadeldakse erinevate mätaste otsast. Mõttekoht: eelmisel nädalavahetusel alistas FC Flora mullu eelviimaseks jäänud Põlva FC Lootose tulemusega 8:0, võistkondade viimases 20 omavahelises mängus on pealinlased sahistanud 135 korda ja noppinud ise kõigest kaheksa palli.

On väär väita, et tabeli tagumise otsa võistkonnad läheksid mõnele mängule kaotama, ent arvatavasti on kuskil kuklasopis tunne, et punktide korjamiseks tuleb hüpata üle oma varju. Nii on ilmselge, et naiste Meistriliiga võistkonna treener peab oskuste arendamise kõrval pakkuma võistkonnale ka vaimset tuge, et säiliks rõõm mängust ka siis, kui tulemused pole kiita.

Ehk ...

... on oluline mõista, et peatreener ei ole vaid see tüüp, kes paneb 3-4 korda nädalas koonused maha ja ütleb, kas triblada tuleb vasaku või parema jalaga. Tema vastutada on see, kuidas jõutakse soovitud tulemusteni, pöörates samal ajal tähelepanu nii võistkonna kui üksikmängijate oskustepagasile. Peatreener peab mõistma, kuidas pigistada maksimum välja ka siis, kui palliplatsile astunud mängija peas pulbitsev virvarr puudutab hoopis kooli- või töökohustusi. Naiste Meistriliiga peatreenerite näitel: seda kõike tuleb väga tihti teha põhitöökoha kõrvalt.

Niisiis on ilmselge, et vajaliku kvalifikatsiooni ja mahuka kogemustepagasiga treener on selles kirevas ja nõudlikus vallas lihtsalt edukam. On rõõm tõdeda, et seda mõistavad nii klubid kui ka veel lati ületamist ootavad juhendajad.