Eesti koondise ründaja Rauno Sappinen kinnitas, et sai Moldova vastu löödud väravast kindlust, et on teel jõudmaks taas oma tippvormi. 

Rauno Sappinen, kes on paranenud rängast põlvevigastusest, jättis justnimelt põlvemure tõttu vahele mängu Iisraeliga. Ta selgitas, et nädalase laagri jooksul võttis põlvel esmalt aega, et harjuda uue väljakukattega - Eestis treenitakse ja mängitakse hooaja alguses kunstmurul. Nii Ungaris, kus mängiti Iisraeliga, kui Moldovas on pallurite päralt pärismuru.

"Nüüd tuleb hakata vaatama, mis saab, kui lähme tagasi Eestisse. See nädal oli jah täpselt paras aeg, et põlv saaks uuesti aru, mis pinnas on," selgitas ta Moldova 3:2 alistamise järel. Ta lisas, et mängu ajal põlv tunda ei andnud ning seda polnud eriti aega märgatagi, sest adrenaliin oli laes ja kogu aeg toimus midagi.

Sappinen tegutses tipuründajana, keda toetas ründava poolkaitsjana Mattias Käit. "Koostöö Mattiasega sujus kenasti. Ta oli mind kogu aeg aitamas: mina läksin duelli ja ta oli valmis teisteks pallideks. Ja ta sai täna väga hästi kasutada oma trumpi - palliga jooksmist," kiitis 13. värava löönud ründaja.

Ning seda tabamust saab meenutada veel mõnda aega, sest Sappineni pealöök sai Moldova vahi poolt justkui tõrjutud, kuid ta seisis seda tehes värava sees. "Mulle tundus, et ma lõin peale ja ta tõrjus, aga midagi oli seal kahtlast. Vaatasin siis äärekohtuniku poole ja ta näitas, et on värav. Siis sai pilt selgeks! See oli rahvusvahelisel tasemel selline harvaesinev kingitus," muigas Sappinen.

Ta nõustus, et värav annab kindlust, et on nii põlvemurest kui eelmise aasta lõpust tubli tüki hammustanud haigusest n-ö ametlikult jagu saanud. "Jaa, selles mõttes küll. Ma saan aru ja mäletan küll, et mul on tippvormini veel mitu head sammu minna. Aga üldpildis tunnen end väljakul hästi," sõnas ta.

Kas nüüd õhtul-öösel läheb tähistamiseks ka? "Kui sa võidu üle rõõmu ei tunne ja ei tähista, siis võib-olla teist korda sulle ei anta enam. Igat võitu tuleb tähistada!" rõhutas Sappinen naerusuiselt.