Tulgu võit või kaotus, kõigi pilgud on Meistrite liiga tänavuse finaali eel PSG-l. Ja võib olla peitub just selles Interi suurim võimalus.

• Paris Saint-Germain - Inter, laupäeval kell 22.00 Münchenis Allianz Arenal

Messi. Mbappe. Neymar. Aga kes oleks arvanud, et PSG-d suudab enim muuta hoopis Luis Enrique? Just temal õnnestus klubi omanikule Nasser Al-Khelaifile auk pähe rääkida, et superstaaride asemel oleks mõistlikum investeerida noortesse ja prantslastesse. Hea küll, üks Gruusia täht kulub ka vahelduseks ära. Aga ikkagi.

Ja tegelikult on ju ka talvel Napolist saabunud Hvitša Kvaratshelia alles kõigest 24-aastane, mis pole siiski midagi erilist võrreldes Desire Doue 19 või Bradley Barcola 22 eluaastaga. Ousmane Dembele näib olevat viimaks suureks kasvanud, Gianluigi Donnarumma suudab suurema osa ajast hakkama saada ilma lollusi tegemata. Tervik kipub olema liidetavate summast suurem, mõtteviis "anna pall superstaarile, las ta teeb midagi" näib olevat jäänud väga kaugesse minevikku.

Kui Katari riik 2011. aastal PSG omanikuks sai, ei osanud nad küllap karta, et eduni jõudmine võib nii kaua aega võtta. Peagi selgus, et rahaga saab kindlustada Prantsusmaa, mitte aga Euroopa tiitleid. PSG oli seni Meistrite liiga finaali jõudnud vaid korra, 2020. aastal. Võib see olla mingi enne, et toona kaotati Müncheni Bayernile ja tänavune lõppvaatus leiab aset just Münchenis? Kisub natuke liialt õlekõrtest haaramiseks.

Football is a game of inches. This team fights for every inch. pic.twitter.com/qX4Bw3I2gZ — Paris Saint-Germain (@PSG_English) May 30, 2025

Senise hooaja põhjal pole PSG-l vaja kätt nende järele sirutada, sest soosikuks peetakse neid niigi. Liigafaasist läbitulekuks oli vaja küll omajagu vaeva näha, sest viie esimese mänguga saadi kirja ainult neli punkti, aga siis võeti kolm võitu järjest, neist üks Manchester City üle, ja edasipääs oli käes. Kaheksandikfinaalis lükati Liverpooli näol teelt üks peapretendent tiitlile, inglaste kurvastamist jätkati Aston Villa ja Arsenali kulul.

Mingu finaalis kuidas tahes, ühe eesmärgi on PSG ometigi juba täitnud. Võrreldes aastataguse ajaga ei vaadata neid enam sugugi nii põlgliku pilguga nagu uksest sisse trüginud rikkurit tavaliselt. Staaride paraadist oleks justkui saanud päriselt farmerite töine teekond - ehkki igaüks, kes pilgu Ligue 1 tabelisse viskab, mõistab selle muutuse näilisust hetkega. Ometigi on suuresti Luis Enrique isiksus teinud ülbikutest sõdurid, kes mõistavad, et kollektiiv särab alati erksamalt kui mis tahes täht üksinda.

 Kui su peatreener mõõdab igal hommikul paljajalu treeningbaasi muru ("et loodusega paremini üheks saada", on Luis Enrique ise selgitanud), tundub üle keskmise tõenäoline, et sa ei kao mitmeks nädalaks Brasiiliasse õe sünnipäeva tähistama. Kuigi ühelt Thbilisi tagatänavate poisilt, kes maksis esimese palgatšekiga kinni isa südameoperatsiooni ja ruttas EM-il Portugali alistamise järel esimese asjana lapsepõlveiidolilt Cristiano Ronaldolt vabandust paluma, ei ootaks seda niikuinii. Ja Kvaratshelia pole praeguses PSG-s erand, vaid üks paljudest.

Keskendumine, mitte kinnisidee

Interi põhiturniir oli PSG omast muretum. Järgmiste ringide kohta sama öelda ei saa, aga kui paned selili Bayerni ja Barcelona - neist viimase tõenäoliselt kõigi aegade ühes vägevamas vastasseisus -, siis oled finaalikoha auga ära teeninud. Itaalia meistritiitel libises tänavu küll napilt näpust ja Napolile, aga äkki on Inter just selle võrra näljasem?

Kahe aasta eest jäädi Istanbulis alla Manchester Cityle, kes täitis võiduga suure unistuse. Ütlemata mage oleks olla teist korda järjest see, kelle arvelt suurvõim end viimaks valitsejaks tembeldab. Simone Inzaghi ja tema meeskond ei saa lubada endale luksust uskuda, et finaalikohti hakkabki nüüd järjest sadama, või et edasine CV pakuks hirmpalju võimalusi igal aastal karikakonkurentsis püsida.

"Me ei vaja kinnisideed, vaid keskendumist," pühkis Inzaghi finaali eel ühe lausega vaiba alla kõik mõttekäigud kahe aasta taguse finaali eest kätte maksmisest. "Meie vaim peab olema vaba. Ja täpselt seda olen meeste tegutsemises viimastel päevadel ka näinud. Vaimne pool on ülitähtis, tiitlipettumus on unustatud. Samas on meie ridades Euroopa meistreid ja maailmameistreid. Teame, kuidas suuri mänge mängida."

Time to write the end of this tale ✍️📜#ForzaInter #UCLFinal #ParisInter pic.twitter.com/iJQ25F2WB1 — Inter ⭐⭐ (@Inter) May 30, 2025

Mingil veidral põhjusel ei ole Inzaghi ise suutnud kodumaal enda õlult maha raputada hoiakuid, nagu oleks ta suutnud liiga vähe. Kas nelja aastaga saadud üks meistritiitel, kaks teist kohta ja üks kolmas pole tõesti piisavad? Või kaks Meistrite liiga finaalipääsu? Või kaks Itaalia karikat? Ometigi leidub ikka neid, kes usuvad, et Inzaghi pole meeskonnast maksimumi võtnud - et ta oleks pidanud võitma veel enam. Jose Mourinho tõi 2010. aastal kuldse kolmiku koju, miks siis Inzaghi seda ei suuda?

Kas see tähendab, et kaotuse korral saab Inzaghi teekond Interis otsa? Või kirjutab ta oma nime Mourinho ja Helenio Herrera kõrvale - kolmanda mehena, kes suutnud Interi Euroopa parimaks viia? Sõltumata sellest, kas kõlakad vastavad tõele ja ta on juba 30 miljoni euro eest Al-Hilaliga käed löönud, sõltub hinnang Inzaghi pärandile ikkagi suuresti finaali tulemusest.

Poolfinaal Barcelonaga läks selles plaanis veidi käest, aga Interi trumbiks on kaitse, sest kaheksa esimese mängu jooksul lubati oma väravasse üksainus pall. Ehk kõige silmapaistvam on Inzaghi aga selles, mis puudutab oskust oma süsteemi ühelt poolt vankumatuna hoida ja teisalt seda siit-sealt kohendada, et kõik mängijad suudaksid leida selles endale parima rolli - mõneti on temas kokku saanud guardiolalik jäärapäisus ja ancelottilik paindlikkus. Tiitel pühiks kahtlused, kinnistaks usu võimekusse.

Sama kehtib Lautaro Martinezi kohta, kes on võitnud kõik peale Meistrite liiga. Üks teine ründaja saab uue võimaluse teha omalt poolt kõik, et Thurami ette öeldaks edaspidi esmalt Marcus ja alles siis Lilian. 37-aastase Francesco Acerbi, poolfinaali kõige ootamatuma kangelase pikk tee on hakanud alles lõpusirgel talle autasusid pakkuma. Nicolo Barellalgi on viimaks aeg suurimaks tõusta. Ühe väikese, aga hingelt suure (jalgpalli)riigi vappi kannab Kvaratshelia kombel üksi rinnal Henrih Mhitarjan. Ja keegi julgeb veel öelda, et Interisse ei jagu Lugusid?!

Meeskondlikkuse triumf

"Et saaksid tänapäeval lugeda oma meeskonda täiuslikuks ning omaksid head võimalust suuri karikaid võita, ei piisa enam ainult talendist. Vajad ka kõigi mängijate sajaprotsendilist pühendumist. Kogu aeg, nii rünnates kui kaitstes, nii palliga kui ka ilma," nentis finaali eel brasiillasest keskväljamaestro Rai, üks väheseid mehi, kes teab tänu 1996. aasta karikavõitjate karikale, mis tunne on PSG mängijana Euroopas midagi võita.

Ta rääkis küll eeskätt Luis Enriquest, kuid samavõrd sobib see iseloomustus Interi ja Inzaghi kohta. Meeskondliku jalgpalli võidukäik on tänavu olnud kindel, aga kumb kahest taktikust teise finaalis üle kavaldab?

Luis Enrique vs Simone Inzaghi 😤#UCLfinal pic.twitter.com/jbraqNsqQ2 — UEFA Champions League (@ChampionsLeague) May 28, 2025