Kui jalgpalliplatsil kohtuvad Tartu JK Tammeka ja Tallinna FC Flora ning tribüünil viibib Tartu abilinnapea Monica Rand – ja kui Flora mängib, viibib ta seal alati –, ei saa Tammeka oma kodulinna abimeeri toetusega arvestada, sest Rand on juba 1991. aastast Floraga abielus.

• Taavi Rõivas: 5 miljonit Lilleküla staadionile ei pruukinud olla poliitiliselt tark otsus, aga oli õige otsus
• Helir-Valdor Seeder: Eesti erakondades küpseb arusaam, et vajame jalgpallihallide võrgustikku
• Reklaamiärimees Marek Reinaas: jalgpall on maailma kõige kõvem spordiala!
• Riigikogu esimees Eiki Nestor: tean valemit, kuidas Eesti koondis jõuab EM-ile!
• Juhuslik jalgpallivaataja Jaak Madison: EKRE olukord sarnaneb Bayerni omaga

"Kõik sai alguse Risto Kallaste saltoautidest," selgitab Rand seda, kuidas temast sai Flora suur fänn ning sama suur jalgpallisõber. Palavat armastust maailma ja Eesti populaarseima spordiala vastu impordib Rand ka sünnilinna, mille abilinnapea ta pärast 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimisi on.

Miks Kesk- ja Reformierakond Tartus kenasti läbi saavad, aga riiklikul tasandil kisklevad? Mis muudab eriliseks Sepa staadionil Tammeka mängudel valitseva õhustiku? Kas Viies Sektor või küljetribüün? Kuidas muuta Tartu jaoks mitte võõrast mõtteviisi, et "kui kergejõustiklane Tamme staadionil treenib, ei tohi jalgpallur isegi hingata ka mitte"?

Monica Rand ja Soccernet.ee vestlesid tema kabinetis Tartu raekoja kolmandal korrusel, mille akendest avaneb imeilus vaade Pirogovi pargile.

Kuidas on väga jalgpallilembesel abilinnapeal möödunud aasta ja neli kuud Tartus, mille poliitiline juhtkond, kui mahedalt väljenduda, oma jalgpalliarmastuse poolest just tuntud ei ole?
Arvan, et see poliitiline juhtkond on muutunud järjest jalgpallilembesemaks. Asusin ametisse 2017 novembris ja samal ajal, kui teised abilinnapead alustasid, siis viibisin Viinis vabatahtlike teemasid käsitlenud UEFA konverentsil. Enne linnavalitsusse tööle asumist rääkisin linnapea Urmas Klaasiga oma jalgpallihuvist.

Aga esimene muudatusena tooksin välja juuni alguse, kui Tartu jalgpalliakadeemia inimesed võtsid ühendust ja soovisid rendile võtta Roosi tänava angaari, et rajada sinna väike sisehall (väljaku suurus 25 x 30 meetrit – O. J.). Selle peale tellisime kohe spordiuuringu, et saada teada, mille järele on Tartus suurim vajadus. Uuring tõi väga tugevalt ja selgelt esile, et puudus on jalgpalli sisehallidest ja kõige suurem tarbijaskond on taga jalgpallil.

Teisel kohal oli võimlemine, kelle osakaal oli suurem täiskasvanute ja eakamate inimeste hulgas. Niimoodi hakkas jalgpalliusu Tartusse sisse süstimine ning praegu valitseb koalitsioonis ühtne arvamus, et Tartusse on jalgpallihalli vaja. Igalt poolt kuuleme ühesugust juttu – meie noored on võrreldes Põhja-Eesti omadega kehvas seisus.

Seda kinnitab ka statistika, sest kui vaadata, palju pääseb Lõuna-Eesti noorjalgpallureid noortekoondistesse aasta esimesel ja kui palju aasta teisel poolel, siis see vahe on suur. Põhjus loogiline – talviste treeningtingimuste puudumise tõttu ollakse kevadel kehvemas seisus, aga sügiseks tehakse mahajäämus tasa. Ent potentsiaal jääb ju realiseerimata!

Isegi Tartu Tammeka esindusmeeskond on käinud tolles väikeses Roosi tänava angaaris mingeid trenne pidamas, et ei peaks jäistel väljakutel uisutama.

Ütled, et koalitsioonis valitseb arusaam, aga aasta aega tagasi kirjutas Tartu Postimees jalgpallihalli projektist rääkides, et "kuigi hall on sees koalitsioonilepingus, teatas kultuuri ja sporti kureeriv abilinnapea Madis Lepajõe, et 100-protsendiline linna rahastus pole võimalik, sest tema sõnul ei läheks see volikogus läbi". Kas olukord on muutunud?
Arvan küll. Ei saa öelda, et see ei läheks volikogust läbi, sest jalgpallihall on reaalselt investeeringute kavas olemas. 2019 teises pooles jõuame tõenäoliselt nii kaugele, et saame hakata halli projekteerima ning 2020 või hiljemalt 2021 peaks jalgpallihall püsti olema.

Ilmselgelt liigume graafikus, et mida varem, seda parem, aga tahan väga-väga loota, et sel korral ei juhtu nii, et keegi võtab 10 või 20 aasta pärast käesoleva artikli lahti ja osutab, et halli pole. Detailplaneering Annemõisa staadionile halli rajamiseks võeti volikogus vastu.

Kas rahastus halli rajamiseks tuleb Tartu linnalt?
Rahastuse küsimus on halli puhul kõige teravam küsimus. Ideaalvariant oleks, kui saaksime teha nii, nagu praegu Roosi tänavu puhul, kus linn annab pinna ning klubi koos oma toetajatega rajab treeningkeskuse.

Aga täismõõtmetes halli puhul on summad hoopis teistsugused, kui Roosi tänava angaari puhul, kus 10 aasta üür on 165 000 eurot või investeeringud sama suures ulatuses.
Jah, summad on teistsugused. Näen esimese variandina, et esimese jalgpallihalli rajaks Tartu linn ja selle haldaja ehk klubide vahel treeningaegade jagaja oleks SA Tartu Sport. See tegevus peab olema väga hästi läbimõeldud ja tasakaalustatud, et ei juhtuks nii, et üks klubi saab magusamad ajad endale. Staadionite puhul on kirjeldatud pinged õhus.

Aga kui linn rajab esimese halli, ei tähenda see, et paralleelselt ei võiks käia läbirääkimised klubidega, kel on sponsorite-toetajate toel valmis investeerima mudelisse, kus linna poolt oleks maatükk ja rajamisega tegeleks klubi. Seega kui on hea mõte, siis tulge, räägime läbi ja hakkame tegema.

Kas Tartu linn on valmis välja käima suurusjärgi kaks kuni neli miljonit eurot, mis täismõõtmetes jalgpallihalli rajamine maksma läheb?
Kaks kuni neli miljonit on eelarvesse pandud, me arvestame sellega ning oleme valmis selle ka välja käima. Vahetult enne Roosi tänava angaari avamist kirjutasin Tartu Postimehesse arvamusloo, mille jaoks vaatasin spordiregistri statistikat, kust oli näha, et Tartus tegeleb jalgpalliga üle 2000 noore, kes peavad päevast päeva uisutama. Kuidas nad saavad oma tehnikat arendada, kui pole võimalik tugijalale toetuda, et korralik löögiliigutus teha?

Kuna mu enda poeg mängib 2009. aastal sündinute grupis, olen siiralt häiritud koolivõimlates peetavatest trennidest. Teatud asju saab seal kenasti teha, aga turniiridele minnes on vahe koha näha. Saaliturniiridel on kõik kenasti, aga Sõle või Männiku suures hallis kunstmurul ilmneb mahajäämus – poisid pole harjunud ei katte ega suure väljakuga. Jalgpall vajab jalgpallitingimusi.

Nõus. Aga Tartu jalgpallinimestes on aegade jooksul kujunenud välja suur skepsis ja nad ei usu halli tulekut enne, kui seda oma silmaga näevad. Piltliku näitena jalgpalli staatusest Tartus meenub ühe siinse jalgpallijuhi paari aasta tagune kurb tõdemus, et linna spordijuhid toetavad arusaama, et "kui kergejõustiklane Tamme staadionil treenib, ei tohi jalgpallur isegi hingata ka mitte".
No Tamme staadionil vahetame sel aastal välja amortiseerunud kunstmuru. Aga tolle spordiuuringu juurde naastes, siis see tõi selgelt välja, et puuduvad head tingimused jalgpalliga tegelemiseks.

Kergejõustikustaadion on ikkagi kergejõustiku jaoks. Eelistan jalgpalli jaoks platse, mille ümber pole jooksuradu. Näiteks Sepa staadion on üks ägedamaid, sest seal istutakse külg külje kõrval ja kaasaelamine on Eesti üks ägedamaid. Tamme staadionil vajub see kahjuks veidi ära, ent Sepal tekib tänu noortegruppidele ning kodu- ja külalisfännidele mõnusas jalgpallikatlas viibimise tunne.

Mul Flora tulise toetajana, kes on alati kiitnud A. Le Coq Arenat, tuli tõdeda, et Tammeka kodumängudel valitseb eriline õhkkond. Võrdleksin seda isegi 1998. aastal Viljandis kogetuga. Käisin toona hästi palju Tuleviku kodumänge vaatamas, sest palju florakaid pallis toona seal. Ning vanad Viljandi vutifännid lõid rannastaadionil vahva meeleolu.

Kas võib öelda, et su ametiaja üks missioon on vähendada Tartu jalgpalliavalikkuse skepsist linnavalitsuse suhtes?
Jah. Kui Tartusse tulin, siis ütlesin, et jalgpallihalli rajamine on üks mu missioon. Ma ei taha ega plaani Tartust ära minna enne, kui üks hall on siin olemas. Parem kui kaks ja isegi nende täituvus poleks probleem. Keskerakond on ka Riigikogu valimistel välja öelnud, et igasse maakonna keskusesse tuleb rajada jalgpallihall.

Kuidas see lubadus sündis?
Mina sain sellest teada Aivar Pohlakult Roosi tänava angaari avamisel, kui ta ütles, et talle oli Keskerakonnast antud asjus helistatud ja ta oli ka peaminister Jüri Ratasega rääkinud, et see oleks vinge idee. Vastasin, et oleks tõesti. Olen ise kogu aeg rääkinud, et minu missioon on see hall Tartusse püsti saada. Teist varianti ei ole.

Kui võtta reaalpoliitiliselt, siis kui tõenäoline on tolle valimislubaduse täitmine juhul, kui Keskerakond valitsuse moodustab, sest seda nähakse kindlasti teiste spordialade poolt põhjendamatu kingitusena jalgpallile, kellel on niikuinii kõige rohkem trennis käivaid lapsi ja tuntav toetus rahvusvahelistelt alaliitudelt?
See võib tuua näpuviibutamist ja küsimusi, miks just jalgpall. Näiteks Roosi tänava angaari Tartu Kalevi jalgpalliakadeemiale rendile andes tulid rulluisutajad rääkima, et neil oleks samamoodi ruume vaja. Otsime neile praegu linna pealt võimalikke lahendusi.

See teema on põletav, aga kergejõustikustaadionid on samamoodi ehitatud mitte ainult kohalike omavalitsuste, vaid ka riikliku finantseeringu toel. Meie idee seisneb jalgpallihallide ehitustoetuses, aga majandamine jääks omavalitsuste ja kohapealsete klubide kanda. Ma arvan, et seda vajadust pole liiga raske ära põhjendada. Näiteks korvpallihalle meil ju on. Miks ei peaks riik jalgpallihallide rajamist toetama?

Maisemate teemade juurde liikudes, siis kuidas näeb välja abilinnapea töörütmi klapitamine tohutu jalgpallihuviga?
Eelmisel aastal oli päris keeruline, sest Floral oli rohkesti kolmapäevaseid kohtumisi. Aga linnavalitsuse tööpäevad pole rangelt kaheksast viieni, vaid komisjonid kestavad vahel õhtul kaheksani ning tööd tuleb ette ka nädalavahetustel, siis õnnestus kalender Flora ja Eesti koondise mängudega klappima panna. Õnnestus ka väga paljudel Tammeka kodumängudel käia.

Aga keeruliseks läks poja turniiride ja kooliskäimise klapitamistega. Näiteks kui kool Tartus lõpeb kell kolm ja Flora mäng algab Tallinnas kell seitse, ent mängu ettevalmistus kaks tundi varem ja Flora vabatahtlike koordinaatorina pean selleks ajaks kohal olema. Aga õnnelikke juhuseid oli palju ja jõudsin alati kohale ilma kiirust ületamata.

Kuidas sinust kui Tartust pärit inimesest Flora fänn sai?
Olen Tartus sündinud ja lapsepõlve Tartus ja Tartumaal veetnud. Pärnus koolis käinud, ülikooli ajaks tagasi Tartusse tulnud ning siis Pärnu kaudu Tallinnasse liikunud ja nüüd tagasi Tartusse jõudnud.

Flora fänn sai minu lihtsal põhjusel – sel ajal, kui mina noor olin, ei jätnud Risto Kallaste saltoaudid kedagi külmaks. Kui seda esimest korda nägin, oli kõik selge – kui see mees mängib FC Floras, siis on see minu meeskond.

Nüüd on juba diagnoos?
Jah. Indrek Schwede kirjutas juba 1998. aastal minust artikli pealkirjaga "Abielus FC Floraga". Seda abielu ma murdnud pole, vaid õnnes ja õnnetuses, heas ja halvas jään ma Floraga ega vaheta teda kellegi vastu.

Poliitik ongi keskmisest rohkem initsiatiivi näitav kodanik ja seega pole imelik, et sa Floras ja Eesti koondises vabatahtlikus korras tegutsed, aga mis on võtmed, et panna üksinda oma nurgas istumist eelistavad alalhoidlikud eestlased omast vabast tahtest kohaliku jalgpalli nimel ponnistama?
Väga palju on ikkagi kinni isikus endas. Peab olema tahet, ilma selleta ei saa. Aga kõige potentsiaalsemad ja kasulikumad vabatahtlikud on need, kel on klubiga isiklik seos. Loodan, et tänavu tuleb lapsevanemate poolt suurem tugi. Flora vabatahtlike tuumikuks on esiteks need, kes veel Viiendas Sektoris ei käi, aga kiikavad sinna üles pilguga, et seal on ikka äge, ning teiseks lapsevanemad. Nende peale saan alati kindel olla.

Kui sa poleks Flora mängudel vabatahtlike juhendamisega ametis, siis kas sa vaataksid mängu küljetribüünilt või Viiendast Sektorist?
Tänase seisuga küljetribüünilt.

Kas sellepärast, et oled poliitik?
Ei, kindlasti mitte sellepärast. Pigem oleksin isegi Viienda Sektori kohal, A. Le Coq Arena kolmandal tribüünikorrusel, kus on vast kõige parem vaade. Koondisemänge proovin võimalusel just sealt vaadata. Aga küljetribüünil saan rohkem mängu vaadata. See aeg, kui pean keset suminat istuma, on minu jaoks vist läbi.

Mida sa Floralt mänguliselt algaval hooajal soovid? Lisaks võitudele, mis alati eesmärgiks.
Et ründajad lööksid mängust ilusaid väravaid ja et kaitse peaks. Tahan, et Flora pakuks 2019. aastal ilusat nauditavat mängu ja ei laseks end häirida kõrvalt tulevast mürast. Tean, et tribüünidelt võib tulla igasuguseid ütlemisi, aga poistel jätkugu tugevat närvi vastu pidada provokatsioonidele ja halvustavatele sõnumitele. Ise olen vist juba nii paksu nahaga, et ei lase end häirida, aga eks mu elukogemus ja töökohad, kust igasugust rahet kaela tuleb, on seda paksu nahka ka kasvatanud.

Lõpetuseks veel üks poliitiline küsimus. Tartu linna Vabariigi aastapäeva kontserdil tehti foto, kus sina ja volikogu esimees Aadu Must, mõlemad Keskerakonnast, poseerite naeratades koos Reformierakonda kuuluva linnapea Urmas Klaasiga. Kuidas on see võimalik samal ajal, kui Jüri Ratas ja Kaja Kallas kompavad piire, kuidas on võimalik teineteist rünnata enamvähem viisakuse piiridesse jäädes, aga seda piiri ikkagi iga päevaga kaugemale nihutades? Kas selle konflikti valguses on näiteks Urmas Klaas sinu meelest normaalne mees?
Tartu on kogu aeg olnud eriline linn. Olen Keskerakonna liige 1998. aastast, kui astusin just Tartu piirkonda. Juba sellest ajast saadik on Kesk- ja Reformierakonna suhtlus isikute tasandil olnud siin Tartus hoopis teine kui riiklikus suures pildis. Võin kinnitada, et Urmas Klaas on väga normaalne linnapea!

Reformi- ja Keskerakonnast koosnev linnavalitsus vaatab seda, mida üheskoos saame Tartu jaoks teha. Meil pole vaja omavahel kembelda ja vaielda. Oleme Tartu eest väljas.

Aga pühapäeval kandideerite ikkagi teineteise vastu?
Jah, aga pärast pühapäeva on esmaspäev nagu tänagi. Ning me tuleme kõik tööle ja räägime linna asjadest – kus on vaja libedust tõrjuda, millised suvised kaunistused linna tulevad, kuhu panna lilleamplid, kuhu pargipingid, milliseid teid-tänavaid on vaja rekonstrueerida? Kohaliku elu osas tegutseme külg-külje kõrval ja seni pole ükski linnavalitsuse istung lõppenud nii, et läheksin ära okas hinges, sest mind ei kuulatud või teemaga pidanuks teistmoodi edasi minema. Suudame asjad läbi rääkida.

Aga sa saad ju aru, kui praegu sinu öeldu valguses ütlevad mitmed poliitikat kaugemalt või pisteliselt jälgivad inimesed, et Kesk- ja Reformierakonna suur vastandumine Riigikogu valimiste kontekstis on pigem ikkagi teater?
Ei ütleks, sest riiklikus plaanis ongi Kesk- ja Reformierakond üpris palju ja tugevalt vastandunud. Nii, nagu ütlesin, Tartu on eriline koht, kus vaadatakse ja otsustatakse natuke teistmoodi, kui erakondade peakontorid Tallinnast ette ütlevad.

Fotot, mida mainisid, kommenteeris ka Jürgen Ligi, kes ütles, et peab ruttu tagasi Tartusse tulema. Ma vastan, et võib tulla küll – meil on head haiglad.