Augustis profikarjääri lõpetanud endine Pärnu Vapruse äärekaitsja Ranet Ristikivi (23) tõdes, et raskes otsuses mängisid suurt rolli vigastused. Muuhulgas kurtis pärnakas Premium liiga Tallinna-kesksuse ja üldise ebaatraktiivsuse üle.

Karjääri jooksul 44 Premium liiga mängus osalenud Ristikivi liitus Vaprusega 2020. aastal, mil klubi võistles veel Esiliigas. Pärnu JK-st tulnud pallurist sai üsna pea põhimees ning koos tõsteti pea kohale karikas, mis tagas koha Premium liigas. Kahel esimesel kõrgliigahooajal kogunes minuteid vähe, ent mullu, kui Vaprus saavutas kuuenda koha, mängis Ristikivi usinasti.

Tänavu sai ta Premium liigas kirja 12 mängu, milest viimane oli 13. juulil Nõmme Unitedi vastu. Kuigi Ristikivi istus pärast seda veel neljas mängus pingil, võib ta öelda, et lahkus heal noodil - too juulikuu mäng võideti.

Ühtlasi sai temast neljas Vapruse mängija, kes sel aastal lõpetanud karjääri: lisaks talle riputasid putsad varna ka Reno Mark, Robin Limberg ja Markus Miiter. Sellega, et Ristikivi suundus Lennuakadeemiasse õppima õhusõidukite ehitust ja hooldust, jäi Vaprus ilma ka noortetreenerist, sest ta juhendas mängimise kõrvalt U8 ja U9 poisse.

Kui kerge või raske südamega Vaprusega hüvasti jätsid?
Kui aus olla, siis väga raskega. Olen terve elu mänginud jalgpalli ja selle juurest minema hüpata on väga keeruline. Ütleks, et igatsen rohkem seltskonda, kui jalgpalli ennast.

Millal tuli mõte minna ülikooli?
Selle hooaja alguses. Noh, sain suhteliselt vähe minuteid ja pidevalt olid väikesed vigastusemured pluss aasta omavärav. (Naerab.) Tundsin, et on õige aeg. Olen kooli peale mõelnud juba kaks aastat ning sain sisse, seega pidin minema.

Siirdusin 2020. aastal Pärnu JK-st Vaprusesse ning samal aastal sai Georg Grahv vigastada, pärast mida olin põhimees. Lõpetasin hooaja hästi ning tundsin, et 2021. aasta on minu aasta, aga esimese taliturniiri mängu neljandal minutil vigastasin Viljandi Tuleviku vastu hüppeliigest nii, et sisuliselt kõik sidemed olid sodid – külgmised ja sisemised. Olin neli kuud väljas ning tagasi tulles läks hüppeliiges uuesti, pärast mida pidin minema noa alla.

2022. aastal oli peatreener juba Dmitrijs Kalašnikovs, kes kohalikke üldse ei usaldanud - tema jaoks oleks võinud meeskonnas olla ükskõik kes, aga peamine, et ta poleks Pärnust. Sain ühel hetkel võimaluse ja siis Kalašnikovs ütles: “What? Ranet play? He cannot play before” (vigases inglise keeles “Ranet oskab mängida, ta varem ei osanud ju” - M. S.). Aga ma ei saanud enne võimalustki, istusin lihtsalt pingil. (Naerab.) Kujuta ette, et Pärnus on mängueelne koosolek ja treeneril on paar nime märgitud, kes saavad vahetusest sisse. Ja polnud vahet, mis positsiooni mängijat oli vaja välja võtta, need kindlad mehed mängisid. Sisuliselt said Pärnus teada, kas lähed Narva mängima või lihtsalt istuma.

Sain sama aasta augusti lõpus uuesti vigastada, siis läks parema jala hüppeliiges. Tolle hooajaga oli kõik. Järgmine hooaeg olin terve, aga ei olnud enam endine. Selles olukorras oli raske leida motivatsiooni ja järjepidevust, et olla pidevalt parimas vormis. Õnneks eelmine hooaeg oli üle pika aja esimene, mil püsisin terve.

Praegu jääb kõlama, et kogu karjäär oli täis negatiivsust. Aga mis on positiivsed mälestused?
Eks eelkõige ikka Esiliiga võit. Lisaks eelmine hooaeg, mis oli imeline. Lõpp vajus küll ära, aga ikkagi lõpetasime kuuendal kohal ja jäime esikolmikust vaid viie silma kaugusele.

Kujutan ette, et eelmine hooaeg kripeldab siiani.
Kindlasti. Premium liiga pronks oleks väga kõva sõna olnud. Arvan, et Vaprus toob selle medali lähima viie aasta jooksul ära, aga siis mina sellest osa ei saa.

On midagi veel, mis kripeldama jääb?
No see omavärav, mille selle aasta alguses lõin, tõi mulle kõige rohkem kuulsust. (Naerab.) Mäletan väga hästi, kuidas kõndisin tüdruksõbraga linnas ja mingi poistekamp kõndis vastu ja ütlesid: “Ou, see on ju see Ristikivi, kes aasta värava lõi!” See oli ikka piinlik, täiesti jube. (Naerab.)

Kuidas Vaprusest lahkumine välja nägi? Kas kõik olid kurvad?
Pigem olid õnnelikud, et ära läksin! (Naerab.) Ei, tegelikult meeskond ja treenerid toetasid. Said aru, et lähen ära. Neil polnud seal midagi teha. Mängijaid on piisavalt, meeskonnas on konkurentsi. Viisin neile neli kilo kringlit ja Capri Suni.

Sina ütled, et mängijaid on piisavalt, aga Igor Prins ütles, et mehi on vähe ja iga mängija lahkumine on suur kaotus. Kus see tõde on?
Eks treeneril on alati nii, et mida rohkem mängijaid, seda parem. Aga hiljuti oli see teema, et mängupäeva koosseisudest jäid osad vennad välja, sest mehi oli 22 või 23, aga koosseisu mahub 20. Ma ei mahtunud lõpus enam koosseisu karikas ega liigas. Pigem on mängijaid piisavalt, aga küllap ta mõtleski seda, et kui hooaja lõpus tulevad vigastused ja mängukeelud, siis jääb mehi väheks.

Mida inimesed klubis ütlesid, kui teatasid, et lähed ära?
Ütlesin maikuus noortetööjuht Kalev Pajulale, et kandideerisin kooli ja kui sisse saan, siis lähen. Ta oli toetav ja ütles, et "tee, mis vaja, aga aitäh, et andsid varakult teada". Tal oli kahju näha, et üks noortetreener läheb ära. Prinsile ütlesin juuli keskpaigas või lõpus pärast trenni, et lähen ära. Vestlus oli lühike, sest mina ütlesin oma ja tema ütles, et “olgu, arusaadav, palju edu sulle”. Prins ütles viimasel päeval veel, et "ole tubli ja äkki tulevikus näeme veel".

Jään treeneritööd igatsema, sest need kutid on lahedad. Võitsime poistega paar medalit ja karikat ning näen, et osadel neist on potentsiaali jõuda kunagi kõrgele ja kaugele. Kui lõpetasin karjääri, siis viisin poistele kotitäie trenniriideid. Trenni lõpus ütlesin, et siin on esinduse varustus ja kes tahab, saab võtta. Lõpuks vaatasin, et kott oli ribadeks, asju lendas ja kõik kutid tahtsid midagi. See oli väga lahe tunne, tegi südame soojaks.

Tartus või selle lähedal on mitu punti: Welco ja Elva on Esiliigas, Kalev Esiliiga B-s, Tammeka kõrgliigas. Kas nendega on juttu olnud?
Mait Toom Tammekast uuris, kas tahan tulla noortetreeneriks. Kaido Koppel (Elva peatreener - M. S.) tundis huvi minu kui mängija vastu, aga kuna kooligraafik on üsna hull – pea iga päev üheksast viieni –, siis ma ei usu, et jõuan. Väike vutiigatsus on, aga lihtsalt aega jääb väheks.

Tammeka esindusest pole midagi olnud kuulda, aga kui nad pakuvad, siis ma ei läheks ka, sest mul on oma kuttidega kokkulepe, et ma ei mängi ühegi meeskonna eest, kelle vastu mänginud olen. Kui mõni Tartu punt tõuseb kunagi Premium liigasse ja graafik lubab, siis võib-olla tõmban putsad jalga.

Ehk siis Vapruse mängudel oled häälekalt tribüünil?
Kas just häälekalt, aga jah, olen kohal. Laulud on peas.

Kui palju üldse Premium liigat jälgid?
Peamiselt ainult Vapruse mänge, sest kahju tõdeda, aga Premium liiga ei ole minu jaoks eriti atraktiivne. Raske on vaadata mänge telepildi vahendusel, kui taustal on autobaas, suvaline tehas või kortermajad. Reaalselt ainsad staadionid, millel on ilus taust, on A. Le Coq Arena ja Pärnu rannastaadion. Teised on põhimõttelised suvalised platsid, sest kaamerapildi taust ei ole ilus. Premium liiga saab siis olla atraktiivne, kui inimesed vaatavad telekast ja mõtlevad, et tahavad tulla staadionile, sest see tundub lahe. Kui näevad taustal mingit parklat, siis mõtlevad, et äkki peangi kuskil parklas seisma.

Näiteks mu vanemad ei tahtnud varem staadionile tulla, sest hooaeg algab märtsis, staadionil on külm ning kui katust pole, jäävad pealtvaatajad jäävihma kätte. Telekast pole ilus vaadata ning kohapeal ei ole mugav.

Aga jah, vaatan suurte omavahelisi ja kõiki Vapruse mänge. Ma ei saa aru, mis meil sel aastal viga on. Tulevad lollid eksimused või lihtsalt jääb natukene puudu, kuigi mängupilt on üsna okei.

Mis Vapruse tulemuste taga on? Kas mehed on eelmise hooaja järel muutunud mugavaks?
Võib-olla on see, et osad mehed peaksid vahel istuma ja koha eest väljakul võitlema, aga samas trennis kõik pingutavad ja nõuavad üksteiselt rohkem. Kogu meeskond tahab võita, aga ebaõnne on lihtsalt liiga palju.

Tuleme tagasi liiga atraktiivsuse juurde. Kuidas peaks seda muret lahendama?
No lahendus on iseenesest ju suhteliselt lihtne: staadionitele tuleb ehitada katusega tribüünid. Kas või sellised, mis mahutavad umbes 300 inimest. Ja telepildi kaamera võiks filmida tribüüni vastast, et rahvas näeks parkla asemel normaalset tribüüni. Kui see võrdlemisi väike tribüün oleks pealtnäha puupüsti täis või vähemalt pooleldi täis, oleks vaatepilt juba ilusam ning inimesed tahaksid saada sellest osa. Ja kui on näha katusega tribüüni, siis inimesed näevad, et vihm ei sega.

Lisaks klubid võiksid külmadel päevadel pakkuda staadionil tasuta teed ja jagada tekke, et inimestel oleks mugav, nad saaksid positiivse kogemuse ning neil tekiks soov tagasi tulla. Kui teed ja tekke ei saa anda, siis võiks publikut vähemalt tänada.

Kui Premium liigast veel rääkida, siis minu meelest peaks iga klubi treenima ikkagi oma kodulinnas, sest muidu läheb jalgpall liiga Tallinna-keskseks. Kui Tammeka oleks eelmisel hooajal üleminekumängud kaotanud, oleks Eesti jalgpallil olnud väga valus, sest siis olnuks vaid kaks Premium liiga klubi, mis ei treeni Tallinnas või selle lähiümbruses - Vaprus ja Narva Trans.

Kuressaare puhul on minu jaoks arusaamatu, kuidas nad saavad ehitada kogukonda, kui meeskond on Tallinnas. Paide õnneks kolib nüüd koju. Paide on selline klubi, millel peaks ja võiks olla tugev kogukond ning igal mängul peaks olema täismaja, sest nende tribüün pole suur.

Ma ei ole praegu parim kriitik, sest ma ei tea, mida teevad teised kogukonnajuhid, aga praegu on ainukesena silma jäänud Vapruse Rocco Mõtt ja Levadia Lauri Välja. Võib-olla hindad Roccot kõrgelt, sest ta on mu üks parimaid sõpru, aga teised kiidavad ka teda. Ta korraldab perepäevi, lastele tasuta sissepääse ja kõike muud. Kui Välja jätkab nii, nagu mitu aastat juba teinud, siis Levadial on paari aasta pärast väga tugev kogukond. Pealtvaatajate osas on Floral ultrad, kes teevad Eestis kõva lärmi, aga kui euromängul karjub vastasvõistkonna väike toetajaskond kogu staadioni üle, on pahasti.

Premium liigas peaks olema võimsam atmosfäär. Tean, et seda on kerge öelda, aga raske teha, kuid Rocco näitel on Vapruse fännid elavamad kui kunagi varem. Ta kogu aeg genereerib ideeid, kuidas rahvast staadionile juurde saada – näiteks erinevad promovideod. Tal on endise mängijana lihtsam, sest ta teab meid ja me aitame teda, sest teame, et tema eesmärk on tuua meile fänne. Roccol oli eelmise hooaja tulemuses suur roll, sest väljakul on palju parem mängida, kui tribüünil on palju fänne, kes laulavad ja lasevad pürotehnikat. See tekitab suure jalgpalli tunde, mis on mängule oluline.

Nii, nagu fännid aitavad meid, oleme meie eeskujuks väikestele jalkapoistele. Me pole küll Kylian Mbapped ja Cristiano Ronaldod, aga pärast iga kodumängu on kätemeri - kõik väikesed tahavad plaksu. Üritame neid inspireerida, et nad tahaksid rohkem mängida jalgpalli ja pürgida karjääris kõrgele. Aga noh, selle juures on väga suur roll ka lastevanematel, sest nemad peavad lapsi suunama trenni ja tooma staadionile.

Kas on veel mõni teema, mis on südamel?
Miks pole enam kõrgliigaklubi Rakveres või Viljandis, kuigi seal on korralik staadion olemas? Veel suurem küsimus on, et miks valmisid jalgpallihallid enne Haapsalus ja Raplas, kuigi Pärnus, Tartus ja Narvas sel hetkel polnud veel. Minu meelest oleks pidanud prioriteet olema Premium liiga linnad, sest meie käisime pidevalt Haapsalus, mistõttu venisid päevad väga pikaks, ja Trans treenib ju vahepeal üldse saalis, sest pole tingimusi. Mul pole midagi Haapsalu ja Rapla vastu, aga ennem oleks halli väärinud Premium liiga klubidega linnad. Õnneks Pärnus ja Tartus on hall, aga Narvas ei ole. Pole siis imestada, et Transi hooaja algus nii kehv oli.

Eesti jalgpalli infrastruktuur on väga nõrk. Ma ei süüdista siinkohal Aivar Pohlakut, sest ta on teinud kõik, mida üks inimene suudab. Aga Eestis on välistingimustes tehtavate spordialade tingimused kohutavad, samas Soomes ja Rootsis on väga hästi - näiteks halle on väga palju. See on muidugi laiem teema, millest võime rääkida tunde, aga kokkuvõte on, et tuleb leida raha, mida jalgpalli investeerida. Ainult sedasi saab olukord paraneda.

Ja see ka häirib, et putsad on väga kallid. (Naerab.) Ostad mitmesaja euro eest uued putsad, mis kestavad ainult mõne kuu. Saame küll soodustust, aga ikkagi tilgub süda verd, kui peab uue paari ostma. Nüüd jääb raha rohkem alles. (Naerab.)