Eesti koondisel on peagi algamas uus valiktsükkel. Kui Eesti peaks teenima penalti, mida ikka aeg-ajalt juhtub (eelmises tsüklis teeniti kaks penaltit), siis ilmselt läheb seda lööma Konstantin Vassiljev, kes käib penalteid löömas ka oma koduklubis Permi Amkaris.

Otsisin natuke aega Internetist Vassiljevi viimaste aastate (alates 2010) penalteid ning leidsin neid 13 tükki. Siin on nende 11 meetri karistuslöökide loetelu:

* 24. juuli 2010 – Lendava Nafta vs NK Primorje (Sloveenia kõrgliiga) - sisse

* 7. august 2010 – Lendava Nafta vs NK Domžale (Sloveenia kõrgliiga) - sisse

* 25. august 2010 – NK Brda vs Lendava Nafta (Sloveenia karikavõistlused) - sisse

*7. september 2010 – Eesti vs Usbekistan (Sõprusmäng) - sisse

* 17. november 2010 – Eesti vs Liechtenstein (Sõprusmäng) - sisse

* 9. veebruar 2011 – Eesti vs Bulgaaria (Sõprusmäng) - sisse

* 9. veebruar 2011 – Eesti vs Bulgaaria (Sõprusmäng) - sisse

* 2. september 2011 – Sloveenia vs Eesti (EM-valikmäng) - sisse

* 7. oktoober 2011 – Põhja-Iirimaa vs Eesti (EM-valikmäng) - sisse

* 11. oktoober 2011 – Eesti vs Ukraina (Sõprusmäng) – väravavaht tõrjus

* 3. veebruar 2012 – Permi Amkar vs Libereci Slovan (Sõprusmäng) - sisse

* 7. veebruar 2012 – Permi Amkar vs Viktoria Žižkov (Sõprusmäng) – sisse

* 20. august 2012 – Krõlja Sovetov vs Permi Amkar (Venemaa kõrgliiga) - sisse

Vassiljev realiseeris 13 penaltist 12, mis on tubli tulemus, kuid hämmastav on see, et kõik need 13 lööki lõi ta endast vasakule poole ehk enda loomulikule poole! Koguni kümne penalti puhul hüppas väravavaht õigele poole ja üks kord suudeti ka löök tõrjuda.

Vastasmeeskondade kohta kogutakse enne mänge palju informatsiooni, eriti nii tähtsatel võistlustel nagu MM-i kvalifikatsioon. Ja mis oleks väravavahi jaoks veel olulisem info kui see, kuhu vastaste põhiline penaltilööja lüüa tavatseb?

Sellest, miks ja kui tihti tuleb penaltit ka teisele poole lüüa, kirjutas ammendavalt Simon Kuperi ja Stefan Szymanski raamat „Soccernomics: jalkamajandus”, kus tugineti põhjalikule statistikale. Tsiteerin sellest raamatust kolme olulist kohta:

* „Oletame, et hea lööja valib alati penalti jaoks sama nurga (mänguteoreetikud nimetavad seda „puhtaks strateegiaks”). Sellele on lihtne vastu astuda. Kui jalgpallur lööb alati vasakule, teab väravavaht, mida teha. Puhtad strateegiad ei toimi penaltilöömise juures.”

* „Hea penaltilöömise võlu on ettenägematus. Hea penaltilööja on üks neid, kelle järgmist penaltit ei saa kindlalt ette ennustada mehe penaltilöömise statistikale toetudes.”

* „Maksimeerimaks oma edušansse peab üks kujutletav penaltilööja lööma 61,5% löökidest loomulikule poole ja 38,5% teisele poole.”

Kuna penalti on jalgpallis nii karm relv, et määrab tihti kohtumise saatuse, siis tuleks sellesse tõsiselt suhtuda ja teha kõik, et penalti õnnestumise tõenäosus oleks võimalikult suur. Vassiljev on seni olnud penaltitel igati edukas, kuid mida rohkem ta neid lööb ja mida rohkem Eesti koondis tugevatele jalgpalliriikidele hambaid näitab, seda põhjalikumalt hakatakse tema penaltilöökide kohta informatsiooni koguma.

Seega, Vassiljev, löö vahel ka teisele (endast paremale) poole!