Aasta alguses profikarjääri lõpetamisest teatanud Sergei Hohlov-Simson on võtnud aja maha, tegeleb kinnisvaraäriga ning jalgpalli mängimisest veel puudust ei tunne.

Möödunud aegadest rääkides on neljakordne Eesti meister, kolmekordne karikavõitja ning rahvuskoondise eest 58 mängu pidanud ja 2 väravat löönud endine FC Levadia kapten avameelne ning hindab kõrgelt Teitur Thordardsoni teeneid Eesti jalgpallile ja oma karjäärile.

Millal ja kus Te jalgpallitreeningutega algust tegite? Kas profimängija karjäär oli algusest peale eesmärgiks?

Olin siis kaheksa-aastane ja alustasin Pärnu linnas Kalevi võistkonnas. Kindlasti ei mõelnud ma tol ajal profimängijaks saamisest. Jalgpall lihtsalt meeldis mulle ning ma olin kohusetundlik ja eriti treeninguid vahele ei jätnud. Midagi tõsisemat mõtlesin alles siis, kui tulin sõjaväest tagasi ja Pohlak pakkus mulle kohta Floras. Enne seda mängisin ka Pärnu Kalakombinaadi eest, aga see oli rohkem selline poolprofessionaalne meeskond.

22-aastaselt pallisite veel Flora duublis, kuid siis pärast Teitur Thordardsoni tulekut liikus kõik ülesmäge. Kui suur oli islandlase roll Teie karjääris?

Mängisin, jah, pidevalt duublites ja mõtted käisid juba jalgpallist loobumise ümber. Aga siis tuli Teitur ja ma mõtlesin, et kui ma nüüd ka löögile ei saa, siis võib sportlaseelu lõppenuks lugeda. Kord võttis ta mu testimiseks Narvasse mängule kaasa ja ilmselt mu esitus meeldis talle, sest varsti kutsuti mind Küprosele treeninglaagrisse. Sealgi olin ma veel nö. teisejärguline mängija, aga ühel hetkel proovis ta mind keskkaitses ja sellest ajast ma sel positsioonil mängisingi, nii klubi kui koondise eest.

Eelmisel aastatuhandel võitsite FC Floraga Eestis kolm meistritiitlit ja tõusite koondise põhitegijaks. Milline on Teie meeldejäävaim mäng rahvusmeeskonna eest?

Mäletan väga hästi mängu, mis meil oli Rootsiga 1997. aastal. Kaotasime küll 1:0, aga ma tundsin ennast nende ässade vastu mängides väga enesekindlalt, mingit probleemi ei olnud. Nad ei saanud minust mööda ja tundus, et olin nendega täiesti võrreldaval tasemel. Tundsin, et selle kohtumisega toimus tõus minu mängutasemes.

Paraku oli aga juba enne mängu algust kokku lepitud, et pidin minema operatsioonile. Põlvevalu vaevas mind juba mitmendat aastat ja mulle oli tehtud mitu lõikust. Siis aga otsustasin, et põlve ristside tuleb ikkagi lõpuks ära vahetada. Järgnes seitsmekuuline mängupaus ja ma ei tea, kas suutsingi kunagi sama taseme saavutada, mis oli tol hetkel enne operatsiooni Rootsi koondise vastu mängides.

Kas esimene värav koondise eest on meeles?

Väga hästi mäletan - lõin selle valikmängus Valgevenega ja see oli taasiseseisvunud Eesti esimene võit suurvõistlustel. Marko Kristal andis nurgalöögi, mina seisin tagapostis ja pall tuli täpselt minu poole. Panin pea vastu ja mäletan täpselt, kuidas pall võrku lendas. Paarkümmend minutit oli veel mängida ja meile pandi tugev press peale, aga pidasime vastu ja lõpuks ikkagi 1:0 võitsime.

Millest oli tingitud välismaale siirdumine 2000. aastal?

See oli aeg, mil Teitur lahkus Eestist, võistkond (FC Flora - toim.) lagunes ja sisuliselt puudus ka treener. Pohlak ütles mulle, et ma peaks võtma oma perekonna ja kolima Viljandisse. Ma vastasin, et nii ei lähe ja sinna ma ei koli ning palusin end müüki panna. Seis oli väga kriitiline ja suhted Pohlakuga ei olnud just kõige paremad.

Kuu aega pärast seda jutuajamist ta aga helistas ja ütles, et mul on võimalus minna Iisraeli. Võtsin pakkumise vastu ja mängisingi poolteist kuud selles võistkonnas. Lepingut ma aga ei saanud. Seejärel tegi pakkumise üks teise liiga meeskond ning ma jäin veel neljaks kuuks Iisraeli. Siis leping lõppes ja mängisin vahepeal jälle Eestis vanades oludes. Lõpuks palusin Pohlakul mul lihtsalt minna lasta...

Kuna aga see sama teise liiga võistkond Iisraelis minust endiselt huvitatud oli, sõitsin taas sinna ja olin seal veel ühe aasta. Siis aga algas sõda ja ma mõtlesin, et miks ma peaksin pommiplahvatuste keskel elama ning tulin tagasi koju.

Mismoodi seejärel Norra liigasse mängima sattusite?

Pärast Iisraelist lahkumist läksime Norrasse reisima. Juhtumisi oli ka Teitur Thordarson seal ja ma arutasin temaga võimalust Norras mängida. Juba järgmisel päeval helistas mulle agent ja tegi pakkumise minna Hamarisse (HamKam Hamar - toim.), kus olin nädal aega testimisel. Lõpuks pakuti mulle jällegi hooaja lõpuni ehk siis neljaks kuuks lepingut. Muud sel hetkel valida ei olnud ja ma kirjutasin alla. Ometi läks aga kõik aia taha, kuna juba kuu aja pärast purunes mul ninaluu ja kokkuvõttes sain Hamari eest kirja vaid paar mängu. Uut lepingut loomulikult ei pakutud ja ma tulin ära Eestisse.

Mõnda aega kaalusin naasmist Norrasse, sest oleksin saanud minna mingitele testimistele. Lõpuks aga otsustasin, et proovin Eestis mingi variandi leida. Pakkusin end TVMK-le ja Levadiale ning otsustasin viimase kasuks, kuna nende suhtumine ja võimalused tundusid paremad. Olen oma valikuga rahul ja arvan, et tegin õige otsuse.

Kui palju vastavad Teie kogemuse põhjal tõele jutud, et tol ajal eelistati koondises Flora mängijaid teiste klubide palluritele? Kuidas võrdlete seda aega praegusega?

Praeguseks on olukord kindlasti muutunud. Murdepunkt leidiski aset ilmselt minuga, sest ma olin ju esimene Levadia mängija, kes koondisesse kutsuti. Sellest ajast hakatigi rahvusmeeskonda komplekteerima selle järgi, kes on hetkel kõige paremad. Teituri ajal oli aga enamjaolt nii, et koondisesse said need, kes kuulusid Flora-süsteemi või olid seal kunagi mänginud. Tol ajal teistest klubidest küll eriti keegi löögile ei saanud. Vahel oli isegi tunne, et vorm ei olegi üldse nii hea, et koondise eest mängida, aga kuna usaldati, siis tuli end ikkagi kokku võtta ja endast parim anda.

Kui tulin Levadiasse, siis olin äärmiselt üllatunud, kui koondisekutse tuli. Mõtlesin, et mis nüüd siis lahti on!? Olin enda jaoks juba koondise eest mängimisele kriipsu peale tõmmanud ja ma ütlesin seda ka Pohlakule, kui Iisraeli lahkusin. Samas läks mul aga tollal Levadia eest mängides hästi ja ka klubi oli heal tasemel. Koondise eest mängitud kohtumised läksid samuti väga hästi ja kõik oli okei.

Millise ründaja vastu oli möödunud hooajal Eesti liigas kõige raskem mängida? Mis mulje jättis meistriliiga suurim väravakütt Tarmo Neemelo?

Tarmo Neemelo on kindlasti perspektiivikas ja hea mängija, aga isiklikult oli mul pigem raskusi väikeste ja minust kiiremate mängijatega. Ses mõttes "maadleks" just Tarmo Neemelo sarnaste meestega. Loomulikult oli tema vastu raske, aga kas ma olin tema vastu hädas? Ei olnud.

Olete pikka aega pallinud nii Floras kui ka Levadias. Millised on nende süsteemide erinevused?

Klubide presidendid kui inimesed on väga erinevad. Ühe presidendi sõna maksab väga palju, aga teise oma nii väga ei maksa. Kui Levadia president Viktor Levada midagi ütleb või lubab, siis niimoodi ka on. Flora ajal nii ei olnud. Võidi lubada palka või mida iganes, aga seda ei tulnud ega tulnud ning see oli masendav. Nüüd tagasi mõeldes ei tahaks ma sellist aega mingil juhul tagasi ei endale, oma perele ega mitte kellelegi.

Kuidas iseloomustate Eesti koondise arengut Teitur Thordarsoni ja Arno Pijpersi juhtimisel?

Teitur oli inimene, kes tuli Eestisse ja õpetas meile, mida tähendab profisportlaseks olemine. Omas mõttes me võibolla olime seda juba varem, aga ega me täpselt ei teadnud, kuidas see asi käib. Teitur õpetas, mida tuleb süüa, millal tuleb magama minna, mida tuleb juua. Arvan, et tema osa Eesti jalgpalli arengus oli väga suur. Ta tegi oma tööd südamega ja andis kõik, mis tal anda oli.

Esimene asi, mida ta meile kui meeskonnale õpetama hakkas, oli see, et tuleb lähtuda kaitsest - enne, kui hakkame ründama, tuleb osata kaitsta. Ta pani distsipliini paika ja me tõesti oskasime hästi kaitsta, aga samas ei jaganud me seda, kuidas rünnata.

Pijpersi tulekuga tuli järgmine etapp, millega hakati mängima julgemat mängu, palli hoidma, ründama ja väravaid lööma. Arvan, et kui see etapp oleks järgnenud kohe pärast Teituri lahkumist, siis oleks koondise areng kindlasti olnud kiirem ja palju märgatavam.

Tuleval hooajal on FC Flora peatreeneriks Pasi Rautiainen, kelle juhendamisel olete ka Teie ühe hooaja mänginud. Kuidas võrdleksite tema treenerioskusi ja stiili Tarmo Rüütliga?

Mõlemad on head treenerid ja mõlema käe all oli väga huvitav treenida. Jalgpalluri jaoks on ju treeningud rutiinsed ja kui juhendaja suudab rutiini mängija jaoks huvitavaks teha, siis on ka seda tööd palju kergem teha.

Pasi treeningud ei olnud väga pikad, kuid väga hästi läbi mõeldud. Kõik oli paigas. Inimesena ma teda väga hästi ei jõudnud tundma õppida, aga jäi mulje, et ta ei öelnud alati seda, mida mõtles. Võis olla ka vastupidi.

Tarmo puhul oli aga nii, et kõik mida ta arvas, seda ta ka rääkis. Temaga laabus kõik hästi ja koostöö oli väga hea.

Kas pikale jalgpallurikarjäärile tagasi mõeldes jääb midagi ka hinge kripeldama?

Kahetsen Flora-ajast, et ennast nii hilja "liigutama hakkasin", et Florast minema saada. 9 aastat ühes klubis olla on pikk aeg, aga Teituri ajal ma uskusin ideesse see meeskond üles töötada ja ma andsin endast kõik, et see nii olema saaks. Aeg aga läks ja ühel hetkel olin juba liialt vana. Kui ma oleks hakanud 25-selt liigutama, siis võibolla oleks suutnud midagi rohkemat saavutada...

Kas süda jalgpalliväljakule tagasi ei kipu?

Kolm kuud pole ma nüüd mänginud, aga seni igatsust just tundnud ei ole. Käin väga hea meelega jooksmas ja hoian end vormis, aga tunnet, et tahan nüüd ja kohe jalgpalli mängida, ei ole veel tekkinud. Aga aega ju on ja küllap see tunne ka kunagi tekib. Mõne aja pärast võibolla toksin oma lõbuks neljandas või viiendas liigas palli, aga kindlasti ilma igasuguste suuremate eesmärkideta. Jalgpallis ma enam eesmärke ei püstita...

Kas Te Soccerneti jalgpalliportaali ka loete?

Kindlasti loen, sest kuigi ka ajalehed avaldavad jalgpalliuudiseid, saan nendest tänaseid uudiseid lugeda alles homme.

Soccernet.ee tänab küsimuste koostamisel abiks olnud külastajaid:
Kasopui, Madis, Joosep Värk, Juri Klamp, Tanel.