30. juuni 2011. Paris Saint-Germainis algab uus ajastu – Katari emiiri rahastatud Qatar Sports Investments (QSI) omandab enamuse Prantsusmaa pealinnaklubi osalusest, lubadusega teha PSG-st viie aastaga Euroopa klubijalgpalli valitseja. Läks ligi kolm korda kauem, aga tänavu 31. mail Münchenis pea kohale tõstetud Meistrite liiga karikas tähistab Nasser Al-Khelaifi juhitud projekti triumfi.

Kui tunamullu krooniti Manchester City ajaloos esimest korda Euroopa tšempioniks, siis tänavune PSG eurotriumf tähendab naftaklubide teist võidukäiku viimase kolme aasta jooksul. Remargina olgu öeldud, et mõlemal korral oli alistujaks Milano Inter.

PSG jaoks tähendab Meistrite liiga võit kauaoodatud saavutust, millega kaasneb õigus pidada end vähemalt kuni järgmise kevadeni Euroopa parimaks. Lisaks tehti puhas töö kodustes võistlussarjades, kuid liigatiitel (millest on pärast Katari omanike saabumist ilma jäädud vaid kolm korda), karika- ja superkarikavõit on ajaga muutunud teisejärgulisteks kohustusteks, sest neist on pariislaste auhinnakapp pungil. 

PSG on 14 aasta jooksul, mis jääb omanikuvahetuse ja Meistrite liiga võidu vahele, läbinud mitmest etapist koosneva muutuse. Numbrid näitavad, et seda aega on saatnud meeletus koguses raha. Transfermarkti andmetel on Prantsusmaa suurklubi 2011. aasta suvest üleminekuturul kulutanud ligi 2,3 miljardit eurot. Selle ajaga on suurema summa suutnud kokku ajada vaid Londoni Chelsea, kelle kulutused küündivad ligi 3 miljardi euroni.

Kulusid-tulusid kokku liites-lahutades ilmneb, et PSG on 14 aastaga olnud üleminekuturul 1,4 miljardi euro võrra suurem ostja kui müüja. Suuremat miinust on ajaperioodi lõikes tekitanud vaid Manchester United, kes on ostnud ligi 1,6 miljardi euro võrra rohkem kui müünud.

Algus pauguga

PSG esimene suurost nii-öelda Katari ajastul oli toona 22-aastane Javier Pastore. Tippklubiks pürgiv pealinnaklubi käis argentiinlase eest Palermole välja 42 miljonit eurot, mis ühtlasi tähistas Prantsusmaa jalgpalliajaloo suurimat ostutehingut. PSG-st sai hoobilt 2011/12 hooaja suurim kulutaja – nad olid koos Torino Juventusega ainus klubi, kes kulutas mängijate ostuks üle 100 miljoni euro.

Hoolimata Pastore, aga ka Thiago Motta, Kevin Gameiro, Jeremy Menezi ja Blaise Matuidi lisandumisest, jäid PSG-le uue ajajärgu esimesel hooajal tühjad pihud.  Liigas tuli leppida Montpellier' järel kolme vähema punkti tõttu hõbemedalitega, karikasarjades jäi parimaks tulemuseks veerandfinaal.

Järgmisel suvel tegutses klubi üleminekuturul veelgi bravuurikamalt. AC Milanist toodi meeskonda Thiago Silva ja Zlatan Ibrahimovic, Itaaliast Ezequiel Lavezzi ja 19-aastane Marco Verratti. Nelja nimetatu kogumaksumus ületas taas 100 miljoni euro piiri ja kui neile lisada talvel Brasiiliast 40 miljoni euro eest toodud 20-aastane Lucas Moura, sai PSG-st taas ülekaalukalt üleminekuturu suurim kulutaja. 2013. aasta kevadel lõpetas klubi 19 aastat kestnud tiitlipõua, kuid Meistrite liigas ei kandnud tiivad veerandfinaalist kaugemale – kahe mängu kokkuvõttes mängiti Barcelonaga 3:3 viiki, kuid võõrsil löödud värava reegel soosis katalaane, kes pääsesid nelja parema hulka.

PSG täiendas end veelgi – klubi uueks rekordostuks sai 64,5 miljoni euro eest Edinson Cavani, kuid tagantjärele osutus veelgi tähelepanuväärsemaks meeskonna praeguse kapteni Marquinhose kolimine Roomast Pariisi. Vaatamata täiendustele jätkus sama muster ka järgneval kolmel hooajal – koduses liigas tõsteti pea kohale meistritiitel ning kõikvõimalikud karikad, kuid edasipääs Meistrite liiga veerandfinaalist näis võimatu ülesandena.

2016. aastal täitus viis aastat Al-Khelaifi ja kaaskonna saabumisest, kuid kokku pea 700 miljoni euro eest oste lubasid seni pääseda vaid Euroopa kaheksa parima hulka. Laurent Blanc vahetus peatreeneritoolil Unai Emeryga, kahe hooaja vahel lahkusid meeskonnast Ibrahimovic ning kaks aastat Pariisis veetnud David Luiz.  Kui aasta varem liitus 63 miljoni euro eest Angel Di Maria, siis Emery esimesel hooajal ei toonud PSG meeskonda A-kategooria staare. Turule jäeti küll 134 miljonit eurot, kuid kulukaimad täiendused olid Julian Draxler ja Goncalo Guedes, vastavalt 36 ja 30 miljoni euro eest. 

Superduo, kes jõudis lähedale, aga mitte kohale

Sevillaga kolm järjestikust hooaega Euroopa liiga võitnud Emery sai aga astme võrra suuremal, kirkamal ja tähtsamal euroareenil hakkama ühe aegade mälestusväärseima käkiga. Meistrite liiga on läbi ajaloo – aga eriti lähiajaloos – olnud pööraste tagasitulekute lava ning kahtlemata etendus sellel ka 2017. aasta kevadel mängitud kaheksandikfinaal PSG ja Barcelona vahel. 

Kui avavooru 4:0 võidu järel näis PSG edasipääs vaid vormistamise küsimus, siis Camp Noul toimunud korduskohtumisega (või täpsemalt selle lisaminutitega) libisesid uskumatul kombel käest nii neljaväravaline edu kui taaskordne unistus euroedust. Ebaõnnestunud hooaja pettumust süvendas tõsiasi, et nelja-aastase vahe järel tuli Prantsusmaa meistriks keegi muu kui PSG. Pealinlased jäid Monaco järel teiseks ning see omakorda põhjustas midagi enneolematut.

25-aastane Neymar, kes mõni kuu varem oli olnud PSG Meistrite liiga unustusväärseima õhtu peaarhitekt, soovis Lionel Messi kõrvalt tõusta Euroopa tippklubi esimeseks viiuliks ning liitus pariislastega tänaseni rekordilise 222 miljoni euro eest. Röögatu summa ületas enam kui kahekordselt senise rekordi, mille maksis Manchester United Torino Juventusele Paul Pogba eest 2016. aasta suvel.

Neymar oli üks kahest PSG 2017. aasta suve ostust (teine oli äärekaitsja Yuri Berchiche 16 miljoni euro eest Real Sociedadist), kuid tähelepanuväärne oli ka 18-aastase Kylian Mbappe liitumine esialgu aastase laenulepingu alusel, mis järgmisel suvel tehti 180 miljoni euro eest püsivaks üleminekuks. Seitse aastat hiljem püsib PSG kunagine superduo jätkuvalt maailma kalleimate ostude tipus. Neymar-Mbappe paari soetamine on rahaliselt moodustanud jämedalt viiendiku kõikidest Katari ajastu ostudest.

Kui rahapatakad küündisid uutesse kõrgustesse, siis sama ei saanud öelda tulemute kohta. Kuigi koduliigas kerkis staaridest kubisev koosseis taas troonile, siis Meistrite liigas lõppes nii 2017/18 kui 2018/19 hooagadel teekond taas kaheksandikfinaalis. Kui esimese puhul ei käinud jõud üle hilisemast võitjast Real Madridist, siis 2019. aasta kevadel mängiti kodus Manchester Unitedi vastu maha kaheväravaline edu. Marcus Rashfordi 90+4. minuti täpne penalti andis kahe mängu kokkuvõttes viigi puhul võõrsilvärava eelise Unitedile, kes jättis pariislased järjekordselt valusal moel juhtnut kahetsema.

Paradoksaalsel kombel osutus 2019/20 koroonaviirusest räsitud hooaeg varasematega võrreldes edukaimaks. Kas selle tingisid ühemängulised play-off-paarid, kus puudus võimalus avakohtumises teenitud edu maha mängida, või hoopis asjaolu, et 2019/20 hooajal jäi PSG esimest ja seni ainsat korda Katari ajastul üleminekuturul plussi? Olgu põhjus ühes, teises või mõlemas, igatahes jõudis Pariisi klubi üheksa-aastase punnitamise järel esimest korda ihaldatud Meistrite liiga finaali.

Vahemärkusena tasub jälle mainida, et selleks hetkeks oli Katari bosside juhitud PSG turul mängijaid endale kühveldanud ligi 1,3 miljardi euro eest, müügitulu juurde liites oli üheksa aasta üleminekuturu miinus 838 miljonit eurot. Paradokside lainel jätkates jäi aga sellest napilt väheks, et saada Euroopa klubijalgpalli kroonjuveeli omanikuks – toona võitis Müncheni Bayernile Meistrite liiga PSG kasvandiku Kingsley Comani ainuvärav, kelle Prantsusmaa klubi lasi 2014. aastal tasuta Juventusesse.

Reeglitega pahuksis, aga staare juurde

Kui esimesel kaheksal hooajal jäi PSG ühel või teisel moel poolfinaali ukse taha, siis peale seda jõuti kaks hooaega järjest nelja parema hulka. Seejuures tegutseti 2020/21 hooaja üleminekuturul taas harjumatult tagasihoidlikult – mängijaid osteti vaid 62 miljoni euro eest, sellest enamik ehk 50 miljonit eurot kulus Mauro Icardi liitumisele Milano Interist.

PSG konservatiivsem tegutsemine turul ei olnud aga sugugi tingitud vabast tahtest. 2012. aastal Katari riikliku turismibürooga (QTA) sõlmitud sponsorleping sattus FFP reeglite painutamise tõttu UEFA huviobjektiks, kuna jalgpalliliidu finantskontrolli osakond hindas sponsortehingu tegelikku väärtust sõlmitust poole väiksemaks. Teisisõnu suurendas PSG kunstlikult oma tulusid, et need oleksid kooskõlas FFP reeglitega.

UEFA võimalike sanktsioonide tõttu lõpetas klubi turismibürooga sponsorlepingu ja kohandas ärimudeli vastavalt finantsreeglitele, mis eeldas mängijate müüki ning korrektsete sponsorlepingute sõlmimist. Näiteks pidid meeskonnast lahkuma kasvandikud Christopher Nkunku ja Moussa Diaby, aga ka 21-aastane Goncalo Guedes ja Pastore, kellest esimene toodi kaks suve varem tulevikule mõeldes.

2021. aasta suve üleminekuaken oli kahtlemata liitujate poolest PSG ajaloo nimekaim. Kontoripoolelt oli see ka edukaim, kuid nagu teame, siis ei kandunud tagatubades saavutatud edu üle palliplatsile. 68 miljoni euro eest tuli Milano Interist Achraf Hakimi, kelle üleminek jäi teenimatult varju vabaagentidest neliku saabumise tõttu. Kes osanuks arvata, et Lionel Messi ja Sergio Ramos ajavad eales väljakul ühist asja?

Lisaks neile liitus lapsepõlveklubist AC Milanist tasuta Pariisi kolinud Gianluigi Donnarumma, kes tõrjus samal suvel Itaalia Euroopa meistriks ja pälvis selle eest turniiri parima mängija autasu. Nelikusse kuulus ka Liverpooli nii Euroopa kui Inglismaa meistriks aidanud Georginio Wijnaldum, kes oli aga eelnevatest grammi või paari võrra vähemnimekas.

Paberi peal oli PSG suurfavoriit, eelkõige hirmuäratava Messi-Mbappe-Neymar ründekolmiku tõttu, kuid puudu jäi meeskondlikkusest ja seetõttu tuli nii 2021/22 kui 2022/23 hooajal piirduda vaid kaheksandikfinaalidega. Järjekordsed Prantsusmaa meistritiilid (millele eelnes pealinlaste hegemooniale vahelduseks Lille'i 2021. aasta tiitlivõit) pakkusid vähe lohutust.

Kapitaalremont, mis lõpuks viis eduni

2021. aastal vabaagentidest staaride tulekuga alanud projekti sai kaks suve hiljem kuulutada ebaõnnestunuks. Messi ja Ramose lepingud ei pikenenud, lisaks neile võtsid Neymar ja Verratti vastu pakkumised Saudi Araabiast. Tagantjärele võib siiski öelda, et 2021., aga ka 2022. aasta suvised üleminekuaknad olid omajagu õnnestunud – esimesel liitusid praeguse kaitseliini tugitalad Donnarumma ja Hakimi ning laenulepinguga toodi Nuno Mendes, kes aasta hiljem osteti Sportingult 38 miljoni euroga püsivalt välja. Koos Mendesega osteti 2022. aasta suvel Vitinha ja Fabian Ruiz kokku 64 miljoni euro eest, mõlemad on Luis Enrique käe all olnud kindlad usaldusisikud. Neid üleminekuaknaid võib lugeda pidepunktiks, millest alates hakkas kujunema PSG Meistrite liiga võiduni viinud tuumik.

Kuigi Neymari ja Verratti müük vastavalt 90 ja 45 miljoni euro eest tähendasid 2023. aasta suvel klubi aegade suurima müügituluga üleminekuakent, siis rekordiliseks osutus ka mängijate ostuks kulunud rahasumma. Mõneti üllatavalt kulutas PSG kaks suve tagasi lausa 350 miljonit eurot ning sellele järgnenud talvel veel omakorda 100 miljonit eurot, kuid tänavuse hooaja kontekstis saab õnnestunuks üleminekuteks lugeda vaid kahte: Ousmane Dembele liitumist Barcelonast 50 miljoni euro eest ning Bradley Barcola üleminekut Lyoni Olympique'ist 45 miljoni euro eest.

Vastavalt 20, 22, 45 ja 65 miljoni euro eest toodud Lucas Beraldo, Kang-in Lee, Lucas Hernandez ja Goncalo Ramos on olnud varumehe rollis, 60 ja 28,5 miljonit maksnud Manuel Ugarte ja Hugo Ekitike lahkusid aga klubist aasta pärast liitumist. Tõsi, nende lahkumise eest sai klubi suurema osa üleminekuks kulutatud rahast tagasi, kuid sportlikku panust silmas pidades ei olnud nad Meistrite liiga võidus osalised.

Võib-olla suurim altminek oli aga Randal Kolo Muani ost Frankfurdi Eintrachtist 95 miljoni euro eest. 2022. aasta MM-il esile kerkinud prantslane naasis pärast edukat hooaega Saksamaal (46 mänguga 23 väravat ja 17 väravasöötu) kodumaale, kuid PSG-s jäi suure hinnalipikuga ründajal läbilöök tegemata. Tema arvele kogunes pooleteist hooaja jooksul 54 mänguga umbes 2500 minutit ning eelmisel talvel saadeti ründaja laenule Torino Juventusesse.

Möödunud suve üleminekutega tabas PSG seevastu märki. 20-aastane Joao Neves ja 19-aastane Desire Doue maksid kahe peale 110 miljonit eurot, kuid mõlemad ostud õigustasid end hooaja edenedes. Nevesest sai Ruizi ja Vitinhaga moodustunud keskväljakolmiku ankur, Doue säravad esitused hooaja teises pooles ja eelkõige Meistrite liiga finaalis panid aga küsima, ega 50 miljonit noore ääreründaja eest liiga vähe ole küsitud?

Vähetähtis pole ka 23-aastase keskkaitsja Willian Pacho suvine üleminek Eintrachtist, mille summa oli 40 miljonit eurot. Marquinhosega moodustatud keskkaitsepaar äratas esialgu kahtlust, kuid sarnaselt eeltoodud noortele tulijatele läks ka Pacho ost kümnesse. Kuigi kõigel kolmel oli märkimisväärne roll Meistrite liiga triumfis, siis enim saab konkreetse seose eduga luua Hvitša Kvaratshelia talvise ostu puhul. Kuigi 70 miljonit eurot maksnud mehe statistilised näitajad ei olnud poolaastal pöörased, toimis PSG mängupilt alates talvest õlitatult ning seda kinnitavad ka tulemused.

Mida sellest järeldada? Paistab, et PSG on leidnud toimiva süsteemi, mida nad otsisid 14 aastat ja üritasid soetada üle miljardi euro eest. Tänavune Meistrite liiga triumf näitas tõenäoliselt eelkõige pariislaste juhtkonnale, et euroeduks ei ole vaja maailma parimat mängijat (kuigi Ousmane Dembele võimalused selleks saada on suured), vaid maailma parimat süsteemi. Noorte talentide usaldamine (kelle eest, tõsi, PSG on pidanud maksma märkimisväärseid summasid) sihikindla, distsipliinile rõhuva, aga ka taktikaliselt tugeva treeneri hoolde võib olla valem, mis tagab PSG-le edu ka järgnevateks aastateks.