Desirer – prantsuskeelne tegusõna. Viitab soovile midagi omada, saavutada, nautida.

Desire Doue jaoks oli esimene väike võit juba see, et ta meeskonnakaaslase Bradley Barcola ees Meistrite liiga finaalis algkoosseisu pääses. Luis Enrique valik ei olnud siiski ootamatu ega juhuslik. Näib, et Paris Saint-Germaini peatreener on lihtsalt otsustanud mitte teada, mida need kaks sõna üldse tähendavad.

George Weah, Ronaldinho, Zlatan Ibrahimovic, David Beckham, Neymar, Kylian Mbappe, Lionel Messi ... Superstaare, kes PSG sinipunast särki kandnud, jagub aastakümneteks. Euroopa parimaks pole neist kerkinud keegi. Mbappe jõudis küll lähedale, kui viie aasta eest napilt Müncheni Bayernile alla jäädi, aga kaotus on kaotus.

Et Pariisi klubi võiks oma ajaloo teise finaali Interi vastu võita, osati uskuda ja ennustada. Et seda tehakse sellisel moel, Interit 90 minuti jooksul halastamatult kildudeks lammutades ja neid kilde Allianz Arena murusse mattes, ei võinud päris kindlasti keegi aimata. Aukartus? Millal enne on see noorusele korda läinud?

Kui Achraf Hakimi 12. minutil Vitinha ja Doue eeltöö järel palli Interi võrku veeretas ning endise koduklubi fännide suunal vabandavalt käed tõstis, oli see vaid hea start, ei enamat. 20. minutil lõpetas Doue pärast Interi audiviset kiire vasturünnaku täpse löögiga ja siis otsiti statistikaraamatust juba välja lehekülg, kus seisis itaallaste jaoks kurjakuulutav rida – nii kiirelt ei ole varem ükski meeskond Meistrite liiga finaalis kaheväravalisse kaotusseisu jäänud.

This will forever be remembered as the Désiré Doué final 💫🏆 pic.twitter.com/CnnlyleksY — LiveScore (@livescore) May 31, 2025

Aga poolajaseis 0:2 ei ole tänapäeva jalgpallis ometigi veel katastroof. Kuidas siis küll juhtus nii, et kohutava avapoolaja teinud Inter tegi teise ja ... veel hullema? Muidugi, neil oli ka ebaõnne. 54. minutil platsile vahetatud Yann Bisseck ei saanud mängida kümmet minutitki, kui jalga vigastas ja lahkuma pidi. Pisarais Bisseck ei jõudnud veel varumeeste pinginigi, kui Doue lõi tema selja taga 3:0 ja Interi jaoks oli kõik läbi.

Isegi vormistamisest oskas PSG viimast võtta. Oma värava sai kätte talvel Napolist saabunud Hvitša Kvaratshelia, võib-olla pusle viimane ja kõige vajalikum tükk. 19-aastasel Senny Mayulul on veel aega näidata, kas tema saatuseks on olla mälumänguküsimus ("kes lõi Münchenis PSG viienda ja viimase värava?") või tulevikutäht. Finaali vilistanud Istvan Kovacsi "suuremeelne" otsus 90 minuti täitumisel Interi piinadele lõpuvile anda ei leevendanud mõistagi midagi, pigem keeras värskes haavas olevale noale veel pool pööret juurde.

Minevik jäeti minevikku

1993. aasta ei ole ju veel kiviaeg ega enneminevik? Ometigi polnud ainumaski PSG praegune mängija sündinud, kui Marseille Olympique võitis sealsamas Münchenis Prantsusmaale seni ainsaks jäänud Meistrite liiga karika. Aga miks peaksidki 19-aastased Doue ja Mayulu minevikule mõtlema? Kui palju keegi meist seda 20. sünnipäeva eel tegi?

Ajalool on neile ja enamikule PSG mängijatest vaid sümboolne tähendus. Ja ehk on nii paremgi, sest ajalugu turjal tassides tuleks vabatahtlikult kanda võtta ka kõik need aastad, mil PSG mängis Meistrite liigas maha uskumatuna tunduvaid eduseise, takerdus ikka ja jälle juba esimesel alagrupijärgsel tõkkel, vedas taas kõrgete ootustega omanikke alt.

3 - Désiré Doué is the first player to be involved in 3+ goals in the UEFA Champions League final. GoldenBoy. #UCLfinal pic.twitter.com/Nvh5eijXM6 — OptaJean (@OptaJean) May 31, 2025

Enda sabas tulnuks lohistada hooaja algustki. Kas keegi mäletab üldse veel, et Meistrite liiga põhiturniiri viiest esimesest mängust võitis PSG vaid ühe? Et pärast allajäämist Arsenalile, Atleticole ja Bayernile oldi 35 minuti kaugusel väljakukkumisest, enne kui Manchester City vastu 0:2 kaotusseis 4:2 võiduks pöörati?

Jaanuarikuise tagasituleku algatanud Ousmane Dembele on PSG täiusliku muutumise parim kehastus. Andekas küll, ent laisk ja ebaküps, vangutati aastaid pead. Nüüd, Luis Enrique käe all, on Dembele äkitselt täiuslik meeskonnamängija. Finaalis jäi tema arvele kaks väravasöötu ja näis, et ta nautis kaaslastele võimaluste tekitamist enamgi kui ise värava jahtimist.

Kumba saavutust pidada vägevamaks? Kas seda, et Luis Enrique tinistas ühe hooajaga ära kõik mängijad, pannes nad ühtse löögirusikana tööle? Või seda, et ta suutis augu pähe rääkida Nasser Al-Khelaifile ja teistele PSG "pintsakutele", et need laseksid tal esiteks koostada ilma suurte egodeta meeskonna ja teiseks annaksid talle töörahu?

GRACIAS ❤️💙 pic.twitter.com/w42OsNhVnp — Paris Saint-Germain (@PSG_English) May 31, 2025

Pole põhjust salata, et PSG-d armastada on olnud neetult keeruline. Katari riigist ja rahadest ei saa üle ega ümber, spordipesule sobivat plekieemaldit ei ole vähemasti südametunnistusega inimeste jaoks veel leiutatud.

Mõtet pole ka enesepettusel. Münchenis lummavalt mänginud ja teenitult karikat tõstnud meeskonda ei pandud kokku kopikate eest, see pole tuhkatriinulugu – ka Prantsusmaa noori talente kokku kuhjates on PSG välja käinud häbematult suurt raha. Finaalis alustanud 11 meest läksid PSG-le maksma 478 miljonit eurot, Inter sättis oma rivistuse kokku "vaid" 162 miljoni eest.

Eeskuju ei ole PSG pidanud kuigi kaugelt otsima. Sümboolsel moel kinnistas ka Manchester City mõni aasta tagasi just Interi kulul, et raha eest siiski saab Meistrite liigat võita. Ainult et seda raha tuleb osata kulutada ka õigele treenerile, kes valib seejärel selle raha eest õiged mängijad.

Kummardus Luis Enriquele

Kümme aastat tagasi esmakordselt võidetud Meistrite liiga tiitel oli muidugi vägev. Aga toona olid Barcelona peatreeneril siiski võimalik korraga platsile saata Messi, Neymar, Suarez, Pique, Busquets, Iniesta ja Xavi. Ning see oli Tema Klubi, mille juhendamisega kippus kaasnema mõtteline mis-seal-ikka-nii-rasket-tärn.

2 - Luis Enrique is only the second manger to win a treble with a European club on two different occasions, previously doing so in 2014-15 with Barcelona, along with Pep Guardiola (Barcelona in 2008-09 and Manchester City in 2022-23). Magicians. pic.twitter.com/yTCq10UJdw — OptaJoe (@OptaJoe) May 31, 2025

Korrata sama saavutust kümme aastat hiljem hoopis teistsuguse meeskonnaga, muutes seejuures täielikult ka klubi kultuuri, on indiviide väärtustavas moodsas jalgpallis võrreldav supervõimega. Toome tähti! Maksame üle! Paneme klausliks miljardi! Meeskondlikkus? See mõiste pole enam aastaid maailma tippjalgpallis esmatähtis olnud.

Õnneks leidub mehi, kes suudavad taastada usu, et mõned väärtused peavad siiski olema püsivad. Usu, et distsipliin, kuulekus, ühtehoidmine ja kirg on kõige vajalikumad, kui on soov päriselt suuri asju saavutada. Noored on hukas? Ei, nad vajavad lihtsalt õige õpetaja osavat kätt.

Lihtne oleks öelda, et Inter finaalis enam lihtsalt ei jaksanud. Mõni asi on muidugi fakt – algkoosseisu keskmise ea poolest tänavuse Meistrite liiga vanim meeskond jäi alla üle viia aasta nooremale. Vaid kaks korda varem on mõni Meistrite liiga finalist rivistanud üles seekordsest Interist vanema koosseisu – ja vaid kahel korral on mõni koosseis olnud PSG omast noorem.

Niisuguse häbistamise templit pole aga varem nähtud üheski passis. Interil läks nii meeskondlikult kui ka individuaalselt aia taha kõik, mis sai minna, ning edasi tuleb elada teadmisega, et 0:5 märgib Meistrite liiga finaalide ajaloo suurimat lüüasaamist. On isegi valusam, et see kõik sündis vastu ootusi. Itaalia koondislase Federico Dimarco saamatus rabas kõiki. Simone Inzaghi võimetus mängu muutust tuua mõjus šokeerivalt. Interi kapituleerumine viimasel veerandtunnil – mõeldamatu. Esiründaja Lautaro Martinezi kadumistrikk – ehmatav.

5 - Inter are the first team to concede five goals in a UEFA Champions League final; including the European Cup, it hadn't happened since 1962 (Benfica-Real Madrid 5-3). Stop.#UCLfinal #UCL pic.twitter.com/tbpOJ8bC60 — OptaPaolo (@OptaPaolo) May 31, 2025

Ükski meeskond ei vääri karmi kevade järel niivõrd halastamatut lõppakordi. Itaalia meistritiitlist jäi Inter üheainsa punktiga ilma viimases voorus, koduse superkarika finaalis kaotati 2:0 eduseisust 2:3 Milanile, karikasarja poolfinaalis jäädi samuti linnarivaalile alla. Kõik käeulatuses ... ning käes lõpuks mitte midagi. 2002. aasta Neverkusen saadab tervisi ja avaldab kaastunnet.

Jäi see ka Inzaghi lõppmänguks? Miljonid miljoniteks, ent saudide juurde minek on ikkagi nagu vabatahtlik pagendusse suundumine, rännak sunnitööliste maale. Kui jah, tuleb tunda kurbust, sest viimaste aastate Euroopa tippjalgpalli üks terasemaid taktikuid vääriks enamat.

Euroopa parimaks krooniti sel aastal Euroopas parimat jalgpalli näidanud meeskond. Interit ei saa süüdistada väheses tahtmises, kuid PSG tahtis lihtsalt veel rohkem. Nende soov saavutada, omada ja nautida oli suurem. Ja seega ei olnud nende võit juhuslik.

Ning õnneks on elul oskus pakkuda lohutust neile, kes on midagi kaotanud.