Andrei Stepanov: see, kuidas me oma lapsi hetkel õpetame, ei ole tippjalgpalli jaoks piisav! (5)

Andrei Stepanov. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Jalka lugejate küsimustele vastas juulis Eesti koondise eest 89 korda platsil käinud ja tänapäeval jalgpalliagendina töötav Andrei Stepanov. Stepanov on ka FC Tallinna spordidirektor ning valutab südant Eesti jalgpalli tuleviku pärast.

  • Lugu ilmus algselt juulikuu Jalkas.
Kui vanalt hakkasid jalgpalli mängima? (@martinmanni.k)
Alustasin seitsmeaastaselt, siis veel kolme-nelja-aastaselt trenni ei võetud. Esimeses klassis nägin koolis tahvlil kuulutust ja olen siiamaani jalgpalliga seotud! Praegu oleks seitsmeaastaselt alustada võibolla juba natuke hilja …

Käisin toonases 25. keskkoolis ehk praeguses Pae gümnaasiumis ja esimesed trennid olidki kooli võistkonnaga sealsamas Dvigateli staadionil. Kaks-kolm aastat mängisin seal Vladimir Jablokovi käe all, kümneaastaselt läksin Tallinna Jalgpallikooli Josep Katsevi ja Vjatšeslav Smirnovi treeningutele.

Milline treener on sinu karjääri jätnud suurima jälje? (Mattias, Tallinn)
Hea küsimus! Ühest küljest ei tahaks kedagi väga esile tuua, kuna minu karjääris oli nii noortes kui profina väga palju treenereid. Tooksin ehk välja kõige nimekama treeneri Brendan Rodgersi, kes oli minu treeneriks Watfordis. Pärast seda, kui olin eelneval aastal koondise eest Belgias suure trauma saanud, sain tänu temale ja Mart Poomile võimaluse. Tuli info, et Watford otsib keskkaitsjat, ja sain mõned kuud päris tippjalgpalli tunda. Need kolm-neli kuud jätsidki väga suure jälje minu arusaamisesse jalgpallist ja sellesse, kuidas valmistutakse ja suhtutakse jalgpalli. See lühike etapp andis minu visioonile ehk kõige suurema jälje.

Enne igat liigamängu anti meile vihikud, kus oli 20 lehekülge infot järgmisest vastasest: standardolukorrad, taktikad, tugevad ja nõrgad küljed iga mängija kohta. See andis vastasest väga hea pildi ette. Praegu on klubidel InStat, Wyscout ja paljud teised tarkvarad, mis sarnaseid asju teevad, aga toona oli see midagi erilist. Võõrsilmängudel filmiti meie mängud üles ja kui hakkasime bussiga koju sõitma, anti igale mängijale juba CD mängu videoga. Kes tahtis, sai juba tagasiteel mängu vaadata ja analüüsida! Sellist asja ei näinud ma mitte kuskil mujal.

REKLAAM

Watfordi treenerite tiim oli tol ajal tohutult nimekas ja võimekas. Malky Mackay oli hiljem Cardiffi peatreener, Sean Dyche oli kaua Burnley peatreener. Frank Lampardi isa oli ka! Kohe oli tunda ja teada, et see treenerite seltskond saab ka peatreenerina mujal võimaluse.

Kui rääkida aga minu karjäärist, siis ilmselt jätsid suurima jälje ikka esimesed treenerid, kes mind profikarjääri poole üldse suunasid – nii Jablokov, Katsev kui Smirnov.

Millised olid tippvormis sinu füüsilised näitajad? Kui palju surusid rinnalt, kui kiiresti jooksid kilomeetrit? Milliseid teste või mõõtmisi oled karjääri jooksul teinud? (Karl, Rapla)
Ma pole kunagi jõusaaliarmastaja olnud, aga palju ma surusin … üle saja ma ei teinud. Tippajal ehk 90? Eriline atleet ei ole ma kunagi olnud – ma olin okei, aga mul ei olnud füüsiliselt selliseid omadusi, mis oleksid olnud midagi erilist.

Valgevenes oli mul väga huvitav kogemus aga omapärase meetodiga: iga mängupäeva hommikul mõõdeti meie vertikaalset hüpet. Oli selline aparatuur – plaat, kust tuli tõugata ja kuhu maanduda, ja see ütles, kui kõrgele mängija hüppas. Sellega mõõdeti seda, kui heas toonuses mängija lihased on, ja see mõjutas ka peatreeneri koosseisuvalikuid. Kusjuures ei vaadatud mitte seda, kes kõrgemale hüppab, vaid seda, milline oli tulemus võrreldes sinu eelmiste hüpetega. Jalgpallur ei ole ju kergejõustiklane – kõik peab olema balansis, nõrgemat hüppevõimet kompenseerib mängija vahel hoopis teiste omadustega. See oli väga huvitav meetod, ma ei ole kuulnud, et ükski Eesti klubi või ka muu meeskond seda kasutaks.

Kui palju on jalgpallimäng vahepealse paarikümne aastaga muutunud? Kui oleksid 20 aastat noorem, kui palju erineksid jalgpallurina sellest, kes olid tegelikult? (Timo)
Jalgpall on kindlasti läinud intensiivsemaks, kiiremaks ja jõulisemaks. Praegused mängijad peavad kindlasti olema rohkem atleedid kui siis, kui mina mängisin. Tehnika ja jalgpalliliste omaduste kõrval peab olema teatud määral atleet, et tänapäeval läbi lüüa. See oleks kindlasti üks asi, millele rohkem rõhku paneksin, samas ei olnud need minu mängus kunagi suured trumbid. Võibolla jäi seetõttu ka minu aeg Inglismaal lühikeseks – olin juba 30aastane ja sealse füüsilisusega ümber harjuda oli raske.

Andrei Stepanov ja Raio Piiroja. Foto: Soccernet.ee (arhiiv)

Miks lõid koondises ainult ühe värava? (@martiofficialmedar)
Sest minu partner oli Raio Piiroja, kes võitis kõik pallid nii vastase kui minu eest! Kui on selline kaaslane, siis tuleb lihtsalt vaadata ja nautida, kuidas pallid vastase võrku lendavad. Andsin Raiole võimaluse väravaid lüüa ja ta tuli sellega väga hästi toime! (Naerab – toim.).

Miks oli Eesti koondises Piiroja ja Stepanovi tandem sedavõrd edukas? (Veiko, Tartu)
Meil olid erinevad trumbid ja leidsime kiiresti selle tasakaalu, mis peab kaitsepaaris olema. Kui on kaks ühesuguselt agressiivset keskkaitsjat, võib see meeskonnale probleeme tekitada, sest teineteist ei julgestata piisavalt. Meil oli nii, et Raio oli agressiivne ja läks pallile vastu, samal ajal kui mina kontrollisin ja julgestasin. Ma tundsin Raiot hästi ja teadsin, mida ta teatud olukordades teeb, Raio tundis samal ajal mind hästi ja teadis, kui mind tuli õhuvõitlustest julgestada. Balanss ja teineteisest arusaamine nii väljakul kui väljaku kõrval. See võrdlus kõlab naljakalt, aga see oli nagu abielu! (Naerab – toim.).

2008. aastal said koondises raske vigastuse, kui põrkasid Belgias kokku Marouane Fellainiga. Kui raske saadud peapõrutus oli ja kas see mõjutas ka sinu edasist karjääri? (Riho)
Sellest tuli pikk mängupaus, trauma oli väga tõsine. Ärkasin alles haiglas, ma ei mäleta kokkupõrkest mitte midagi. Olen küll pilte näinud, aga ei ole seda hiljem videost üle vaadanud – ei tea, kuidas ma sellele reageeriksin. Kaks-kolm kuud ei saanud kehale koormust anda, pea valutas ja tol hetkel ei teadnud, kas suudan karjääri jätkata või mitte.

Olin toona Himki mängija, mul käis lepingu viimane aasta. Enne mängu arutasime lepingu pikendamist, aga Himki peatreeneriks oli toona Sergei Juran, kes on praegu samasse ametisse ringiga tagasi jõudnud. Juran oli ka ise mängijakarjääri raske peapõrutuse tõttu lõpetanud ja ta ütles mulle: sorry, aga pärast sellist vigastust sa tagasi ei tule. Klubi ei saa sellist riski võtta ja lepingut enam ei pakutud. Selles mõttes see vigastus minu karjääri kindlasti mõjutas.

Samas sain seetõttu kogemuse Inglismaal, Aserbaidžaanis ja Valgevenes. Rahaliselt see kindlasti ära ei tasunud, aga nautisin neis kohtades elu. See oli ka üks peamisi asju, mida jalgpallurina nautisin – sain elada erinevates riikides.

Trauma lühendas võibolla minu karjääri, aga läks, nagu läks – praegu annan intervjuud ja kõik on suures plaanis okei. Mu mälu oli küll enne seda traumat pisut parem, kui ta on praegu, aga võibolla on see ka vananemise protsessiga seotud! (Naerab – toim.). Kõige tähtsamad asjad elus jäid õnneks meelde.

Eesti koondise legendaarses playoff-mängus Iirimaaga, mille 0:4 kaotasime, pani Tarmo Rüütli sind põhikoosseisu. Said seal esimesel poolajal punase kaardi ning Rüütli ütles hiljem, et poleks seda ehk tegema pidanud. Mida sina sellest mängust mäletad? Kas Viktor Kassai on pätt ja kaabakas või põles Eesti koondis ise läbi? (Stiina, Tallinn)
Jalgpallis pole musta ja valget, iga olukord, mida kohtunik hindab, on subjektiivne. Tagasi vaadates ütleksin, et Viktor Kassai tegi mulle natuke liiga, kuigi tegin midagi rumalat. See oli minu karjääri tähtsaim mäng ja vedasin nii Tarmo Rüütlit, meeskonnakaaslasi kui kogu riiki alt. See oli väga vastik tunne, mis elab natuke minus siiamaani. Mind usaldati, aga suuresti minu tegevuse tõttu jäi lõppskoor selliseks, nagu ta jäi.

Jah, me ei olnud favoriidid, aga jalgpallis on kõik võimalik ja tol hetkel uskus meie koondis tõesti, et suudame midagi erilist saavutada. Praegu võin seda naerulsui kommenteerida, aga toona ei tahtnud ma mitte kedagi näha – soovisin lihtsalt selle seljataha jätta. Sain veel pärast seda pool aastat Limassoli Arises Küprose päikest nautida, enne kui karjääri lõpetasin.

Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Kõige meeldejäävam kogemus jalgpallurina. (@renita_priks)
Mäng Inglismaaga Wembleyl, samuti Tallinnas Portugaliga mäng, mille kaotasime 0:1. Selle mängu puhul on väga hästi meeles ka üks juhtum Cristiano Ronaldoga, mis õpetas mind esimesest arvamusest inimese kohta mitte kinni hoidma.

Kõlas lõpuvile, olime kaotanud. Olin Ronaldo lähedal ja pakkusin välja, et võiksime särke vahetada. Ta näitas kuidagi käega riietusruumi suunas, et seal vahetame. Jaa-jah – sain aru, et ta pole huvitatud. Läksime siis meeskonnaga fänne tänama ja juttu rääkima ja jõudsime alles tüki aja pärast riietusruumide juurde. Portugali mängijad olid juba ammu riietusruumi läinud, ainsana seisis väljas Ronaldo, kes mind nähes mulle oma särgi andis ja minu oma vastu võttis!

See muutis kõvasti minu suhtumist temasse – paljud arvavad, et ta on ülbe ja egoistlik, aga see oli suure inimese tegu. Kes olen mina talle või mis on Eesti Portugalile? See näitaski mulle ära, et isegi kui esimese mulje järgi võib tunduda, et inimene on ühe iseloomuga, siis temaga suhtlemist jätkates võib ta end hoopis teisest küljest avada.

Pärast seda tahtis mitu meie koondise mängijat särki mult üle osta! Kõige rohkem pakkus vist Sergei Terehhov, aga toona oli mul sõbranna, kes oli suur Ronaldo austaja, ja kinkisin särgi talle. Mängu kaotasime, aga särgi võitsin!

Jõid 2009. aastal tassi teed ka Watfordiga, kelle peatreeneriks oli toona praegune Leicesteri juhendaja Brendan Rodgers. Mida põnevat sellest ajast mäletad? Kas agendina tuleks see kasuks, kui tahaksid mõnda mängijat Leicester Citysse sokutada? (Rain, Tallinn)
Poolteist aastat tagasi olime lähedal tehingule, et üks Venemaal mängiv Norra koondislane Leicesterisse saata. Läbirääkimistel suhtlesime Brendan Rodgersi pojaga, kes töötab agendina. Rodgers teadis, et ma olen võimaliku diiliga seotud, ja teiste inimeste kaudu sain tema "Hi!" kätte, aga otse me ei suhelnud. Ma ei ole selline inimene, kes helistaks Brendan Rodgersile ja pakuks mängijaid. Võibolla mõne aasta pärast … (Naerab – toim.). Eks meil ole piisavalt partnereid, et jõuda maailma jalgpallis ükskõik kelleni.

Andrei Stepanov 2006. aastal. Foto: Soccernet.eeKõige parem mängija, kelle vastu oled mänginud. (@markus_jarl)
Ronaldost juba rääkisime, aga lisaksin ka David Beckhami. Ma ei tea, kas see nimi tänapäeva noortele enam midagi ütleb, aga minu ajal oli ta päris hea jalgpallur!

Miks Eesti jalgpallis nii halb on? (@ukuvahi) Kuidas hindad praeguste Eesti noorte jalgpallurite taset? (@vladimirbatanov)
Siin on väga palju faktoreid ja nüansse. Esiteks – väike riik, traditsioonid ei ole suured. Sellest võib kogu juulikuu Jalka täis kirjutada, miks need asjad nii on, aga … Viimasel ajal on olnud inimesi, kes on öelnud välja, mida tuleks muuta ja parandada.

Käisin Pärnus vaatamas, kuidas meie U21 koondis kaotas Horvaatiale 0:4. Ma ei tea, kuidas seda endise jalgpallurina kommenteerida, aga … ma ei näinud Eestil ühtegi mängijat, kes oleks hetkeseisuga valmis välismaal läbi lööma. Ma ei näinud ühtegi mängijat, kes oleks olnud palliga piisavalt osav, kes oleks olnud piisavalt julge nii palliga kui pallita.

Vahe Horvaatia koondisega oli meeletu, aga Aserbaidžaanile 0:5 kaotada on juba piinlik. See peab panema iga inimese mõtlema, kes Eesti jalgpalli arendab. Midagi on valesti!

Eesti U21 koondise algkoosseis Aserbaidžaani vastu. Foto: Mauri Levandi

Käisin hiljuti Maksim Kalimulliniga Belgias sealse hõbedaklubi Royale Unioni juures. Reedel tulin tagasi, laupäeval läksin vaatama U17 liiga mängu FC Flora ja FC Tallinna vahel. Sattusin šokki! Nelja päeva jooksul Belgias ma sisuliselt ei näinud tehnilist praaki – nägin kiireid, osavaid ja julgeid jalgpallureid, kes olid targad, nägid väljakut ja suutsid erinevaid elemente ellu viia. Sportland Arenal vaatasin aga meie riigi selle vanuse üht parematest meeskondadest ja nägin omaksvõttu, kus pall põrkas neli-viis meetrit mängijast eemale. Nägin mängijat, kes kõndis väljakul, kes ei olnud motiveeritud. Nemad peaksid ju meie liidrid olema ja teistele eeskuju näitama – see on ju probleem!

FC Tallinnaga seotud olles ja jalgpallipoisi isana näen noortejalgpalli sisuliselt iga päev. See, mida ma näen, ei ole lihtsalt piisavalt hea. Treenerid ei ole piisavalt pühendunud, nad ei nõua piisavalt head elementide elluviimist, nad ei nõua elementaarset tehnikat. Näen treenereid, kes on rahul sellega, et mängija andis kaaslasele söötu – aga ta ei pane rõhku sellele, milline see sööt peaks olema. See, kui sööt tuleb pooleteise meetri kõrguselt õhust, ei olegi asi, mida keegi mainiks.

Belgias olime neli päeva Sebastien Pocognoli juures – ta on endine Belgia koondislane, kes mängis nii Inglismaal, Hollandis kui Saksamaal. Iga element pidi olema perfektne – isegi kahe-kolme meetri pikkune sööt peab olema piisavalt tugev, minema õige jala peale ja nii edasi. Meil on nii palju juurde panna igas elemendis – nii treeneritel, mängijatel kui neil, kes monitoorivad treenerite tööd. Me jääme rahule juba lihtsalt sellega, kui poisid on platsil ja valmis mängima. Peame kvaliteeti tõstma. See, et oleme väike riik, ei ole vabandus! Treener, kes on mängu ajal sellise näoga, et ootab lihtsalt lõpuvilet, ei ole mängus sees, ta ei nõua õiget käiku ja ei arenda mängijaid.

Meil ju ei mängita tänapäevast jalgpalli, isegi ei üritata seda teha. Üks FC Tallinna noortetiim, 2013. aastal sündinud, läksid just Poolasse turniirile, kus olid kohal suured klubid: Benfica, Porto, Stoke City ja paljud teised. See, kuidas mängib näiteks Praha Sparta, Porto või Krakowi Wisla juba sellises vanuses … Eesti jalgpallis on nii, et sööt on kahe inimese side – üks mängija annab palli partnerile. Praha Spartas on juba kaheksa-aastaste mängijate puhul nii, et kui üks mängija annab teisele söödu, siis oskab kogu ülejäänud võistkond sellele vastavalt liikuda ja positsioone vahetada, et järgmist käiku oleks mugav teha. Mäng on intensiivne, liikuv ja lapsed mängivad juba seda jalgpalli, mida nad kümne aasta pärast tippliigades tegema hakkavad.

Meil on väga suured probleemid ja ma ei näe, et me suudaksime seda ilma välismaa spetsialistide kaasamiseta muuta. Ma ei tea, kas see peaks tähendama seda, et meile tuleks lihtsalt rohkem ja rohkem välismaa treenereid, või peaks see olema kuidagi jalgpalliliidu poolt tsentraliseeritud, aga iga klubi juures võiks olla spetsialist, kes oskab, aitab ja hoiab taset. See, kuidas me oma lapsi praegu õpetame, sellest ei piisa! Isegi selleks, et mängida Norras, Rootsis või Soomes. Individuaalne meisterlikkus peab olema parem. Tahe ja nõudmine peavad olema teisel tasemel.

Üks asi on teadmine, hoopis teine aga on pühendumine tööle. Eestis ei ole noorte jalgpallitreeneri amet piisavalt väärtustatud. Ma väga vabandan võrdluse pärast ja mul ei ole midagi Maxima vastu, aga Eestis on noortetreeneri amet nagu Maxima kassapidaja oma. Paljud treenerid peavad käima päeval ehitusel tööl, et saaksid õhtul tulla paariks tunniks poistele trenni andma. Mul on praegu väga raske leida häid treenereid, kuna palk, mida suudetakse pakkuda, on nii väike, et praeguse elu juures ei motiveeri see kedagi.

Kui ma oleks ise sajaprotsendiliselt finantsiliselt vaba, siis võtaksin hea meelega ühe või kaks gruppi ja prooviksin noortetreeneriks saada, aga minu pere ei saa seda lihtsalt praegu lubada. Lõpuks ongi noortetreenerid kas üksikud fanaatikud või need, kes soovivad natuke lisatasu teenida.

Ma ei taha kellegi kohta halvasti öelda, aga meie teadmised Eestis ei ole hetkel lihtsalt piisavalt head. Jah, meil on Flora, Levadia ja Paide, aga meil on nii palju klubisid, kus kvaliteet ei ole piisaval tasemel. Sellest tulenevadki need probleemid, mida me nii U21 kui teistes vanuseklassides näeme. Kui me praegu muutusi ei tee, siis järgmistel põlvkondadel ei ole vundamenti, mille pealt häid jalgpallureid kerkiks, sest juba kuue-seitsmeaastaselt õpetatakse neid kehvemini kui Poolas või Tšehhis, rääkimata Inglismaast või Portugalist. Ja meie mängijate valik on niigi väike.

Millisest vanusest on mõtet mängijaid skautima hakata – kui vanalt näeb ära, et ühest poisist tuleb, teisest aga ei tule jalgpallurit, ja milliste indikaatorite järgi seda hinnatakse? (Hendrik, Thbilisi)
Väga raske öelda. Kõik teavad ju Jari Litmaneni, kes alustas kõvade treeningutega alles 14-aastaselt. Või Valeri Karpinit, kes ei olnud noorena meeskonnakaaslastest nii palju parem, et oleks võinud arvata, et ta jõuab La Ligasse ja Venemaa koondisesse. Ka mina ise ei olnud Tallinna Jalgpallikoolis oma tiimis kõige andekam või lootustandvam – meil olid mängijad, kes olid palju talendikamad, aga ei jõudnud suures jalgpallis mitte kuhugi.

14–15–16-aastaselt võiks juba mingi idee välja tulla, et sellel mängijal on võimalus profiks saada. Samas ei ole mingeid garantiisid – võid selles vanuses olla Eesti parim, aga sinust ei pruugi lõpuks isegi proffi saada. Palju oleneb pühendumisest ja enda tehtud valikutest.

On olnud juhtumeid, kus kaheksa-aastase poisi isa tuleb ja ütleb: minu pojast saab kindlasti proff – vaata, kui palju väravaid ta lööb! Ütlen vastu: vaatame, kus ta kümne aasta pärast on. Sellist õiget süsteemi või skeemi ei ole ju olemas, et kui 15-aastaselt oled mingil tasemel, siis saab sinust kindlasti väga hea mängija.

Herol Riiberg avaldas nooremana Andrei Stepanovile muljet. Foto: Marek Tiits

Kui nägin näiteks Herol Riibergi 16-aastaselt mängimas, siis arvasin, et temast tuleb järgmine tippliigamängija. Täna mängib ta Paides ja läbilöögiga on olnud raskusi. Tal on küll veel kindlasti aega, aga sellist potentsiaali, mida ma temal 16 aasta vanuses nägin, olen Eestis väga harva näinud.

Kui näeksite, kuidas Raio Piiroja 16-aastaselt mängis, siis … (Naerab laginal – toim.). Ma ei tea, kas oli veel keegi peale Raio, kes uskus, et temast võiks saada jalgpallur. Võibolla Aivar Pohlak oli teine inimene, kes arvas, et Raiost saab asja. Raio tehnikat oli toona isegi natuke rõve vaadata! (Naerab – toim.). Läbi aastate arenes ta aga selles vallas piisavalt ja jõudis lõpuks Hollandi liigani välja. On igasuguseid näiteid!

Kuidas sai sinust jalgpalliagent ning kas seda tööd saavad kõik huvilised teha? (@silverpaev)
Kui sain aru, et minu mängijakarjäär oli lõppemas, siis mõtlesin, et kui tahaksin, suudaksin kaks-kolm aastat kas Eestis või Küprosel veel pallida, aga mõistsin, et mida varem ma ennast uues ametis leian, seda suurem on võimalus edu saavutada. Sõber Jevgeni Novikov, kellega nii koondises kui Floras mängisime, pakkus välja, et võiksime hakata agentideks. Meil olid head tutvused, eriti Venemaal. Üks agentidest, kes mängijakarjääri ajal meid aitas, pakkus välja, et võiksime aidata tal Euroopa mängijaid Venemaale vahendada.

Esimesed kliendid olid meil Eestist Sergei Mošnikov, Konstantin Vassiljev, Sergei Zenjov ja Igor Morozov. Meil oli kaks suunda – ühelt poolt üritasime Eesti mängijaid välismaale viia, teisalt aitasime Euroopa mängijaid Venemaale. Sellest hakkaski kõik arenema – praeguseks oleme jõudnud nii kaugele, et meie agentuur esindab nii Rootsi, Norra, Sloveenia, Horvaatia, Kasahstani, Valgevene kui Venemaa koondislasi. Töötan praegu rohkem rahvusvahelisel tasandil kui Eesti klubidega.

Lühidalt öeldes olen väga rahul. Naudin seda tööd, reisimist, erinevate inimestega kohtumist ja jalgpalli vaatamist. See mängib minu elus suurt rolli ja praegu on mul energiat ja tahtmist seda jätkata. Vahel saan palju suuremat naudingut mitte sellest, et pangakonto kasvab, vaid sellest, et suudad mängijale hea klubi leida, tema karjääri aidata ja tema pere rahaliselt uuele tasemele aidata. Meil on olnud palju üleminekuid, kus me pole midagi teeninud, vaid oleme lihtsalt mängijaid aidanud.

Agendiks võib praeguste reeglite järgi saada igaüks, kes ei ole jalgpalliliidu või mõne klubi töötaja. Tähtis on see, et oleks piisavalt kontakte, et saaksid mängijale, kellega oled lepingu teinud, midagi pakkuda.

Andrei Stepanov Ülemiste City asutaja ettevõtja Ülo Pärnitsaga. Jalgpalliagendid on tänapäeval samuti sisuliselt ettevõtjad! Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Millise jälje jättis jalgpalliagentide maailma Mino Raiola? Kas ja kuidas muudab agentide elu tema surm? (Ints)
Ta oli kindlasti üks nendest, kes mõjutas nii agentide tööd kui jalgpallielu üldse väga palju – ma arvan, et tema tõttu muutis FIFA reegleid selliselt, et agentidel ei oleks võimalik saada liiga suurt osa mängija üleminekusummast. Ta on suurepärane näide, kuidas mitte kellestki saada nii tähtsaks inimeseks, et sul oleks kliendibaasis Ibrahimovic, Pogba, Lukaku ja teised staarid. Ühest küljest annab see lootust kõigile, kes tahaksid seda tööd proovida, teisalt oli ta üks vähestest, kes näitas suunda, kuhu agendimaailm liikus.

(Otsib telefoni välja ja näitab Raiola kontakti – toim.). Näe! Ma ei ole kunagi temaga rääkinud, aga Mino Raiola number on mul telefonis olemas. Olen talle kunagi isegi sõnumi saatnud, aga vastust ei saanud. Agendimaailm on ühest küljest suur, aga teisalt väiksem, kui võiks arvata – iga agent võib saada teise agendi kontakti!

Üldiselt mõjutab tema surm peamiselt tema agentuuri mängijaid, kelle nimel nüüd võitlus lahti läks.

Tegutsesid agendina palju ka Vene klubidega. Kuidas on sinu tööd mõjutanud sõda Ukrainas? (Dima)
Praegu on seda veel raske hinnata, kuidas ja kui palju see mõjutab. Meil on kliendid, kes on Vene klubidega seotud, ja see on kindlasti suur probleem. Mõned neist on Skandinaavia riikide koondislased, kes tahavad kindlasti uue töökoha mujal leida, sest neile on juba ka enda riigist selleks survet avaldatud. Kindlasti see mõjutab, aga täpsemalt saab öelda paari kuu pärast, kui suvine üleminekuaken läbi saab. Kontakt Vene klubidega aga praegu jätkub ja mängijaid nad otsivad, aga on arusaadav, et paljud, kes oleksid muidu võinud sinna liikuda, ei taha enam Vene klubidega tegemist teha.

Kevadel tuli otsus, et mängijad, kes olid Vene või Ukraina klubidega seotud, said vabaduse juuni lõpuni mujale laenule minna. Praegu ootavad kõik, mis edasi saab – kuulujutud räägivad, et seda perioodi pikendatakse veel poole aasta või aasta võrra. Ehk need mängijad, kellel on Venemaa klubidega kehtiv leping, aga ei soovi nende juurde naasta, saavad veel aastakese kas laenule minna või üldse lepingu ära lõpetada.

Kuidas ma sellesse kõike üldiselt suhtun? Mul on seda juba isiklikus plaanis väga raske vastu võtta, kuna mu isa on Venemaalt pärit ja ema oli Ukrainast. See konflikt, mis praegu käib, on minu jaoks palju rohkem kui lihtsalt konflikt kuskil kaugel. See on isiklik tragöödia! Ükskõik kuidas seda nimetada – loodan, et see lõpeb võimalikult ruttu.


Andrei Stepanov

Sündinud: 16.03.1979
Klubikarjäär: Tallinna Jalgpallikool, TVMK, FC Flora, Moskva Torpedo, FC Himki, Watford, Bakuu Neftši, FC Himki, FK Gomel, Limassoli Aris
A-koondises 1999–2012: 89/1

Kommentaarid

humorist   •  
(81.90.116.***)
Lastest ei peagi saama tippjalgpallureid.
Jaak   •  
(85.253.213.***)
Paraku,kui 11-12 aastaseid kvaliteetselt ei treeni,siis hiljem enam seda auku kinni ei kata.
Denis Krestinin   •  
(82.131.45.***)
ehitatakse igas nurgas toidupoe aga muu objekte voobshe ei huvita https://soccernet.ee/artikkel/ehitushindade-kallinemine-on-pidurdanud-jalgpallihallide-valmimist

Levadia tahab halli ehitada siis kohe tuleb palju takistusi... vot raudselt kui maxima avaldaks soovi ehitada monumendi kõrval oma esindust siis kindlasti saaks luba

Jäähoki, kõik põhjariigid oskavad mängida v.a Eesti aga ikka arutatakse kus ehitada tiktok maja sest talvel noortele külm jalutada !!!

Ejl kütas ja raiskas suur raha,et mätrsis eesti sai mängida cypruse vastu rahuldavas seisukorras muruväljakul aga ammu pidi koostatud olema projekt - staadion katusega või kunstmuruga mahtuvusega võimalikult palju

Kõik need tegurid on vaja parandada või muu juhul Stepanov kaotab töö europa turul
IUdutuli   •  
(90.190.244.***)
Tundub väga sümpaatne vend!
Poborsky   •  
(91.129.105.***)
Denis, miks Stjopa jääb tööst Euroopa turul ilma?

Sisene
VÄRSKE PODCAST
Pikk ette (ja ise järele) | Paide tõi Lillekülla 7500 pealtvaatajat, sest nad ei ole inimesi närvi ajanud
PÕHIMÕTTELISED VASTASSEISUD
Udune Albion | Paneme poe kinni, sest Manchester City on tiitli endale ostnud?  (külas Leitmaa!)
VÄRSKE MEES
Ametlik! Kalju sõlmis lepingu Austria poolkaitsjaga
TIPPLIIGAD KOGUVAD HOOGU
MULTIMEEDIA
RISTNURK
SOCCERNET TV
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
22
20
2
0
62:11
62
2.
Tallinna FCI Levadia
22
18
3
1
52:9
57
3.
Nõmme Kalju FC
22
14
4
4
45:18
46
4.
Paide Linnameeskond
20
11
3
6
47:20
36
5.
FC Kuressaare
22
9
4
9
26:30
31
6.
JK Narva Trans
22
6
3
13
27:40
21
7.
Tartu JK Tammeka
22
5
3
14
18:44
18
8.
JK Tallinna Kalev
22
4
3
15
21:62
15
9.
Tallinna JK Legion
21
3
5
13
19:44
10
10.
Pärnu JK Vaprus
21
2
2
17
21:60
8
SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
62
Tallinna FCI Levadia
57
Nõmme Kalju FC
46
Paide Linnameeskond
36
FC Kuressaare
31
JK Narva Trans
21
Tartu JK Tammeka
18
JK Tallinna Kalev
15
Tallinna JK Legion
10
Pärnu JK Vaprus
8
VÄLISMAA ERILOOD

Soccernet.ee pakub pikemat lugemist ka välismaa jalgpalli huvilistele. Loe järele!