Depressioon ja vaimsed probleemid jalgpallis. Buffoni, Rooney, Iniesta ja teiste suurnimede lood (0)

Gianluigi Buffon, Wayne Rooney ja Andres Iniesta on jalgpallurid, kes pistsid karjääri jooksul rinda vaimsete probleemidega. Foto: Scanpix / Jonathan Moscrop / CSM via ZUMA Wire / Peter Powell / Reuters / Alberto Lingria / Reuters

Vaimne tervis on viimaste aastate jooksul saanud üha rohkem tähelepanu nii spordis kui igapäevaelus. Koos sellega, et psüühilistest probleemidest rääkimine pole enam tabu, on mitmed jalgpallurid ennast avanud ja kõnelnud muredest, mis neid elu jooksul saatnud. Mõni jättis probleemide tõttu tippjalgpalliga hüvasti, mõni kannatas sõltuvuse küüsis, mõni muutus suitsiidseks, kuid artiklis figureerivad mehed on kõik elus, et rääkida oma lugu.

Vaimne tervis on spordis – k.a jalgpallis – olulisel kohal. Spordipsühholoogia konsultant Laur Nurkse rääkis Soccernet.ee-le, et vaimne tervis mängib sportlase juures olulist rolli füüsilisel ja ka psühholoogilisel tasandil. "Vaimne tervis mõjutab sooritust läbi liigutustegevuse," ütles Nurkse. "Vaimne tervis mõjutab erinevaid spordis olulisi psühholoogilisi tegureid nagu näiteks keskendumine, tähelepanu, enesekindlus ja motivatsioon, mille häirumine pärsib liigutustegevuse kiirust, täpsust, vastupidavust ja tugevust. Kognitsiooni ja emotsioonide düsregulatsioon takistab soorituseks vajalike ressursside realiseerimist.

Ta jätkas: "Vaimse tervise häirumine ei ole nõrkus, see on kahjuks paraku üsnagi kaasuv asjaolu tippsporti pürgimisel ja spordiga tipptasemel tegelemisel, sest kontekst on tervisele väga nõudlik. Ja see on aus, sest sport ongi ja peabki olema nõudlik, kuna enese ja teiste ületus on raske. Kui keegi vaimse tervise probleeme nõrkuseks peab ja seda seetõttu eirab või väldib, on tagajärjed hullemad kui õigel ajal abi otsides."

Nurkse ütles, et vaimne tervis on samamoodi treenitav nagu lihas. "Kui sportlane käib eratreeneri juures või jõusaalis, et enda füüsist arendada, siis kiidetakse teda tubliduse eest, aga kui keegi psühholoogi juures käib, siis kipub eeldus olema, et tegu on nõrga sportlasega, kuigi mõlemad tegelevad oma nii-öelda nõrkusega," selgitas ta.

Et vaimne tervis pole spordis tabuteema, on Nurkse sõnul suuresti tänu eliitsportlastele, kes sellest avalikult räägivad. Oluliste asjaoludena tõi ta välja ka psühhohariduse, enesetaju ja aktsepteerimise. "Vaimse tervise probleemid spordis ei ole uus nähtus, need on alati kaasas käinud," lausus ta. "Hiljuti rääkisid näiteks David Beckham ja Thierry Henry, et neil on väga raskeid aegu olnud, aga sel ajal ei olnud need justkui teemad või nad ei osanud neid toona selliselt teadvustada ja abi otsida ning nüüd tagantjärgi kahetsevad."

***

Wayne Rooney lõi Inglismaa koondise eest 120 mänguga 53 väravat. Foto: Scanpix / Tim Ireland / AP Photo

Wayne Rooney

253 tabamusega Manchester Unitedi läbi aegade parim väravakütt, 16-aastaselt Evertoni särgis Premier League’i debüüdi teinud Rooney rääkis möödunud sügisel, kuidas ta oma mängijakarjääri jooksul mänguliste ootuste ja eluliste pingetega toime üritas tulla. "Mul oli nii väljakul kui väljaspool seda palju erinevaid probleeme, mistõttu pöördusin alkoholi poole," tunnistas Rooney taskuhäälingule Seven: Rob Burrow.

"Varajastes 20ndates istusin mitu päeva järjest kodus ja jõin seni, kuni vajusin peaaegu ära," jätkas ta. "Ma ei tahtnud olla inimeste keskel, sest tundsin vahel piinlikkust. Vahel tundsin, et vedasin neid alt. Kokkuvõttes ma ei teadnud, kuidas nende tunnetega hakkama saada, seega valisin vägijoogi."

Tänaseks 38-aastane Rooney tõdes, et tõmbus endasse ning vajus seetõttu sügavasse auku. "Kui sa ei võta teistelt abi vastu, siis nii võib juhtuda," selgitas ta. "See on täiesti teistmoodi kannatus, teistmoodi pinge. Ma ei tulnud sellega toime. Õnneks ma ei karda enam nendel teemadel rääkida inimestega, kellel võivad sarnased probleemid olla. Ilmselgelt on selliste muredega inimesi kõikjal. Väga tähtis on võtta vastu abi ja kurta inimestele, kui tarvis."

2022. aasta veebruaris, mil Rooney juhendas toona Inglismaa esiliigas pallinud Derby Countyt, rääkis ta BBC hommikuprogrammile, kuidas kartis kõige mustematel aegadel, et võib ära tappa ennast või kedagi teist. "Kartsin, et teen midagi valesti seoses naistega, sõidan purjus peaga – mida olen ka teinud – või et võtan endalt või kelleltki teiselt elu," lausus ta. "See on halb koht, kus vaimselt olla. Teadsin, et vajan abi, et päästa ennast ja oma peret."

Gianluigi Buffon on 176 mänguga Itaalia koondise rekordinternatsionaal. Foto: Scanpix / Andreas L Eriksson / Imago

Gianluigi Buffon

Läbi aegade üks parimaid kindamehi Buffon nautis oma 28 aastat kestnud karjääris palju edu. Jalgpalliteed Parmas alustanud mees mängis lõviosa ajast Torino Juventuses, kus võitis 10 Itaalia meistritiitlit ja viis Itaalia karikat. Lisaks nimetati ta Juventust esindades korra nii Euroopa kui ka Itaalia parimaks mängijaks, 2006. aastal krooniti ta koondise ridades maailmameistriks.

Edukas karjäär polnud kaugeltki läbi ja lõhki lilleline. 28. jaanuaril 46-aastaseks saav Buffon rääkis 2019. aastal The Players’ Tribune’ile, kuidas langes 2004. aastal depressiooni küüsi. "Olin 25-aastane. Tegin keskmist hooaega – ma ei mänginud hästi ega halvasti," alustas ta. "Meeskonnal polnud tol hetkel ühtegi eesmärki, mida püüda. Tundsin ühtäkki üsna tihti, et olen väsinud. Mõtlesin, et küllap magasin vähe või olen lihtsalt haige. Käisin arsti juures kontrollis – mitte midagi polnud viga. Taipasin, et see on midagi teistsugust. Kannatasin vaikuses, kuni ühel hommikul voodist tõustes tundsin, et mu jalgades pole kübetki energiat. See oli täiesti uus kogemus. Ma ei saanud isegi normaalselt trenni minna, sest värisevad jalad segasid autoga sõitmist.

Kui jõudsin kohale – olles väga ehmunud –, läksin otse meeskonna arsti juurde ja rääkisin talle, mis juhtus. Pärast väikest vestlust ütles ta: "Gigi, arvan, et need on depressiooni sümptomid." Järgmistel päevadel läks olukord halvemaks. Olin juba enne trenni algust täiesti väsinud. Kui pidin palli järele hüppama, siis tundsin, et mul pole piisavalt jõudu. Arst pakkus mulle antidepressante, aga ütlesin talle: "Ei, mitte mingil juhul."

Minu meelest on nii, et kui otsid sisemistele probleemidele välist abi, siis sa ei saa end kunagi päriselt korda – sa ei saa end kunagi pidada väärtuslikuks. Muidu jäädki otsima leevendust ja vabandusi, aga elu tuleb elada oma piiride ja vooruste järgi. Otsustasin, et pean oma seisu muutma."

Buffon rääkis, kuidas sattus ühel hommikul kunstinäitusele ning nägi seal Marc Chagalli maali "Promenaad". "Pilt nägi välja, nagu selle oleks joonistanud laps, aga see lõi mu silmad särama," kirjeldas ta. "Maali vaadates taipasin, et pean elama normaalselt. Kui elad nihilistlikult, keskendudes ainult jalgpallile, jookseb aju kokku. Lõpuks vajud nii sügavale auku, et sa ei taha enam voodist tõusta.

Depressioon tuleb ka siis, kui oled karjääri haripunktis. See tuleb siis, kui sul on olemas kõik, mida keegi võiks tahta. Sul on austust ja raha – inimesed kutsuvad sind Supermaniks. Aga sa pole superkangelane, sa oled inimene nagu teisedki. Ja tõde on, et jalgpalluri elukutse võib muuta sind robotiks, rutiin muutub vanglaks. Ühel hommikul, kui lähed trenni, hakkavad jalad meeletult värisema. Oled nii nõrk, et ei suuda autoga sõita. Arvad, et see on väsimus või haigus, aga kõik läheb aina halvemaks. Lõpuks sa ei taha teha muud, kui magada."

Buffon maadles samal ajal ka ärevushäiretega. Ta rääkis 2019. aastal Vanity Fairile, et ühel hetkel tundus tema jaoks kõik ebaoluline, sest kedagi ei huvitanud, kuidas läheb temal kui inimesel. "Tundsin, et kõiki huvitas Buffon kui mängija, aga keegi ei pööranud tähelepanu Gigile. See oli väga raske aeg," lausus ta.

Kord enne Itaalia kõrgliiga kohtumist tuli tal peale paanikahoog. "Olin jalgpallimaailma tipus. Ühel päeval läksin enne mängu väravavahtide treeneri Ivano Bordoni juurde ja ütlesin, et las varuväravavaht paneb end valmis, sest ma ei suuda," meenutas legend. Ta lisas, et tänu juhtunule sai ta probleemidest üle, sest see lõi tal pildi selgeks.

Adriano külastamas 2016. aastal Milano Interi kodustaadionit ning tänamas klubi fänne. Foto: Scanpix / Alessandro Garofalo / Reuters

Adriano

Kui vutisõber kuuleb nime Adriano, meenuvad talle suure tõenäosusega kaks asja: Brasiilia ründaja oivaline vasak jalg ja see, kuidas tänaseks 41-aastane mees Euroopa tippjalgpallist varakult ära kadus. "Adriano haihtus, Adriano lõi miljonitele eurodele käega, Adriano on narkomaan, Adriano läks tagasi favela'sse – kas te teate, kui palju olen lugenud sääraseid pealkirju?" rääkis mees 2021. aastal The Players’ Tribune’ile. "Tahate kuulda tõde? Otse minult? Siis istuge, sest Adrianol on teile lugu.

Kõigepealt sõna favela. Inimesed, kes pole seal kunagi elanud, ei tea, mis see on. Kui nad räägivad Brasiiliast ja sealsetes slummides elavatest lastest, maalivad nad alati tumeda pildi. Alati on teemaks valu ja masendus. Ja tõsi, vahel see nii ongi, aga see pole nii mustvalge. Kui mõtlen favela's kasvamise peale, siis meenub mulle õnn – tuulelohe lennutamine, sõpradega mängimine ja jalgpalli tagumine, mitte nutitelefoni näppimine, mida teevad tänapäeva lapsed. Mind ümbritsesid perekond, minu inimesed, minu kommuun. Ma ei kannatanud, vaid elasin. Teenisin karjääri jooksul palju raha, aga kui palju oleksite nõus maksma, et olla taas sama õnnelik nagu vanasti? Kas saate aru, mida mõtlen?"

Adriano rääkis, kuidas ta pereliikmed kogusid raha, et ta saaks seitsmeaastaselt liituda Flamengo akadeemiaga. Esimesed kaheksa aastat vasakkaitsjana tegutsenud noormees saadeti 15-aastaselt klubist minema, kuid kui ta oli trenniplatsilt lahkumas, kutsus üks treener ta tagasi. Sel hetkel sai temast ründaja, kaks aastat hiljem oli ta juba osa Flamengo esindusmeeskonnast. Ja juba mõni kuu hiljem kutsuti ta esmakordselt Brasiilia A-koondisesse, aasta pärast liitus ta Interiga. Ründaja sõnas, et armastab Interit tänaseni, sest klubi toonane president Massimo Moratti hoolitses ta eest.

"Aga nüüd te mõtlete: "Adriano, miks sa jalgpalliga hüvasti jätsid siis? Miks sa meie juurest lahkusid?" Mult küsitakse seda iga kord, kui käin Itaalias," tõdes ta. "Teate, vahel arvan, et olen kõige valestimõistetum jalgpallur maailmas. Inimesed ei mõista, mis minuga tegelikult juhtus. See on väga lihtne. Üheksa päevaga jõudsin elu kõige õnnelikumast päevast elu kõige halvemasse päeva. Olin taevas ja langesin põrgusse, päriselt.

2004. aasta 25. juuli, Copa America finaal Argentina vastu. Olime kaotusseisus. 90+3. minutil sattus pall karistusalas minu ette. Ma ei sihtinud, vaid lõin nii kõvasti kui suutsin – see töötas, võrk sahsies. See oli viigivärav, mis murdis nad – teadsin, et võidame ja nii ka läks. Olin seitsmendas taevas. Mõelda vaid, et poiss favela'st krooniti koondisega Lõuna-Ameerika meistriks. Siit õppetund kõigile – pole vahet, kes sa oled või kui hästi sul läheb, kõik võib muutuda nipsust ...

2004. aasta 4. august. Olin tagasi Interi juures, kui kodust helistati, et mu isa suri südamerabandusse. Ma ei taha sellest eriti rääkida, aga nii palju võin öelda, et pärast seda muutus mu armastus jalgpalli vastu. Isa armastas seda mängu, seega mina armastasin ka – nii lihtne see oligi. Mängisin alati pere nimel, lõin väravaid ainult pere nimel. Seega isa surma järel polnud jalgpall sama, mis varem.

Olin Itaalias, pere oli Brasiilias, ma ei talunud seda. Muutusin väga kurvaks, hakkasin palju jooma. Ma ei tahtnud enam trenni teha. See polnud kuidagi seotud Interiga, tahtsin lihtsalt koju minna. Kuigi lõin Itaalias palju väravaid ja fännid armastasid mind, polnud ma enam õnnelik."

Adriano võrdles isa kaotamist 2011. aastal saadud Achilleuse kõõluse vigastusega – mõlemad probleemid segavad teda tänaseni. "Kui ühed armid on nähtavad jalal, siis teised on minu sees," ütles ta. "Mul on üks auk hüppeliigeses, teine hinges."

Ründaja lahkus Interist 2008. aastal ning liitus Brasiilia kõrgliigas palliva Sao Pauloga. Ta naasis Interisse, kuid andis Morattile mõista, et ta ei suuda enam Itaalias jätkata,  mispeale laenati ta Flamengosse. "Öeldakse, et Adriano lõi miljonitele käega, et minna koju," sõnas ta. "Aga kui palju oleksite nõus maksma, et saada oma hing tagasi?"

Adriano lisas, et pole oma elu jooksul kunagi narkootikume tarvitanud. Küll aga tõdes ta, et Brasiiliasse naastes jätkas joomist ning tegi seda tihti Flamengo tiimikaaslastega, kellega koos võideti 17-aastase vahe järel Brasiilia meistritiitel. "Ma polnud isa surma järel kunagi endine, aga see hooaeg tundsin taas rõõmu, tundsin, et olen jälle Adriano," lausus ründaja.

Ta jätkas: "Adriano oli poiss favela'st. Adriano oli poiss, kes käis koos vanaemaga Flamengos trennis. Adriano oli poiss, kes taheti Flamengost minema saata. Adriano oli poiss, kes võitles alati lõpuni. Ma ei muutunud kunagi. Raha, kuulsus, tuntus ... see ei muuda seda, kelleks sa sündinud oled. Ma ei võitnud MM-i ega Copa Libertadorest, aga teate mis? Ma võitsin peaaegu kõik teised auhinnad ja mul oli üks imeline elu. Mul oli au olla Itaalias Keiser, aga Adrianota pole Keisrist kasu. Adriano ei kanna krooni. Adriano on poiss slummist, kellel oli jumalalt antud talent. Saate nüüd aru? Adriano ei haihtunud favela'sse, ta läks lihtsalt tagasi koju."

2006. aastal Manchester Unitediga liitunud Michael Carrick lõpetas karjääri 2018. aastal. Foto: Scanpix / Darren Staples / Reuters

Michael Carrick

Endine Manchester Unitedi poolkaitsja Carrick oli Punaste Kuradite mängijana edukas. Praegu Inglismaa esiliigaklubi Middlesbrough' peatreenerina tegutsev inglane võitis Unitedi põhimehena viis Inglismaa meistritiitlit, kolm Inglismaa karikat ja ühe Meistrite liiga. See kõik on ilus, aga üks Meistrite liiga finaali kaotus – 2009. aastal Barcelona vastu – kattis kõik tumeda looriga.

Tänaseks 42-aastane poolkaitsja rääkis 2018. aastal, et langes pärast 0:2 kaotust kaheks aastaks depressiooni, sest just tema kaotas vahetult enne Barcelona avaväravat palli vastasele. "Küsisin endalt pidevalt, miks ma seda tegin," selgitas Carrick The Timesile. "Ja siis hakkas see lumepall veerema. Fakt, et aasta varem võitsime Meistrite liiga, ei tähendanud mitte midagi. Olin täiesti põhjas. Tundsin, et olen depressioonis. Kujutan ette, et selline see depressioon on.

Nimetan seda depressiooniks, sest see polnud ühekordne asi. Olen varem olnud mõne mängu järel paar päeva kurb ning seejärel sellest üle saanud, aga ma ei saanud seda kaotust kuidagi peast välja. See oli imelik tunne."

Carrick tõdes, et kuigi ta abikaasa ja vanemad teadsid, et tal on raske, siis mitte keegi – kaasa arvatud tiimikaaslased – ei teadnud, kui halvas seisus ta tegelikult oli. "Hoidsin kõike endas, ma pole sellest kunagi avalikult rääkinud. Kutid, kellega koos mängisin, ei ole minu olukorrast midagi kuulnud," rääkis ta toona.

Inglase sõnul tundis ta end kõige halvemini 2010. aasta MM-il. "Mu unistus oli esindada Inglismaad MM-il, aga kui aus olla, siis ma ei tahtnud seal olla," tunnistas ta. "Helistasin abikaasa Lisale ja ütlesin, et tahan lihtsalt koju tulla. Muidugi ma poleks seda teinud, aga nii ma tundsin. Ma ei saanud aru, miks mind kaasa võeti, sest ma olin varasema hale vari. Oli imelik aeg: läksin MM-ile, kus ma ei tahtnud olla ega poleks pidanudki olema. Mõtlesin, miks Fabio Capello (toonane koondise peatreener – M. S.) mind kaasa võttis."

Andres Iniesta lõi 2010. aasta MM-finaali võiduvärava. Tabamust tähistades võttist ta seljast särgi, alussärgil oli kirjas "Dani Jarque - alati meiega". Foto: Scanpix / Gabriel Bouys / AFP Photo

Andres Iniesta

39-aastane Barcelona ja Hispaania koondise poolkaitseikoon Iniesta on ajaloo üks parimaid keskväljamehi. Tänasel päeval Araabia Ühendemiraatide kõrgliigas Emirates Clubis palliv mees võitis 18 Barcelona-aasta jooksul üheksa Hispaania meistritiitlit ja neli Meistrite liiga karikat. Koondise tugitalana krooniti ta kahekordseks Euroopa meistriks ja 2010. aastal maailmameistriks. Aga aasta enne MM-i muutus Iniesta elu justkui põrguks.

2009. aasta mai lõpp oli Iniesta jaoks eriline, sest ta mängis suurt rolli Barcelona kolmikvõidus. "Kujuta ette, et lööd Meistrite liiga poolfinaalis võiduvärava, pärast seda võidate finaali, võidate kolm tiitlit – uskumatu aasta ... siis tuleb suvi ja tunned end halvasti," rääkis Iniesta 2018. aastal hispaanlaste laSextale. "Midagi on nagu valesti, aga sa ei tea, mis see on. Siis hakkad mõtlema, miks end nii tunned. Käid kontrollis, kõik näidud on korras, aga sa tead, et midagi on valesti ning hakkad seda oma peas ketrama, kuniks tunned end täiesti tühjana. Ja siis see, mis juhtus [Dani] Jarquega ..."

Endine Espanyoli kapten ja Iniesta hea sõber Jarque oli 2009. aasta augustis võistkonnaga Itaalias treeninglaagris, kui tema süda seiskus ja ta suri. "Mäletan, et tulime oma laagrist tagasi ning ühel pärastlõunal kodus istudes tundsin end väga halvasti, mistõttu küsisin klubi psühholoogilt abi," ütles Iniesta. "Rääkisin talle oma loo ära ning ta andis mulle rohtu."

Poolkaitsja meenutas 2022. aastal taskuhäälingus "The Wild Project", kuidas vajus tol hooajal sügavasse auku. "Kõik oli must. Ootasin pikisilmi ööd, et saaksin võtta unerohtu ja minna voodisse. Tol hetkel oli see kõige parem osa päevast," rääkis ta. "Mul polnud enam eluisu. Kallistasin oma abikaasat, aga tundsin, nagu kallistaksin patja.

Käin jätkuvalt terapeudi juures, sest pean endaga rahu hoidma. Mulle meeldib kuulata, kuidas professionaalid räägivad vaimsest tervisest ja depressioonist. Elu õpetab, et depressioon võib kõiki mõjutada. Näiteks minu jaoks oli see täiesti uus ja ülimalt raske. Aga ma ei arvanud kunagi, et mind nimetataks nõrgaks või hulluks.

Tunnen, et pean enda olukorda selgitama ja seda teistega jagama. Usun, et kui inimene kuulab kedagi, kes on midagi läbi elanud, ning taipab, et ta ise on kogenud midagi sarnast, aitab see teda väga. Arvan, et selle mõistmine on väga oluline, eriti siis, kui depressioonist räägib mõni kuulsus. Teoorias on sel inimesel meeletult raha, uhkeimad majad, kalleimad autod, aga isegi tema võib olla seesmiselt katki. Depressiooni ei huvita, kui palju kellelgi raha on või kes sa oled, see võib tabada kõiki."

Thierry Henry. Foto: Scanpix / Glyn Kirk / AFP

Thierry Henry

Legendaarne Prantsusmaa ründaja Henry, kes lõi mängijapäevil laineid nii Londoni Arsenalis kui Barcelonas, tunnistas avameelses intervjuus taskuhäälingule "Tegevjuhi päevaraamat", et teda on kogu elu saatnud depressioon.

228 väravaga Arsenali läbi aegade parima väravaküti ja 1998. aasta maailmameistri sõnul on ta depressiooniga maadelnud sünnist saadik. "Kas ma mõistsin seda? Ei. Kas ma võtsin selle osas midagi ette? Ei. Aga õppisin mingil moel kohanema," lausus 46-aastane mees.

Henry spekuleeris, et vaimsete probleemide taga seisab tema isa, kelle eesmärk oli temast kasvatada edukas mängija. "Mulle on räägitud, et kui isa võttis mind esimest korda sülle, siis ta ütles, et sellest poisist saab jalgpallur," meenutas Henry. "Kohati võis ta minu kui mängija suhtes end väga kindlal moel väljendada. Väikese poisina kuulsin alatasa, et ma ei teinud seda või teist asja hästi. Ning kui kuuled peamiselt laitust, mitte kiitust, jääb see sinuga."

Henry ütles, et ta sidus oma väärtust tulemustega palliplatsil. Alles koroonaviiruse perioodil, mil ta töötas treenerina Kanada klubis Montreal ning pidi piirangute tõttu elama perest eemal, sai ta aru, et see ei ole nii.

"Pidin püsima Kanadas isolatsioonis ja väga valus on aasta otsa oma lastest eemal olla. Pisarad lihtsalt voolasid. Kuid sa tõstad ühe jala teise ette ja kõnnid. Nii on mind lapsest saadik õpetatud. Ma ei ole kunagi peatunud - kui oleksin seda teinud, oleksin ehk mõistnud, millega pean tegelema. Ent kui saabus Covid, jäin tõepoolest seisma. Ma ei suutnud enam. Ja siis hakkasin vaikselt taipama," rääkis Henry.

Evertoni hingekirja kuuluv Dele Alli osales viimati ametlikus mängus eelmise aasta veebruaris. Foto: Scanpix / Ben Stansall / AFP

Dele Alli

Rääkides jalgpalluritest ja vaimsest tervisest, ei saa üle ega ümber Dele Allist. 16-aastase teismelisena Inglismaa kolmanda divisjoni klubis MK Dons läbi murdnud ründav poolkaitsja liitus 19-aastasena Tottenham Hotspuriga. Järgmisel kahel hooajal valiti ta Inglismaa parimaks noormängijaks ning tundus, et temast saab järgmine inglasest superstaar. Aga ei saanud.

2022. aastal siirdus ta Evertoni, kus talle kohta ei nähtud ning ta saadeti laenule Türgi klubisse Besiktas, aga ka seal ei saanud mees jalgu alla. Meedias räägiti palju, et Alli allakäigu taga oli puuduv töötahe, et ta on laisk. Eelmise aasta suvel rääkis mees ausalt, mis temaga juhtus.

"Raske on öelda, milla hakkasin tundma, et kõik pole korras," sõnas Alli The Overlapi kanalil avaldatud intervjuus Gary Neville’ile. "Mu karjääri võib-olla kõige kurvem hetk oli siis, kui olin 24-aastane ja [Jose] Mourinho oli Spursi peatreener. Mäletan ühte hommikut, kui ärkasin üles ja pidin trenni minema. See oli ajal, mil Mourinho kukutas mu pingile, olin halvas seisus. Mäletan, et vaatasin peeglisse – see kõlab dramaatiliselt, aga vaatasin reaalselt peeglisse – ja küsisin endalt, kas äkki on aeg teha jalgpalliga lõpparve. Olin 24 ja tegin seda, mida armastasin ... See hetk murdis mu südame – olin 24 ja mõtlesin, et aitab küll. See tegi mulle väga haiget."

Alli avas detailsemalt ka enda lapsepõlve. "Kuueselt ahistas mind minu alkohoolikust ema sõber, kes viibis palju meie kodus," sõnas Alli. "Mind saadeti seejärel Aafrikasse isa juurde distsipliini õppima ning mõne aja möödudes naasin Inglismaale. Seitsmeselt hakkasin suitsetama ja kaheksaselt narkootikume müüma.

Üks vanem inimene ütles mulle, et politseinikud ei tülita rattaga sõitvat last, seega kihutasin kaheksa-aastaselt oma kotiga ringi, kus oli jalgpall peal ja narkootikumid all. 11-aastaselt hoidis kõrvalmaja mees mul turjast kinni, ise rippusin samaaegselt teisel pool silla käsipuud."

Alli nentis, et on oma kasuperele, kes ta 12-aastaselt adopteeris, meeletult tänulik. "Kui Jumal lõi inimesed, siis just nemad," sõnas pallur. "Nad on imelised ja mind tõesti palju aidanud. Kui nendega koos elama hakkasin, oli mul raske end tõeliselt avada, sest tundsin sisimas, et minust on soovi korral kerge vabaneda."

Poolkaitsja tunnistas, et käis ka võõrutusravil, sest jäi unerohtudest sõltuvusse: "See pole ilmselt probleem, mis vaevas ainult mind. Usun, et see on jalgpallis levinum kui arvatakse. Loodetavasti saan sellest rääkides teisi aidata. Ärge saage minust valesti aru, unerohtude võtmine magama jäämiseks ja millegi puhul enda valmis panemiseks on hea, kuid kui su dopamiinisüsteem on katki nagu mul, võib sellel olla vastupidine mõju. Unerohud leevendavad probleeme ja aitavad toime tulla, kuniks enam ei aita."

Alli ütles, et tahab olla toeks neile, kellel on vaimseid probleeme ja/või sõltuvus. "Olen pikalt olnud sõltlane, aga ma ei teadnud seda," tõdes ta. "Sain hiljem aru, et jõin ja tegin teisi asju selleks, et oma muredega hakkama saada. On asju, mida teevad paljud inimesed, aga kui sa teed neid valesti ja mitte naudingu, vaid millegi eest põgenemise pärast, võivad need sulle liiga teha."

Alphonso Davies. Foto: Scanpix / Ulrik Pedersen / CSM via ZUMA Press Wire

Alphonso Davies

Müncheni Bayerni ja Kanada koondise vasakkaitsja Alphonso Davies, kes on Saksa suurklubi eest osalenud 117 mängus, löönud kaheksa väravat ja andnud 28 väravasöötu, kergitas möödunud aasta märtsis katteloori oma vaimselt terviselt.

"Elu profijalgpallurina on väga lahe, kahtlemata," rääkis Davies oma Twitchi-kanali otseülekandes. "Saad niisama olla ja nautida elu, aga pärast trenni pole mitte midagi teha. Vähemalt mul, sest mu pere ja tüdruksõber ei ela minuga, olen üksik. On murettekitav, et mul pole midagi teha, eriti siis, kui kõik sõbrad on tööl. Mul on võib-olla umbes viis sõpra, olen populaarne luuser."

Davies alustas oma karjääri Kanadas. Tema esimene profiklubi oli MLS-i kuuluv Vancouver Whitecaps, USA kõrgliigas debüteeris ta kõigest 15-aastasena. Davies on sel hooajal käinud Bayerni eest platsil 25 mängus ja andnud kolm resultatiivset söötu.

***

Ülal välja toodud sportlased on elus, et oma lugu jagada. Aga kõigiga ei ole nii läinud. Näiteks aastatel 2004–2007 Eesti jalgpallikoondise väravavahtide treenerina tegutsenud inglane Tim Carter võttis endalt 2008. aastal elu. Aasta hiljem sooritas enesetapu Saksamaa koondise ja Hannover 96 väravavaht Robert Enke. Laias vutimaailmas on teisigi sarnaseid kahetsusväärseid juhtumeid.

FIFPRO 2015. aasta uuringust selgus, et üle 38% toonastest aktiivsetest mängijatest on kogenud depressiooni süptomeid ning see mure on aina laienev. "Sarnast statistikat meeleolu- ja ärevushäiretega – vahemikus 25–43,3% – on näidanud ka mitmed üle-Euroopalised meta-analüüsid 2018. ja 2022. aastal," tõi Nurkse välja. "Ameerika olümpiasportlaste 2021. aasta uuring näitas samuti, et 34,7–39,2% sportlastest kogevad läbipõlemist, ärevust ja depressiooni. Täiendavalt esineb muidugi ka näiteks une- ja söömishäired. Lisan ka, et ega treenerite seas olukord väga teistsugune ei ole."

Ta jätkas: "Eesti sportlastega spetsiifilisi uuringuid tehtud ei ole, kuid näiteks FIFPRO on just alles hiljuti uuesti sõnastanud, et jalgpallurite vaimne tervis on nende üks olulisemaid arengusuundi. Psühhoharidus ja laiapindsed teadlikkuse kasvatamise kampaaniad õpetavad sportlasi enda seisundit tajuma, mis soodustab probleemide ennetamist ja nendega õigeaegsemalt tegelemist. FIFA, UEFA ning FIFPRO tugimehhanismid nii monitoorimise kui abi pakkumise osas on loomulikult viimastel aastatel sinna eriti suure muutuse toonud. Loodetavasti jõuame ka Eesti jalgpallis teadus-tõenduspõhiste toetusmehhanismide sihikindlale kasutamisele."

***

Kuhu pöörduda vaimse tervise abi saamiseks?

Vaimse tervise murega võib pöörduda julgelt oma perearsti poole või küsida nõu, helistades üleriigilisele tasuta perearsti nõuandetelefonile 1220. Veebist leiad Infot vaimse tervise küsimuste kohta lehekülgedelt peaasi.ee ja lahendus.net.

Kiireloomulise mure korral
Lasteabi: 116 111
Ohvriabi: 116 006
Hingehoid: 116 123
Eluliin: 6558 088 (eestikeelne), 655 5688 (venekeelne) (iga päev kl 19–7)
Kiirabi: 112

Erakorraline vastuvõtt
Tallinna psühhiaatriakliiniku valvetuba: 617 2650, Paldiski mnt 52
Tartu psühhiaatriakliiniku valvetuba: 731 8764, Raja tn 31
Pärnu psühhiaatriaosakonna valvetuba: 516 0379, Ristiku tn 1
Viljandi psühhiaatriakliiniku valvetuba: 435 4255, Jämejala, Pargi tee 6
Narva erakorralise meditsiini osakond: 357 1795, Haigla 1
Ahtme erakorralise meditsiini osakond: 331 1074, Ahtme mnt 95

Kõigile telefoniliinidele, v.a eluliinile, saab helistada ööpäev ringi.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
PLAANID JA DIILID
UUS HOOAEG KOPUTAB
Nutta taga pronksi või nautida uut stabiilsust? Ajastu viimane tants algab Kuressaarele tuttava muusikaga
MIS MAAILMAS TOIMUB?
AASTA PARIMATE TÖÖDE KONKURSS
Soccernet.ee ajakirjanikud saavutasid Eesti aasta parimate tööde konkursil ühe võidu, ühe teise ja kolm kolmandat kohta!
HOOAJA EELVAATED
EESTI KOONDISED
VÄLISMAA
TARTLASED VALMISTUVAD
JUTUD DIREKTORIGA
Spordidirektor Gert Kams profileerib, balansseerib, nuputab, riskib, kaupleb, kalkuleerib ja planeerib
HOOAJA EELVAATED
QUO VADIS, BALTIKUM?
Pikk ette (ja ise järele) | Balti liiga taaselustamine – miks on see halb idee?
JUTUD TASKUST
RISTNURK
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
36
23
10
3
74:24
79
2.
Tallinna FCI Levadia
36
22
11
3
67:24
77
3.
JK Tallinna Kalev
36
14
11
11
49:41
53
4.
Paide Linnameeskond
36
13
14
9
50:34
53
5.
Nõmme Kalju FC
36
12
13
11
50:42
49
6.
Pärnu JK Vaprus
36
12
12
12
40:43
48
7.
FC Kuressaare
36
12
7
17
36:60
43
8.
JK Narva Trans
36
12
2
22
32:64
38
9.
Tartu JK Tammeka
36
5
12
19
33:65
27
10.
Harju JK Laagri
36
5
8
23
27:61
23
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

SILM PEALE!

Vaata siit värsket videolugu!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

  • R 20.00 Ravens - Phoenix (Coolbet saaliliiga)
  • L 14.00 Kalju - Liepaja (Liivimaa Taliliiga)
  • L 19.00 Silmet - Narva (Coolbet saaliliiga)
  • P 12.30 Flora - Trans (Superkarikas)
  • KÕIK näidatud mängud ja kava on siin!

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
JK Narva Trans
0
FC Kuressaare
0
JK Tallinna Kalev
0
Tartu JK Tammeka
0
Tallinna FC Flora
0
Nõmme Kalju FC
0
Paide Linnameeskond
0
Pärnu JK Vaprus
0
Tallinna FCI Levadia
0
FC Nõmme United
0