Dmitrijs Kalašnikovs: treener ei saa kodus istuda, tööd tuleb teha (2)
Tänavu jaanuaris usaldas Premium liiga mullune kümnes meeskond Pärnu Vaprus tüüri Dmitrijs Kalašnikovsile, kelle karjäär on viimastel aastatel kulgenud ebatavalist rada pidi. Narva Transis ja FC Kuressaares jõudis ta töötada neli, Tallinna Kalevis ja Tartu Tammekas kolm kuud.
Kolm aastat ja neli klubi, aga vaid 14 kuud tööd ja 40 Premium liiga kohtumist. Mis mees lätlane ikkagi on ja miks on asjad läinud nii, mitte naa? 39aastane treener annab Jalka lugejate küsimustele vastates aru.
- Lugu ilmus esialgselt märtsikuu Jalkas.
Miks ja kuidas hakkasid treeneriks? (@georg_micael5)
Alustasin 2004. Olin siis 20, sain vigastada. Tavaline lugu: mängisin toona väga tugeva Liepāja Metalurgsi duublis, olin nende noortesüsteemi kasvandik. Aga vigastasin põlve, pidin käima kolmel operatsioonil ja pärast seda pakkus klubi mulle võimalust noori treenima hakata.
Miks toona selle pakkumise vastu võtsin, ma tagantjärele öelda ei oskagi. Väga raske oli mängimisest loobuda, aga kogenumad inimesed suunasid mind jalgpalli juurde jääma. Praegu mõistan, et see oli fantastiline võimalus, 20aastaselt ei osanud seda kohe hinnata. Kulus üks-kaks aastat, kuni hakkasin end uues rollis hästi tundma.
Kuidas ja kus treeneriks õppisid? (@rasmuspuudersell)
Olen läbinud kõik koolitused kuni UEFA Pro litsentsini välja, mille sain Leedus, aga õppisin palju ka praktikas, sest töötasin aastaid abitreenerina peatreenerite kõrval. Tegutsen profijalgpallis juba aastast 2011 meestega, seega nüüdseks kokku 11 hooaega abi- või peatreenerina.
Eraldi tooksin siinkohal välja inimese, kes on minu jaoks jalgpallis nagu isa. Ta on Leedus üks tuntumaid koolitajaid. Olen temalt palju õppinud, suhtleme pidevalt juba viimased kümmekond aastat. Ta aitab mul õigel teel püsida, kui nõu vajan.
Inimestel, keda treenerite maailm huvitab, tasub lugeda biograafiaid. Toon näiteks José Mourinho, kelle võttis kunagi oma tiiva alla Bobby Robson. Selliseid lugusid on rohkelt. Väga sageli nähakse ja kiidetakse noort treenerit, aga tavaliselt on igal edukal noorel treeneril lähedane mentor. Tihti seda ei teata. Vahel on see teine treener, vahel klubi spordidirektor või president. Keegi, kes aitab sul kasvada. Minuga on see tänase päevani nii.
Kui kõrgele tasemele mängijana jõudsid? Kas üritasid üldse mängijana tippu jõuda? (Ain, Tartu)
Mängisin duublis, Metalurgsi esindusse ei jõudnud. Treenerina võin nüüd öelda, et ma ei oleks endale mängijakarjääri soovitanud! Ma ei olnud täiesti kohutav mängija, mul olid mõned head omadused, kuid kõrgemale tasemele jõudmiseks ei olnud ma piisavalt kiire. Olin tehniline ja tark, aga aeglane ja mitte eriti jõuline. Moodsas jalgpallis on sellise profiiliga mängijatel väga keeruline läbi lüüa.
Kes on sinu lemmikjalgpallur? (@jasseduardtrumm)
Minu jaoks Cristiano Ronaldo, kui vaatan suuremat pilti. Tavaliselt käib vestlus selle üle, kas Messi või Ronaldo, aga minu jaoks on Messi keegi, kelle fenomeni on väga raske selgitada. Temas on midagi ebamaist. Kes ta on ja kust tuli? Ronaldo puhul aga näeme, kuidas on võimalik kaugele jõuda, kui näed kõvasti vaeva. Tema edu on selgitatav.
Messi võitis nüüd küll koondisega samuti, aga Ronaldo on klubitasandil olnud edukas rohkemates riikides ja võitnud kodumaa kaptenina Euroopa meistritiitli. Minu jaoks on tema karjäär täiuslikum. Messi on Messi ja ma ei taha öelda, et ta oleks halvem mängija, võibolla on ta isegi parem, aga minu isiklik eelistus on Ronaldo.
Milline on sinu lemmikklubi, millele oled lapsest saati kaasa elanud? (@richardroos_)
Lemmikut mul otseselt ei ole, pigem jälgin terasemalt teatud treenerite klubisid. Hakkan siis nende klubide mänge rohkem vaatama. Uurin formatsioone, mängijaid, taktikaid.
Kui õigesti mäletan, siis su pere elab Lätis. Kui keeruline on selle nurga alt olnud edasi-tagasi pendeldamine? (@kits_estonia)
Nooremaks me muidugi ei jää, iga aastaga on see järjest keerulisem. Tekib teatav sentimentaalsus. Kui neli aastat tagasi Eestisse tulin, oli tunne üks, nüüd on teine. Aga nad ei ole kaugel, Pärnu on minu kodule üks lähedasemaid paiku. See ei ole suur probleem. Ma ei ütleks, et ma ei suuda seetõttu endast tööl sada protsenti anda, aga muidugi tunnen kohati, et olen üksi. See ei ole maailma parim tunne, aga selline profijalgpall juba kord on.
Kuidas edeneb eesti keele õppimine? (@leffa)
Ei ole lihtne, see on keeruline keel. Aga mõistan üsna palju, eriti kui jalgpallist räägime. Vaatan internetist väga palju mänge ja saan jutust 70–80 protsendi ulatuses aru. Kui kutid riietusruumis räägivad, mõistan enamasti samuti. Aga rääkida on väga raske, sest Eestis räägivad kõik väga head inglise keelt ja arenen selles rohkem. Minu inglise keel ei ole ilmselt grammatiliselt korrektne, aga nüüd ei pea ma enam pause tegema ja õiget sõna mõtlema. Ma ei ole enam inglise keeles rääkides häbelik.
Mis on olnud sinu karjääri tipphetk peatreenerina? (@andres_nuut)
Raske öelda! Üks olulisemaid hetki oli siis, kui täitsin peatreeneri kohuseid Jelgavas ja võitsime Läti karika. Ma ei olnud seal ametlikult ametis, aga peatreener ei viibinud ligi kuu aega võistkonna juures, juhendasin mehi paaris liigamängus ja karikafinaalis. Olin siis 32.
Hästi on meeles ka eelmine sügis Tartus, mis oli minu jaoks väga oluline võimalus. Tammeka seis oli keeruline ja surve püsima jääda suur, aga see õnnestus. Tekitas hea tunde.
Lemmikklubi, kus seni töötanud oled. (@heinrichpysss)
Lemmik on muidugi koduklubi Metalurgs. Olen sealt pärit, sain seal 27aastaselt treenerina võimaluse. Nendega seostub veel üks mälestusväärne hetk, kui suvel 2012 ajutiselt peatreener olin ja alistasime Euroopa liiga esimeses eelringis San Marino klubi. Siis loositi meid kokku Varssavi Legiaga.
Nad olid Poolas ja Ukrainas just Euroopa meistrivõistluste tarbeks staadioneid uuendanud, mängisime võõrsil täismaja ees. Poola ajakirjanikud väitsid mulle, et olen läbi ajaloo noorim treener, kes selles faasis Euroopas juhendanud. Kui esimeselt poolajalt riietusruumi jõudsin, olime 1 : 2 taga, aga ma ei mäletanud, kuidas meile väravad löödi! See oli minu jaoks hullumeelne kogemus, sest tulin hoopis teistsugusest jalgpallikultuurist.
Sinu esimene töökoht Eestis oli Narva Transis – tundus, et sinu lahkumine sealt ei olnud kõige sõbralikum. Mis seal täpsemalt juhtus? (Rainer)
Eks iga lugu võib rääkida erinevate nurkade alt. Jalgpallimaailmas oleme ühe asja eest väljas ja eriti nüüd, kui sellest on aega mööda läinud, ei taha ma hakata ütlema, kellel oli õigus ja kellel mitte. Võin tagantjärele Narvat hoopis tänada, et nad mulle võimaluse andsid, sest siis ei teadnud mind Eestis keegi. Nüüd olen siin neli aastat olnud ja tunnen ennast nagu kohalik, tean kõiki treenereid ja mängijaid. Ilma Narvata ei oleks see võimalik olnud. Sisimas ma ei tunne Narva suhtes mingit vaenu. Võibolla korraks see oli nii, aga enam mitte.
Tammeka peatreenerina jäid silma sellega, et läksite mitmele mängule sisuliselt duubelmeeskonnaga. Kas kõrgliiga tasemel selline lüke teha ei ole ebasportlik ja meeskonna fännide suhtes lugupidamatu? (Kalle, Tartu)
Mina teen oma tööd. See ei olnud ainult minu otsustada, küsisin ka klubi arvamust. Minu nägemus oli selline, aga kui klubi poleks seda lubanud, ei oleks ma muidugi nii teinud. Aga klubi toetas mind, sest minu lepinguski oli kirjas, et eesmärk on Premium liigasse püsima jääda. Nad olid seisukohal, et kui seda on vaja teha, siis olgu nii. Just seepärast olen Tartus tehtud töö üle uhke, sest võitsime surve all olles piisavalt mänge.
Muidugi mõistan ka fännide vaatenurka, aga kui arvestada vigastusi ja hoiatuskaarte... Esimest korda tegime seda mängus Floraga, kui meil oli viis mängu kahe nädala jooksul. Ja teist korda Pärnu vastu, kui ees ootasid üleminekumängud ja meil oli kuus mängijat ühe kollase kaardi kaugusel mängukeelust. Need olid strateegilised otsused.
Seda otsust võib vaadata ka teise nurga alt – mitu neist noortest kuttidest on nüüd juba Tammeka esinduse juures. Üks asi on arutada, kas poisid on selleks tasemeks valmis, aga me saime neid reaalses olukorras väljakul näha. Riskisime, aga kui jäime püsima, sai klubi ka öelda, et nad nägid oma järgmise põlvkonna võimekust.
Miks soovisid liituda just Pärnu Vaprusega? (Urmet Saar)
Klubi tahtis mind. See oli kõige olulisem. Nad tahtsid konkreetselt mind. Mõned treenerid räägivad vahel, et neil on see ja teine pakkumine, aga 99 protsendil kordadest on see minu kogemuse põhjal spekulatsioon. Kui keegi istub kodus, siis tal ilmselt ei ole pakkumist. Mängijatega on sama, see jutt on viis ennast upitada, aga reaalsus on teistsugune.
Võibolla kümme treenerit maailmas saavad istuda ja oodata, aga teised mitte. Mängijaid on palju, aga treeneri peab klubi konkreetselt välja valima. Mängija võid võtta testimisele või laenule. Võid tuua ta noorena enda juurde ja näha, kas temast tuleb mängumees. Aga treeneri peavad klubijuhid välja valima ja nad peavad oma otsuses väga kindlad olema.
Treenerina tööd leida on keeruline, eriti juhul, kui agendid asjaga seotud ei ole. See oli väga meeldiv, et klubi otse minu poole pöördus. Muidugi pidasime läbirääkimisi ja pidin mõtlema – meie jutud algasid tegelikult olukorras, kus Vaprus pidi mängima esiliigas. Ma ei ole kindel, kas oleksime jõudnud samasse seisu, kui nii oleks jäänud. Seda on aus öelda. Aga paar päeva pärast esmast kontakti tulid uudised Viljandi kohta ja siis oli otsust juba lihtsam langetada.
Kuhu soovid Vaprusega jõuda? (Urmet Saar)
Võin unistada suurelt ja öelda, et tahan Meistrite liigasse jõuda nagu Flora või Levadia, aga peame realistid olema. Tahan esimese asjana, et klubi jääks kõrgliigasse jälle sportlikel alustel püsima. Vapruse parim koht kõrgliigas on seitsmes aastast 2006, püsima jäädi viimati 15 aastat tagasi. See on reaalsus, fakt.
Tahan, et jääksime püsima. See on meie jaoks sama kui Florale tiitel või Narvale koht eurosarjas. Kõigil on erinevad eesmärgid. Meie peame unistama püsimajäämisest. Praeguste mängijate jaoks on see uus kogemus, nad on ainult välja langenud. On aus öelda, et see on see, mida mina samuti tahan.
Oled Eestis töötanud nüüd juba viie klubi juures. Millist enne Vaprust olnud klubi meenutad ise kõige parema sõnaga? (Vaido, Pärnu)
Igas klubis on olnud midagi head. Narvas olid suured sportlikud ambitsioonid, meil oli väga hästi komplekteeritud meeskond, mis suutis kõrgetele kohtadele võidelda. Kaks nädalat pärast minu lahkumist võitsid nad Eesti karika.
Kuressaares oli eriline häälestatus. Saaremaa viikingid! Nad võivad elada Tallinnas või mujal, aga sisimas jäävad nad viikingiteks. Nad on topeltmotiveeritud Kuressaare eest mängima.
Kalevis olid kõik väga sõbralikud. Mul on nii mängijate kui ka klubi inimestega endiselt head suhted. Ja Tartus oli väga palju häid mängijaid, kes nüüd edasi liikusid: Marko Lipp, Kevin Aloe, Tristan Koskor, muidugi ka Taijo Teniste. Seal oli hulk mängijaid, kes suutsid head jalgpalli mängida. Väga keeruline on öelda, et mõni klubi on teisest parem.
Mis on sinu ootused 2022. aasta hooajaks? Mitmenda koha võiks Pärnu Vaprus Premium liigas saavutada? (Aleksandr Kazakov)
Eelmisel hooajal teenis Vaprus 12 punkti – tabelis oli kirjas 18, aga reaalsus oli 12, sest kolm said nad tänu Viljandi tehnilisele kaotusele ja kolm viimasest mängust, kus Tammekat esindasid noored. Et liigasse otse püsima jääda, tuli Viljandil koguda 30 punkti. Peame saama kolm korda rohkem punkte, kui Vaprus eelmisel hooajal suutis! Ükski teine klubi ei pea eesmärgi täitmiseks tegema nii suurt hüpet. Aga meie peame olema kolm korda paremad. See ei ole nali, peame seda eesmärki tõsiselt võtma.
Iga koht, mis ei ole kümnes, on fantastiline. Võrdne sellega, kui Tammeka võidaks karika või lõpetaks kõrgemal kui viiendal kohal. Kõik räägiksid sellest. Kõrvaltvaataja ei pane ehk meie ponnistust näiteks üheksandal kohal tähele, aga meie enda jaoks oleks see tükike ajalugu. Kui me ei lõpeta kümnendana, olen väga-väga rahul.
Milline Premium liiga mängija, kelle treeneriks oled ise olnud, on olnud parimate individuaalsete oskustega? (@mrtn12)
Ühte konkreetset on väga keeruline välja tuua. Nimetaksin Narvast Joseph Salistet, kes on väga-väga hea mängija. Kuressaarest individuaalselt muidugi Sander Laht, kui meeskonna kaupa edasi võtta. Kalevis Hannes Anier, kes mulle mängijana väga meeldib.
Aga Tartus oli neid palju. Muidugi Taijo Teniste, aga ka Marko Lipp, Kevin Aloe, Sander Kapper, Patrick Genro Veelma, Tristan Koskor, Artur Uljanov. Nimetasin praegu ainult eestlastest mängijaid, Narvas oli meil ka väga häid välismaalasi. Võistkondlikult oli kõige kõrgem individuaalne tase siiski Tartus.
Sinu nime nähes-kuuldes tuleb paljudele esimese asjana meelde kindlasti Kalašnikovi automaatrelv. Kas oled ise sellest seosest tüdinud? Kas sellega on kunagi ka nalja saanud? (Martin, Tallinn)
Noorena kindlasti mingeid nalju oli, aga mitte midagi erilist. Mu naine töötab meditsiinis ja puutub paljude inimestega kokku, tema puhul panevad patsiendid küll vahel nime tähele. Võibolla kuskil nurga taga visatakse minu üle ka nalja, aga täiskasvanuna pole see mind kuidagi häirinud.
Eestis on sul tekkinud sisuliselt „tuletõrjuja“ või püsimajäämise spetsialisti maine. Kas võtad sellise tiitli uhkusega vastu või sooviksid endale teistsugust kuulsust? (Ken)
Ise ma sellist mainet valinud ei ole, see on tulnud loomulikul viisil. Kui tööd pakutakse, siis tuleb tööd teha. Olen uhke, kui mingid ülesanded täidan. Kui hakkama ei saa, olen kurb. Kõiges ei saa õnnestuda. See maine on ilmselt rohkem kõrvaltvaatajate jaoks, aga võibolla töötab ka klubide puhul. Mine tea, võibolla mõtles ka Pärnu, et neil on vaja püsima jääda? Me ei rääkinud sellest nii.
Mingi nurga alt see muidugi ei meeldi mulle, sest vihjab justkui, nagu ma ei suudaks töötada kõrgemal tasemel klubidega. Sa kas teed oma tööd või ei tee! Näiteks Narvas ei olnud eesmärk püsima jääda, olime tabelis neljandal kohal ja jõudsime karikafinaali.
Nagu enne ütlesin, ei ole treeneril palju valikuid. Muidugi tahaksin karikatele konkureerida, aga kas pean siis istuma ja sellist pakkumist ootama jääma? Tööd tuleb teha ja jalad maa peal hoida.
* * *
Dmitrijs Kalašnikovs
Kodakondsus: Läti
Sündinud: 11.12.1983, Liepāja
Treenerikarjäär: Liepāja Metalurgs (2012, peatreeneri kohusetäitja), Liepāja Varavīksne (2013–16), FK Jelgava (2016–17, abitreener), Jūrmala Spartaks (2018, abitreener), Narva Trans (2019), FC Kuressaare (2019), Tallinna Kalev (2020), Tartu Tammeka (2021), Pärnu Vaprus (2022–)
