vapustav töö. Suured tänud!

Huvitav lugemine! Tehtud tööd ja pingutust on näha. Tubli.

Väga hea artikkel!

Väga uhke artikkel!

Üks seltsimees oli veel, kes oleks maha lastud poliitilises politseis töötamise eest aga tema põgenes Islandile, võttis uue nime ja tema 2 järglast mängisid hiljem Islandi koondises. Evald Mikson, kes oli väravavaht ja Eesti koondise mees.

Siia juurde võiks ajaloolise õigluse mõttes lisada, et noil aastatel tegutsenud Eesti Poliitiline Politsei, ei olnud kaugeltki rahumeelne üksus ega sõbralikud kamraadid. Need mehed lasid ilma kohtuta maha ka omaenda rahva ja riigi kangelasi, niiet mingit juttu täna tema ja teiste sellise üksuse puhtaks pesemisest on raske nagu ette kujutada. Ellmann oli jalgpallurina suurepärane aga oma saatuse otsustas ta ise, astudes mõrvaliku organisatsiooni liikmeks ning hilisem tüüpiline jutt, et "olin vaid masinakirjutaja" või "autojuht, ega teadnud operatsioonidest midagi", on täielik vale. Tegu oli ikkagi toona meie riigi kõige julmema organisatsiooniga ja seda eriti 1935-1940, kui ka tema seal töötas.... ühesõnaga võib öelda nii, et nad lasid ise maha inimesi ilma kohtuta ja kui riigikord muutus, said nad ise täpselt samamoodi kuuli. Ja uutel "peremeestel" NKVD nahas oli kõik teada, kes mida millal tegi jne. Koputati ära. Kuigi Poliitilise Politsei dokumente hävitasid asjaosalised ise võimu pöördudes ulatuslikult, ei päästnud see neid oma saatusest. Mis labaselt öeldes tähendaski kuskil Kirovi vangilaagris otsa saamist....need olid sellised ajad. You give what you get.

Pärast teist maailmasõda oleks Eesti suutnud päästa omariikluse ning saavutanud jälle iseseisvuse, oleks Ellmann ikkagi kas maha lastud või vangi pandud, sedakorda omade poolt, niiet kehva seis ootas teda niiehknaa. Vabadussõdalaste Liit, nende liikmete ja juhtide tapmine, kes olid vere hinnaga välja võidelnud meie iseseisvuse, poleks seda asja unustanud. Võite lugeda mis asi oli "vaikiv ajastu", K. Pätsi riigipööre ja kuidas see asi käis. Niiet siin pole midagi öelda. Kui Eduard Ellmann-Eelmaa puhul näha üldse positiivset, siis on see jalgpall ja sealsed saavutused. Aga valel ajal valesse kampa kuuluda ja valesid asju teha on ennegi tähendanud kuuli kuklas. Loodetavasti nii ka jääb. Ehk on see õpetuseks järgmistele ja tulevastele põlvkondadele. Mõrvarliku politsei agent ei ole mingi kuradi kangelane, ja seda ei omade ega ka võõraste hulgas. PUNKT.

to ning: kas nsu jutt on mingi haige paroodia või oledki nii loll?

Üks eelkõneleja on pikalt oma poliitilisi vaateid tutvustanud. Küsiksin, kas tal on ka mingeid tõendeid või on see lihtsalt tema arvamus? Sest sellist jama (jama kuni tõendamiseni) suudavad ainult kommunistide õpetusega kaasa läinud ajada.

Väga huvitav lugemine. Loodetavasti tuleb lugusid ka teistest Wabariigi aegsetest ässadest. Hea meelega loeks eelisjärjekorras Leonhard Kassist, Karl-Rudolf Sillakust või Richard Kuremaast. Samuti Evald Tipnerist juhul, kui suudetakse leida mingit sellist materjali, mida raamatus "Evald Tipner - magnetkätega mees" ei ole. Siinkohal soovitangi seda raamatult soojalt.

See pole tal üldsegi loll jutt. Nimelt, kõik see ongi üks põhjustest, miks Ellmannist varem midagi eriti pole räägitud. Ta oleks vangi pandud ka oma eesti rahva poolt. Lihtsalt okupandid said võimule ja nad lasid ta maha. Ta rikkus ise oma elu ära kuuludes PolPoli ja osaledes arreteerimistes, oma rahva ja eestluse, demokraatia jms vastu. Niiet temaga polnudki midagi teha enam.

Kes need "kangelased" olid siis keda poliitiline politsei ilma kohtuotsuseta maha lasi? Ehk saaks lausa nimeliselt?
Artikli autorile ainult kiitus.

Vat seda võiks sa ise uurida, avada oma silmaringi, tudeerida ajalugu. Kõnealuse artikli asjaosaline on poliitkurjategija. Isegi siit samast võib selle kohta lugeda ja pilte vaadata. Järgnevalt postitan ma ühe nägemuse sellest (katkendi ühest raamatust), millise organisatsiooni heaks hr Eduard Ellmann (Eelma) töötas, kusjuures siinkohal tuleb märkida, et kõik see oli EW põhiseaduse vastane teguviis. Ellmann polnud küll ülekuulaja/protokollija aga ta osales 5a jooksul aktiivselt sellise organisatsiooni töös, k.a. arreteerimiste, läbiotsimiste jms täideviimisel, mistõttu on tema saatus talle täiesti paras. PUNKT.

William Tomingase raamatust “Vaikiv ajastu Eestis”, mis ilmus esmakordselt 1961. aastal New Yorgis. Sellest teosest sai alguse mõiste “vaikiv ajastu” kasutamine. 1934. aasta 12. märtsil toimus riigivanem Konstantin Pätsi ja kindral Johan Laidoneri juhtimisel Eestis sõjaväeline riigipööre. Arreteeriti üle 400 juhtiva vabadussõjalase, pärast riigipööret kehtestati kuueks kuuks kaitseseisukord ning suleti Eesti Vabadussõjalaste Liit ja selle väljaanded. Sügisest algas nn vaikiv ajastu, kui ei kutsutud kokku enam vana ega valitud ka uut riigikogu. Keelustati poliitilised erakonnad. Riigivalitsemine koondus K. Pätsi ja tema kaaskondlaste kätte. Tomingase mälestusteraamat on ühe vabadussõjalaste liikumises osalenu nägemus tolle aja Eesti sisepoliitikast ja poliitikutest.

Seekord avaldame katkendi, mis kirjeldab Tomingase kogemusi Pagari tänava poliitilise politsei kinnipidamisasutuses, kuhu ta sattus seoses lendlehtede levitamisega.



Kogemused poliitilises politseis

Olin väsinud uneta ööst, katsusin oma uuel magadiskohal puhata. Magasin õhtuni nii hästi kui see kõval naril läks. Siis ärkasin tühja kõhu tundest. Koputasin uksele ja küsisin välispolitseinikult, kuidas siin majas lugu on söömisega? Varsti tuli uksele värvitute, kalasilmadega, ebaterve näoga mees, vanemassistent Koehler.

„Mis te tahate?” küsis ta läbi hammaste.
„Süüa.”
„Siin ei ole restoran.”
„Seda küll. Aga ma võiksin teid oma külalisena paluda restorani õhtust sööma.” „See oleneb komissarist.”

„Eiskopist?”
„Ei. Komissari nimi on Täht.”
„Eks kutsuge tema ka kaasa.”
„Teda ei ole siin. Kui ta tuleb, teatan talle.”
Komissar R. Tähti juurde kutsuti mind paari tunni pärast. Kõht oli väga tühi, aga uhkus ei lubanud sellest enam juttu teha. Tähte kohtasin samas ruumis, kus juba hommikul olin olnud. Keskmise kasvuga, kuivetunud näoga, energilise ilmega komissar ütles, et ta mind tundvat mu tegevusest eesti polkude asutamisel. Siis olevat ka tema olnud üks esimestest ohvitseritest eesti sõjaväes. Lisas juurde:

„Teie pruut käis siin, tõi teile mõned asjad. Kuigi teie ülalpidamine ei õigusta teid mingisugustele soodustustele, võtsime pesu vastu.”

„Tänan, härra komissar.”

„Minu ametnikud kandsid mulle ette, et olete mu abi sõimanud,” jätkas Täht. „Ja siin ma näen, et olete protokolli kirjutanud, mis teeb teie olukorra väga halvaks. Teate ju, lugupidamatuse avaldamise eest valitsusele seisab kõva karistus.”

Juuresolev abikomissar Eiskop tegi Tähti jutule vahemärkuse: „See, mis sulle räägiti sõimamisest, oli meie omavaheline jutt. Aga protokoll ‒ jah, see loeb. Ma hoiatasin teda. Eks ole, härra Tomingas?”

„Tõsi on. Teie hoiatasite,” vastasin.

„Ärme siis aega viidame. Mis oleks, kui hävitame teie protokolli ja teie kirjutate uue seletuse. Seletate, kes teile lendlehe kirjutas, ja nõnda edasi. Näete, siin ta on. Puhas töö, hea paber, hästi korraldatud trükkimine ja levitamine. Minu kompliment. Noh, kuidas on? Soovite seletada?” jätkas Täht.

„Teie näite mulle olevat enam arenenud kui teie abi. Pealegi olete olnud ohvitser. Seepärast loodan, et minust aru saate. Protokolli hävitada ei maksa, sest et see on ainukene seletus, mis olete minult saanud. Ei kõlba minult oodata, et ma üles annaksin inimesed, kellest lugu pean ja kes minusse on suhtunud usalduslikult.”

Täht hakkas seletama, et neil olevat teada kõik minu teod. Kui ma üles tunnistan ja oma „kamba välja annan,” siis võivat kõik veel hästi lõppeda. Tema tundvat Laidoneri isiklikult ja väga lähedalt ja võivat minu eest hea sõna ütelda. Ka võivat ta mulle usaldada saladuse, et Laidoner ei olevat mitte alati ühes nõus Pätsiga ja et tema käes olevat peavõim ‒ politsei ja sõjavägi. Tema veendumuse järele võivat Laidoner isegi kogu süüdistuse minu vastu lõpetada.

„Kuidas nii?” küsisin. „Ilma kohtuta?”
„Jah,” vastas Täht, „tal on see võim. Kui ta ainult tahab.”
„Aga mina ei taha. Kui minu vastu on süüdistusi, siis tõstetagu need kohtus, ja mitte politseis. Ja mina ei soovi ega vaja armu kelleltki, kõige vähem Laidonerilt.” Täht seletas jällegi, kui rumal on salata, kui neil niikuinii on kõik teada. Samuti oleks ebatark tegu Laidonerile käega lüüa. Kui ma oma kamba välja annan, võivat ma temaga koos sööma ja jooma minna Jahimeeste Klubisse, kohe üle tänava. Ta teadvat, et ma hommikust saadik olen söömata. Küsisin, kas võiksime enne süüa ja pärast sööki kõnelda kamba väljaandmisest. „Ei,” vastas Täht, „enne töö, siis lõbu. Kust ma tean, et te mind ei peta?”

„See tähendab, söön kõhu täis ja kampa välja ei anna. Tahtsite nii ütelda?” „Just nii. Meie end narrida ei lase. Noh, teeme protokolli ära ja lähme sööma.” „Ma ei teadnud, et Eestis inimesi ülekuulamisel mõjutatakse näljutamisega. Või ons seegi lubatud kaitseseisukorra ajal?”

„Sõjaseadusega on kõik lubatud,” torkas Eiskop vahele. „Tean oma teenistusest Vene ajal. Ja seadused on meil üle võetud Venest. Me aga ei taha teile kätt külge panna, kuigi võime teha ka seda, kui see on vajalik.” Mulle lubati süüa, lubati veel samal ööl kongi panna voodi, lubati ajalehti lugeda, raadiot kuulata, pruudiga kokku saada, lubati anda ka muidki soodustusi ‒ „kui teie meile ütlete üheainsa nime ‒ nime, kes lendlehe kirjutas.”

Raputasin pead: ei soovi seletusi anda.

Siis muudeti taktikat. Hakati ähvardama. Öeldi, et minu teo kohta leiduvat paragrahv Vene Uues Nuhtlusseaduses, mis olevat ka meil kehtiv ja mille järele mind võib karistada kaheksa aastaga. Nad saavat aru, et ma tahtvat mängida aumeest ja mitte välja anda oma kaaslasi. Aga oma nahk peab igale inimesele olema kõige lähem. Kui ma aga edasi keeldusin, sai eriti Eiskop väga pahaseks:

„Ka kõige viimsem kommunistinäru tunnistab üles, kui ta näeb, et meie teadlikud oleme tema tegudest. Vaat! See on aumehelikkus. Aga teie ei ole aumees. Olete argpüks ja seepärast ajategi käojaani.”

EDASISED KOMMENTAARID ON LIIGSED.

12. märts

Veretu võimuhaarang

12. märts seisab Eesti ajaloos üldtuntud daatumina aastat nimetamatagi. 12. märts 1934 tähistab vaikiva ajastu algust Eestis. See päev, esmapäev, koitis Tallinnas halva ilmana. Juba hommikust alates huugasid merel udusireenid. Tinahallist sompus taevast tuli uduvihma ja lume segu, mida tänavail tõttajaile märja paiskena näkku keerutas kerge, kuid külm tuul. Liiklejad tuli laveerida läbi lörtsiloikude ruttamisel kodukatuse alla. Kes võis jäi koju, keda aga töö kodust välja ajas, täitis oma kohustust vastumeelselt.

Tallinna külje all Tondil, sõjakoolis, olid õppused lõppenud söögiajaks kell 16.30. Väsinud ja läbimärjad kasvandikud mõnulesid tundest, et pärast sööki saab õhtule, saab jalgu kuivatada, mundrist vabaneda, soojas ruumis pikali heita. Sama kavatsusega kõndis pärast einestamist oma tuppa ka 1. kompanii veebel Heino Kalda. Kuid vaevalt oli ta saanud tõmmata saapad jalast, kui uksele ilmus kompanii ülem käsuga: “Alarm! Kogu koolil õuel rivistuda!” Kalda tahtis küsida, mis on lahti, aga ei jõudnud. Ülemus, kes näis olevat ärritatud, oli juba läinud. Veebel Kaldale kui vilunud sõjamehele ei olnud häired uudiseks. Kuid neist sõjaõppuse vahendeist, mis kooli kasvandikke pidid rabama ootamatusena, oli talle alati varem aegsasti mõista antud. Kuid nüüd niisugust halba nalja teha, niisuguse ilmaga…

Kirudes sikutas Kalda jälle säärikud jalga ja põrutas oma mehed maast lahti: “Aspirandid! Minutiga püksid jalga! Sekundiga trepist alla! Kogu kool rivistub ‒ kooli ülema käsk!” Kui sõjakooli ülem kol-ltn Aleksander Jaakson õuele ilmus, seisid kõik ta käsualused ‒ 4 kompaniid, 600 meest ‒ nöörsirges rivis. Jaakson seletas meestele häält tõstes: “Kõrgemalt poolt tulnud käsul peab kool viibimata lahingukorras välja astuma. Laskemoon, käsigranaadid, kuulipildujad on väljajagamiseks valmis. Kool peab täitma minu käske täpselt nagu lahinguolukorras. Marsime välja kümne minuti pärast. Härrad ohvitserid ‒ minu juurde korralduste saamiseks. Mehed relvade vastuvõtuks marss!” Paarikümneminutise kiirmarsiga jõudis kool Tõnismäele. Seal jaotati mehed gruppidesse, saadeti mitmes suunas linna laiali. Veebel Kalda kompanii sai käsu minna Narva maanteele Vabadussõjalaste Liidu büroo ette. Sinna pärale jõudnud, sulges kompanii tänava, seadis üles kuulipildujad ja jäi lahinguolukorda. Ei teadnud Kalda ega ta kompanii mehed, milles asi seisab. Äkki nägid nad, kuidas hooviväravatest jooksis tänavale hulk erariietuses isikuid ja rüsinal murdis sisse sõjameeste poolt piiratavasse majja. Varsti hakati sealt välja tooma mehi ja naisi, keda kogunes õige palju ja kes viidi ära väikestes salkades. Aspirandid vaatasid pilti tummana. Kui veebel Kalda ühelt askeldavalt asjamehelt sai mahti toimuva põhjust pärida, oli vastuseks: politsei!

Narva maantee apteegi kassapreilil Linda Kaasikul on töölt minekuga suur rutt. Tal on kohtamine “Estonia” teatri vestibüülis minekuks operetile ja hiljem õhtusöögile. Selleks peab nägusamini riietuma, iga minut on kallis. Vaevalt saab ta astuda tänavale, kui teda tabab üllatus: püssimehed! Läbi ei lasta. Kannatamatu neiu astub lähima mundrimehe juurde seletust saama. See vastab neiule viisakalt, et temal ei ole läbilaskmise vastu midagi, kuid kes keelavat, olevat see kaabuga isand seal. Kaabuga isand aitab parajasti kahte meest suurde musta autosse tõugata. Ühes neist tunneb Linda ära oma venna. “Ruudi, mis nad sinuga teevad? Kes nad on?” karjatab neiu. “Laske jalga, laske jalga!” käsutab kaabuga mees neiut eemale lükates. Tekib sõnavahetus, millest Lindale selgub, et tegemist on politseiga ja kinniviimisega. See ajab neiu marru. “Teie ei tohi, ei tohi ‒ kas kuulete!” hakkab ta käekotiga endale edasipääsu võitlema ja autoust lahti kiskuma. “Miks ei tohi?” tõrjub võimuküllane kaabumees.

“See on mu vend,” rabeleb Linda. Sellest aitab. Siplev ja küünistav neiu lükatakse samasse autosse, politsei surub end ka sisse ja sõit läheb lahti. Linda Kaasik lastakse küll vabaks, kuid alles paari päeva pärast ja ilma vennata.

Toompeale saadetud sõjakooli kasvandikud sulgevad kõik sinna viivad teed. Kes tahab tulla alla, saab läbi, üles aga ei lasta kedagi. Ka siin on käsutajaks erariides
politsei. Ferdinand Ots (Vana-Värdi, nagu Kohtu tänava rahvas kutsub välisministeeriumi maja kojameest) ei pääse koju, hoolimata seletustest, et “ta tunneb kõiki ministreid.” “Nad käivad minu juures sisse ja välja,” ütleb Ots. Kuid just see tagasihoidlik jutt äratabki politseinikus kahtlust ja vimma.

“Mis pistmist siis Teil on ministritega? Ja mis asjamees Te olete?” uurib politseinik.
“Toompeal olen igatahes suurem asjamees kui Teie. Olen Teist veel kangemaid “salasid” näinud. Ei salli neist kedagi,” sõnab Ots otsekoheselt.
“Kuidas Te julgete? Kes Te olete?” põrutab politseinik.
“Siin on mu näpupass,” õiendab Ots ja ulatab politseinikule oma isikutunnistuse. “Lugege, siin on aadress ja kõik. Olen Vabadussõjas käind ega karda kedagi.”

Otsa pass võetakse ära, mees ise viiakse kinni. Teel pokri annab ta küll järele, et on välisministeeriumi kojamees. Kuid siis on juba hilja. Läbiotsimisel leitakse ta taskust Vabadussõjalaste Liidu liikmekaart. Tal tuleb ülekuulamistel tõendada, et ta pole oma ametikohale poetatud mitte vapside poolt, vaid et ta on samal kohal teeninud juba üle kümne aasta.

Sõjakooli patrullide valve alla on võetud kogu puiesteede vöönd ‒ Merepuiestee, Põhja puiestee, Jaama-Toom-Kaarli-Vabaduspuiesteed. Kuid ka niiviisi isoleeritud südalinnas seisavad tänavanurkadel valvepostid. Halva ilma tõttu on inimesi liikvel vähe, mingeid vahejuhtumeid ei teki. Uusi käske ei järgne. Sõjakooli meestel hakkab igav. Uudishimulistele ei tea nad midagi vastata. Vastuoksa ‒ päritakse küsijailt endilt, mis on linnas lahti? Kuid keegi ei tea. Alles hilisel õhtutunnil levib teateid raadio kaudu: üldine kaitseseisukord kella viiest alates; kindral Laidoner vägede ülemjuhatajaks määratud. Kes kehitab õlgu, kes vangutab pead, kes haigutab, kes keerab raadioaparaadi osuti Viini või Londoni jaamale. Ärevusse ei satu keegi, kuna eelmise sügise narr kaitseseisukord on veel kõigil meeles.

Ajal, kui sõjakooli kasvandikke tänavail lahingukorras hoitakse, toimuvad üle linna haarangud. Neid operatsioone juhivad poliitilise politsei kõrgeimad juhid, J. Sooman, R. Täht, J. Eiskop, A. Tenson. Nad sõidavad linnas siia-sinna, raporteerides telefoni teel Toompeale vahistamiste edukast käigust. Sooman teatab, et tabatud on ka Sirk, dr Mäe ja Larka. Laidoner teeb korralduse Larka viibimatuks vabastamiseks, “sest muidu võib jääda mulje, nagu võitleksin ma väevõimuga oma võistleja vastu,” seletab Laidoner veidi hiljem ajakirjanikele. Täht teatab advokaat Rõuki, pastor Uhke, kooliõpetaja Mähari, kaitseliidu pääliku Jalakase, “Võitluse” toimetaja Klassmani arreteerimisest. Kuid saabub teateid ka ebaõnnestumistest. Eiskop vabandab, et adv Paul Telg on esimesest haarangust välja libisenud. Kuid annab samal ajal kinnituse, et Telgil on võimatu Tallinnast välja pääseda. Ajal, kui talle jahti peetakse, istub Telg halba aimamata Harju tänavas Feischneri kohvikus. Seal kuuleb ta juhuslikult väljast tulejailt vabadussõjalaste puistamisest Narva maanteel ja Merepuiesteel (kus ka asus vabadussõjalaste büroo). Ta esimeseks mõtteks on võtta taksiauto. Siis aga meenub talle, et poliitiline politsei värbab agente eestkätt kelnerite ja taksojuhtide hulgast. Säilitades külma verd telefoneerib Telg mõnele tuttavale ja saabki kätte mehe, kes talle oma autoga järele tuleb ja ta Nõmmele varjule sõidutab. Paari päeva pärast lennutab eralendur Ulrich Brasche ta omal masinal Lasnamäe lennuväljalt Soome. (Ulrich Brasche kukkus ka ise hiljem kinni).

Jaht inimestele aga kestab lakkamatult. Vahistatuid ei viida enam poliitilise politsei majja Pagari tänavas, vaid juba otse keskvanglasse, linna arestimajja ja naistevanglasse Lasnamäel, kuna valitseb suur ruumipuudus. Üheaegselt öösiste vahistamistega Tallinnas teostatakse massilisi vangistamisi ka provintsis ‒ Tartus, Viljandis, Narvas, Haapsalus, Võrus, Paides. Ka seal läheb kõik libedasti, mis annab tunnistust sellest, et kavad olid hästi ette valmistatud, nimestikud hoolsalt korraldatud. Kuid see omakorda kinnitab ka seda, et selle tööga oldi juba varakult alustatud, milletõttu igasugused jutud viimsel minutil ette jõudmisest vabadussõjalaste äkilisele relvastatud väljaastumisele 12. märtsil võimu vägivallaga ülevõtmiseks ei oma usutavust. Laidoner muigab, kui talle esitatakse kohtadelt saabuvaid aruandeid: relvi pole leitud, vastuhakkamisi pole olnud. See polnud talle uudiseks ‒ ta oli olnud sellest juba ette teadlik. Hommikul lossist lahkudes tähendab Laidoner: “Mida ma kartsin oli see, et sõjakool tõrgub tänaval politseid mängimast. Sõjaväeline traditsioon on asi, mida tuleb tõsiselt arvestada. Aga mis sellest enam rääkida, nüüd on kõik läinud hästi.”

Tallinna garnison oli õige arvurikas. Ta koosseisu kuulusid autotankide rügement, lennuväe divisjon, Kalevi pataljon, 10. üksik jalaväe pataljon, sidepataljon, pioneeripataljon, mere- ja ratsaväe üksused. Kuid Päts ja Laidoner kasutasid oma plaani teostamiseks ainult noori Sõjakooli kasvandikke, pannes kõik lootused nende kasvatusele järgida ülemuse käsule pimesi. Kooli selleaegne ülem kol-ltn Aleksander Jaakson, kes oli pühendatud asjasse, ei jäänud tasust ilma. Tänutäheks ta teenete eest 12. märtsi riigipöördele sõjalise toetuse andmisel ülendati ta peatselt kindral-majoriks ja talle usaldati hiljem ka haridusministri portfell. Talle alluvad noormehed said alles hiljem teadlikeks, et neid käsutati haarama relvi ja ignorantsetena saadeti tegevusse oma rahva liikmete vastu. Au- või tänutasust jäeti nad ilma. Nii mõnigi Sõjakooli kasvandik mõtles oma hilisemal ohvitserikarjääri ajal 12. märtsi ööle, tundes tagantjärele piinlikkust eesti sõjamehele sobimatust osast, mida tal sel korral oli täita.

Sul palju vaba aega?? Teema on jalgpallist aga Sa hakkad mingit kuradi moraali siin pidama. Mine räägi omasugustele seda teemat...

Einoh, see pikk jutt oli meeletult huvitav ja tore, ei tõenda siiski aga kuidagi, et inimesi ILMA kohtuotsuseta MAHA LASTI. See katkend, kus meenutused on, räägib ju otse KOOS kohtuotsusega VANGISTAMISEST, olgu see õigustatud või mitte (see on juba teine teema).

Kiidan ka.

Kiidan ka.

TALLINNA KESKVANGLAS „AEGA TEENIMAS”

Eelpool nimetatud sündmuste arenemisel olin „aega teenimas” Tallinna Keskvanglas, „riigihotellis,” nagu seda asutust rahvasuus nimetati, või kõigile tallinlastele üldtuntud „Patareis”, Kalda tänav 2. Tallinna vana minevikku märkivate ajalooliste ehituste nagu Kiek in de Kök, Paks Margareeta, Pikk Hermann jne kõrval väärib nimetamist ka Patarei. Tema poolümarik, hall, sünge ja trellitatud akendega kivine front paistab silma Tallinna profiilis igale turistile, kes meie pealinna saabub mereteed kaudu. Ehitatud merekindluseks Katariina Suure ajal, umbes 1765‒1770, hõlmas ta algul suuremat maa-ala kui praegu. Kalaranna kaldalt on näha merel kerkivaid varemeid, mis märgivad endiseid Patarei kõrvalehitusi. Patarei pae- ja graniitkivist müürid on ligemale kaks meetrit paksud, neis on säilinud püssilaskeaugud (ambrasuurid) ja paiguti ka rasked raudahelad ja rõngad kahurite käsitamiseks. /…/

Vabadussõja ajal asus Patareis distsiplinaarrood, mille ülemaks oli kapten Paavian (omariikluse aja Võru-Petseri prefekt, eestistatud perekonnanimega Kard).

Vangimajaks hakati Patareid ümber ehitama 1920. a. Ümberehituse teine järk teostati 1932‒1933. a, mil püstitati uus osakond (sidehoone) ja üksikkorpus. Uued lisahooned said juba moodsad: kambrite põrandad olid kaetud puuparketiga, ka olid kambrid varustatud veeklosetiga. Vana vanglahoone aga jäigi poolpimedaks, primitiivsete, deprimeerivate kambritega. Vangide üldarv kõikus normaalajal 900‒1000 ümber. Kuid vaikival ajastul ületas see arv pidevalt 2000. Selle arvuka kogu vangide valve eest oli hoolitsemas ümmarguselt 250-pealine ametkond ‒ valvurid ja muu personal. Minu karistusekandmise ajal oli keskvangla direktoriks Emil Sperlingk (vallandati pärast A. Sirki põgenemist), tema järglaseks määrati Johannes Kõks. Direktorile allus seitse abidirektorit vastavate ametialade jaotusega: Viikman (hiljem Tagel) ‒ administratiivala, Birkan ‒ saatesalk, Laar ‒ kantselei, Võites ‒ tööstusala; siis veel Keerd, Sõber ja Riisenberg. Neile järgnesid aukraadide järgi vanemvalvurid, valvurid ja nooremvalvurid. Kui nooremvalvur Kristjan Palusalu (Trossman) kahekordse maadlusmaailmameistrina 1936. a saabus Berliini olümpiamängudelt, loodi tema teenete märkimiseks talle erikoht ‒ keskvangla veltveebli amet, palgaga 100 krooni kuus. Administratsioonil oli vanglakeeles nimetuseks „orikas seitsme põrsaga”, kuna valvureid kutsuti „mustadeks” nende mustavärvilise mundri järele.

Direktori kuupalk oli kr 220, abidirektori kr 150, vanemvalvuri kr 90, valvuri kr 70 ja nooremvalvuri kr 65. Lisaks sellele anti veel kas prii korter vanglas või korteriraha. Kuna palgad polnud mitte kõrged, siis oli seetõttu loomulik, et vangla ametkonda kippumiseks ei näinud olevat erilist tungi. Sinna hädasunnil või mõnel muul eripõhjusel teenima sattunud inimesed ei omanud erilist kõrget kvalifikatsiooni hariduse, kasvatuse või käitumise alal. Siiski peab märkima, et direktor J. Kõks oli Tartu ülikooli lõpetanud jurist (ühe vanema korporatsiooni vi- listlane). Samuti andsin oma üksikkorpuses istumisel üksvahe ladina keele tunde ühele öövahtkonnas teenivale valvurile, kes oma töö kõrval käis Tartus andmas eksameid õigusteaduskonnas.

Madalale valvurite majanduslike olude tasemele vastas ka vangla materiaalne heaolu. Maksvate määruste järgi oli vangi ülalpidamiseks ette nähtud 18 senti päevas. Selle raha eest anti temale pool naela leiba, 12 grammi suhkrut, 2‒3 kartulit, mõni silk, hommikul kohvi, lõunaks pool liitrit suppi ja õhtuks teevett. Silk on eesti rahvustoit ja selle kallal pole midagi nuriseda. Küll on aga silku raske kiita, kui see osutub kas mädanenuks või hapuks, räidinuks, nagu see oli tavaliseks nähteks keskvangla toidusedelil. Samad kitsad olud, mis arvatavasti ei võimaldanud vanglale hankida korralikku silku, ei lubanud ka supikeetmiseks osta muud kui neljanda järgu liha. Sisehoovi nurgas, vana vangla alumisel korral asuv köök ei pakkunud silmale puhtuse mõttes mingit mõnu, sealt ninna tungivad lõhnad tekitasid jälestustunnet. Kuid nälg on kõige parem kokk ‒ söödi suppi, mille maitse kirjeldamisega pole mõtet katsetada, ja ka haput silku.

Supp kanti köögist laiali suurtes puutoobrites. Kandjaiks olid vangid, kes paarikaupa toobri raskuse all nõtkedes ähkisid treppide astmetel ja pikkades koridorides. Hiljem jagati samadest toobritest tee vett ja see vesi tõi tagasi mällu lõunal söödud supi ‒ seal ujusid kas kapsalibled, kartulijäänused või muu kraam. Võid ja rasvaaineid vangidele ei antud, need öeldi olevat pandud suppi. Teed, nagu tubakatki samuti ei antud, see pidi olema võtta omast käest. Kuid, nagu juba öeldud, nälg sai kõigest üle.

Minu juures sai näljatunne alguse keskvanglas novembris 1934, umbes kuu aega pärast mu saabumist poliitilisest politseist. Põhjuseks oli „progressiivse karistuse kandmise korra” sisseseadmine. See kord jagas vangid järkudesse: 1) katsealused, 2) paranejad I, 3) paranejad II ja 4) eeskujulikud. Järkude tunnustena õmmeldi vangikuue vasakule käisele kollased triibud ‒ üks, kaks või enam. Vangi käitumine allus iganädalasele hindamisele. Leiti käitumine olevat olnud hea, anti vangile üks mark (ümmargune plekist ese nagu riietehoiu mark saunas). Halva hindamistulemuse puhul jäeti mark andmata ja võeti vangilt korjatud tagavarast ära mark. Ühest järgust teise üleminekuks oli vaja omada teatav ettekirjutatud arv marke. Järgust järku kõrgendamine tõi endaga kaasa soodustusi. Katsealustel oli õigus iga kolme kuu tagant saada kokku omastega kümneks minutiks, saata välja üks kiri ja saada väljast kaks kilo toiduaineid. Paraneja I võis ülal nimetatud soodustusi kasutada iga kahe kuu tagant, paraneja II kuu aja tagant. Eeskujulikuks kuulutatud vangil olid need soodustused võimaldatud igal nädalal. Lisaks sellele oli temal õigus (eriloa saamisel direktorilt) erariietuses valveta kuuetunniliseks linnaminekuks. (Selle loa andmise pani direktor Kõks hiljem seisma. Poliitilistele vangidele polnud sellise loa andmine üldse ette nähtud.)

Vana korra kohaselt võisin naisega kokku saada kord nädalas ja toitu võisin vastu võtta niipalju kui ta kanda suutis. Kahjuks kestis see hea põli ainult kuu aega ja järsu üleminekuga „progressiivsele korrale” polnud kerge harjuda. Väljavaateid kõrgemasse järku jõudmiseks polnud. Mulle anti küll mõned margid, kuid need võeti vähehaaval jälle tagasi ‒ „kartsas käimise pärast”, nagu mulle öeldi. Nagu ameerika hotellides igasse numbrituppa on pandud piibel, nii oli keskvangla kambritesse kirjavarana asetatud raamat, mille mustale kaanele oli kullaga pressitud pealkiri Vangla määrustik. Selle paragrahvid käsitasid peamiselt seda, mis vangile oli keelatud. Kuid leidus ka paragrahve vangi õigustest. Näiteks oli vangile antud õigus: jalutada vabas õhus pool tundi päevas, saunas käia kord nädalas, pidada kirjavahetust välismaailmaga ülemuse loal, lugeda vangla raamatukogus olevat kirjandust, kokku saada omastega ettenähtud korras. Ka oli vangi õiguste all märgitud veel kohustus töö tegemiseks ülemuse ettekirjutusel põhjendusega, „et vahialune ei kalduks kuritahtlikele mõtetele”.

Tegelikult oli nende õigustega lugu veidi teisiti. Jalutada sain mina ja need kaasvangid, kellega mul oli juhus kokku puutuda, vaid kümme minutit. Üksikkorpuse mehed viidi jalutamiseks erihoovi hanereas koridoride kaupa (koridore või majakordasid oli üksikkorpuses neli). Üksikkorpuse hoovis seisid umbes kolme meetri kõrguse planguga üksteisest eraldatud lahtrit, kus iga mees pidi kõndima omaette. Peale tavalise valve oli jalutusajaks vangla müürile paigutatud erivalvur laskevalmis püssiga. Omavaheline kõnelemine või „ükskõik mis viisil ühendusse astumine” oli kõvasti keelatud kartseri karistuse ähvardusel.

Sauna viidi mind üks kord kuus ‒ üksinda, mida seletati minu kohta maksma pandud erijulgestuskorraga. Lugesin saunaruumis 62 kappa ja teadsin, et üksik- korpuses minuga seltsis istuvaid kommuniste viidi sauna korraga kõik koos, ka mitte sagedamini kui kord kuus. Mis puutub minu õigusse või kohustusse tööd teha, siis hakkasin juba pärast paarikuulist üksikkorpuses viibimist abidirektoreid igal võimalikul juhul tüütama palvega minu tööle lubamiseks. Töötegemise võimalusteks keskvanglas olid: trükikoda, tisleri-, kingsepa-, rätsepatöökojad, sepikoda ja saekaater. Vastuseks sain ikka ja jälle, et minule on tööleminek keelatud. Muide, kommunistid olid püstitanud traditsiooni tööst keeldumiseks ja seda traditsiooni ka vangla administratsioon respekteeris. Kuna aga mina töötegemises nägin tõhusamat vahendit üksikkorpuses hingematva igavuse ja surutise vastu võitlemiseks, ei jätnud ma järgi tööle kippumast.

Siis öeldi mulle, et ma ei oskavat mingit tööd ja seepärast ei saavat mind rakendada ühtegi töötuppa. Mina vastu: sooviksin meeleldi õppida mingit ametit ‒ aega ju mul õppimiseks on ja õpilasena ei soovi ma mingit palka. Seejärgi teatas mulle ühel päeval jaanuaris 1935 tööstusala abidirektor Võites, et ta olevat direktor Kõksiga minu pärast kõnelenud. Kõks laskvat öelda, et minusugusele kõlbab olla vaid kingsepaks. Neelasin selle piste silma pilgutamata alla ja haarasin kahe käega kinni töölemineku loast. Järgmisel hommikul tuligi kingsepatöökoja valvur mulle järele ja viis mind töökotta meistri palge ette.

See hakkas käte-jalgadega vastu:

„Olen eraisik, mitte valvur. Kõksi kiusutempe ma kaasa ei tee. Mis kingsepp teie olete? Kõks võib ju teid, oma käealust, narrida, aga mitte mind.” Kui ma meistrile olin seletanud, et ta töölevõtmisega teeb mulle suure heateo, lõi ta käega, andis mulle kätte haamri ja vana kota ja õpetas, kuidas puutikke talda taguda.

Nii töötasin innuga ühe tunni, kui mulle tuli järgi üksikkorpuse vanemvalvur Julius Mihkelson. See talutas mind töökojast kambrisse tagasi. Varsti seejärgi viidi mind sauna. Sealt tagasi tulles leidsin kambri ukse ees mind ootava Mihkelsoni, kes mind hakkas kartserisse viima Kõksi korraldusel „kambrist omavoliliselt lahkumise pärast”. Ei aidanud mu seletused, et kambrist ei saa ju keegi omavoliliselt lahkuda ja et mulle tuli järgi kingsepatöökoja valvur. Siis palusin, et mind lastaks saunahigist jahtuda enne kartsakeldrisse viimist. Kuna Mihkelson sellega nõus polnud, nõudsin, et ta viiks mind arsti juurde. Arst dr Vahtrik kehitas õlgu öeldes, et minu seisukord pole takistuseks mu kartserisse saatmiseks.

Istusin kartseris seitse päeva. Selle aja lõppemisel mind kambrisse ei viidud, vaid abidirektor Birkan teatas, et vangladirektor Kõks on mulle määranud seitsmepäevase lisakaristuse „administratsiooni käsule vastuhakkamise pärast”. Istusin ka selle aja ära. Sellega minu töölkäimine lõppeski. Ei tahtnud end enam Kõksi ees alandada uute palvetega tööloa saamiseks.

Jalgpallurina oli Ellmann hea mees. kõik väravad, mis ta Eesti eest lõi, on kuld. Iga pall on tähtis. Ühesõnaga kõik pallid. Lihtsalt vale pildi ja vale süsteemiga pealkirja pärast, nii lähebki. Isegi pärast ühte inimpõlve. Ega teistel tolleaegsetel koondislastel polnud hõlpsam tulevik.....ja nii nagu on inimesed erinevad, on ka nende saatused.

Süsteemi viga.

hehee, klassika. "Uuri ise, tudeeri, avarda oma silmaringi ".
Neis eepostes pole aga sõnagi juttu sellest, kes siis maha lasti ja ilma kohtuotsuseta?
Põhimõtteliselt sama mullijutt mis lameda maa poistel :D
Seda misasi on vaikiv ajastu pole vaja siin üle korrutada. Oma julgetele väidetele võiks katet olla küll.
PS! Vabadussõjalaste liidrid olid vangist väljas juba 30ndate lõpuks.

...."aga vanakooli paneelrajooni süsteemiga, siis autojuht lüüakse ikkagi ära., teised ka, kui kätte saadakse, igal sellisel keisil..." Seal ei ole rohkem vaja hakata mõtlema. Kes lasti või mitte, kõik seotud asjaga, otsitakse üles. Või jääb nael kaela ja käivad mööda nurgataguseid ainult.

Ets kirjutas armuandmise palve, kus ta seletas järgmist: "Eesti poliitilises politseis ei olnud kaht koosseisulist autojuhti ja mind võeti autojuhiks vabale agendi kohale. Ma olin autojuht." Ta sõidutas agente arreteerimistele ja oli kahjuks dokumentide järgi agent (see ta surma viis), aga faktiliselt oli autojuht. Tal polnud selleks vastavat haridustki, et reaalselt agendina töötada. Loomulikult okupatsioonivõimud seda arvesse ei võtnud.

28.03.1966 kirjutas Etsi poeg Toomas palve oma isa rehabiliteerimiseks. Eesti NSV vanemnõunik jurist Potter kirjutas Toomasele vastuseks: "Karistuse määr oli liiga karm ja ei vasta Ellmanni poolt toimepandud tegudele."

Tiit Lääne raamatust on näha, et Pariisi olümpiamängudele sõitnud 15 olümpialasest 7 lasti kaugel Venemaal maha, koos ajakirjanik Lõviga lausa 8. Ajad olid lihtsalt sellised, et õudsad asjad toimusid.

Poliitilises politseis kaitses Ets Eesti Vabariiki ja ta mõisteti surma "revolutsiooni vastu võitlemise" eest. Muidugi oli ta ka vapsluse vastu.