Eduard Ellmann (aastast 1936 Eelma) oli Eesti koondise 20. sajandi parim väravakütt, kahekordne Balti ja viiekordne Eesti meister. Muuhulgas poliitilises politseis autojuhina töötanud ja president Konstantin Pätsi sõidutanud Ets (Ellmanni hüüdnimi) arreteeriti Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal ja hukati 39-aastaselt.

Soccernet.ee-ga olid lahkelt nõus kohtuma neli Etsi sugulast: õetütar Tiina Poolgas, pojatütred Eve Ellmann ja Kaire Reimann, pojatütrepoeg Toomas Ellmann. Kuulsa ründaja iseloomust ega temaga seotud seikadest nad kahjuks eriti rääkida ei oska. Küll aga on sugulastel põnevat materjali, dokumente, fotosid ja esemeid, mis aitavad jalgpalliraamatutes ja vanades ajalehtedes olevat infot täiendada.

"Isa oli meil parteilane ja ega Etsist ei tohtinudki midagi rääkida," nendib Eve. "Aga vahel, kui Mammal (Etsi teisel naisel Maare Eelmal – toim.) oli hea tuju ja me istusime kahekesi pühapäevase söögilaua taga, siis ta otsis kapist välja igasuguseid asju, mida Ets oli mälestuseks saanud. Ja ta rääkis mulle, et Ets oli olnud väga korralik ja puhas mees."

Kaire lisab, et tema samuti ründelegendi kohta midagi rohkemat rääkida ei oska, aga nende isa pidas Etsi sünnipäevi küll. "Nüüd juba uuriks ja küsiks rohkem, aga pole enam kellegi käest küsida."

Teenis Eesti ainsas OM-i mängus penalti

Täisnimega Eduard-Vilhelm Ellmann sündis 7. aprillil 1902 Peterburis seitsmelapselise pere teise lapsena. Seitsmest neli surid kiiresti (maksimaalselt 6-aastasena), aga Ets jäi koos vanema venna ja kõige noorema õega ellu. Koos perega Eestisse Tallinnasse kolis Ellmann juba lapsena. Tiina Poolgas pakub, et Venemaalt koliti ära revolutsioonisündmuste tõttu. Algul oli Ets Meteori ja Merkuuri (nende kahe klubi vahel oli aastal 1909 peetud Eesti esimene ametlik jalgpallimäng) matšidel "väravatagune vahtija", nagu ta ise ütles. Siis lõi ta koos teiste poistega oma Lasnamäe meeskonna.

"Palli mängisin esmakordselt 1912. aastal, siis kui elus olid veel Merkuuri ja Meteoori meeskonnad. Meie mänguväljaks oli siis Põhja Puupapivabriku tagune plats," meenutas Ets aastaid hiljem Uudislehele. Esimese suurema võistluse oli ta enda sõnul pidanud oma Lasnamäe satsi eest Inglise sõjalaevastiku meeskonna vastu.

17-aastaselt pääses Ellmann Tallinna Kalevisse ja 19-aastaselt debüteeris ta koondises. Etsi debüütmänguks oli Eesti koondise läbi aegade teine mäng ja ühtlasi esimene kodumäng. Tiigiveski väljakul oli vastaseks Rootsi, kes ei tulnud Tallinnasse oma tugevaimas rivistuses. Ajalehe Idrottsbladet kohaselt jutustasid rootslased, et kasutada oli kaks palli, üks nelja-, teine kaheksakandiline. Lõpuks otsustati viimase kui kumerama kasuks. Palju publikut platseerus väljaku ääres olnud surnuaias, sest seal pealtvaatamise eest raha ei nõutud, nägi aga niisama hästi. Üks vestekirjanik kirjutas, et surnuaial tallati paremat istumiskohta valides maatasa 175 hauda ning surnuidki maeti elagu-hüüete ja pöörase kisa saatel, millest vaevalt läbi kostsid koraali kahvatud helid. Kohtumine lõppes tulemusega 0:0, mis tähistas Eesti koondise esimest viiki.

Etsi karjääri tähtsaim koondisemäng toimus ilmselt 1924. aastal, kui Eesti jalgpallikoondis osales esimest ja seni viimast korda olümpiamängudel (järgmisel pildil on Etsi identiteedikaart olümpiamängudel mõlemast küljest). Eesti kohtus avaringis USA-ga ja jäi penaltist 0:1 kaotusseisu. Teise poolaja keskel teenis Ellmann penalti Eesti kasuks, kui ta pealelöögi hetkel toorelt jalust niideti. Paraku ei suutnud Elmar Kaljot penaltit kahel katsel realiseerida. Tema esimene löök läks üle värava, aga kuna see oli tehtud enne vilet, siis sai ta teise võimaluse. Teine löök tabas latti. Eesti kaotaski 0:1 ja langes edasisest konkurentsist. Ellmanni karjääri ajal (1933. aasta juunis) toimus ka Eesti esimene MM-valikmäng, aga sinna ta kutset ei saanud.

Esimene kuldinternatsionaal

Vahelejäänud MM-mängust hoolimata jõudis Ets 1933. aasta augustis võimsa tähiseni – ta pühitseti Eesti esimeseks kuldinternatsionaaliks. Nii nimetati mängijaid, kes jõudnud 50 koondisemänguni. Eesti võitis Ellmanni 50. matšis Kadrioru staadionil Lätit 2:1. Ets tegi kaasa esimese poolaja ning lõi 14. minutil kolmveerandtunni ainsa värava. Vaheajal rivistusid mõlemad meeskonnad Eesti riigivanema Jaan Tõnissoni looži ette. Eesti jalgpalliliidu esindajad ulatasid Ellmannile tammepärja, mille juubilar enda kaela ümber asetas. Kolleegid haarasid kuldinternatsionaali kätele ja kandsid ta publiku rõkkavate kiiduavalduste saatel tribüünini. Seejärel sammus juubilar riigivanema looži, kus teda Tõnissonile esitleti. Tõnisson surus südamlikult Ellmanni kätt ja sõnas: "Soovin õnne suure juubeli puhul! Teie mängite veel sama hästi kui noor!" Ellmanni austas ka Läti meeskond, kinkides talle kimbu punaseid roose.

Mängu järel õhtusel banketil oli jalgpalliliidu poolt ette nähtud ka kulduuri üleandmine kuldinternatsionaalile. Banketile aga Ellmann ei ilmunud, kuna ta polnud rahul sellega, et ta avapoolaja järel välja vahetati. Oktoobris kinkis riigivanem Etsile hõbeportsigari, millele oli kinnitatud riigivapp. Detsembrikuus, kui jalgpalliliit kõiki tol aastal ümmarguste tähisteni jõudnud jalgpallureid tunnustas, otsustati uuesti kulduur Ellmannile üle anda.

Märkuse korras tuleb mainida, et tänapäevase ametliku statistika kohaselt oli pidulik Eesti – Läti mäng Ellmanni 49. maavõistlus ning veel enne tema 50. mängu täitus poolsada Eugen Einmannil. Kaasaegsete jaoks oli aga Ellmann ikkagi esimene kuldinternatsionaal.

Kokkuvõttes mängis Ets 60 ametlikus koondisemängus ning oli selle näitaja poolest esimese vabariigi ajal Evald Tipneri (66) ja Eugen Einmanni (64) järel kolmas. Löödud väravate arvult – 21 – oli aga Ets parim. Kümme väravat lõi ta Leedule, kaheksa Lätile, kaks Rootsile ja ühe Soomele. Indrek Zelinski tõusis Ellmanniga rekordit jagama alles 2002. aasta märtsis ja sai rekordi ainuomanikuks kaks kuud hiljem, kui San Marino vastu oma 22. tabamuse meisterdas.

Kuus väravat lõi Ellmann Balti turniiridel. Enne Teist maailmasõda oli Balti turniir ülitähtis võistlus, sest EM-i veel polnud ja MM-valikmänge oli vähe, neist esimene toimus alles 1933. aastal. Esimene Balti turniir peeti aastal 1928 ja Eesti teenis seal rekordilise 6:0 võidu Leedu üle. Seda rekordit kordas Eesti alles 2017. aastal, kui sama tulemusega purustati Gibraltar. Päev pärast leedukate põrmustamist kaotas aga Eesti esimese Balti turniiri lõpetuseks 0:1 Lätile. Ellmann jäi turniirilt eemale tööl juhtunud õnnetuse tõttu – päev enne Eesti rekordvõitu purunes tal peos telefoniisolaator, lõigates läbi käesooni. Kõigil järgnevatel Balti turniiridel kuni karjääri lõpuni (1929, 1930, 1931, 1932, 1933, 1935) osales aga Ets kõigis mängudes.

1929. aastal tuli Eesti esmakordselt turniiri võitjaks. Ellmann lõi 5:2 võidumängus Leedule kaks väravat ja 2:2 viigimängus Lätile ühe värava. Kaks aastat hiljem tuli Eesti uuesti Balti meistriks, võites sealjuures esimest ja seni viimast korda mõlemat vastast (Leedut 2:0, Lätit 3:1), Ets lõi mõlema võrku ühe palli. Läti vastu virutas ta madala pommlöögi väravanurka rohkem kui 20 meetrilt – selle värava nimetas ta enne oma 1933. aasta juubelimängu senise karjääri parimaks.

Põhjustas rongi hädapidurduse

Märkimisväärseid tabamusi sepistas Ets koondise eest ka väljaspool Balti turniiri. 1926. aastal lõi ta Kadrioru staadioni avavärava, kui Eesti alistas Baltikumi moodsaima staadioni avapidustuste raames Leedu 3:1. Aastal 1931 lõi ta võõrsil Rootsile 1:3 kaotusmängus Eesti ainsa värava ning sai selle eest Rootsi kuningalt kingituseks mansetinööbid. "Mina ja Kaire mängisime lapsepõlves nende Rootsi kuninga kingitud siniste nööpidega ja mingite medalitega poodi," mäletab Eve.

Kuni tänase päevani on Eesti koondise eest tehtud vaid seitse kübaratrikki. Neist ühe tegi Ets, kui ta 1933. aasta septembris Kaunases 5:0 võidumängus Leedut kolme väravaga kostitas. Kaugel polnud ka tema neljas koll - "mängu lõpuminutil oli Ellmann parajasti vabal seisul värava löömisel, kui kõlas lõpuvile," kirjutas Päevaleht oma mänguülevaates. Aasta lõpus andis Tallinna Spordipressi Klubi esmakordselt välja kuldmedali aasta parima spordisaavutuse eest. Kümne kuldmedali kandidaadi seas oli tänu kübaratriki saavutamisele ainsaks jalgpalluriks Eduard Ellmann.

Mängule, milles Ets kübaratriki tegi, eelnes väike jooming ja järgnes kaklus. Kaunases oli just toimunud kuues Balti turniir, mille ajal kehtis Eesti meeskonnas ülim askees. Turniiri järel distsipliini leevendati ja päev enne 5:0 võidetud sõprusmatši käis jalgpalliliidu esimees Ado Anderkopp mängijatega linna peal. Käidi kinos ja külastati vaatamisväärsusi ning viimaks maanduti hetkelise kõhklemise järel kõrtsis. Ühele kohvile ja liköörile lisandusid järgmised ning joogiarve paisus suureks. Kui järgmisel päeval teeniti suureskooriline võit, ütles Anderkopp: "Vaat sellest ma saan aru – mõistate kärakat panna ja võita ka!" Kõige hullem kärakapanemine seisis aga veel ees – mängujärgselt banketilt liikusid Eesti koondislased edasi Kaunase peatänavale, kus algatati suuremat sorti kaklus. Viis pöörasemat mängijat toimetati arestimajja kainenema, kust esindajad neid hommikul välja lunastamas käisid. 18 Kaunases käinud mängijast täpselt pooled said jalgpalliliidu juhatuselt mürgeldamise eest kahekuulise võistluskeelu. Etsi üheksa mürgeldaja hulgas polnud.

See ei tähenda, et Ets üldse koerustükke ei teinud. Eesti oli Leedut võõrsil 5:0 võitnud ka 1927. aastal, Ellmann lõi tookord ühe värava. Kui Kaunase kiirrongiga tollele mängule sõideti, viskas Ets tühjaks saanud toidukorvi aknast välja. Korvi lendu nägi rongijuht, kes vajutas hädapidurit. Kilomeeter hiljem jäi rong seisma. Kolm ametnikku tormasid viivitamatult korvi järele ja tulid sellega ähkides tagasi. Nali läks maksma viis dollarit, mille eestlased silma pilgutamata tasusid ja sellega Leedu raudteelastele sügava mulje jätsid.

Eriti resultatiivne oli Ellmann koondisekarjääri lõpus. Ta jõudis sihile oma viiest viimasest koondisemängust neljas. Enne 1936. aasta hooaega lõpetas ta aga kopsupõletiku tõttu karjääri.

Viis Eesti meistritiitlit

Klubijalgpallis tuli Ets kolme erineva klubiga (Kalev, TJK, Estonia) kokku viiekordseks Eesti meistriks (1923, 1926, 1928, 1934, 1935). Juba Eesti kõrgliiga teise hooaja (1922) finaalis lõi Ellmann kaks väravat, aidates Kalevi vaheajaks Spordi vastu 2:0 juhtima. Teisel poolajal lõid aga väravaid vastased ja Kalev kaotas 2:4. Järgmisel aastal (1923) kohtusid tolle aja kaks tugevaimat klubi - Kalev ja Sport - juba poolfinaalis, Etsi koduklubi võitis 1:0. Finaalis lõi Ellmann Tartu ASK vastu kaks väravat ja Kalev võitis kindlalt 6:0, tulles esmakordselt meistriks.

Klubihooaeg 1925 jäi Ellmannil vahele, kuna Kalevi juhatus viskas terve esindusmeeskonna klubist välja. Põhjuseks ilma loata mängimine TJK staadioni avapidustustel. Kogu meeskond läks Kalevist üle TJK-sse ja tuli järgmisel aastal (1926) Eesti meistriks. TJK alistas finaalis Spordi 4:1, Ellmann lõi taaskord kaks väravat. "TJK meeskonna hing ja võidu peakangelane oli Ellmann, kes haruldase südikusega hästi läbimõeldud kava järel edurivi juhtis ja individuaalsete saavutustega hiilgas," kirjutas finaali järel Päevaleht.

Aastal 1928 keeldusid Sport ja Kalev meistriliigas mängimast. Osavõtjaid oli vaid kaks: TJK ja selle haruselts Merkur. Meistrivõistluste ainsas mängus ehk finaalis teenis TJK 4:1 võidu ja Ellmann lõi jälle kaks väravat.

1930. aasta lõpus asutati uus jalgpalliklubi Estonia, Ellmann oli üks asutajaliikmetest. Madalamatest liigadest tõusti 1933. aastaks kõrgliigasse ning Etsi karjääri viimastel hooaegadel (1934 ja 1935) võideti esimesed meistritiitlid. Meeskonna kaptenina võttis mõlemal korral jalgpalliliidu esindajalt meistripärja ja rändkarika vastu just Ets.

"E. E. on kõigile - nii teistele mängijatele kui ka pallipublikule - näidanud seda, mida suudetakse jalgpalliväljal sitkuse, raugematu tahte ja mõistusega. E. E., kui ta juba oma jalgpallikarjääri alustas, ei omanud mingeid iseäralisi füüsilisi eeldusi, et kujuneda üheks meie kõige parematest pallimeestest. Ka oma hiilgepäevadel on E. E. olnud ikka nii-öelda vaimne jalgpallimees, kes oma mängus on väga vähe saanud soodustavalt tarvitada suuri füüsilisi tegureid nagu kasv ja kaal ning sellega seoses olev jõud ja kiirus. Kuid E. E. on oma mängumehe ülesannetega tulnud toime ka ilma nendetagi - oma tehnika ja taktika, oma mõistusliku mängu abil," iseloomustas Ellmanni juubelimängu kavas teda ajakirjanik Oskar Lõvi. Etsi pikkus oli 174 cm ja kaal 68 kg.

Juba mängijakarjääri ajal oli Ellmann Eesti tippkohtunik, pärast karjääri lõppu vilistas ta ka mõnda rahvusvahelist maavõistlust. Tolleaegsed sportlased olid väga mitmekülgsed ja ka Ets harrastas talviti talispordialasid.

Töökohad ja naise surm

Kuna professionalism oli tol ajal Eesti jalgpallis keelatud, pidid jalgpallurid leiva teenimiseks muid töid tegema. Ellmann töötas aastatel 1919-1922 Tallinna sadama tehastes lukksepana, seejärel läks ta kaitseväkke sundaega teenima. Pärast sundaega oli ta kuni 1927. aastani sidepataljonis üleajateenija. Kaitseväest lahkus ta koosseisude kitsendamise tõttu. Aastail 1928-1929 töötas ta raudteevalitsuse varustusosakonna pealaos. Aastail 1929-1935 töötas ta autojuhina ja autoremont-mehaanikuna šokolaaditehases Kawe, kust lahkus omal soovil.

Aastail 1935-1940 oli Ets agent-autojuht poliitilises politseis, kus sõidutas tihti president Konstantin Pätsi. 1937. aasta juunis pälvis ta Kotkaristi teenetemärgi raudristi, kuna tal oli teeneid 1935. aasta detsembris toimunud vapside mässukatse rahulikus likvideerimises. Koos märgiga anti Etsile ka diplom, kus oli kirjas: "Riigivanem oma käskkirjaga 21. juunil 1937 nr. 20 otsustas Pol. politsei agent Eduard Eelmaa'le annetada Kotkaristi teenetemärgi raudristi Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete tunnustuseks."

Ellmann abiellus 1928. aasta novembris Magda-Erise nimelise naisega. Aastal 1932 kirjutas Uudisleht: "Palliväljalt algas, võiks öelda ka valgesärkide kauaaegse kesktormaja Ets Ellmanni abielu. Ets mängis tollal veel Kalevis. Nagu iga teinegi seltsiliige, liikus väike pallilõvigi õige sageli Kalevi ruumides. Õnneks (või õnnetuseks?) osutus samal ajal seltsi einelaua ettekandjaks neiu, kes ... eelistas futimehi. Kuna Ets oli sel ajal oma kuulsuse haripunktil, oli arusaadav, et neiu pilgud peatusid eelkõige temal. Ja edasi läks juba tuntud teed: tutvusele järgnes sõprus, sellele armastus ja viimasele abielu."

1938. aastal sündis Etsi ainus laps, kellele pandi nimeks Toomas. Paraku järgmisel aastal Magda-Erise rinnavähi tõttu suri. Ets võttis endale seejärel teise naise, kelleks oli Maare. "Kui lapse ema suri, oli ju tarvis naist. Ets tundis Maaret, nad olid perekonnatuttavad," ütleb Poolgas.

"Nad pidid abielluma, et minu isa Toomast Maare käest ära ei võetaks," sõnab Toomase tütar (ja teise Toomase ema) Eve Ellmann. "Ets ja Maare olid paar, aga ma ei usu, et nad oleksid muidu üldsegi abiellunud, kui Ets poleks juba ise tundnud, et asi läheb kibedaks ja on vaja pojale tagalat kindlustada. Seepärast nad tegid hästi ruttu pulmad."

Arreteerimine ja mahalaskmine

Kibedaks läks asi Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal 1941. aasta juunis, kui Ets arreteeriti ja tema kodus aadressil Väike-Patarei 8b-8 läbiotsimine korraldati. Arreteerimisprotokolli kohaselt konfiskeeriti lisaks muudele esemetele (nagu näiteks passid, autojuhiload, isiklikud märkmikud, pildid) ka 13 metallist medalit ja valgest metallist portsigar. Protokolli kohaselt viibisid läbiotsimise ja arreteerimise ajal korteris Ets, tema naine ja kojamees.

Eve ja Kaire teavad aga arreteerimisest natuke erinevaid versioone. "Mina kuulsin Maare käest sellist juttu, et Ets jõudis oma poja ja naise keldrisse ära peita ning ei lubanud neil sealt välja tulla. Siis läks ja andis ta ennast ise üles, rohkem teda enam ei nähtud," räägib Eve. Kaire ütleb vastu: "Mul on meeles, et isa rääkis, et ta läks Mammaga keldrisse hapukurki tooma. Samal ajal tulid venelased sisse ja viisid Etsi minema."

Kohus tuvastas, et endine vutiäss töötas Eesti valges armees kapralina ja poliitilises politseis agendina ning on autasustatud raudristiga. Sellest tulenevalt leidis kohus, et Ets võitles aktiivselt revolutsioonilise tegevuse ja kommunistliku partei vastu, ning määras süüdistatavale mahalaskmise.

Ets kaebas kohtuotsuse edasi ja esitas otsuse äramuutmiseks kolm põhjust: "1. Teenisin üleajateenijana selles Eesti armees, mis kuulus hiljem Punaarmee koosseisu, ja sellepärast minu teenistus ei saanud olla kontrrevolutsiooniline. 2. Eesti poliitilises politseis ei olnud kahte koosseisulist autojuhi kohta. Mind võeti autojuhiks vabale agendi kohale. Teenides politseis, mul ei olnud mingisuguseid muid kohustusi peale autojuhi kohustuste. Väljasõitudel ma ei teadnud, keda veeti arreteeritutest, välja arvatud arreteeritud Martinson ja Kruusa, keda teadsin nägupidi. 3. Eesti valitsus autasustas mind Raudristiga vapside liikumise likvideerimise eest 1935. a, kus mul tuli olla väljasõitudel kuni 48 t ja rohkem järjest."

Kaebust loomulikult ei rahuldatud ja 16. novembril 1941 Kirovi vanglas Eelma hukati. Teadmatuses Maare oli 14. septembri Linna Teatajasse pannud järgmise sisuga kuulutuse: "Neid isikuid, kes teavad G. P. U. poolt 11. juunil arreteeritud jalgpalli kuldinternatsionaali Eduard Eelma (Ellman) saatusest, pal. teatada Väike Patarei 8b-8."

Alles 1970ndate algul, kui Maare uuesti abielluda tahtis, õnnestus tal saada Etsi surmatunnistus. Aasta pärast teistkordset abiellumist naine suri ning need Etsi asjad, mida omal ajal läbiotsimise käigus polnud ära viidud, jäid enamuses Maare uue mehe kätte. Etsi poja perekond tahtis asju endale, aga ilmselt müüs kuldinternatsionaali esemete valdajaks saanud mees need hoopis maha. "Mäletan, kui ema, isa ja mina läksime selle mehe juurde, et asju kätte saada," sõnab Eve. "Ta ütles, et ei tee kapiuksi lahti ja ei anna asju ära. Isa jäi temaga vaidlema, aga lõi siis käega, me läksime sealt ära ja rohkem me neid asju ei näinud. Ema ütles küll, et võtame advokaadi ja lähme tagasi, aga isa ütles, et tema sinna niimoodi kerjama enam ei lähe."

Turniir Ellmanni karikale väga populaarne

Kui Ets 1936. aastal oma nime eestistas, sai tema perekonnanimeks Eelma. Kuidas aga praegu tema lapselapselaps Toomas ikkagi perenime Ellmann kannab? "Ma muutsin 2013. aastal oma perekonnanime ära. Varem olin Eenlo, aga see polnud minu juurtega seotud, vaid oli mu õeisa nimi, seepärast vahetasin ära. Üks variant oli võtta endale isa nimi, aga kuna ta läks meie juurest ära juba siis, kui olin kolmeaastane, siis eelistasin Etsi nime. Jalgpall on olnud mulle südamelähedane ja nimi Ellmann meeldis mulle," selgitab Toomas.

Toomase õhutusel muutis nime ka tema ema Eve. "Mina olin alguses Eelma, pärast abiellumist olin Eenlo ja pärast lahutamist jäin edasi Eenloks. Aga eelmisel aastal ütles minu poeg, et pojal ja emal peab ikka olema ühine nimi," räägib Eve.

Eduardi lapselapselaps Toomas on pikka aega südamega jalgpalli harrastanud ja tunneb, et on saanud vutipisiku just Etsilt. Viimasel ajal on ta aga tõsisemalt tegelenud hoopis triatloniga. "Süda ütleb, et mängiksin jalgpalli, aga mõistus ütleb vastupidist," lausub Toomas. "Natuke käin ikka jalgpalli mängimas, aga mitte enam nii aktiivselt. Kui ma triatlonis arenesin, siis sain aru, et III ja IV liigas mängida on suhteliselt ohtlik, kuna vigastused on kerged tulema."

Esimese vabariigi jalgpalli "kolmest suurest E-st" (Evald "Eevi" Tipner, Eugen "Eeva" Einmann, Eduard "Ets" Ellmann) kahe kohta on kirjutatud raamat. Etsi kohta raamatut kirjutatud pole, kuigi ta sugulaste sõnul seda igati vääriks. Küll aga korraldatakse tema auks turniiri.

Turniiri Eduard Ellmanni karikale hakkas 2013. aastal organiseerima Kuldar Pajula. Esimestel kordadel korraldas ta seda Kaleviga, hiljem JK Jalgpallihaiglaga. "Töötasin Kalevis ja tahtsin teha madalamate liigade turniiri ning murdsin pead, et kellenimeline turniir teha. Tuhnisin tükk aega arhiivis. Vaatasin, kes olid Kalevis mänginud, ja Ellmann jäi oma väravarekordiga mulle silma. Siis alles viisin kokku, et Toomas on tema lapselapselaps, ja küsisin Toomaselt luba," selgitab Pajula turniiri tekkelugu. "Hea, et ajalooga on midagi siduvat - samast suguvõsast inimene mängib turniiril, Toomas lõi sel aastal ka värava."

2014. aastal mängiti Ellmanni karikale teist ja 2017. aastal kolmandat korda. Järgmise aasta märtsis toimub neljas turniir. "Varasematel turniiridel on võistkonnad ja pealtvaatajad saanud Eduardi kohta infovoldiku, aga järgmisel aastal paneme püsti korraliku stendi, kuhu tahaks midagi huvitavat üles riputada," avaldab Pajula.

Turniir on tema sõnul väga populaarne: "Kui eelmisel korral kirja võistkondadele laiali saatsin, siis tuli 16 registreeritud võistkonda täis nädala ajaga. Minu jaoks on kõnekas ka see, et isegi Vastseliina võistkond saabus hommikul kella üheksaks mängima. Lõuna-Eesti satsid on mulle rääkinud, et nendele meeldib just see, et turniiriga käib mingi sisuline lugu kaasas."

Eduard Ellmanni kõik koondisemängud ja -väravad (kronoloogilises järjekorras):

1921 Eesti - Rootsi 0:0
1921 Eesti - Soome 0:3
1922 Läti - Eesti 1:1
1923 Leedu - Eesti 0:5 (1 värav)
1923 Eesti - Venemaa 2:4
1924 Eesti - USA 0:1 OM
1924 Eesti - Iirimaa 1:3
1924 Eesti - Türgi 1:4
1924 Eesti - Leedu 1:2
1925 Eesti - Soome 2:0
1925 Eesti - Läti 2:2
1925 Eesti - Poola 0:0
1926 Eesti - Leedu 3:1 (1 värav)
1926 Poola - Eesti 2:0
1926 Eesti - Rootsi 1:7
1926 Soome - Eesti 1:1
1926 Läti - Eesti 0:1 (1 värav)
1927 Eesti - Läti 4:1 (1 värav)
1927 Rootsi - Eesti 3:1
1927 Eesti - Soome 2:1
1927 Leedu - Eesti 0:5 (1 värav)
1927 Läti - Eesti 4:1
1928 Eesti - Rootsi 0:1
1928 Soome - Eesti 2:2
1928 Läti - Eesti 1:1
1929 Rootsi - Eesti 4:1
1929 Eesti - Soome 1:1
1929 Eesti - Leedu 5:2 BT (2 väravat)
1929 Läti - Eesti 2:2 BT (1 värav)
1929 Soome - Eesti 2:1
1929 Eesti - Läti 4:1 (1 värav)
1930 Eesti - Läti 1:1
1930 Eesti - Rootsi 1:5
1930 Leedu - Eesti 2:1 BT
1930 Eesti - Läti 2:3 BT
1931 Läti - Eesti 0:1
1931 Soome - Eesti 3:1
1931 Rootsi - Eesti 3:1 (1 värav)
1931 Eesti - Leedu 2:0 BT (1 värav)
1931 Eesti - Läti 3:1 BT (1 värav)
1932 Eesti - Läti 3:0 (1 värav)
1932 Norra - Eesti 3:0
1932 Eesti - Rootsi 1:3
1932 Eesti - Soome 0:3
1932 Eesti - Leedu 1:2 BT
1932 Läti - Eesti 1:0 BT
1933 Läti - Eesti 2:0
1933 Eesti - Leedu 2:1
1933 Eesti - Läti 2:1 (1 värav)
1933 Leedu - Eesti 1:1 BT
1933 Eesti - Läti 0:1 BT
1933 Leedu - Eesti 0:5 (3 väravat)
1934 Leedu - Eesti 1:1
1934 Eesti - Soome 1:1 TT
1935 Läti - Eesti 1:1
1935 Eesti - Leedu 2:2 (1 värav)
1935 Eesti - Rootsi 1:2 (1 värav)
1935 Soome - Eesti 2:2 (1 värav)
1935 Eesti - Leedu 1:2 BT
1935 Eesti - Läti 1:1 BT (1 värav)

Võit; viik; kaotus; OM - olümpiamängud; BT - Balti turniir; TT - Turaani turniir.

Fotosid on võetud Etsi sugulaste erakogudest ja Kuldar Pajulalt, muu info pärineb nii sugulaste erakogudest, vanadest ajalehtedest (Eesti Spordileht, Postimees, Päevaleht, Sakala, Uudisleht, Vaba Maa) kui ka jalgpalliraamatutest (M. Luik "Estonian Football 100 Years", L. Koik "Jalgpall. Minevikust tänapäevani", M. Karmo "Wabariigi vutituus", I. Schwede "Väike jalgpallipiibel").