Jalgpalliajaloolase Indrek Schwede sulest ilmub Eesti jalgpalli põhjalikult käsitlev raamatuteseeria. Esimene köide jõuab avalikkuse ette detsembri alguses.

Tegemist on mahukaima Eesti jalgpalli käsitleva teostesarjaga. Kuigi Schwede sõnul oli esialgu plaanis panna kogu info ühe raamatu sisse, sai kiirelt selgeks, et materjali kogunes nõnda palju, et tekst tuli vormistada mitmeks teoseks. Praeguse plaani kohaselt ilmuvad tekstid viies kuni kuues köites. Esimene osa käsitleb Eesti jalgpalliajalugu algusest kuni 1924. aasta olümpiamängudeni, millest Eesti koondis osa võttis.

"Eesti jalgpalli ajaloo teostesari on üles ehitatud lühikestele lugudele, mis oleks kergesti haaratavad. Mõned sündmused on esitatud ka pikemalt, sest teisiti ei saanud ega oleks mõtetki. Lehekülgede kõrval jookseb kroonikariba: seal on kuupäevade kaupa üksikute mängude tulemused või muu oluline info. Tegemist pole tingimata kuiva infoga, vaid võimalusel on sinna lisatud mõni huvitav eluline või humoorikas detail," kirjeldas Schwede sisu ülesehitust.

Suurimate allikatena kasutas Schwede erinevat perioodikat: eelkõige suuremaid päevalehti ja Eesti Spordilehte, aga ka väiksemaid väljaandeid ja maakonnalehti. Lisaks sai ta tuge arhiividest, erinevatest trükistest ja allikate hulka mahtus ka kaks käsikirjalist teksti. Raamat on üles ehitatud aastate kaupa. Kuigi algusaastate puhul on keerulisem märkida, mis ajahetkel mõni üksik mäng toimus, siis alates 1908. aastast jooksevad sündmused juba aastatepõhiselt.

Raamatust leiab ka eri kümnendeid kokkuvõtlikult iseloomustavad pikemad tekstid. Need vaatlevad muuhulgas ka jalgpallielu juhtivaid organisatsioone, treeningut, taktikat, välistreenereid, mängustiile, mängupaikasid, varustust, terminoloogiat, piletihindasid, publikut ja fänne, alaliidu ja klubide majanduslikku võimekust ja väljaminekuid ning mängu kohta ühiskonnas.

Esimeses raamatus kajastatud perioodi iseloomustuseks tõi Schwede välja jalgpallielu ulatusliku ning kirgliku kajastuse meedias. "Jalgpall sai ajakirjanduses võrreldes teiste spordialadega suurima kajastuse. Äratundmist pakub teadmine, kui tänapäevaselt tollased Eesti ajalehed ja ajakirjanikud kirjeldasid jalgpalli rolli maailmas ja selle mängu erilist kohta riikide ja rahvaste enesemääratluse kontekstis," sõnas Schwede. Huvitava asjaoluna tõi raamatu autor välja ka leegionäride rolli. "Mõneti üllatav oli, et 20. sajandi teistkümnendatel mängisid Eesti klubides ka tugevad välismaalased: näiteks Norra koondislane Carl Poppe ja väidetavalt Inglise profiliigas pallinud britt Todley, kelle pillutas siia I maailmasõda ja kes olevat võtnud endale eesti naise," lausus Schwede.