Eesti parim Itaalias - Rauno Sappinen - Soccernet.ee

	APRILL 2025
	1	2	3	4	5	6
7	8	9	10	11	12	13
14	15	16	17	18	19	20
21	22	23	24	25	26	27
28	29	30

Eesti parim Itaalias - Rauno Sappinen

12. NOVEMBER 2020 14:41

Soccernet.ee

Rauno Sappinen oli Itaalia vastu Eesti kõige teravam mängija. Foto: Jana Pipar / jalgpall.ee

Eesti jalgpallikoondis valmistus eesootavateks Rahvuste liiga mängudeks Firenzes, kus tuli tunnistada neljakordse maailmameistri Itaalia 4:0 paremust.

Ehkki võõrustajad ei mänginud parima võimaliku koosseisuga, oli nende ridades ikkagi hulk kodumaa tippklubide mängijaid. Avapoolajal kostitasid Vincenzo Grifo ja Federico Bernardeschi eestlasi kauglöökidega, viimase veerandtunni jooksul karistas kohtunik eestlaste eksimusi kaks korda penaltivääriliselt ning Grifo ja Riccardo Orsolini vormistasid 11 meetri karistuslöökidest lõppseisu.

Soccernet.ee toimetuse hinded:

Marko Meerits – 5. Esimese värava puhul ei olnud tal midagi teha, teise puhul võinuks olla – löödi eesmise posti kõrvale. Penaltid on penaltid, lõpus tegi paar head tõrjet. Jalaga mängus oli meeldivalt enesekindel, paar korda panid itaallased ta korraliku surve alla, aga mingit ohtu sellest ei tekkinud. Algul tõmbas tempot korralikult alla, aga lõpuks ehk liigagi, kui 0:2 peal pidi kohtunik vilega märku andma, et nüüd võiks juba mängida ka. Üldjoontes soliidne esitus, ehkki väga proovile teda ei pandudki.

Taijo Teniste – 5. Ülimalt tenistelik mäng, millegi väga säravaga seekord silma ei paistnud, aga tema pealt ei kärise ka mitte kunagi. Kogenud mees, kes kunagi ei rapsi ja teeb ka vähese mängupraktika pealt oma asjad ära. Paaril korral, kui oli võimalus kas või viis meetrit tõusta, seda ka tegi, mitte ei hakanud palli umbropsu ette lööma.

Nikita Baranov – 5. Oli isegi pisut kindlam kui keskkaitsepaariline Mets. Avapoolajal kaotas ühes olukorras vastase ära, aga sellest ei sündinud õnneks midagi ohtlikku. Lappis paaril korral kaaslaste eksimusi, oli palliga enesekindel, suutis ka vaheltlõikeid teha. Baranovi esitus tekitas kindluse, et kui ta ka Põhja-Makedoonia ja Gruusia vastu peaks platsil olema, siis on kord majas.

Karol Mets – 4. Avapoolajal antud ristisööt nurgalipu juurest keskväljale karistusala taha, mida pidi ise päästma minema ... oeh. Jõudis kohale ja klaaris olukorra, aga oleks võinud vabalt ka penalti põhjustada ja punase kaardi saada. Teine värav tuli natuke õnnetult jalge vahelt, aga ehk saanuks Pikaga paremini mehi jagada või sammu jagu lööjale lähemale minna? Kogus end mängu jooksul ja läks aina kindlamaks, aga palliga mängu puhul võinuks söödutäpsus olla parem ja liikumine kiirem. Suures plaanis enam-vähem korralik mäng, aga suudab kindlasti paremini ja veavabamalt.

Artur Pikk – 5. Teise värava puhul lasi Bernardeschil hämmastavalt kergesti keskele lõigata. Korra magas sama mehe veel audisisseviske ajal lootusetult maha ja lasi enda selja taha mängida, aga meie õnneks sealt midagi ohtlikku ei sündinud. Raske oli tal Juventuse mehe vastu, aga püüdis ja pingutas nagu jõudis. Mängu alguses lülitus paar korda korralikult rünnakule, aga edaspidi seda nappis.

Mihkel Ainsalu – 4. Sai veidi paremini hakkama kui varasemalt, aga see pole märkimisväärne tunnustus. Mõjus ikkagi platsil võõrkehana, kippus võitlustesse hiljaks jääma ja palliga oli aeglane. Mõistatus püsib: miks on koondisesärki kandev Ainsalu Ukraina kõrgliigas mängiva mehe tuhm vari?

Markus Soomets – 5. Koondisedebüüt oli kahtlemata tahtejõuline ja jalga Soomets ei väristanud, selle eest oleks võib-olla avanssi väärt. Samas tegi paar väga halba söödueksimust, millest ühe jätsid itaallased avapoolaja lõpus ise väravaks vormistamata. Rünnaku ülesehitusfaasis jäi varju ega küsinud ise piisavalt palli. Kokkuvõttes asendas küll Vladislav Kreidat enam-vähem, kuid kahe Flora mehe klassivahe on praegu siiski suur. Keskpoolkaitsjad peavad mängu siduma ja sellega duo Soomets-Ainsalu hakkama ei saanud.

Martin Miller – 5. Võitles ja töötas korralikult nii tagasi kui ka ühelt äärelt teisele, andis paar korralikku nurgalööki. Aga rünnaku ehitamisel ei olnud temast kuigivõrd abi. Mängib ka klubis sel positsioonil harva, jäi seekord füüsiliselt nõrgaks ja suruti palli pealt ära. Number kümme on Eesti koondises küll ka üle keskmise raske positsioon, sest sealt peaks suutma rünnakuid dirigeerida, aga Milleril jäi see tegemata.

Frank Liivak – 6. Enne eilset mängis 90 minutit viimati juunis Elva vastu peetud karikamängus, aga kestis hästi ja oli üleüldse hea. Näitas aktiivsust üles ja tegutses rünnakul sirgjooneliselt, tekitades paar kord nullnurga alt antud tsenderdustega vastaste kaitsjates ja Sirigus ärevust. Töötas ka hästi tagasi, jõudis mitmel puhul kenasti äärekaitsjaid abistama. Pole Floras põhimees, aga koondist ei ole viimastes kohtumistes kordagi alt vedanud ega meemimeistritele tööd andnud.

Pavel Marin – 4. Tegi juba 25. sekundil terava pealelöögi ja teenis Eestile nurgalöögi, aga see jäi ka ainsaks sähvatuseks. Kaitses rassis tavapäraselt nii nagu jaksas, aga rünnakul ei saanud palle omaks ja kui saigi, lasi selja tagant tulnud vastasel need ära võtta. Tundus ebakindel, justkui ei oleks ennast usaldanud.

Eesti parim Rauno Sappinen – 6. Meest sõnast: kuulutas päev varem, et mängunälg on suur, ja ilmselgelt oli ka, isegi vahetusse tuli veidi torisedes, sest tahtnuks vist enamat. Enesekindluse poolest kindlasti parim eestlane väljakul. Tema puhul ei paistnud välja, et mängib igapäevaselt mitu astet itaallastest madalamal. Kaaslased leidsid teda ees vähe, aga terroriseeris mõnuga kaitsjaid ja rabas musta tööd teha, samuti pööras palli saades kohe julgelt värava poole. On Eesti esiründaja positsiooni praegu kindlalt enda kätte võtnud.

Georgi Tunjov – 5. Koduklubis pingil istuva mehe kohta ettearvatavalt ebastabiilne esitus. Andis Turile ühe väga hea diagonaalsöödu – esiteks üldse nägi sellist sööduvõimalust ja teiseks suutis palli korralikult kohale toimetada. Mängu lõpupoole võttis vastase rünnaku taktikaliselt õige vea ja kollase kaardiga maha. Aga samas tegutses ka itaallaste esimese penalti põhjustamisel naiivselt. Maksis selle mänguga jälle tulevikuks kooliraha. Võib-olla tasuks teda edaspidi number kaheksa positsioonil proovida, aga seekord oli vastane veel liiga kõvast puust.

Michael Lilander – 6. Sekkus teiseks poolajaks väga hästi, tema äär oli korralikult kinni. Mängis enesekindlalt, ei pabistanud ja kui vaja oli ennast kehtestada, lükkas Chelsea mehe Emersoni tuima näoga otsaauti. Järgmisel korral Emerson sealt äärelt enam Lilanderi ette ei võtnud. Sellist nahaalsust tahaks rohkematelt meestelt näha!

Edgar Tur – 5. Sekkus isukalt ja palju julgemini kui debüütmängus. Võttis äärelt kaitsja ette, läks karistusalasse ja söötis ka õigesse kohta, kahjuks ei olnud seal kedagi. Aga siis kadus tasapisi koos Eesti ründemängu üleüldise hääbumisega pildilt.

Erik Sorga – 5. Näha oli, et koondise eest mängimise nälg on suur. Liikus aktiivselt, aga sellest oli kahjuks vähe tolku, sest palli ei saanud peaaegu üldse ja seetõttu ei olnud ka vastase väravale ohtlik. Samas ei saa ründajat selles süüdistada, kui teda ei suudeta üles leida.

Mark Anders Lepik – 4. Juba vana jutt, aga vajab hädasti-hädasti-hädasti stabiilselt mänguminuteid. Eeldused on olemas – võitlejahingega, füüsiliselt tugev – ja hetketi tuleb hästi välja ka, aga ainult väga hetketi. Tippvormis olnuks ehk hea lüke, praegu ei oleks aga ilmselt olnud põhjust teda platsile saata, kui Sappinenile poleks pidanud järgmisteks mängudeks puhkust andma.

Henri Järvelaid – mängis hinde teenimiseks liiga vähe, aga penaltivea taolisi eksimusi ei tohi koondises endale lubada!