Eesti koondise peatreener Karel Voolaid sõnas pärast Itaaliale kaotamist, et mitme noore eestlase potentsiaal on mängida vastase tasemel, aga vaja on rohkem selliseid mänge.

"Enne mängu pidime leidma hea tasakaalu kogenumate ja nooremate mängijate vahel. Pidime valima, kellele noorematest karastust anname. Ainult noored platsile lasta oli liiast. Mõne mängija esimesest minutist oli näha, et mõeldi "Itaalia!". Kaasa jäi see, et peame olema väga-väga maksimumi peal ja täpsed. Sellise klassiga võistkonna vastu tuli hoida seis nii väike kui võimalik ja tuli proovida ise tagasi lüüa. Jäi näppude vahele ka see, et meie noored mängijad saavad hakkama sellel tasemel. Lihtsalt tuleb jube kaua oodata, et neile sellist mängu saada. Oli ka märke, et nad kohanevad mängu jooksul. Neil on potentsiaal olemas. Lihtsalt tuleb väga-väga pikk paus selliste mängude mängimisest. Nad vananevad kiiremini kui nende tase tõuseb."

Voolaid tunnistas, et Eesti alustas mängu hästi, aga siis lõi Itaalia kaks väga ilusat ja tehnilist väravat. "Oli väga häid episoode, aga siis need väravad panevad pead vangutama. Nende kaht esimest väravat hindaksin väga kõrgest klassist väravaks. Teised kaks olid sellised, nagu nad olid, aga seda esimest penaltit, ma väga ei ... kui vastane kastis pikali kukub ... aga see on läbi minu silmade. Ma pole seda video pealt üle vaadanud."

Peatreener lisas, et Eesti plaaniks olid vasturünnakud. "Oli eesmärk leida vaba mängija, teine ja kolmas käik. Ühe lihtsa palliga ei saa vastase selja taha. Vasturünnakute lahendusi oli erinevaid. Meie eesmärk oli kolme-nelja sööduga jõuda vastase poole peale ja luua teravust. Kui see ei õnnestu, siis oli plaan mängida positsioonirünnakut. Seda õnnestus meil teha teise poolaja esimeses pooles. Väga raske on seda resümeerida, kuna see polnud ühtse käekirjaga mäng. Meil õnnestus jõuda vastase poole peale, aga ei suutnud rünnakuid hea kvaliteediga lõpuni viia. Väga-väga häid võimalusi ei õnnestunud luua. Meie parimad olukorrad tulid standardolukordadest ja selle üle on mul tegelikult hea meel. Me tahame olla standardites head ja need polnud itaallaste jaoks lihtsad."

Voolaidi jaoks oli väga oluline, et kõik mängijad jäid terveks ja nüüd on tal peavalu, et leida neli mängijat, kes Eesti eest pühapäeval koosseisu ei mahu. Lisaks praegustele koondislastele on siis valikus olemas ka Sergei Zenjov.

"Kui võtta kaitseliin, siis nemad olid meie kõige kogenumad mängijad ja oli oluline, et need mängijad oleks valmis mängima ka pühapäeval. Kõik, mis platsil ülespoole jääb, on meil erinevaid lahendusi ja variante. Mul on nüüd korralik väljakutse, kuna liitub ka Sergei Zenjov. Tuleb tõeline peavalu, kes on need mängijad, kes koosseisu ei mahu. Ma ei taha emotsionaalselt hakata nimesid nimetama. Tuleb rahulikult mäng üle vaadata."

Markus Soometsa debüüdist. "Tema debüüdiks kujunes veidi keerulisem vastane. Meil on läbi aegade saanud noored teisest klassist vastastega alustada. Ma arvan, et ta on hingega mängija, kellel on teatud seos Itaaliaga. Ta jagab keelt ja ta on üks näide, kes on võimeline sellisel tasemel mängima. Ta pole võrdväärne või üleplatsimees, aga tal on potentsiaal olemas, et siin mängida. Lihtsalt kohanemine on märkimisväärne. Ma ei saa pead vangutada. Ta on väga distsiplineeritud mängija - peamised ülesanded ehk kaitsemäng ja positsioneerimine olid head. Nüüd peab ta õppima mängu juhtima nagu näiteks Kreida. See võtab aega," leidis Voolaid.

Voolaid sõnas, et tagantjärgi on ta rahul, et sai mängu just sellise Itaaliaga, kus polnud kõige suuremad ässad kohal. "Kui nad oleks tulnud kõige ässamate mängijatega, siis oleks tulnud väga kõva kastist välja löömine. Itaalia oli meie jaoks hea sparringuvastane. Meil oli veel variant mängida Kreekaga - ma ei tea, kumb parem oleks olnud? Kreeka kõige parem koosseis või selline Itaalia nagu täna oli. Meil on head tingimused ja meid on hästi vastu võetud. Minu arust saime hea valiku treeningmänguks enne Makedooniat.

Me jääme selliseks koondiseks, kes peab pöörama tähelepanu kaitsetegevusele. Itaalia esitab meile kõrged nõudmised - meie paneme oma plaani vastu ja saame kogemuse võrra rikkamaks. Ma ei ütle, et sellised mängud on meie jaoks kuidagi halvad. Võiks öelda, et mängime väikestega ja korjame enesekindlust, aga see on võibolla illusioonide loomine. Kui meid ootab ees järgmine tugev vastane, siis ma ei näe selles probleemi. Kui ma kerin ajas tagasi, siis selleks hetkeks, kui meil oli vaja valida Kreeka või Itaalia, olid väga paljud sparringud juba kokku lepitud."