Suur unistus ja suur ootus. See aeg on jälle käes, kui Levadia saab hakata püüdma kohta eurosarja alagrupiturniiril. Kui vaid neid lätlasi ees ei oleks!

Sestsaadik, kui Eesti meistritiitel 2021. aastal seitsmeaastase pausi järel uuesti enda valdusesse saadi, pole klubi president Viktor Levada kordagi saladust teinud, et ta tahab näha oma meeskonda eurosarja alagrupis. Esimene katse lõppes Islandil Vikingurilt saadud koleda saunaga, treenerid taandusid ametist ja sellest šokist ei taastutud ka järgmiseks duelliks Malta klubi Hiberniansiga. Kahel järgmisel hooajal pole jagunud loosiõnne, slovakkide Žilina ja horvaatide Osijek osutusid liiga kõvadeks pähkliteks.

Et kahe viimase aasta Läti meister RFS oleks kerge vastane, ei saa kindlasti öelda. Kuidas nimetadagi kergeks Baltikumi klubijalgpalli lipulaeva, kes tõestas esmalt 2022. aastal, et Konverentsiliiga alagrupp on neile jõukohane. Võitu seal Basaksehiri, Fiorentina ja Heartsiga maadeldes ei saadud, aga häbisse ka ei jäädud - kaks viiki olid selle tunnistuseks.

Juba aasta varem oli Eesti parimad pojad kokku korjanud Flora jõudnud sama kaugele, tegelikult isegi kaugemale - alagrupis saadi ka võit kätte. Pole põhjust arvata, et kõige vihasema koduse vaenlase edu, või isegi samuti 2022. aastal Konverentsiliiga alagruppi trüginud Vilniuse Žalgirise saavutus oleks Levadal ja Levadial märkamata jäänud. Ei, see torkis ja kiusas alatasa - kui nemad suudavad, miks meie ei peaks?

Head asjad tulevad tavaliselt kätte neile, kellel on kannatust. Levadia lõpetas rapsimise ja leidis Curro Torrese näol hea peatreeneri. Eestlastest tugitaladeks on kujunenud Rasmus Peetson, Mihkel Ainsalu, Michael Schjönning-Larsen, Karl Andre Vallner, Edgar Tur, Mark Oliver Roosnupp. Välismaalastest on täppi pandud Richie Musaba ja Joao Pedro palkamisega, x-faktorit pakub eksirännakutelt naasnud Ernest Agyiri. Pink on niivõrd pikk ja tasemel, et koduliigas võiks vabalt medalitele mängida ka Levadia "teine" koosseis. Mullune meistritiitel võideti võimsalt.

Eri kaalukategooriad, samad põhimõtted

On see garantii, et ihaldatud edu nüüd lõpuks saabub? Absoluutselt mitte. Aga projekti paberile joonistamises ja vundamendi valamata jätmises ei saa Levadiat süüdistada. Suuresti on samad nurgakivid olnud ka RFS-i edu aluseks - mõned kodumaised tippmängijad, ports tasemel välismaalasi ning treener, kellel on lastud rahulikult oma tööd teha.

• Luuret teinud Ainsalu: kellele unistus, kellele eesmärk, aga Curro mentaliteet on, et räägime tegudega

Tõsi, lätlased opereerivad Levadiaga võrreldes mõnevõrra teises kaalukategoorias. Mõne aasta eest müüdi Darko Lemajic veidi vähema ja seejärel Andrej Ilic natuke rohkema kui miljoni euro eest - ehkki ka Eesti klubid on viimastel hooaegadel teinud väärt tehinguid, jäävad summad kordades tagasihoidlikumateks. Kui on vaja olnud osta, siis on ostetud - grusiinist 22-aastase keskväljamehe Laša Odišaria eest käidi mõne aasta eest välja 350 000 eurot. Alles nädalapäevad tagasi löödi sama vana hollandlasest ääreründaja Tayrell Woutersi eest aga letti lausa pool miljonit eurot.

Mida Küprose liigast ostetud Wouters RFS-i ridades suudab, näeb Levadia esimesena. Ilmselge on aga, et ründekvaliteeti pakuvad vastaste ridades Läti kahe viimase aasta parim jalgpallur Janis Ikaunieks ja Eestiga servapidi juba tuttav serblane Darko Lemajic. Karjääri jooksul Prantsusmaal, Norras ja Soomes proovimas käinud Ikaunieks mängib viimastel aastatel RFS-i eest karjääri parimat jalgpalli, sellest annavad tunnistust kahe viimase hooajaga löödud 31 liigaväravat. Tänavu on 30-aastase Ikaunieksi arvel koduliigas seitse tabamust, aga ka kuus väravasöötu.

Skooritegemise on enda kõrgetele õlgadele võtnud ligi kahemeetrine Lemajic, kes neli aastat tagasi Genti ründajana A. Le Coq Arenal võiduväravaga Florat kurvastas. Virsligas on tema arvel tänavu juba 16 tabamust ning kui arvestada, et hiljuti naasis kodumaale ka Janise vanem vend Davis Ikaunieks, on selge, et Levadia kaitsjatel tuleb igal juhul kõva tööpäev.

View this post on Instagram

A post shared by FC RFS (@fk_rfs)

Just tagaliinis on Levadial olnud tänavu kõige rohkem küsimärke, sest Bourama Fomba talvise lahkumise järel ei ole hooaja esimese poolega kindlat keskkaitsepaari välja kujunenud. Kapten Rasmus Peetson maadles alles äsja vigastusega, hooaja algul põhirivistuse koha Brent Lepistule kaotanud Tanel Tammik on selle viimase kuuga tagasi võidelnud, ent tema paariliseks on olude sunnil kujunenud hoopis nooruke Victory Iboro. Viimases liigamängus keerati Paide ründajad küll lukku, aga RFS-i kvaliteet tõotab olla teisest mastist.

Muudel positsioonidel peaks Torresel olema vähem mõtteainet. Eesti koondislaste Vallneri, Turi ja Schjönning-Larseni kohad näivad kindlad, keskväljaankrud on tõenäoliselt Ainsalu ja Til Mavretic. Ründeliini valikud sõltuvad juba rohkem treeneri maitsest ja ülesannetest, kuid oma tugevused on nii Musabal, Agyiril, Roosnupul kui ka Joao Pedrol. Kõige suurem paistab võimalus, et neist neljast jääb esialgu pingile oma võimalust ootama viimane. Tipus on viimasel ajal kindlalt püsinud Bubacarr Tambedou.

Kuulus võit Ajaxi üle

Pole seega juhus, et mullu tegi Läti klubi sammu veel kõrgemale ja mängis juba Euroopa liiga põhiturniiril. Punkte seal liiga palju ei korjatud, aga päris käest ei läinud riialastel ükski kohtumine. Kuulus 1:0 koduvõit Amsterdami Ajaxi üle jääb igaveseks mitte ainult RFS-i ja Läti, vaid kogu Baltikumi jalgpallifolkloori. Taset kinnistavad ka viigid tugevate Galatasaray ja Anderlechtiga, kes aastast aastasse eurosarjades püsikülalised.

Vahet niisiis pole, kuidas vaadata - RFS on soosik, tõrjugu nende peatreener Viktors Morozs seda kohustust enda õlgadelt kui palju tahes. Lemajici arvates pole kõrged ootused pinge, vaid privileeg, kuid ikkagi on lätlastel omajagu kaotada. Eestile allajäämist kodumaal juba ei andestataks ning ehkki ka Levadia hingel lasub eeskätt sisemine soov nüüd lõpuks tulemust teha, võiksid nemad siiski pingest veidi vabamad olla.

"Saan rääkida ainult isiklikult – mina selles osas survet ei tunne. Kelle jaoks on see unistus, kelle jaoks eesmärk. Homme saame esimesed sammud selles suunas teha," vastas palju näinud ja omajagu teinud Ainsalu päev enne mängu pressikonverentsil rahulikult küsimusele, kas tahtmine võib surveks muutuda. "Eelmisel aastal saime edust maitse kätte ja kõik tahavad uuesti eurosarjas sama kogeda. Nii et pigem on meil lisamotivatsiooni," sõnastas Lemajic omapoolse nägemuse.

• RFS-i kahel korral euroeduni tüürinud Morozs: treeneri peamine oskus on mängijaid mitte segada

Kõige lihtsam eesmärk saab Levadia jaoks olla see, et ka nädala pärast Lätis oleks veel millegi peale mängida. RFS pole alistamatu, seda on Virsligas tänavu tõestanud juba nii nende põhikonkurent Riga FC kui ka Metta ja Liepaja. Aga nagu Curro Torres märkis, minnakse väljakule siiski võitma. "Selleks peame siiski olema maksimaalselt head. Kõike ei ole vastase kohta võimalik teada, sest midagi tuleb alati ootamatusena, aga oleme neid uurinud nii hästi kui võimalik," kinnitas Torres.

Aasta eest suutis Levadia leedulased seljatada ja eurosarja avaringist edasi minna. RFS-ist jagusaamine oleks märksa kõvem saavutus. Aga nagu seesama RFS on viimastel aastatel tõestanud, pole lahendamatuid ülesandeid olemas. "Oleme teada saanud, et edu Euroopas on võimalik. See annab meile usku, et uuesti selle poole püüelda. Kui sul on plaan, on sul alati ka võimalus," sõnastas Morozs lihtsa tõe, mis on RFS-i seni kandnud. Omavahelises duellis sobib selle mõttekäigu viimane osa väga hästi ka Levadia kujuteldavaks motoks.

Eesti meisterklubi FCI Levadia ja kahe viimase aasta Läti meistri RFS-i vaheline Meistrite liiga esimese kvalifikatsiooniringi kohtumine algab teisipäeva õhtul A. Le Coq Arenal kell 19.30. Soccernet TV näitab kohtumist otsepildis, mängueelne stuudio alustab 15 minutit enne avavilet.