EJL-i seisukoht: Eesti koondised ei mängi Venemaaga (18)
Seoses UEFA otsusega lubada Venemaa U17 koondised uuesti rahvusvahelistele võistlustele kinnitab Eesti Jalgpalli Liit (EJL), et nende selge, ühene ja ilma igasuguste reservatsioonideta seisukoht on, et Eesti koondised ei mängi Venemaa vastu. Soccernet.ee avaldab Eesti Jalgpalli Liidu pöördumise täismahus.
"Otsuse Venemaa U17 koondised uuesti rahvusvahelistele võistlustele lubada tegi UEFA täitevkomitee. EJL ega ükski EJL-iga seotud inimene ei olnud UEFA kavatsusest eelnevalt teadlik ega ühelgi tasandil otsustusprotsessi kaasatud. Kui me oleks saanud otsustamises osaleda, siis EJL seisnuks Venemaa U17 koondiste rahvusvahelise jalgpallieluga taasliitumisele vastu.
UEFA on oma otsuse küll teinud, aga me oleme selle vastu, ei saa ega taha seda otsust täita. EJL-i selge, ühene ja ilma igasuguste reservatsioonideta seisukoht on, et Eesti koondised ei mängi Venemaa vastu. UEFA on algusest peale meie seisukohast teadlik. EJL-il on väga kahju, et eelnevad sõnumid on tekitanud meie seisukohtades valearusaama.
EJL peab siinjuures oluliseks korrata ka teisi varem välja öeldud seisukohti.
Oluline on püsida Eestis ühtsena ja seda eriti olukorras, kus inimesed on sama asja eest väljas: Eesti eest, Ukraina toetamise poolt ja Venemaa agressiooni vastu. Ukraina toetamine tähendab iseenesest mõistetavalt, et oleme vastu Venemaa sõjale Ukrainas, oleme mõistnud ja mõistame selle hukka.
Loodame kogu südamest, et sõda lõpeb Ukraina jaoks kogu oma territooriumi üle kontrolli taastamisega ja nii kiiresti kui võimalik, ka seepärast, et nende jalgpallikogukond saaks oma tegemistega jätkata.
Alates 2022. aasta veebruarist on EJL ja Eesti jalgpallikogukond korraldanud Ukraina toetamiseks mitmeid aktsioone: kogunud rohkem kui 60 000 eurot, avaldanud mitmetel Eesti liiga, karikasarja ja koondise mängudel toetust avalike kampaaniatega, vabastanud Ukraina noored Eesti meistrivõistlustel osalemisel litsentsitasust, korraldanud heategevusliku mängu FC Flora ja Kiievi Dinamo vahel, kohtunud Ukraina parlamendi liikmega, võõrustanud Eestis Ukraina noorte jalgpallilaagreid ja palju muud. Möödunud aasta aprillis FIFA kongressil oli EJL üks neljast alaliidust, kes hääletas vene keele FIFA ametlike keelte hulka lisamise vastu.
EJL annab oma panuse ka Eesti riigikaitsesse. Nimelt lisas Eesti kaitsevägi mullu EJL-i riigikaitsjaid toetavate tööandjate nimekirja, tunnustades sellega EJL-i tegevust kaitseväe õppustel osalevate töötajate toetamisel. Ka äsjasel õppusel Ussisõnad osalesid mitmed EJL töötajad.
Käesolev avaldus on EJL-i juhatuse konsensuslik seisukoht."
Huvitav kust see avaldus siis nüüd tuli, kas 12 buratinot juhatuses said aru, et nende soe koht hakkab vaikselt tuliseks minema?
Mitte miski ei pane mind uskuma, et tegu on juhatuse tehtud avaldusega. Tegu on ikkagi pealiku sõnavõtuga pärast suurt avalikkuse survet.
Hea, et sellise sisuga sõnum sai lõpuks väljastatud, kuid pealiku mõtteid see ju ei muuda. Algne seisukoht on ikkagi see, mida päriselt mõtleb. Täpselt nagu Kalju mitme skandaali puhul. Alguses pole probleemi, pärast survet järsku sõnum muutub.
Mitte ükski EJL inimene polnud UEFA kavatsusest teadlik? Ütleb inimene, kes on UEFAs noorte ja amatööride asepresident. See on isegi päris usutav, et ei teadnud.
Muudest elualadest paralleeli tuues võiks isegi teise kindraliga tegu olla. Aga mitte millestki mitte midagi ei tea.
Tegelt me tahaks nüüd eraldi kuula ka EJLi "kõneisiku" sõnavõttu samal teemal.
kelelgil on tõenäolised vaimsed probleemid, äärmuskonservatiivsed väärtushinnangud, enda klubi kaudu alaliiduga arvestatavad varalised suhed ja see määrab meie jalgpalli (taand)arengu suuna ... katari mm oli väga hea (kuna seal on au sees traditsioonilised väärtused), õhtusöök karpiniga ja sel teemal osalejate mittemidagiütlevad sõnumid oli okei (kuna inimestevahelised suhted ja sõprus), krimmis jalgpalli arendamine oli õige (kuna sellel mängul ei tohi lasta mitte kusagil hääbuda), venemaa tagasi lubamine rahvusvahelisse jalgpalli on aktsepteeritav (kuna ei ole vaja karistada neid, kes seda ei vääri) jne, jne ... et keegi valesti aru ei saaks, siis ma ei räägi sellest, et floras ei ole kunagi mänginud kolmandate riikide, ega teise nahavärviga jalgpallureid, mis parteiga keegi seostatav on, vaid kogu sellest väärtushinnangute mustrist kokku. komplektis diktaatorlikku juhtimise ja kogu süsteemi toiduahela põhimõttel endale allutamisega.
samalajal, pärast 32 aastat. eesti klubid on ajaloos kõige sitemal tasemel, a-koondis saab kõige suuremaid pasunaid, u-koondistest kvaliteeti peale tulemas pole näha, peaaegu ühelgi meie mängijal ei ole korralikku välisklubi, kohaliku liiga vastu on huvi endiselt leige .. jutt, et oleme oma filosoofialt maailma top10 koondis enam ei tööta ja eelpool toodud valusatest teemadest rääkides istub juht kas täitsa vait, või ajab demagoogilist jura. muutuks midagi või mitte, aga kas erasektoris või kasvõi mõnes jalgpalliklubis oleks sellise juhi positsioon pikaajaliselt võimalik?
veelkord. eluaegse eesti koondise fännina, kes on külastanud kümneid ja sadu välis- ja kodumänge, jään oma aastataguse lubaduse juurde ... ma enne oma jalga kitseküla staadionile ei tõsta, kui eesti jalgpalli juhtimine ei muutu.
ps. veskimäe & klavan. 10 points. sealt võiks ehk otsida tulevikumaterjali ejl uuteks juhtideks.
Mida EJLil seal üldse nii kaua mõelda oli? Miks ei suutnud EJL öelda välja sama, mida suutsid väga ruttu öelda välja teised Põhja- ja Ida-Euroopa riigid? Miks ei ole EJLi juhatusse kuuluvatel inimestel põhimõttelises väärtusküsimuses oma arvamust?
Miks on EJLil selline avalik puudujääk inimlikkuses, et sponsorid peavad avalikult õpetama alaliitu, mis on inimlikult õige? Ja nii edasi.
Need ei ole mingid ühekordsed apsud, et keegi unustas midagi või kogemata tehti. Kui selliseid asju näeme uuesti ja uuesti, siis see on märk sellest, kui suured on organisatsiooni juhtimise ja kultuuri probleemid.
Minu arvates on kogu see kaadervärk piltlikult öeldes omadega sügavale sohu jõudnud. Kuna juhtkonna meetodiks näib olla teha sama suhtumisega samu asju samamoodi uuesti, siis tõenäoliselt ei erine ka nende töö tulemused ja tagajärjed, möödapanekud, hiljaksjäänud reaktsioonid ja hambad-ristis-vabandused neist, mida nähtud juba tänavu ja varem.
Aga kuidas sellised aegunud lavastuse kordusetendused eesti jalgpalli päriselt arendavad, oskab keegi öelda?
meie peaksime olema nende sanktsioonide eestkõneleja, mitte passiivsest vaatlejast kaasanoogutaja. või arvab pohlak, et sport ja eriti jalgpall või hoki, ei ole venemaal poliitika osa? milleks siis siin viimati need 'hozjainõ vernulis' plakatite ja provokaatoritest pealtvaatajad, armee klubid riigi spordi esindajatena jne,
sponsorid, klubid, mängijad, fännid peaksid nüüd üles tõusma, oma näoga meedias sõna võtma ja kõiki neid juhi/juhtimisega seotud nii moraalseid kui ka reaalseid probleeme üleval hoidma. siis oleks ehk lootust, et lõpuks hakkab midagi muutuma.
