Täna U19-koondisega EM-valikturniiri alustav Eesti noorte peatreener Frank Bernhardt lubab minna võitlema edasipääsu eest.

Sakslasest noortetreener on töötanud Eestis poolteist aastat ning loodab jätkata veel vähemalt kaks aastat.

39-aastane Bernhardt räägib põhjalikus intervjuus Soccernet.ee-le siinse noortevuti arengust ja hetkeseisust, selgitab noortekoondiste eesmärke räägib lähemalt täna algavast U19-koondise turniirist.

Olete praeguseks olnud poolteist aastat Eesti noortejalgpalli eesotsas. Kuidas te enda tehtud tööd ja noortejalgpalli arengut hindate?
Ma arvan, et võime näha esimesi samme arengus, tulemused on olnud sel aastal paremad kui eelmisel. Mõned tulemused ei ole olnud nii head, kuid kui võrrelda üldjoontes, kui palju mänge me oleme võitnud ning kui palju ja kelle vastu väravaid löönud, siis on läinud palju paremini kui eelnevatel aastatel.

Mis on esmatähtsad asjad, mis vajavad veel kõige rohkem arendamist, et noortejalgpall uuele tasemele viia?
Nüüd nad mõistavad, kuidas ma töötan, mis on minu jaoks tähtis, aga nüüd peaks tulema ka tulemusi, et saada enesekindlaks ja endasse uskuda.

Kui pikk leping teil jalgpalliliiduga on?
Leping lõppeb sel aastal, kuid oleme juba rääkinud selle pikendamisest veel kahe aasta võrra.

Nii et soovite igal juhul Eestis jätkata?
Jah, nüüd ma tahan juba näha, mis sellest välja tuleb, mis noorte vanusegruppidest saab. Võtsin eelmisel aastal palju gruppe ja mängijad, mis jõuavad nüüd taas uue tsüklini.

On teil seatud kindlaid eesmärke?
Jah, ma tahaksin jõuda sinnamaale, et kõik meie noortevõistkonnad võidutseksid Balti turniiril, oleksid paremad kui Leedu ja Läti. Järgmiseks sammuks on EM-valikturniir, kus tahame kord jõuda teise ringi.

Mis on kõige keerulisem asi Eestis töötamise juures? Kas keelebarjäär on probleeme tekitanud?
Keel ei ole probleem. Peamine erinevus võrreldes sellega, kus mina üles kasvasin, on see, et treeneritel pole sellist hingestatust, mida poistele edasi anda, et nad tõeliselt agressiivselt mänguks ette valmistada. Siin on kõik nii lahked ja kenad, et sellest ei tule midagi. Ma ei tea, kas te teadsite, aga mul pole homme lubatud treeneripingil olla, kuna ma sain karistada U21-koondist juhendades.

Mis juhtus?
Makedoonia vastu võidetud mängu 87. minutil oli situatsioon, kus ma ütlesin kohtunikule inglise keeles, et ta on rumal, ja sain selle eest punase kaardi. Nii et homme pean ma tribüünil istuma.

Aga selline ma olen. Ma lihtsalt ei istu ja vaata pingil, vaid elan mängule kaasa. Mitte kõik, aga suur osa Eesti treeneritest ei võtaks nagu üldse platsi kõrval mängust osa. See on ehk probleem, aga samal ajal on paljudel treeneritel ka ülemäära tööd, kui töötatakse korraga 3-5 erineva võistkonnaga. Seda tehakse kui tööd ning see pole nende jaoks esmatähtis.

Kas meie noormängijad töötavad teie arvates piisavalt oma tehnika arendamise nimel?
Tehnika pole Eestis probleemiks. Probleem on hoopis selles, et Eesti liigamängud ei ole piisavalt hea tempoga. Nii palju on mänge, kus nad ei pea endast 100% andma, aga rahvusvahelistes mängudes tuleb seda alati teha.

Treenigute hulk ei ole probleem, kuid tasemel mänge napib. Eesmärgiks peaks olema, et iga nädal oleks tugevad mängud, kus tuleb endast kõik anda. Siis ollakse valmis ka koondise eest piisaval tasemel mängima.

Kuidas te võrdleksite Eesti noortejalgpalli taset meie naabrite - Läti, Leedu ja Soomega, kellega te olete ka mänginud?
Hetkel ma ütleksin, et oleme Balti riikidega võrdsel tasemel, aga Skandinaavia tasemeni on meil veel väike samm astuda.

Kui te valite mängijaid rahvuskoondisse, siis mille alusel teete valiku, keda koondisse kutsuda ja keda mitte?
Esiteks on tähtis jälgida mängijat oma meeskonnas ja tema taset hooaja jooksul. Siis leian võimalikke kandidaate juurde ning saan valida, millistele positsioonidele milliseid mängijaid on vaja. Tuleb jälgida individuaalseid omadusi ja otsustada, kas nad on piisavalt efektiivsed.

Kumb on olulisem, kas oskused ja talent või töötahe?
Vaja on kombinatsiooni kõigest. On oluline, et mängija oleks andekas ja osav, aga samuti see, et ta tõesti tahaks mängida ja jalgpalli nimel endast kõik anda. Eriti noortel mängijatel, kes on peagi kooli lõpetades valiku ees, kas kontsentreeruda täielikult jalgpallile või nad ei taha professionaalsel tasemel jätkata. Viimasel juhul ei ole mingit võimalust mängijat kõrgeimale tasemele viia.

Eesti noortejalgpalli kuumim teema on hetkel Derby County ründaja Henrik Ojamaa. Kuidas te teda mängijana iseloomustaksite ning kas kõrged ootused tema osas on õigustatud?
Tegelikult näen ma hetkel, et on veel teisigi mängijaid, kes peaksid saama samas vanuses võimaluse välismaale minna. Henrik on ainus, kes on selle sammu astunud ning ta on seal arenenud. Kui võrrelda teda ja meeskonda, siis on näha, et välismaal saab ta iga nädal tõeliselt raskeid mänge. Seda on näha sellest, kuidas ta käitub 1-1-olukordades, kuidas ta võitleb ja kuidas ta on harjunud mängima palliga suurel kiirusel. See näitab, et me peaksime proovima rohkem mängijaid välismaale saada.

Kas Inglismaal mängimine on nii suur edasiminek, et kuigi ta on noorem kui teised, on seda nii selgelt näha ning ta kuulub võistkonna liidrite sekka?
Ta on tõesti veidi noorem kui teised, aga Henri Anier ja Marek Kaljumäe on samuti alles 17-aastased. Igas koondises on mõned nooremad mängijad, kelle tase seda lubab.

Henrik ei ole liider, aga Inglismaal mängimist on tõesti selgelt näha juba mängustiili poolest - ta on keskendunud võitlusele ja headele söötudele suurel kiirusel, mis on hea.

Seni ei ole te talle noortekoondistes kuigi palju mänguaega andnud.
Saksamaal mängis ta terve mängu. Rääkisin temaga natuke mänguskeemist ja tema positsioonist ning see oli väga vajalik, sest ta mõistis. Enne me ei rääkinud nii palju, ma panin ta lihtsalt väljakule ja nägin ühtteist. Ta oli väga noor, et mängida U21-koondises. Arvasin, et on õige anda talle 15-20 minutit mänguaega. Aga nüüd on kõik tulekul.

Mis positsioonil ta koondises mängib?
Rahvuskoondises on ta mängija kahe ründaja taga või puhas ründaja. Klubis on neil erinev süsteem ja ta vahetab pidevalt positsiooni, kuid meie nii ei tee. Meil on kindlad positsioonid, millest tuleb kinni pidada. Klubis on mängijad iga päev saadaval ja saab palju varieerida, aga mul on koondise mängijatega vaid paar-kolm päeva, heal juhul nädal, ja me peame keskenduma väga lihtsatele asjadele, mitte positsioonide vahetamisele ja sellistele liikumistele. Me peame tegema mängijate jaoks asja lihtsaks ja selgeks, et nad saaksid aru ja süsteem toimiks.

Ees ootavad aasta olulisimad mängud, EM-valikmängud U19- ja U17-koondisega. Kui suured ootused teil nende koondiste osas on?
Me peame võitlema väga tugevasti, et jõuda teise ringi U19-koondisega. Eesmärgiks on võita üks suurtest mängudest Belgia või Horvaatia vastu ja teine viigistada, ning võita Kasahstani.

U17-koondisega Hispaanias on meil üks raskemaid alagruppe Inglismaa ja Hispaaniaga koos, aga siiski lähema esinema nii hästi kui võimalik ja tahame võita. See saab olema väga raske ülesanne, aga peame selle olukorraga kuidagi toime tulema.

Kuidas U19-koondise ettevalmistus on kulgenud? Kas olete 100% valmis turniiriks?
Andre Veis on väikese vigastusega. Ei midagi hullu, ta saab nüüd ilma valuta treenida, aga võib-olla Horvaatia vastu ta ei alusta. Annan talle veel ühe päeva puhkust ning siis ta on valmis Belgia mänguks.

Kui palju te teate vastastest - Horvaatia, Belgia, Kasahstan.
Horvaatia on tugevaim võistkond. Meil on mõned DVD-d, mida oleme treeneritega vaadanud, ning samuti saime informatsiooni Gruusia treenerilt, kes on nende vastu mänginud. Üks meie treeneritest vaatab ka Horvaatia koondise treeningut. Valmistume nii hästi kui võimalik. Belgiast on meil samuti DVD-sid ja ausalt öeldes näen ma head võimalust neid võita.

Kasahstani kohta olen saanud infot Janno Kivisillalt, kes seal töötas. Mängustiililt meenutavad nad natuke Venemaad, kuid pole sellisel tasemel. Nad mängisid turniiriks valmistudes vaid klubivõistkondade vastu, nii et ma pole kuigi kindel, kui tugevad nad on. Ma ei arva, et nad on meist nõrgemad, kuid nende vastu võib tulla otsustav mäng, kust me vajame igal juhul punkte, ning siis peavad mängijad end tõestama.

U19-koondise koosseisu vaadates jääb mulje, et nimekaimad mängijad on ründava suunitlusega, kuid Horvaatia vastu ei saa ilmselt ründavalt mängima minna?
Saame küll, kui vaja, loomulikult, aga meil on ka hea kaitseliin. Tahame mängida enda mängu ja mitte vaid kaitsta, tahame ka ise mänge dikteerida, lüüa väravaid, võita ja edasipääsu eest võidelda. Seega on oluline, et meil on mängijaid, kes suudavad ohtlikud olla.

Nii et mitte mingil juhul ei lähe te homme Horvaatiaga 0:0 peale mängima?
Ei-ei. Lõppude-lõpuks astume me väljakule 11 mängijaga 11 vastu. Algseisuga on meil üks punkt, aga me tahame sellest teha kolm punkti.

Kes on U19-koondise liidrid?
Tegin kapteniks Henri Anieri, sest ta on mängija, kes kuulub Meistriliigas põhikoosseisu. Kaitses on [Aleksei] Jahhimovitš omamoodi liider. Ning [Artjom] Artjunin. Nemad on meeskonna liidrid.

Soccernet.ee tänab küsimuste koostamisel abiks olnud külastajaid:
pallur, Jan, zaur, Peeter, Karl Oskar Villsaar, Roland, Jaanus, lucky, Toots, sport, Madis, Mark, metssiga, torim, janno, rootsi kunn ja Sven.
 

Vaata ka:
U19 alustab kodust valikturniiri