Eesti koondise peatreener Jürgen Henn sõnas pärast 0:1 kaotust Slovakkiale, et enim tegi talle rõõmu staadionil valitsenud atmosfäär ja fännide toetus, paraku komistas meeskond tema sõnul teist mängu järjest samasuguses olukorras. 

"Selgelt oli vastane tugev, mida ka eeldasime," kirjeldas Henn mängujärgsel pressikonverentsil kohtumist. "Mõningates momentides oli meil õnne, mille me, ma arvan, oma võitlusega ka välja teenisime. Hea meel on selle üle, et kordagi ei olnud sellist tunnet, et vastaste värav on kohe-kohe õhus - pigem tekkisid neil üksikud ohtlikud momendid. Sellega, mida treeningutel tegime - eriti pean silmas kaitseplaani - saime päris hästi hakkama. Teisel poolajal suutsime tekitada ka üleminekuid kaitsest rünnakule, millest esimesel poolajal puudu jäi."

Slovakkia värava juures tõi Henn välja psühholoogilise faktori, mis võis sellele kaasa aidata. "Tööd peame tegema sellega, et teist mängu järjest lasime endale värava lüüa kohe pärast seda, kui olime ise löönud," viitas Henn juunikuisele Balti turniiri finaalile Leedu vastu, kus Eesti eduseis vaid mõne minuti kestis. "Jah, meie värav seekord küll ei lugenud, aga emotsioonid olid kõrgel ja sellega tuleb tööd teha. Kogesime seda näiteks kunagi ka Floraga Legia vastu. See on natuke seotud keskendumise kadumisega, aga peame vaatama ka seda, kes sel hetkel väljakul oli - ehk see võib olla seotud ka noorusega. Värav oli meil samas mängu lõpus lähedal, tekitasime mõned väga head šansid."

Henni valitud algkoosseis oli võrdlemisi julge - kui eelnevalt spekuleeriti, et äärekaitsjad võivad olla pigem kaitsva suunitlusega ja alumise ründaja kohal võib mängida ründav poolkaitsja, siis reaalsuses nimetas Henn alg11 sekka pigem ründavamat tüüpi äärekaitsjad ja nii Alex Matthias Tamme kui Rauno Sappineni. Henn tõi välja, et ta taotles sellega loogilist jätku suvisele koondiseaknale.

"Kuna Alex mängis tolles laagris pigem teist ründajat, siis ei tahtnud me teda sealt ära liigutada, tahtsime keskväljale stabiilsust ja struktuuri. Michael Lilanderi usaldasime, sest tean tema võimeid - ta on kohati võimeline väga heal tasemel mängima, füüsilised võimed selleks on tal olemas. Tahtsime hoida stabiilsust, struktuuri ja rõhuda sellele, et kui palli võidame, on meil ees ründajaid, kellele see mängida. Oli momente, kus vastane oma klassi tõttu tekitas peavalu, kus olime laiali, kasti kaitsmisel jooksime olulised tsoonid tühjaks. Tervikuna saime hästi hakkama."

Viimased paarkümmend minutit pärast väravat suutis Eesti kohati vastase väravale küll üsna ohtlikuks saada, kuid viigivärav jäi lõpuks tulemata. Mis jäi sellest puudu? "Raske öelda. Natuke jäi võib-olla puudu õnne, natuke võib-olla klassi, teravust ja võimsust. Lükkasime küll Joonas Tamme ette, mis oli enne paika pandud plaan, aga kuna Henri Anier oli vigastusega väljas ja Mark Anders Lepikuga juhtus mängueelsel treeningul kehv moment, siis ei olnud võib-olla päris sellist võimsust, nagu oleks tahtnud, meil võimalik ette viia. See oli üks asi, millest natuke võis puudu jääda."

Henn tundis rõõmu tribüünidelt meeskonnale saadetud energia üle. "Tunnen rõõmu staadionil olnud atmosfääri üle - see ongi ju see, mille järele inimesed siia tulevad. Tunnen rõõmu selle üle, kuidas inimesed siin kaasa elasid, nad tõesti üritasid meil palli väravasse aidata. Selle eest suur aitäh ja tunnen selle üle rõõmu! Rõõmu teeb ka see, kuidas meeskond võitles, pingutas ja endast maksimumi andis."

Järgmine kohtumine ootab Eestit ees juba kolme päeva pärast, kui võõrsil ootab Rootsi. Henn ei osanud veel öelda, kui palju ta algkoosseisu selleks mänguks värskendama peab. "Loomulikult on oluline, et säiliks mingi pidepunkt, millest kinni haarata, aga peame vaatama järgmiste päevade jooksul üle, kuidas mängijad taastuvad. Sapi pidas näiteks üllatavalt hästi vastu - me ei tahtnud teda välja võtta, sest tal on nina, et seal lõpus värav ära lüüa. Ta võib teinekord olla 90 minutit kadunud, aga 90+1. minutil libistab palli kuskilt sisse. Eks ole homme-ülehomme näha, kuidas mehed taastuvad."

Rootsi mängust ei võta aga tema kinnitusel kindlasti osa Mattias Käit, kes jäi sääreprobleemi tõttu kõrvale ka kohtumisest Slovakkiaga. "Esimestel päevadel treenis ta koos meiega ega tundnud midagi, aga tal tekkis hiljem mingi valu säärepiirkonda. Arstid viisid selle valu kokku sellega, mis tal juhtus Rumeenias. Vereproov viitas väsimusmurru eelsele olukorrale. Kindluse mõttes tegime ka MRT-pildi, et ta kahtlases olukorras valuvaigistite abil ei mängiks."