Kui Michael Jordani-aegsest Chicago Bullsist üles võetud dokumentaal "Last Dance" jagas ilusat lootust, et sisuka spordifilmi tegemises väga suurt kunsti polegi, siis Saksamaa jalgpallurist Bastian Schweinsteigerist loodud dokumentaalfilm "Schw31ns7eiger: Memories – Von Anfang bis Legende" (eesti keeles "Schweinsteiger: meenutused – legendiks saamise lugu") paigutus juba harjumuspärastesse rööbastesse. Filmiloojate panegüürilisest ja hagiograafilisest taotlusest tingituna võis vaataja end ka sel korral tüssatuna tunda, nagu see paljude spordifilmide puhul tavaks saanud.

Kui Jordani tegemistele pühendunud film tugines inimestevahelistele suhetele, selles oli nii armastust kui vihkamist, leppimist ning vastupanu, siis Schweinsteigerile heidetud pilk jälgib oma objekti kui madalatest inimsuhetest vabastatud jumalikku olevust. Loomulikult on sel olevusel isiklikud eesmärgid, kuid need eesmärgid on alati ühesuunalised, kollektiivi huve esindavad, ega põhjusta seepärast kunagi häirivaid lisaküsimusi.

Võrdlusesse rebitud Jordani filmi puhul on tähelepanuväärne, et tegemist on teosega, mis ei taotle tõde. Filmi tegijad pole võtnud isegi eesmärgiks filmis öeldut enne selle avaldamist üle kontrollida, kuid taolisena on teos jäänud kriitikale avatuks. Oleme seda Jordani sõnavõttudele järgnenud reaktsioonides juba korduvalt näinud.

Tõe loomist ei saa ka Schweinsteigeri filmi loojatele süüks panna, ent kui kasutada teaduslikke selgitusi, eristab seda Jordani filmist selle mittefalsifitseeritavus. Peaaegu kahele tunnile välja venitatud teos on üles ehitatud tautoloogilistele mehhanismidele, mille paratamatuks tulemuseks on suletud süsteem.

Kui mõtleme nii, et ühegi elemendi tähendus ei saa eksisteerida iseeseivana, isolatsioonis olevana, vaid see saab tekkida tema seoste kaudu teda ümbritsevate elementidega, siis Schweinsteigeri film, kus teose nimikangelane ümbritsevast keskkonnast lahti seotakse, sünnitab kahtluse, et filmi kangelasest vaid üksikuid, filmi tegijale sobivaid tükikesi näidatakse. Filmiteooria tunneb seda Kulešovi efektina, vene filmilooja Lev Kulešovi järgi nime saanud selgitusena, mille järgi sõltub kaadris kujutatu tähendus selle positsioonist filmitervikus. Veelgi selgemini väljendatuna – lähivõtted vähendavad konteksti, laiemad annavad aga seda juurde.

Back in those days with @ChicagoFire. #Schw31ns7eiger pic.twitter.com/3hFW3subPU — Basti Schweinsteiger (@BSchweinsteiger) May 16, 2020

Toome konteksti vähendavast meetodist kaks küllaltki sarnast kirjeldust. Neist esimene pärineb 2008. aasta Euroopa meistrivõistlustelt, kui Schweinsteiger alagrupi teises mängus Horvaatia vastu punase kaardi teenis, Saksamaa tolle mängu kaotas ning seepärast ilma Schweinsteigerita viimase mängu Austria vastu kindlasti võitma pidi. See ka õnnestus ning veerandfinaalis mindi vastakuti Portugaliga.

See on mäng, mis filmi loojate suure tähelepanu pälvib, kuna taas väljakule pääsenud Schweinsteiger lõi seal värvava. Esiteks on filmi valitud klipp, kus mängu kommentaator värava järel kõrgendatud meeleolus teatab, et Schweinsteiger sõnapidaja mees on, kuna ta lubas alagrupis tehtud vea heastada ning sellega ka nüüd hakkama sai. Juba järgmises kaadris hõiskab aga seesama kommentaator, et Saksamaa on teeninud 3:2 võidu, kusjuures taustaks näidatakse õhusuudlusi jagavat õnnelikku Schweinsteigerit.

Ei tasu arvata, et tegemist poleks olnud emotsionaalse hetkega, kuid lähivõtteline meetod on Schweinsteigeri panuse edasi andud hoopis dramaatilisemalt kui see argitegelikkuses aset leidis. Nimelt lõi Schweinsteiger oma värava üsna mängu alguses, 22. minutil, viies Saksamaa 1 : 0 juhtima, ometi seotakse Schweinsteigeri väravast sündinud emotsioonid kohtumise viimaste minutite pingetega, paigutatakse need omaenda loodud aegkapslisse, mis oma eesmärgina Schweinsteigeri panust väärtuslikumana peab tõlgendama. Dokumentaalsus on asendunud belletristikaga, statistiline tõde muinasjutulise poeetikaga.

Uue aegruumi loojad ei jää aga vaid omaenda visuaalsele efektile lootma ning Schweinsteigeri erilisust on pandud kinnitama koondise toonane kapten Michael Ballack, kes stseeni lõpus teatab, et igal meeskonnal on vaja mängijaid, kes ilmtingimata võita soovivad ning Schweinsteiger olla just seda masti mees. Nii ei näi Schweinsteigeri suhtes kellelgi pretensioone olevat. Enamgi veel. Filmi loojad pole meetodina valinud isegi vastandamist. Schweinsteiger ei esinda kaunist, püha või hiilgust, kuna sellele pole seatud vastu inetut, kuritegelikku või tühisust. Schweinsteiger on vabastatud võrdlusest ning seega ka kriitikast.

Taolise kirjelduse sobitumine tegelikkusega on aga kriitilisel määral küsitav. Siin kirjeldatud kompositsiooni häda tulenebki asjaolust, et kuigi see taotleb biograafilist isikupära, saaks sarnaste meetoditega täpselt samasuguse kirjelduse kokku sättida iga tippmängija kohta. Seda arvesse võttes ei virvenda sellisel juhul meie ees aga mitte Schweinsteiger, vaid filmi loojate arbitraarne ettekujutus Schweinsteigerist, mis, ärgem unustagem, võinuks kirjeldusena olla suures plaanis samasugune, kui filmi loojatel tulnuks idee teha film mõnest teisest mängijast.

Vähem tähelepanuväärne pole ka trikk, millega saadakse hakkama kaks aastat hiljem maailmameistrivõistluste kaheksandikfinaalmängu Saksamaa – Inglismaa meenutuses. Too on mäng, mis sakslaste 4 : 1 võiduga lõppes, kusjuures kaks noist väravatest 20-aastase Thomas Mülleri arvele kantakse. Noor Müller valiti FIFA poolt mängu parimaks ning toonase Kickeri hinnangul said neli mängijat Schweinsteigerist kõrgema hinde. Need märkused siin oleks tühised, kui kõnealuses dokfilmis Schweinsteigerit mängu suurima kangelasena ei tutvustataks. Ei hakka pead vaevama, miks teemakangelase rolli rõhutamiseks just see mäng välja valiti. Võib-olla tuleks seda otsida Inglismaa kui ajaloolise vastase kuvandist.

Mis aga veelgi tähelepanuväärsem, lähivõtteline ning konteksti vähendav meetod on lubanud filmi tegijatel kõrvale jätta ka tolle mängu kõige tähelepanuväärsema ning jalgpalliajaloolisema episoodi, kui sakslaste 2:1 eduseisus inglane Frank Lampard lati põrkest värava lõi, mis aga kohtunike poolt ekslikult lugemata jäi. Too on episood, mis üldises jalgpalliarengus väravatehnoloogia kasutuselevõtmisele hoogu lisas, mis ühe mängu piires küllap suurt rolli täitis, kuid mis Schweinsteigeri filmi puhul sedavõrd segavaks faktoriks näis osutuvat, et sellest sõnagi lausumata mööda mindi.

Tähelepanek number 2: tähelepanu taotlev filmitegija.

Kõikide siin loetletud otsuste viimaseks vastutajaks on filmi režissöör Til Schweiger. Tegemist on 56-aastase näitleja, lavastaja ja režissööriga, kelle aktiivne karjäär 1980ndate aastate lõppu ulatub ning kelle tuntus Saksamaa piire ületada suudab. Mitmed tema tööd on ka eestikeelsena kättesaadavad.

Meie huvist lähtuvalt pole aga olulised mitte niivõrd Schweigeri tööalased saavutused, vaid tema lähedased sotsiaalsed suhted. Nimelt seob teda Schweinsteigeriga sõbrasuhe. See fakt defineerib kogu teose.

Ein tolles Gefühl, mit einem Film über meine Karriere geehrt zu werden. Vielen Dank an @TilSchweiger & @PrimeVideoDE!
It’s a great feeling to get honored with a movie about my career. Thanks to @TilSchweiger & @PrimeVideoDE! pic.twitter.com/DQx8c1hBa0 — Basti Schweinsteiger (@BSchweinsteiger) January 13, 2020

Filmi algusest on möödunud 22 minutit, kui Schweiger ise esimest korda ekraanile ronib. Selleks näitab ta amatöörkaameraga üles võetud hetki, kuidas ta 2006. aastal Saksamaal läbi viidud maailmameistrivõistlustel ühele sakslaste mängule tribüünil meeleolukalt kaasa elab. Taoliste koduvideode koguarvu tuleb küllap juba ainuüksi Saksamaal sadades miljonites mõõta.

Hiljem lisab Schweiger iseendale veelgi kaalu, kui paigutab end "rääkivate peade" hulka. Neid hetki tabades ei saa üle kiusatusest mõelda, et ainus inimene, kes Schweigeri arvamust Schweinsteigeri kohta tehtavas dokumentaalfilmis uurida võiks võtta, seda teoses, kus muul juhul saavad sõna tema pereliikmed ja professionaalsed kaasteelised, on just Schweiger ise.

Tulemuseks on semutsemine ruudus, mis pole niisama suusoojaks öeldud, kuna selle kohta võib leida koguni dokumentaalse kinnituse. See ilmus reedel, 5. juunil, päeval, mil film Amazon Prime'is vaadatavaks tehti. Selle dokumendi sisu moodustab Schweigeri ja Schweinsteigeri vaheline WhatsAppi-vestlus, mille Schweinsteiger samal õhtul Twitteris avalikuks tegi. Toome selle siin tervikuna ära.

#Schw31ns7eiger - heute ist es endlich soweit. Ich freue mich schon darauf, meine Doku heute Abend auf @PrimeVideoDE anzusehen! @TilSchweiger #ad pic.twitter.com/D756H2Ka2T — Basti Schweinsteiger (@BSchweinsteiger) June 5, 2020

[Järgeb lühike videoklipp, kuidas mehed kaamerate juuresolekul Schweigeri köögis lõbusas meeleolus askeldavad]

[Jätkub köögis salvestatud klipp]

Võime kindlad olla, et isegi juhul, kui Schweinsteiger oma filmitegijaga üheskoos toitu valmistades selle juhuslikult üle soolas, eemaldas Schweiger selle ebaõnnestumise kõige delikaatsemal moel.

Tähelepanek number 3: Ameerika Ühendriikide jalgpalliliiga väärtusest.

Oma pikale ja edukale mängijakarjäärile tõmbas Schweinsteiger joone alla eelmise aasta sügisel Chicagos. Sealse Fire'i ridades mängis ta kaks hooaega. Schweinsteiger, kes 2016. aasta suvest on abielus tennisemaailma kunagise esinumbri Ana Ivanoviciga, ütles, et pere juurdekasvu päevil olid Ameerika Ühendriigid elukohana neile mõlemale ideaalseks lahenduseks. Põhjus on selles, et Chicagos võisid nad mõlemad segamatult ringi liikuda, milline võimalus Euroopas vähemalt Schweinsteigeril tema kuulsusastet arvestades tõenäoliselt puudub.

Sellisena kirjeldatult laieneb arusaam, miks paljud Euroopa jalgpallistaarid karjääri lõpu just Ühendriikides veedavad. Võib ju mõelda, et soccer tähendab Ühendriikides selle harrastajale isiklikku vabadust, avaliku tähelepanu puudumist, mille kohta ühe kõneka kinnituse ka Schweinsteigeri filmist leida võib.

Juhtus nii, et oma uue klubiga tutvudes sisenes Schweinsteiger ruumi, kus kolm-neli meest paberihunniku taga töötasid. Tegemist oli töökabinetiga, nagu see ikka on – töölaud, toolid, riiulid. Lisaks oli seinale tõstetud kaks telerit, mis praegusel juhul meie tähelepanu köidavadki. Neist mõlemast jooksis parasjagu jalgpall. Ühe erinevusega – ühel neist euroopa, teisel ameerika oma.

Kombineerides nähtu Schweinsteigeri tõdemusega Ühendriikide hüvedest, võime küllap üsna täpselt osutada, kumb neist ekraanidest seal kabinetis töötavatele meestele vabatahtlikkuse, kumb kohustustega seondub. Nimetagem seda Schweinsteigeri filmi kaalukaimaks jalgpalliliselt väärtuslikuks tähelepanekuks.