20-aastane FC Nõmme Unitedi ja Eesti noortekoondise väravamasin Egert Õunapuu on vaikselt vigastusi seljatamas ning palliplatsil uuesti kanda kinnitamas. 

Egert Õunapuu nimi ei vaja ilmselt pikemat tutvustamist mitte ühelegi eestlasest jalkafännile. Seda kinnitavad lugematul hulgal väravad Esiliigas ja kolm tabamust Premium liigas. Oma debüüdi meistriliigas tegi ründaja Nõmme Unitedi eest 2024. aastal, kui sai hooaja jooksul kirja 12 mängu. Kohtumiste arv jäi üürikeseks aga vigastuste tõttu, mis on Õunapuud saatnud kogu tema senise karjääri vältel.

Vigastuste kiuste pole noor ründaja siiski kunagi kergelt alla andmist kaalunud. Tugev distsipliin ja eneseusk on teda mängus hoidnud ning aidanud tal rasketel hetkedel edasi liikuda. Tänavusel hooajal on Õunapuu sekkunud mängu vahetusest kolmel korral ning Soccernet.ee vestles temaga päev enne kohtumist Tallinna FCI Levadia U21-ga. Ka selles mängus sekkus ta taaskord varumeeste pingilt ning avas käimasoleva hooaja väravaarve, aidates Unitedi 3:0 võiduni.

Egert, kui sa kuuled sõna "vigastus" ja mõtled tagasi oma senisele karjäärile, siis mis tunded esile kerkivad?
Valusad, kurba meeleolu on palju olnud vigastuste tõttu. Samuti mitmeid ära jäänud testimisi. Üldse sellised negatiivsed tunded tulevad vigastuste peale mõeldes, sest neid on mul ikka omajagu olnud.

Milline oli sinu jaoks 2024. aasta Premium liigas – mis sind sel ajal kõige enam motiveeris?
Ma arvan, et nii palju kui ma mängisin, 12 või 13 mängu olin vist protokollis, siis mind motiveeris see kõige rohkem, et nüüd ma saan näidata teistele, et ma suudan ka Premium liigas väravaid lüüa, mitte ainult Esiliigas. See oli kindlasti kõige suurem motivaator. Lihtsalt vigastusi oli palju ja mänguaega vähe. Aga need mängud, kus ma mängisin, tegin oma asjad ära ja näitasin, et sain väga hästi hakkama ka Premium liigas.

Jäi sulle sellest hooajast mõni hetk ka eriti eredalt meelde?
Mäng Floraga Männiku murul on mul kindlasti kõige rohkem meeles. Seal kohtumises ma lõin oma esimese Premium liiga värava. Karl Gustav Kokka söötis mulle ja lahendasin ilusti ära ning oligi tablool 1:1. Kuna me 2024. aastal Premium liigas väga palju punkte ei kogunud, siis iga punkt oli meie jaoks väga oluline ja positiivseid emotsioone pakkuv. Eriti hea oli punkt kätte saada selliselt meeskonnalt nagu Flora.

Mis seis praegu tervisega on ja milliste vigastustega oled pidanud varem rinda pistma?
Praegu olen ma just taastumas ninaluumurrust. Hetkel teen maskiga trenni ja homme on mul siis mäng. Tõenäoliselt sekkun pingilt ja saan mõnikümmend minutit. Enne nina olin ma parema esireiega kimpus. See algas umbes veebruaris, siis polnud kõige hullem. Hooaja alguses sain esimeses mängus 30 minutit mängida. Kolm päeva peale seda andis ta mul uuesti järele – suur rebend. Sellest tulin välja umbes kaks kuud.

2024. aastal olid mul mõlemad tagareied läbi. Umbes kaks aastat tagasi pandi mulle rangluusse plaat, siis läks mul see juba teist korda katki. Pool aastat enne seda oli olnud esimene kord. Mõlemal korral juhtus see mängus ning mõlemal korral tehti mulle viga ning järgnes penalti. Eks pärast rangluuvigastusi õppisin paremini kukkuma! Sel põhjusel pole enam selliseid vigastusi ette tulnud. 2024. aasta hooaja alguses läksid mul vasaku jala hüppeliigese kõik sidemed katki. Sellest tulin samuti umbes kaks kuud tagasi.

2023. aasta lõpus oli meil U19 koondisega valikturniir, mängisime Prantsusmaaga. Sain pika palli liini taha ja tegin pika puute ning väravavaht lendas mulle sisse. Siis läks põlve tagumine ristatside. Õnneks sai väravavaht punase kaardi, aga noh, võiks mitte vigastada ka saada. Eks ma tulen toime. Olen ise valinud endale selle karjääri ja annan endast kõik, et ka väikese Egerti unistus läheks täide.

Oled sa vahepeal mõelnud ka sellele, et kas see kõik on seda ikkagi väärt?
Kusjuures kui ma meeste jalgpalli mänginud olen, siis pole kordagi sellist mõtet olnud. Pigem ongi see, et isegi kui mõte korra läbi käib, siis selle varjutab kohe asjaolu, et ma olen vutti nii kaua mänginud ja ma ei oska üldse ilma selleta olla. Noh, nagu praegu - mul oli ninaluu murd, ma ei saanud kaks nädalat trenni teha. Ma ei teadnud, mida teha, surmigav oli, tahtsin väga trenni tagasi minna.

Kuidas kõik need vigastused sind muutnud on?
Mängupildi mõttes kindlasti nii, et ma mängin targemalt ja ettevaatlikumalt. Olukordadesse lähen ikka sajaga, aga mul on palju rohkem kogemusi ning selle pealt tuleb kontaktiga seotud vigastusi vähem.

Kuidas tuled toime frustratsiooniga, kui keha lihtsalt ei taha koostööd teha?
Kõige raskem periood pikast vigastusest taastumisel on see, kui sa tunned, et nagu veidi saaks väljakul juba midagi teha, aga tegelikult füsiod ei luba ja ise sisimas tead, et peaks rahulikumalt võtma. Siis on veel see aeg, kus peab lihtsalt ratast sõitma ja palli puutuda ei saa. Aga ma saan sellega hakkama ja tulen kenasti toime.

Kas on olnud hetki, kus tundsid, et ei jaksa vaimselt edasi minna?
Vaimselt kõige raskem periood on kohe pärast vigastust. Mul on viimase kolme aasta jooksul olnud see, et vigastusest taastudes saan üks või kaks mängu mängida ja siis tuleb uuesti vigastus. Üldjuhul need vaimsed probleemid lähevad kiirelt üle. Kui ma palliplatsile kasvõi natukesekski saan, siis enam nii raske pole. Ma mõtlen endast kui inimesest, kellel on väga palju distsipliini. Kui motti pole, lasen puhtalt distsipliini pealt.

Oled sa tundnud ka survet, et peaksid justkui kiiremini väljakul tagasi olema?
Ma panen endale sellise surve ise peale. Eks kindlasti fännid ja klubi ka ootavad, aga ma arvan, et ma sean endale lati palju kõrgemale, kui teised selle minu puhul seavad. Samuti on ka mängides, mitte ainult vigastustega.

Kes või mis on sind keerulistel aegadel kõige rohkem aidanud?
Perekond kindlasti, isa on hästi toetav ning aitab mind erinevate protseduuridega. Kui mingiks spetsiaalseks protseduuriks on rahalist toetust vaja näiteks. Samuti minu tüdruksõber, kes mu kõrval on enamuste vigastuste ajal ning aitab mu kurba meelt paremaks muuta. Ka klubist kõik mängijad ütlevad, et ootame sind tagasi, sinuta pole ikka see. Klubi staff on mind alati tagasi oodanud ning kinnitanud, et neil läheb mind vaja. Kõik inimesed, kes mu ümber on, toetavad mind mingil määral.

Kas sul on ka spordipsühholoogi abi vaja läinud?
Ei ole, olen ise peale vigastusi ilusti vaimselt hakkama saanud. Ma proovin negatiivsed asjad kiiresti seljataha jätta ja mõelda järgmisele sammule, milleks on võimalikult kiire taastumine.

Milline on sinu praegune roll meeskonnas?
Eks ma olen ka sel aastal palju vigane olnud, aga mis jääb ikkagi minu rolliks, on väravate löömine nagu tipuründajal ikka. Tipuründajaks ma jään ka nüüdseks enam mitte väga uue peatreeneri käe all. Eks nüüd, kui meil on tiimis palju noormängijaid, siis lausun vahel paar õpetussõna või motiveerin ja kiidan. See toetamine on mulle ka hästi külge jäänud.

Kas su suhtumine jalgpalli on vigastuste tõttu kuidagi muutunud?
Kindlasti hindan rohkem seda, kui saan väljakul olla. Mitte kunagi ei saa võtta asju iseenesestmõistetavalt. Sellepärast ma annangi ka trennides endast 100% ja naudin seda protsessi täiega. Kunagi ei tea, millal järgmine vigastus tuleb. Loodetavasti ei tule, aga kunagi ei tea, mida tulevik toob. Ega ma muidu vutti ei mängiks, kui ma seda ei naudiks.

Millised eesmärgid sul praegu silme ees on, ihkad ka välismaale?
Hakkame väiksematest pihta ja lähme suuremaks. Püsida terve, see on minu jaoks kõige tähtsam asi. See on mitu korda minust läbi käinud, olen korduvalt inimestele öelnud, et pean püsima terve. Siiani pole see kõige paremini läinud, aga usun, et läheb paremaks. Siis olen endale eesmärgiks seadnud selle, et ka praegusel hooajal Esiliiga parim väravakütt olla. Selleks on mul veel aega, pole liiga palju väljakult eemal olnud.

Meeskond töötab selle nimel, et meistriliigasse tagasi saaks ning järgmiseks isiklikuks eesmärgiks on saada ka Premium liiga parimaks väravakütiks. Loodetavasti tuleb ka välismaalt pakkumisi. Unistus on ikka mängida top 5 liigas, aga tuleb säilitada ka realistlik pilk. Igasugune Euroopa kõrgliiga on hea. Kõik, mis on samm Premium liigast edasi, on juba minu jaoks positiivne. Selle nimel ma praegu töötan.

Kas oled mõelnud sellele, milline võiks olla elu ilma jalgpallita?
Kui jalka mu elust ära kaoks, siis eks ma trenni teeks ikka elu lõpuni. Peamine eesmärk oleks ülikooliõpingud. Ma praegu küll ei õpi - käisin eelmisel aastal Tallinna Ülikoolis ja õppisin majandusmatemaatikat ja andmeanalüüsi aga otsustasin ära tulla. Endises gümnaasiumis juba loodeti, et minust saab uus matemaatikaõpetaja. Kahjuks pidid õpetajad pettuma. Aga sügisest plaanin uuesti ülikooli minna. TalTechis rakenduslik majandus tundub huvitav. Samuti Tallinna Ülikoolis kehakultuur.

Mida ütleksid teistele sportlastele, kes samuti vigastustega maadlevad?
Mind on aidanud see, et mida kiiremini sa suudad jätta negatiivsed mõtted seljataha ja mõelda sellele, et ma saan varsti tagasi väljakule, seda kiiremini läheb taastumine. Vigastuse ajal leian motivatsiooni sellest, et saan varsti väljakule naasta. See on minu peamine motivaator. Ega ma mingit erilist viisi ei oskagi soovitada, millega motivatsiooni leida. Motivatsioon käibki vahepeal üles ja alla, aga mis peab paigas olema, on distsipliin. See on kõige alus. Distsipliin on paigas, aga motivatsioon võib üles-alla kõikuda.

Mis on olnud kõige olulisemad õppetunnid, mille sa oled nii jalkasiseselt kui ka väliselt vigastuste tõttu saanud?
Jalgpallisiseselt kindlasti see, et mängin targemalt ja osadesse duellidesse ei tule tegelikult saja protsendiga minna. Minu viga ongi see, et enamasti lähen sotiga. Mängutarkusega tulebki see, et kui ma lähen duelli, siis on vigastuse oht suur. Jalgpalliväliselt olen saanud teada seda, kes minust kõige rohkem hoolivad, kes on mulle kõige rohkem toeks. Tuleb olla kannatlik ja uskuda endasse. Tuleb lähtuda oma eesmärkidest. Muidugi on ka tagasilööke, aga kui sa need üle elad, siis tuled tagasi palju tugevamalt!

***

Egert Õunapuu
Sündinud: 30.04.2005 (20)
Positsioon: ründaja
Pikkus: 180 cm
Senine karjäär: Tallinna Sparta JK, Nõmme United
Premium liigas: 12/3
Esiliigas: 61/69
Eesti noortekoondistes: 26/3