Brasiilia ründestaari Neymari maailmarekordilise ülemineku valguses kerkis kulisside tagant taaskord esile tema isa Neymar Sr. Millist rolli mängivad brasiillaste karjääris vanemlikud ambitsioonid ning kaasmaalaste ootused?

Ühel 1981. aasta juulikuu viimastest öödest liikus Novo Hamburgo linnas asuva Santa Rosa staadioni läheduses tumedasse riietatud ning labidat kandev mees. Kellelegi ei oleks saanud pahaks panna, kui nad oleks teda nähes kiirelt mõnda vahetänavasse kadunud, kuid sellel kujul polnud kurje kavatsusi. Staadioniväravast sisse pugemiseks sobivat momenti oodanud tegelane ei olnud tegelikult võõras – Manoel Dos Passos Sisenando oli Novo Hamburgo vutiklubi paremkaitsja, kes oli aga pimeduse varjus tulnud jalgpallimurule sooritama brasiillastele igiomast rituaali.

Pele, Jairzinho ja Tostao hiilgeaegadel üles kasvanud Sisenandost ei saanud maailmaklassi jalgpallurit. Toona Brasiilia Serie B-s mänginud Novo Hamburgo eest tuli mees väljakule vaid kahel korral, hiljem esindas ta madalama kaliibriga sarjades Criciumat ja Blumenaud, kuid tõeline läbilöök jäigi tulemata.

Seda enam oli too rännak läbi öise linna niivõrd olulise tähtsusega. Sisenando kaevas väljaku paremasse äärde augu, võttis taskust oma vastsündinud poja nabanööri ning mattis selle hoolikalt maha. Internetiavarused ei anna vastust küsimusele, millist palvet Sisenando sellel hetkel luges, kuid tõenäoliselt palus mees, et pojast kasvaks temast edukam mängija. Nii ka läks. Sarnaselt oma isale kasvas Maiconist paremkaitsja, kuid erinevalt isast võitis ta Euroopa Meistrite liiga, nimetati UEFA poolt eurohooaja parimaks kaitsjaks ning kõige tähtsamana – esindas oma kodumaad kahel MM-il. Tere tulemast Brasiiliasse, riiki, kus vanemad on oma võsukeste edu nimel valmis pea kõigeks.

2004. aasta novembris valmistas Marina de Souza Silva ette grilliõhtut, kui relvastatud kurjategijad ta majja tungisid ning naise auto pagasiruumi käsutasid. Inimröövlid hoidsid Dona Marinat vangis 41 päeva, enne, kui tema poeg Robinho ema 60 000 euro suuruse lunaraha eest vabaks ostis.

Sarnastesse hirmutavatesse olukordadesse on sattunud nii Romario, Luis Fabiano kui Hulk. See 2000. aastate alguses Kesk-ja Lõuna-Ameerikas hirmuäratavaid mõõtmeid võtnud väljapressimisstiil oli iseloomult lihtne – ükski mängija polnud nõus oma pereliikmete eludega riskima. Toona 20-aastast Robinhot nimetati Brasiilia jalgpalliringkondades "uueks Peleks" ning pärast ema vabastamist õnnelikuna murule naasnud noormees sõlmis peatselt lepingu Madridi Realiga. Läbirääkimistel mainis Robinho agent Wagner Ribeiro justkui möödaminnes, et Brasiilias on sirgumas talent, kelle võimuses on Pele kunagised saavutused kaugelt ületada.

Neymar Jr.-i isal oli selleks ajaks plaan ammu valmis joonistatud. Real pakkus toona 13-aastase Neymari vanematele maja ning töökohti, kuid nooruk pikendas isa suunava käe toel hoopis Santosega lepingut. "Neymari isa oli juba siis läbirääkimistel justkui traktor," meenutas üks Santose direktoritest. 16-aastasena teenis Neymar Jr. juba üle 30 000 euro kuus, samal ajal tegutses Neymar Sr. oma poja finantsnõustajana.

Nagu paljud teisedki, soovis Neymar Jr. oma 18. sünnipäevaks autot ja isa oli sellega nõus – aga vaid juhul, kui Neymar suudab koos koondisega Lõuna-Ameerika U-20 meistriks tulla ning finaalis kaks väravat lüüa. Kõik lubadused, lepingud ja otsused olid juba siis kalkuleeritud ning vundamendiks päevale, mil perekond teenis ühe nädala jooksul nii Barcelonalt kui Pariisi Saint-Germainilt kümneid miljoneid eurosid.

Nüüdseks on isegi paljudel brasiillastel ununenud, et sel ajal oli Santose käsutuses kolmaski „uus Pele“. Kehva kvaliteediga videod panevad küll silmi kissitama, kuid ometi saab neilt aru, et Jean Chera oli midagi erilist. Seal on kuueaastane Chera, kes läheb mängleva kergusega mööda kahest kaitsjast ja lööb palli 20 meetrilt värava ülemisse nurka. Seal on üheksa-aastane Chera, kes triblab läbi vastaste tagaliini ja tõstab seejärel mänguvahendi üle väravavahi. Videot saadab pseudogregoriaani muusika, ühtegi söötu meeskonnakaaslastele viieminutilisse klippi ei mahtunud.

2009. aastal jahtisid toona 13-aastast Cherad kõik Euroopa tippklubid eesotsas Barcelona, Manchester Unitedi ning AC Milaniga ja oli vaid aja küsimus, millal äsja teismeikka jõudnud brasiillane rahvusvahelisi muruväljakuid vallutama hakkab. Tema isa lükkas aga kõikide Euroopa hiidude pakkumised tagasi. "Meie sõnast pole midagi väärtuslikumat," tõdes Jeani isa Celso Chera toona. "Meie unistus on, et Jean saaks professionaalseks jalgpalluriks Santoses ja mängiks 2014. aasta MM-il koos Neymariga, olles ise Santose mängija. Seega ei taha ta klubist lahkuda."

Celso Chera üritas jälgida Neymar Sr.-i äriplaani – kui Jean Chera oli 2011. aastal valmis Santosega esimest profilepingut sõlmima, nõudis isa klubilt Jeanile 35 000 euro suurust kuupalka, enam kui 250 000 eurot ettemaksuna ning kirsina tordil ei olnud ta nõus leppima vähesemaga kui 70 protsendiga poja imidžiõigustest.

Kõige särava ja krabiseva valguses oli Celso Chera unustanud aga kõige tähtsama. Santos ei olnud nõus hiiglaslikule lepingule alla kirjutama ning otsustas pärast isaga peetud tuliseid läbirääkimisi noormehe vabaagendiks lasta, järgnenud kuudega sai selgeks, et Jean Chera veel alustamata karjäär oli olnud vaid Cherade puhutud suureks mulliks.

Nooruk liitus Serie A klubi Genoaga, kust ta oma isa järjest suurenenud nõudmiste tõttu peatselt koju tagasi saadeti. Oma professionaalse debüüdi tegi Chera viimaks 2014. aastal, kui esindas neljas kohtumises Kreeka esiliigaklubi Paniliakost, seejärel naasis ta Brasiiliasse, kus lõpuks eelmisel suvel 21-aastasena oma karjäärile joone alla tõmbas. Kunagine "uus Pele" jõudis murul käia vaid kuues professionaalses mängus, tema isa kerkib Brasiilia spordilehtedes vahel siiani esile, et härdalt perekondlikku nutulaulu esitades "ülekohtust" ja "reetmisest" rääkida.

Euroopa jalgpallihuvilised võivad küll öelda, et Neymar liitus PSG-ga 222 miljoni põhjuse tõttu ning selles peitub kahtlemata väga suur annus tõtt, kuid üheaegselt on see liiga mustvalgeks arusaamaks. Maailmakuulus Brasiilia sotsioloog Gilberto Freyre proovis juba 1945. aastal kirjeldada, miks ei saa vutihullu Brasiilia jalgpallikultuuri Euroopa omaga ühte patta panna: "[brasiillaste jalgpall] on tants, mis lubab improvisatsiooni, mitmekesisust, individuaalset spontaansust," kirjutas Freyre oma teoses Sociologia. "See on lüüriline tants. Kui Euroopa jalgpall on teaduslike meetodite ja sotsialistliku spordi apollooniline väljend, milles isiklik tegevus on mehhaniseeritud ja langenud terviku ühise töö tagaplaanile, on see brasiillastele tants, milles on kesksel kohal särav indiviid."

Pole vist ühtegi riiki, kus isikukultus oleks niivõrd silmapaistvalt esile kerkiv kui Brasiilias. Ka ookeani taga joostakse murule loomulikult üheteistkümnekesi, kuid sealses kultuuris ei ole keskne mitte tiimitegevus, vaid üksikute mängijate briljantsus.

Sellega nõustub ka üks kõigi aegade edukamaid meeskonnamängijaid, 2002. aastal Brasiilia koondise kaptenina MM-karika pea kohale tõstnud Cafu. "Ka mina oleksin Neymari asemel PSG-ga liitunud," sõnas legendaarne äärekaitsja mõned päevad tagasi. „Nüüd saab ta viimaks olla mees nr. 1 ja tal on reaalne võimalus tõusta maailma parimaks mängijaks. PSG pole iial Meistrite liigat võitnud ja koos Neymariga on neil see võimalus."

Kui Neymar Jr. veel Santose hingekirja kuulus, käis ühe kosilasena Brasiilias ka Londoni Chelsea jalgpallidirektor Michael Emenalo. Nigeerlane rääkis Neymari perekonnale loo sellest, kuidas Chicago Bulls oli enne Michael Jordanit kahvatu meeskond, kuid koos Jordaniga saadi rahvusvahelisteks ikoonideks. Tänapäeval seostavad kõik Bullsi punast mängusärki ning logo Jordaniga ja Emenalo sõnul saanuks Neymar astuda mööda sama rada.

"See oli esimene kord, kui ma nägin Neymari isa kedagi pool tundi tähelepanelikult kuulamas," rääkis perekonna advokaat Marcos Motta. Kuigi perekond otsustas hiljem siiski Barcelona kasuks, oli Chelsea tabanud kullasoont. Tõenäoliselt pakkusid kõik tippklubid noormehele sarnast rahasummat, seega tuli mängida tuli auhinnale, mis eraldab brasiillaste jaoks legendid lihtsalt väga headest mängijatest.

"Ma tahan Ballon d’Or’i võita, kuid mul ei ole kiiret," ütles Neymar märtsi viimastel päevadel Sport Expressile. "See on üks mu eesmärkidest, midagi, millest ma unistan, kuid ma ei mängi isiklike ambitsioonide täitmiseks. Ma mängin, sest armastan jalgpalli ja ma naudin meeskonnakaaslaste aitamist ning fännide rõõmustamist. Alles siis, kui need kriteeriumid on täidetud, tahan isiklikele saavutustele keskenduda."

Ballon d’Or’i on viimased üheksa aastat koju viinud kas Cristiano Ronaldo või Lionel Messi, PSG-ga liitumine on juba Meistrite liiga võitnud Neymari konkreetseks sammuks jalgpallimaailma tähtsaima individuaalse auhinna suunas. Sellesse klubisse kuuluvad juba Ronaldo, Ronaldinho, Rivaldo ning Kaka – Brasiilia kuninglik seltskond, kuhu Neymaril Lionel Messi varjus mängides asja ei oleks.

Ükskõik, mida Euroopas nende kohta ei räägitaks, on brasiillaste jaoks tähtsaimal kohal kaasmaalaste armastus. "Ma ei ole iial tundnud midagi sellist, mida tundsin siis, kui Sergi Roberto PSG vastu kuuenda värava lõi. Sellegipoolest on mu karjääri tähtsaim võit Rios saadud olümpiakuld," tõdes toonases Meistrite liiga kaheksandikfinaalis ajaloolise tagasituleku katalüsaatoriks olnud Neymar.

Kui ülejäänud maailm nimetab 222 miljoni euro suurust üleminekut ning Barcelonast hiiglasliku lepinguboonuse sissekasseerimist ahnuseks ja jalgpalli surmaks, aplodeerivad brasiillased kodus Neymarite heale ärivaistule. Ookeanitagused asjaajamised ja Euroopa jalgpallis valitsevad probleemid jätavad nad külmaks, sest klubid nagu Milan, Real, Barcelona ja Bayern on brasiillaste nägemuses mõeldud vaid selleks, et Brasiilia parimad mängijad saaksid ennast maailmas näidata ning iga nelja aasta tagant järjekordsete kogemuste võrra rikkamana MM-tiitlit rünnata.

Brasiilia jalgpallurid kannavad endiga kaasas oma perekonna, kodulinna ja kogu Brasiilia lootusi, individuaalsed tiitlid ei kuulu vaid mängijatele, vaid ka neile, kes on mängijaid kannustanud ning toetanud. Brasiillaste edulugusid on aga sootuks vähem kui läbikukkumisi ja tihti polegi selles süüdi mängijad ise, vaid neile kodus püstitatud lootused.

Jean Chera oleks võinud olla Neymari asemel, Neymar oleks võinud olla Jean Chera asemel, Jean Chera oleks võinud koos Neymariga võita eelmisel suvel olümpiakulla ning mõelda järgmisel suvel ees ootavatest maailmameistrivõistlustest. Neymar Sr.-il oli õnne, vastasel juhul võiks ta ühte patta panna Celso Chera ning tuhandete teiste ambitsioonikate Brasiilia isadega, kes, üritades oma poegade pealt kasu lõigata, on nende karjääri sootuks põhja lasknud.