Kes viis kõrvadega karikad sukkpüksi-meeste metsa? (0)

Nottingham Forest Meistrite liiga trofeega. Vaatepilt, mida tänapäeval ette ei kujuta. Foto: uefa.com

Nottinghami linnake on näinud rohkem Meistrite liiga võiduparaade kui London, Pariis, Berliin, Rooma ja Moskva kokku. Kõik vaid seepärast, et Brian Clough tuli, nägi ja viis Robin Hoodi ettekuulutuse ellu.

Aastasadu on öeldud, et Robin Hood varastab rikastelt ja annab vaestele; paljud lood kõnelevad tema jagelustest Nottinghami šerifiga. Aga ses piirkonnas elab lisaks sukkpükstes mehele veidi üle miljoni ja linnas sees vaid 320 000 inimest. Nad ei pidanud kunagi saama nii edukaks või vallutama Euroopat. Ometi see juhtus.

"Järsku ei olnud Nottinghamil ainult Robin Hood," meenutas Cloughi käe all Hartlepoolis, Derbys, Leedsis ja Forestis (jätke need neli nime meelde) mänginud poolkaitsja John McGovern mõned aastad tagasi The Guardianile. "Neil olid Robin Hood, Brian Clough ja Nottingham Forest."

Forest - saanud nime metsaäärselt spordipargilt, kus klubi asutamises 1865 kokku lepiti - on alles ja linnalegend vibukütist pole kah kuskile kadunud. Nottinghami maailmakaardile jõudmist meenutavad linnas sobivalt kaks pronkskuju, üks Robin Hoodile (aastast 1952) ja teine Brian Cloughile (2008). Samavõrd sobivalt ei näinud kumbki selle püstitamist. 

REKLAAM

Aga Cloughi ja Meistrite liigat Nottinghamis enam ei ole. Ammu ei ole. Juba 20 aastat ei ole isegi Premier League'i, on vaid mälestused möödanikust ja lootus paremale homsele. Sel nädalavahetusel oleks legendaarne treener tähistanud 85. sünnipäeva, viimasest Meistrite liiga triumfist saab kevadel aga 40 aastat.

Tark, aga laisk jalgpallur, kes ei oska midagi?

Brian Howard Clough sündis 21. märtsil 1935 Middlesbrough's. Ta oli kohaliku kommipoemüüja üheksast lapsest kuues, aga jumaldas oma poisipõlve. "Kõik, mis ma olen teinud, kõik, mis ma olen saavutanud, kõik - peale joomise - tulenes kodust kasvatusest," märkis Clough autobiograafias. "Võibolla tulenes see mu ema jälgimisest. Ta kasvatas kaheksat last ja töötas hommikust õhtuni, töötas kõvemini kui mina või sina oleme eales töötanud."

Noor Clough oli tark, kuid koolist suurt ei hoolinud. Nii viis tühi rahakott ta 15-aastaselt tööle kohalikku keemiatehasesse ja seejärel õhuväkke. "Ta oli täiesti kasutu, kui midagi praktilist teha vaja," meenutas abikaasa Barbara raamatus "Clough & Revie". "Nad andsid talle tehases mõned poldid, lukud ja võtmed kokkupanemiseks, aga tal polnud õrna aimugi, kuidas seda teha."

Olles viis aastat teeninud tööinimese jumalat, mõistis Clough, et kuigi armastab kriketit, võiks jalgpall olla tema pääsetee. Ja ta oli pallide võrku panemises päris hea. Öeldes päris hea, ei mõtle ma oma ajastu kohta hea - ta lõi Middlesbrough' ja Sunderlandi eest (suuresti küll esiliigas) 274 mänguga 251 väravat ja esindas kahel korral Inglismaa koondist. Päris hea.

1962/63 hooajal kõmmutas Clough - nüüd 27-aastane - juba detsembriks liigas 24 palli puuri. Taevast kallas paduvihma ja väljak oli jäätunud, kui Sunderland teisel jõulupühal Buryt võõrustas, kui kõik ühtäkki läbi sai. Külaliste väravavahi Chris Harkeriga kokku põrganud Clough rebestas parema põlve ristatisidemed. Neil aegadel tähendas see reeglina karjääri lõppu.

Silmapiiril terendas naasmine poltide ja lukkudega laua taha, aga Clough nägi vaeva. Rängalt vaeva. Ta tuli tagasi, kaks aastat hiljem, kolmeks mänguks - nagu karta võis, ei olnud temas enam sel tasemel jalgpallurit. Neil päevadel olid sagedateks külalisteks depressioon ja alkohol, võimendajaks abikaasa katkenud rasedus.

Tagantjärele võime öelda, et just neil keerulistel aegadel arenes Clough isiksuseks, millisena teda aastakümneid hiljem peamiselt tunneme. Ta võitles deemonitega, oli kurbusest läbi imbunud, vihkas kõike. Kibestunud ja murtud. Aga see sütitas temas viha ja võidujanu.

Põhjast meistriks ... ja siis uuesti

Oktoobris 1965 avas Cloughile ukse Hartlepool, kes kuuest eelnenud hooajast viiel oli jäänud tugevuselt neljanda liiga pärapidajaks ja vaid läbi õnne mudaliigadesse kukkumisest pääsenud. Siit algas ka Cloughi kuldne partnerlus seitse aastat vanema Peter Tayloriga, endise väravavahiga, kellega nad olid tutvunud Middlesbrough's.

"Mulle pakuti Hartlepoolis tööd ja see ots ei meeldi mulle, aga kui sa tuleksid, siis mõtleksin sellele," teatas Clough Taylorile esimeses telefonikõnes üle nelja aasta. Ja viskas toru hargile. Taylor tuli.

Kui Hartlepooli esimees Ernest Ord aasta hiljem teatas, et klubi ei jõua Taylorile enam palka maksta, ähvardas ka Clough lahkuda. Ord oli nõus ... aga klubi juhtkond otsustas anda kinga hoopis talle. Clough/Taylor ennistati ametisse ja Hartlepool ronis hooaja lõpuks kaheksandale tabelireale, treenerite duo aga kaks liigataset ülespoole Derby Countysse.

Derby oli esiliigas veedetud kümnendiga juured alla kasvatanud, ent Clough kujundas klubi oma malli järgi ümber. Ust nägi algkoosseisu jagu mängijaid, klubi sekretär, platsimeister ja peaskaut, aga ka kaks teedaami, kes sobimatul hetkel naeru ei suutnud pidada. Edule orienteeritud kultuur tõi edu. Mitte päris kohe, aga teisel aastal võideti esiliiga ja viiendal meistritiitel - esimene Derby 88-aastases ajaloos.

Clough (vasakul) ja Taylor seismas Derby County koduareeni Pride Parki ees. Foto: uefa.com

Muinasjutuline? Jah. Samas oleksid Clough ja Taylor napilt peost ilma jäänud, sest neli nädalat enne tiitlihooaja kulminatsiooni andsid nad sisse lahkumisavalduse, et asuda Coventry City peatreeneriks. Derby juhtkond veenis nad (paksema ümbrikuga) ära, aga juba mängijana konfliktne Clough muutus üha talumatumaks. Hooajal pärast võidetud meistritiitlit suutis ta: 

  • keelduda hooajaeelsest tuurist, kui tal ei lubata perekonda kaasa võtta (ei lubatud);
  • kulutada rekordilise üleminekusumma mängijale ilma juhtkonnaga nõu pidamata;
  • sõimata Derby fänne (pärast võidumängu!) vähese kaasaelamise eest häbiplekiks;
  • kahelda itaallaste auväärsuses II maailmasõjas (pärast Juventusele kaotamist).

Niisiis, jah. Lühidalt öeldes ei jäänud Cloughile ja Taylorile poolteist aastat pärast tiitlivõitu muud varianti kui tagasi astuda. Aga kuhu lähevad kaks nii nõutud treenerit, poolteist aastat tagasi Inglismaa meistrid, pool aastat tagasi Euroopa nelja parema seas? Kujutage nüüd ette: Pep Guardiola saab Manchester Cityst sule sappa ja leiab end kaks nädalat hiljem ... noh, kolmanda liiga keskelt. Gillinghamist või Shrewsburyst või Wycombe Wanderersist.

Cloughi ja Taylori Gillinghamiks oli Brighton & Hove Albion. Kaheksa kuud Lõuna-Inglismaal õpetasid Cloughile ehk veidi kombeid, kuid kui kutsuma tuli tolleaegne hiiglane Leeds United, hakkas lahkumisega kiire, hoolimata tõsiasjast, et Leedsi ja nende eelmist juhendajat Don Reviet oli ta valimatult varasteks, sulideks ja pättideks tembeldanud.

See ametiaeg lõppes kurikuulsa 44 päevaga, mis jäädvustatud nii raamatukaante vahele kui filmilindile ja millel me seetõttu hetkel pikemalt ei peatu; oluline on teada, et Leedsi väljakutse võttis Clough vastu üksi (Taylor katkestas nimelt üheksa aastat kestnud koostöö ja jäi truuks Brightonile).

Vahetult pärast 44-päevase perioodi lõppu suutis ITV tuua stuudiosse kokku Cloughi ja Revie. Sündis üks jalgpalliajaloo unustamatumaid intervjuusid. 

Mehed said uuesti kokku 1976. aasta suvel Nottinghamis. "Ma ei ole pädev ilma Peter Taylorita edukas olema. Mina olen poe vaateaken ja tema on laoruum kaubaga," on Clough tunnistanud. Nende klapp oli ebamaine - tasasema natuuriga Taylor omas fantastilist skautimissilma, jõulisem Clough paistis aga eelkõige silma suurepärase motiveerijana.

See ei torganud kusagil paremini silma kui Nottinghamis. Clough oli meeskonna eelneval hooajal üksi esiliiga kaheksandaks tüürinud; Taylori ekspertiisi abil võeti mängijatest välja absoluutne maksimum. Esimesel aastal tõusis Forest kõrgliigasse, teisel võitis kõrgliiga, kolmandal Euroopa karika. Kolme aastaga viidi Nottinghami Inglismaa meistritiitel, kaks liigakarikat ja kaks kõrvadega trofeed. Ennekuulmatu.

Ilus ei kesta igavesti

Peagi pärast teist Euroopa karikat saatsid Clough ja Taylor suure osa võidukast koosseisust laiali. Tunnistasid hiljem, et see oli viga, aga viga oli juba tehtud. 1982. aastal teatas Taylor erruminekust. "Mu pea ei ole juba nädalaid õiges kohas olnud. Pärast pikka järelemõtlemist ei jäänud mulle muud valikut," märkis ta loobudes.

Üksi võitis Clough veel kaks liigakarikat (1988/89 ja 1989/90), aga tõstis viimaks valge lipu, kui Forest 1993. aastal kõrgliigast välja langes. Ihaldatud töökohta Inglismaa koondise juhendajana ei usaldatud Cloughile kunagi.

Samavõrd kurvalt lõppes tema suhe Tayloriga. Kui pikaaegne abiline 1990. aastal ootamatult manalateed läks, ei olnud mehed omavahel aastaid suhelnud. Cloughile käis vastukarva, et Taylor naasis (üksi) Derby juhendamiseks pensionilt, aga lõplikult murdus jää 1983. aasta mais, kui Taylor meelitas Forestist üle omaaegse tähe John Robertsoni.

"Ta on uss. Sõidame pea igal hommikul A52 peal teineteisest mööda, aga kui ma näeksin, et ta auto läks katki ja ta vajab küüti, ei võtaks ma teda peale. Ajaksin ta alla," teatas Clough sama aasta juulis tabloidide veergudel.

Mehed ei rääkinud enam kunagi, aga pärast Taylori surma otsis Clough rahu. Ta käis vana sõbra matustel, pühendas talle elulooraamatu ja meenutas ikka ja jälle sooja sõnaga.

Cloughile endale sai lõpuks saatuslikuks 30 aastat karmi joomist. Talle siirdati 2003. aastal uus maks, mis andis elule poolteist aastat juurde. Aga see oli ka kõik. 

"Kui mina lähen, peab Jumal oma lemmiktooli vabaks tegema," lubas Clough.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
RAHVALIIGAS SELGUB VÕITJA
OTSEPILT: Rahvaliiga finaalis mängivad Pärnu Sadam ja Team Helm  (läks!)
SUUR MÄNG HISPAANIAS
PREMIUM LIIGA
Legion võttis Kalevi kahest kingitusest olulise võidu
EESTLASTE KÄEKÄIK VÕÕRSIL
HOLLAND - EESTI
Intervjuu | Aivar Pohlak kaitseb Premium liigat, mille toel avas koondis punktiarve, ning rõhutab, et virisemine taset ei tõsta
Karina Kork pingil istumist ei põe: mis teha, väravavahte ju ei vahetata 67. minutil sisse, et mine mängi ka
SUVEPEALINNAST
Vaprus Pärnu troonil istumisega ei lepi. Valitud on oma tee, mis peab viima Premium liigasse
SOCCERNET TV
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
22
20
1
1
58:16
61
2.
Paide Linnameeskond
23
17
0
6
57:24
51
3.
Nõmme Kalju FC
24
14
5
5
46:15
47
4.
Tallinna FCI Levadia
23
13
5
5
55:29
44
5.
Tartu JK Tammeka
25
8
7
10
28:37
31
6.
Viljandi JK Tulevik
25
9
2
14
27:42
29
7.
Tallinna JK Legion
25
6
6
13
20:40
24
8.
JK Narva Trans
24
5
6
13
22:35
21
9.
FC Kuressaare
24
4
7
13
23:48
19
10.
JK Tallinna Kalev
25
3
3
19
13:63
12
SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
61
Paide Linnameeskond
51
Nõmme Kalju FC
47
Tallinna FCI Levadia
44
Tartu JK Tammeka
31
Viljandi JK Tulevik
29
Tallinna JK Legion
24
JK Narva Trans
21
FC Kuressaare
19
JK Tallinna Kalev
12
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA ÜLEMINEKUD

Vaata, millised muutused on toimunud Eesti meistriliiga klubides!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK