Kes oleks osanud arvata, et pantrid on kõige seksikamad loomad ning karud omakorda kõige sõbralikumad? Fänniloomaaias peab see igatahes paika.

Olgugi esialgu vähearvukas, on Eesti jalgpallifännide seltskond kirev ja omanäoline. Eri klubide fännidel on eri kombed, eri seisukohad ja eri laulud, aga ühesugune pühendumus oma lemmikutele.

Hooaja jooksul saadakse nädalast nädalasse üksteisega väljaku ääres kokku ning üritatakse üksteist üle trumbata. See toob kaasa palju rivaalitsemist, kuid ka sõprussidemeid.

Ka igipõliste vastaste Levadia ja Flora fännid võivad mõnes küsimuses üksmeele leida. Isegi kui see puudutab vaid Tartu fännide harjumuste üle lõõpimist.

Selle nädala "roosa reede" raames küsitlesime viie suurima toetajaskonnaga Eesti klubi fännide esindajaid, et tribüünielu lugejatele lähemale tuua.

Valiku aluseks oli fännigruppide silmapaistvus, kuid ühtlasi juhtisid häälekaimate fännidega klubid ka kodumängude külastatavuse edetabelit. Juhus?

Nõmme Kalju Roosad Pantrid

Roosad Pantrid, keda tuntakse ka Hiiu Hirmu või Vasaku Sektori nime all, alustasid hooaega uustulnukatena, kuid praeguseks ei kujuta Meistriliigat nendeta enam ettegi.

Miks just Nõmme Kalju? "Esmane faktor on just see linn – Nõmme, klubil on identiteet, mis on minu jaoks väga oluline. Teiseks sobib mulle klubi visioon. Ja Nõmme Kalju on Eesti kõige seksikam jalgpalliklubi!" selgitab fännide üks eestvedajaid Mario alias Romario.

Pantrite relvastusse kuulub kaks plagu kirjadega "Kalju anna tuld" ning "Kalju > Sex". Lisaks omajagu lippe, kaks suurt ja võimsat trummi ning loomulikult kaks eriti seksikat pantrikostüümi – roosa ja roheline.

Kalju fännid võivad rõõmustada, et klubi toetab nende tegemisi konkurentidest märksa rohkem. "See, mida klubi on meile pakkunud, on lausa hämmastav ja teeks kõikidele tipptiimidelegi silmad ette," räägib Mario. "Siiski on järgmisest hooajast plaanis rohkem iseseisvuda ning näidata, et me oleme parimad fännid ja saame ka ise asjade ajamisega hakkama."

Möödunud hooajal toetasid Pantrid oma meeskonda kõikidel liigamängudel, nii kodus kui võõrsil. "Enamjaolt jäi suurusgrupp võõrsilmängudel 15-20 inimese vahele, suurim kogus oli meid aga 40," ütleb Mario.

Lemmikut sihtpunkti tal välisreisideks ei ole, kuid tulevalt hooajalt oodatakse põnevusega reise Saaremaale. Tänavuse aasta väljasõitudelt meenub talle esimesena tagasitee Tartust, kui fännid meeskonnabussis brasiillaste Felipe Nunese ja Alan Arrudaga üheskoos laule üles võtsid.

Rivaal – Levadia, sõber – Paide

Tribüünil meeldib Pantritele kõige enam Levadia toetajatega vastakuti laulda. Miks see nii on, Mario täpselt öelda ei oskagi, aga: "Eks natukene võib rollida mängida ka erinev emakeel."

Kuigi palju sõpru uustulnukatel veel ei ole – "Erinevate klubide fännide vahel just suuri sõprussuhteid pole, kuid näiteks Paide meeskonna fännidega on meil väga head suhted ning florakatega saame samuti normaalselt läbi."

Konkreetseid teemasid Pantritel Levadia fännidega lõõpimiseks ei ole, küll aga tuleb paar nalja meelde seoses teiste konkurentidega: "Florakate ja Lisaaja üle meeldib meile nalja heita, samuti Viljandi "häälekate" poolehoidjate üle."

"ETV jalgpallisaade Lisaaeg korraldas oma saates laululahingut, kus florakaid oli esindamas vaid üks fänn. Seda me hõõrumegi neile nina alla," selgitab Mario.

Pantritele endile heidetakse peamiselt ette noorust. "Minu meelest on see tulevikku vaadates vaid kasulik," ei näe Mario probleemi. Teiseks naerdakse kohati nende kombe üle tribüünil särgid seljast heita.

"Mind see absoluutselt ei häiri, kui selle kallal sõna võetakse. pigem positiivne, kui meid tähele pannakse, järelikult ajame õiget asja," on tal ka sellele vastus olemas. "Kui me kedagi ei huvitaks, siis ka ei öeldaks selle kohta miskit. Kuid lihtsatele jalgpallisõpradele võin öelda, et ultrad ei ole meile eeskujuks!"

Tallinna Levadia White Green Supporters

Kuuendat korda meistriks kroonitud Levadia klubi fänlus võttis korralikult tuurid üles alles selle hooaja jooksul, kuid kaasaelamine muutus aasta jooksul üha paremaks ning edasiseks tehakse juba suuremaid plaane.

"Klubiga võeti ise ühendust, teatades, et on olemas tahtmine ja inimesed, kes saaksid Levadiat toetada. Teatud abi tuli ka klubi poolt, aga algatajaks olid ikka tavalised toetajad, mitte klubi," räägib Pavel alias Alarikh fännigrupi tekkimisest.

"Minu jaoks oli Levadia nagu Norma ja Lantana klubide järelkäija. Samas oli see klubi, mis oli Flora-süsteemist iseseisev ja piisavalt tugev, et olla Florale korralik konkurent. Loomulikult ka see, et seal mängisid paljud mängijad, keda ma austasin," seletab Pavel oma poolehoidu.

Levadia fännide varustusse kuulub basstrumm ja suur lipp ning teistest erinevalt kasutatakse palju ka konkreetse mängu juurde kuuluvaid plagusid. "Rohkem lippe meil praegu pole, aga küll midagi uut veel tuleb. Rühm on ju veel noor, vaatame järgmisel hooajal. Samas ei ole eriti mõtet olla uhke, kui lippe on sama palju kui inimesi fännisektoris," räägib Pavel.

Pasunaid nad ei kasuta ega kavatsegi kunagi hankida. "Pasunad ahju – ainuke mõte, mis meid florakatega ühendab," muigab ta.

Välismaale Green White Supporters oma lemmikuid veel toetama pole jõudnud, aga kõik Meistriliiga mängud olid nende toetusega. Pavel ise jõudis sel hooajal välisreisidest vaid Pärnusse ning sealt meenub talle esimese lõbusa asjana ... staadioni peldikud. "Kes seal oli, see teab. Ei kujuta ette, kuidas tüdrukud seal sellega hakkama saavad," naerab Pavel. "Samas on neil väga head fännid."

"Meie ajalugu on veel tulevikus, eks küsi aasta pärast uuesti," on ta kindel, et Levadia fännklubi mälestusväärsemad sündmused ootavad veel ees.

Rivaal – Flora, sõbrad – TVMK ja Trans

Ei pea olema selgeltnägija, et arvata ära Levadia fännide suurimad konkurendid: "Meie põhirivaalid on need, kes kogu aeg sõimasid meie mängijaid nende rahvuse pärast ja kelle klubi oli monopoliks Eesti koondistele 1990ndatel aastatel – Flora fännid."

"Pärnukatega ja Pantritega olid mõned arusaamatused ja sõnasõda, aga neil on vist piisavalt palju mõistust, nii et vähemalt osa meist suhtuvad nende klubide fännidesse normaalselt," lisab Pavel.

Sõpradena loetleb ta niinimetatud "venelaste klubisid" – endist TVMK-d ja Narva Transi – ning lisab: "Viljandisse on neutraalne suhtumine. Mul isiklikult on kontaktid ka florakatega, aga see ei peegelda teiste suhtumist."

Sõnasõjast Floraga meenub talle esmajoones kaks asja: Esiteks kuidas Levadia kapten Marek Lemsalu kaotatud karikavõistluste poolfinaali järel Flora fännidele vastava kehakeelega ütles: "Meistriliigas teeme teile nii!" Ning teiseks Flora peatreener Pasi Rautiainenile suunatud plagu: "Pasi's way: suit case - train station - Finland - Flora - kennel", mis vihjas tema tööle kommentaatorina.

Levadia suunas hüütakse vastasfännide poolt kõige enam "tiblad", kuid neil on sellele alati vastus olemas: "Meil on omad vene- ja eestikeelsed sõnumid nendele, kes solvavad meid või meie mängijaid emakeele pärast."

"Tuleb meelde see fantastiline florakate tripp meie mängule Narva vastu, kus lauldi Saksa keeles, karjuti "Levadia parassa..." ja nii edasi. Kui politseinikud kohale jõudsid ja paar florakat ära viisid, laulsime me hea meelega "Raio Piiroja" motiivile "Eesti Politsei"," meenutab Pavel.

Sõnasõdu meenub teistegagi: "Naljakas oli ka see, kui Pärnus kohalikud karjusid "Drogheda Drogheda", siis vastasime neile, et "Kure on parem kui Pärnu".

Tartu Maag Tammeka fännid

"Me oleme lihtsalt tavalised Maag Tammeka fännid," tõdeb tartlaste toetaja Raiko, et erinevalt teistest konkurentidest neil oma fännklubi nime kujunenud ei ole.

Küll aga on neid meeskonna vormi järgi kutsutud "oranžideks", aga seegi on ilmselt muutumas, kuna uuest hooajast saab klubi nimeks taas lihtsalt Tartu Tammeka.

"Fännid kuuluvad spordi juurde. Kui poleks fänne, kes usuks meeskonda, oleks raskem midagi saavutada," räägib Raiko ning lubab meeskonna kõrvale jääda ka nime vahetudes: "See otseselt ei häirigi, aga kahju on, et paljud mängijad lahkuvad."

Oranžide relvastuse moodustasid sel hooajal kolm lippu, kaks trummi ja kümmekond pasunat, lisaks pandi alati lehvima Tartu vapp. Ainsana on neil olemas blogi, kust saab lugeda fännide tegemiste kohta ning vaadata ka pildimaterjali - http://jkmaagtammeka.blogspot.com/

Klubi nende tegemisi kuigi palju ei toetanud, aga sellegipoolest jäi meeskond vaid üksikutel võõrsilmängudel fännide toeta. "Käime alati, kui võimalik on. Klubi vajab toetust," selgitab Raiko.

Kõige meeldejäävamad olid tema sõnul karikavõistluste poolfinaal- ja finaalmängud Tallinnas FC Flora meeskondade vastu, kuhu sõideti Tartust 40-kohalise bussiga. Sooja sõnaga meenutab ta ka Pärnut – "Seal võeti meid väga hästi vastu."

"Hooaja viimasel mängul ma kahjuks ise ei käinud, aga meeskond tuli pärast seda kohe tänama, et me neid rasketel hetkedel toetasime," lisab ta.

Rivaal – Kalju, sõber – Vaprus

Maag Tammekal oli sel aastal au pakkuda Nõmme Kaljule nende hooaja esimene kaotus, mis oli seda magusam, et just nõmmekaid nimetab Raiko suurimateks rivaalideks.

"Kalju fännidega on kõige suuremad rivaalitsemised, aga Pärnu fännidega saame omakorda hästi läbi – nad on väga sõbralikud," selgitab ta.

Vastaste "töötlemisega" tartlased väga tegeleda ei armasta, pigem üritatakse neid lihtsalt üle laulda. Paar etteheidet siiski meenub: "Kalju fännidele võiks ette heita liigset joomist, Flora fännidele meie laulude matkimist."

Nõmmekate tähelepanu juhiti kord tervislikele eluviisidele sellega, et neile kingiti porgandeid. Miks just porgandeid? Kuna eelmise omavahelise mängu eel oli Maag Tammeka teinud aprillinalja, nagu hakkaks nende maskotiks porgand, ning külla sõitnud Kalju fännid olevat seepeale küsinud, kuhu porgand jäi.

Tallinna Flora Viies Sektor

Floral on seni ainus ametlikult registreeritud fännklubi – MTÜ Viies Sektor. Nimi pärineb sellest A. Le Coq Arena sektorist, kus fännid oma meeskonda toetavad. Sel hooajal tuli neile seltsiks teinegi fännklubi "Parem Tiib".

Viies Sektor on juba aastaid olnud fänluse eesrinnas. Sel aastal jõudsid triibuliste fännid meeskonna kannul nii Lätti, Leetu kui ka Rootsi. "Eestis käis Tallinnast väljaspool toimunud mängudel paar autotäit fänne," lisab Jaanus alias Nuutu.

Fänniatribuutika kokkulugemiseks läheb omajagu aega: "Üks väike ja teine suur basstrumm, mis on kahjuks juba aegu näinud ning läheb peagi vahetusse. Üks suur lipp, mis spetsiaalse "pulga" otsas, pluss ca 8 väiksemat lippu käes lehvitamiseks; ametlik Viienda Sektori lipp Flora vapiga; lisaks plagusid ja loosungeid."

"Pasunaid meil pole ega saagi olema," on Jaanusel tartlastele ühtteist ette heita: "Korvpallihallis pasundage palju tahate või olge vormeli vännid, aga hoidke oma plärakastid staadionilt eemal."

Klubi fänne rahaliselt ei toeta, aga meeskonda käiakse siiski aktiivselt toetamas ning parima meelega külastatakse seejuures jällegi suvepealinn Pärnut: "Läti on saanud kui teiseks Flora kodustaadioniks... seal on palju käidud ja nähtud ning tehtud. Samas on kõige etem koht välismänguks Pärnu – fännid on viimasepeal, rand, soe ilm, ilusad tüdrukud, Sämmi grilli burgerid või Steffani pizzad."

Meeldejäävaid sündmusi on rohkelt: fännimängudest ja purskkaevus ujumisest Pärnus kuni limusiiniga Kalju mängule sõitmiseni. "Tahtsime roosat limu saada, aga see oli katki," meenutab Jaanus.

Rivaal – Levadia, sõber – Vaprus

"Levadiaga kindlasti kõige suurem ja halastamatum rivaalitsemine, kus keegi alt ei hüppa ja need mängud on suurema "ettevalmistusega"," rõhutab ka Jaanus Eesti jalgpalli kahe suure vastasseisu.

"Kõige parem läbisaamine on kindlasti pärnakatega," kiidab ta samas Vapruse toetajaid. "Nüüd on nad küll Esiliigas, kuid külla plaanime neile ikka minna."

Vastasfännide üle nalja viskamine oleneb eelkõige konkreetsest mängust ja sünnib spontaalselt, küll aga on iga klubi kohta välja kujunenud erinevad väljaütlemised.

"Pärnakad on näiteks "kilusoolajad", kaljukad on "roosad rotid", kuna rott on siiski ju tark loom. Levadia ehk "metallivargad" ja Sillamäest ma ei räägigi... nende ajud on sellest keemiatehasest puhta kapsaks läinud," loetleb Jaanus. "Ning tartlased on "vormeli fännid", pasundajad."

Samas ei tea Jaanus, et vastasfännid nende kohta tüüpilisi väljendeid kasutaksid. "Pärnakad lõõpisid meid mingi lauluga, aga vastasime kohe, et "jahil käisid sa ja jahil käisin ma, jahil käisid kaks KARU jahimeest ka!"

Pärnu Vapruse Vaprad Karupojad

Sportlikult tasemelt võis Pärnu klubi küll eelpool mainutuile alla jääda, kuid fännide poolest kuuluvad nad kahtlemata teravaimasse tippu. Karupojad on erilised selle poolest, et nemad saavad kõigi rivaalidega hästi läbi.

"Kindlasti on üheks põhjuseks meie positiivne hoiak," selgitab Krister alias Noonik, miks nii paljud vastasklubide fännid neid oma suurimateks sõpradeks peavad. "Inimestele lähevad rõõmsameelsed inimesed peale."

Lisaks rõõmsameelsusele kuulub Karupoegade arsenali suur ja väike trumm ning kolm lippu, millest üks on varda otsas ning teised riputatakse mängude ajal sobivasse kohta. "Klubi on andnud meie kasutusse ühe klubi lippudest ning otseloomulikult toetab meid moraalselt," räägib Krister klubipoolsest toetusest.

Meeskonna luupainajalikust hooajast hoolimata toetasid pärnakad oma lemmikuid kõikidel kohtumistel. "Meie kõige tulihingelisem fänn Mayhem on käinud kõigil välismängudel. Igal välismängul oli reeglina üks autotäis fänne ja sõltuvalt mängu asukohast fännide arv muidugi varieerus," kirjeldab Krister.

Tema kõige meeldejäävam fännireis jääb aga hoopis 2007. aastasse, mil toimus "Kuressaare vallutamine". "Hommikul alustasime sõitu, Kuressaares vallutasime linnuse, trallitasime linna peal ja Salme staadionil ning siis "nautisime" mängu," meenutab ta. Vaprus kaotas selle mängu 0:3.

Et raskused Karupoegade positiivsust ei kõiguta, saab kinnitust ka järgmisest loost: "Kui ühest kindlast seigast rääkida, siis see tuli sügisesest Kuressaare reisist, kui me kindlustasime püsimajäämise. Nimelt läks saarele sõites üks fännide auto katki ja teisega vedasime selle praamile. Praamilt mängule ja mängult praamini jõudis auto omal jõul kohale, kuid mandril jäi jälle seisma. Nii me siis sõitsimegi 50-60 km/h tagasi Pärnusse."

Rivaal – puudub, sõber – Flora

"Rivaliteet ükskõik millise klubi fännidega meil ausalt öeldes puudub. Leian, et me oleme üks rõõmsameelne punt, kes tüli ei nori, vaid suhtume kõikidesse hästi," ütleb Krister, kuid toob siiski välja mõned piiripealsed näited:

"Samas millegipärast on mitu hooaega järjest lahkunud Pärnust halva tujuga Viljandi fännid ja sel hooajal Nõmme fännid ning mängudele on foorumis järgnenud sõnasõjad."

Kõige paremini saadakse aga läbi Flora fännidega. "Ilmselt seetõttu, et enamik meist olid tuttavad juba enne Pärnu Vapruse meistriliigasse tõusmist," selgitab ta. "Igatahes Vapruse ja Flora vahelistel mängudel on alati olnud kõige sõbralikum aura."

Mõistagi ei tähenda sõbralikud suhted, et üksteise kallal lõõpimine tabu oleks. "Ma ei tee kellelegi liiga, kui ütlen, et pearivaalid on meil FC Flora ja selle klubi fännid," ütleb Krister. "Eks florakatega käibki suurim lõõpimine. Tavaliselt laulame florakatele "Flora on piimaauto" – selline inside joke."

Nalja saab kõigiga. "Näiteks Nõmme Kalju fännide puhul on teinud palju nalja see, et poisid särkideta tribüünil on. Eesti tasandil on see väga harjumatu vaatepilt ja eks mõni kild selle kulul on tulnud ka, stiilis "kus päikest nägite?""

Vaata ka:
Fotopäevik: fännide loomaaed