Foto: Jana Pipar

Nagu tuhanded teisedki, kes on elus vähemalt korra jalgpalli näinud, sain ka mina pühadeks Mart Poomi "Minu loo." Ma arvan, et see on üks väga hea ja kasulik lugu.

Poomi dokumentaaljutustus on esiteks muidugi väga hea käsiraamat noorele Eesti sportlasele. Laiemalt on selles aga ivasid mis tahes ametit pidavale selle kandi kahejalgsele hulkraksele. Näiteks spordikorraldajale. Inimesele, kes tahab läbi asjade korraldamise ja info liigutamise midagi olulist edasi viia.

Mitte, et "Minu lugu" oleks enneolematult uudne või et Poomi kogemused oleksid maailmas ainulaadsed. Ei, töökaid ja Poomi-laadse isiksusega inimesi on teisigi. Aga oluline on, et Poom on eestlane! Tee, mis sa teed, aga ma usun Poomi pühendumusse lõpuks ikkagi kriipsu võrra rohkem kui paljudesse headesse ingliskeelsetesse motivatsiooni-, juhtimis- ja elamisgurudesse, sest jagatud keele ja kultuuri kaudu on meis kõigis natukene Mart Poomi. Ja vastupidi.

Tee tööd, kui tahad parimaks saada

Minu jaoks tõuseb "Minu loost" esile kolm juhtmõtet. Esimene neist on maalähedane ja nii hämmastavalt lihtne, et tundub naljakas, kuidas selle adumine üldse värskena võib mõjuda!

Poom ütleb: tee tööd, tööd ja veel kord tööd! Nii lihtne ongi. Tee tööd. Tööta.

Me räägime tööst küll iga päev, ent pigem üha keerulisemalt. Me otsime kõikvõimalikke teadmiste- või tunnetepõhiseid õpetusi, millega oma isiksust üha suuremas infoühiskonna võimaluste ja voogude rägastikus efektiivsemalt juhtida. Kuidas teha valik ja leida endale lugematute reklaamitavate seast õige elukutse? Kuidas olla samas ka paindlik, sest käsil on "elukestev õpe" ja töö iseloom muutub natukene iga uue tehnoloogiaga?

Aga igasugu võluvalemitele ja otsusterägastikele eelneb tänagi lihtne valmidus ropult tööd teha, pingutada.

Minu meelevaldne tõlgendus Poomi eluloost on, et kui sa pingutad keskmiselt, oledki keskpärane. Kui tahad teistest paremaks saada, pead olema ambitsioonikam ja pingutama teistest rohkem! Spordimänedžmendi puhul: kui sa tahad lõppude lõpuks teha paremaid üritusi, vingemat turundust ja liigutada infot paremini kui seni Eestis tavaks, siis peabki sul olema Eesti keskmisest palju suurem valmidus õppida, proovida, kannatada ja õnnestuda.

Foto: Jana Pipar

Tõlgi ebamäärane endale arusaadavaks

Teiseks ütleb "Minu lugu", et leia meetodid, tehnikad ja mustrid, millega säilitad terve mõistuse ja tasakaalu või zeni ka siis, kui aastaid teistest rohkem pingutad. Poom pidas näiteks päevikuid, salvestas andmeid ja emotsioone. Minule kui lugejale näib, et see oli meetod, millega tema kontrollis protsesse, selmet olla protsesside kontrollitud.

Päevikutega tõi Poom enda peas peituvad alateadlikud, irratsionaalsed või ettekujuteldavad asjad päevavalgele, muutis maisemateks ja mõõdetavamateks. Päevikutega andis ta enda vaimu ja keha venitamisele ning valule mingi eesmärgipärasuse. Oma tegevuste ja tunnete üles tähendamisega, näib mulle, korraldas väravavaht lihtsalt nii-öelda liiklust: enda sees olevat eesmärkide, info ja pingete voogu.

See kõnetas mind, sest sellist voogu on vaja juhtida meil kõigil, muidu jääme sellele alla. Mina jäin näiteks paari aasta eest. Ma olin siis paariks kuuks ärevushäire ja sellega kaasuva pärast sunnitud kõik pooleli jätma. Kodus istudes mõtlesin teadmatusest, et hakkangi otsi andma.

Tegelikult olin lihtsalt ise pikka aega eesmärke, infot ja pingeid valesti majandanud ning see virr-varr tegi lõpuks keha ja vaimu katki. Muuhulgas olen pidanud hiljem samuti päevikuid, ent teinud ka jooniseid, nimekirju ja muud sellist, mis vormib tunnete ja teabe müra eesmärgipärasemaks. Vähendab ärevust, kasvatab kindlust.

Pane hullu, ent eesmärgipäraselt

Ma arvan, et seni kuulsaim Eesti soost vutimees on väga tark inimene ning teatud nutikus tuleb kasuks ka neile, kes tema raamatust inspiratsiooni otsivad. Ükskõik, kas pallimänguks või millekski muuks.

"Minu lugu" haarab kaasa, ent ma tegin seda lugedes tihti väikeseid peatusi, et kaaluda: kas ja kuivõrd on ropu töö sisu ajaga muutunud? Ehk siis: mõtleb Poomgi korduvalt üht ja teist pidi, et kas omaaegne kolm-trenni-päevas koormus, valedele asjadele hirmsa rõhu panemine ja traumade varjamine ei teinud teda edaspidi vigastustele altimaks? Ent samas mõtleb ta, et kas just see vene stiilis ropp ja range trennitegemine ei teinud temast seda edukat meest?

"Mulle tundub, et tänapäeval antaksegi liiga kergesti alla. Ma ei ütle, et tegin ise kõik õigesti, aga kui tahad midagi saavutada, pead kannatama valu ja koormust. Pead otsima väljapääsu ummikust," kirjutab Poom ühes enesereflektsiooni sõlmpunktis.

Just sellest lõigust, täpsemalt selle viimasest lausest nähtus minu jaoks ka asja iva. Poom ütleb taas, et pane tööd tehes hullu ("kannata valu ja koormust") - aga ole nutikas, eesmärgipärane ("otsi väljapääsu ummikust")!

Ja Poom nendib targa mehena, et ta pole kindel, kas tegi kõike õigesti. See ongi omakorda tarkuse rakendamise koht lugejale - kuidas jõuad sina ise oma eesmärkideni?

Mart Poom aastate eest koos Raio Piirojaga. Foto: Soccernet.ee (arhiiv)

Milline on tasakaal üksi tegutsemise ja meeskondlikkuse vahel?

Teisipidi võib Poomi loo moraali vaadata ka meeskonna või organisatsiooni tasandilt. Kui üks mängija või töötaja on organisatsioonis jube töökas, aga meeskond või organisatsioon ei oska või ei taha sellega kaasa tulla, peab see inimene varem või hiljem edasi liikuma ja oma ambitsioonile vastava paiga leidma (loe: Inglismaale siirduma, suuremasse organisatsiooni liikuma). Ja vastupidi: sarnase töökusega ja ambitsioonikusega inimesed moodustavadki hea tiimi (loe: miks Poomi inglise vuti tipus austati või miks mõni organisatsioon hästi hakkama saab).

Teisalt jälle on oht, et rapsimine muutub organisatsioonile kahjulikuks. Kusagilt jookseb ju jalgpalli, korvpalli, rahvasporti vms korraldadades piir, millest alates on vaja kaasata ja delegeerida, sest muidu langeb kvaliteet ja jätkusuutlikkus. Iga Eesti spordikorraldaja mõtleb ilmselt ühel hetkel läbi, et millal teha midagi ise ja millal on vaja töötada, et hoopis kaasata teisi tegijaid, kes teeksid midagi. Mõnikord peab ülesanded aga kohe kellelegi järgmisele edasi andma.

(Korraks platsile tagasi liikudes. Väravavahi puhul väljenduvad need küsimused kas või nii: millal ise välja joosta ja millal lasta teistel tegutseda? Kuidas kaitsjaid juhendada? Treeneritöös aga näiteks: kui palju lasta sportlastel eksida ja õppida, selmet püüda kõike ise juhtida?)

Kokkuvõtteks - me vajame jätku

"Minu lugu" on mitmetahuline. Kuid ma usun, et Poomi elu ja tegevuse ning üldse kõige, nii organisatsioonide, jalgpalli ja traditsioonide mõte on, et kui täna pingutad sina tipu poole, siis alati peab tulema ka keegi järgmine, kes oskab samamoodi oma peaga mõelda ja otsuseid vastu võtta.

Tagantpoolt tulijal võib aga olla näiteks selle võrra kergem, et tal on näiteks Poomi memuaarid või mõne eelkäija head õpetused kaardiks silme ees.

Kuid kümneid tuhandeid tunde tööd millegi saavutamiseks peab igaüks ikkagi ise ära tegema.