Kolmekõne. Pärnu traditsioonide jätkajad jõudsid kohale eri radu pidi (13)
Eesti liigavutis ei ole Pärnu klubid kunagi märkimisväärset edu saavutanud, kuid Raio Piiroja ja Indrek Zelinski jälgedes on üles kasvanud veel hulk koondislasi. Kataris said read taaskord täiendust.
- Meenuta ka "Kolmekõne. Parimad sõbrad Kostja Vassiljevist"!
Eesti rahvuskoondise saja mängu klubil on 13 liiget - üheksa said esmase jalgpallihariduse Tallinnas, kaks Pärnus, üks Viljandis ja üks Kehtnas. Viimane on Eesti mõistes erilise süsteemi vili ja ka mulkidele jäävad pärnakad statistikas "100+ koondislasi elaniku kohta" väga napilt alla, kuid midagi tehakse suvepealinnas igal juhul õigesti.
Viimast näidet ei tule kaugelt otsida. Eelmisel nädalal sai Pärnu jalgpall kaks uut koondislast, kui mängus Soomega lubati platsile kokku viis debütanti; "pärnakad" Robert Kirss (24) ja Rasmus Peetson (23) kuulusid koos algrivistusse. Nende taust on korraga väga erinev ja väga sarnane.
Alustame faktikontrollist. Robert, kõikvõimas internet ütleb, et sa oled sündinud Hiiumaal Kärdlas, aga kas pead end siiski pärnakaks?
Kirss (edaspidi K): Ei, ma pean ennast ikkagi hiidlaseks - esimesed kaks aastat elasin seal. Olen pooleldi hiidlane, pooleldi pärnakas. Teadliku elu olen Pärnus elanud.
Kirss, Robert.
Sündinud 3. septembril 1994.
Koduklubi: Nõmme Kalju FC.
2018. aasta Eesti meister.
Räägi lähemalt oma lapsepõlvest ja sellest, kuidas sa jalgpalli juurde jõudsid.
K: Pärnus pani ema mind trenni. Kooli juures oli jalkatrenn. Esimene treener oli Kalev Pajula, aga see oli kõvasti vanematega. Mingi aja pärast leiti mulle sobiv vanusegrupp ja siis hakkasin seal käima. Nii ta läks, sealt ma enam ära ei tulnudki. Jäime selle pundiga lõpuni kokku, meil oli päris hea punt, kellega noortes mängisime.
Lisaks Kirsile kuulusid võistkonda näiteks Tauno Tekko, Joosep Sarapuu, Albert Anissimov ja Anton Issakov.
Sa olid alustades üsna noor.
K: Kuue- või seitsmeaastane, täpselt ei teagi. Esimesse klassi läksin ja pandi kohe trenni ka.
Rasmus, oled sina sada protsenti pärnakas?
Peetson (edaspidi P): Ei. Olen Pärnumaalt pärit, elanud põhimõtteliselt terve elu Pärnu-Jaagupis. See on umbes 26 kilomeetrit Pärnust Tallinna poole.
Peetson, Rasmus.
Sündinud 3. mail 1995.
Koduklubi: Tallinna FCI Levadia.
2018. aasta Eesti karikavõitja.
Milline oli sinu lapsepõlv, kuidas jalgpalliga alustasid?
P: Ma alustasin jalgpalliga suhteliselt hilja. Mängisin maakohas kuuenda klassini korvpalli. Seitsmendas klassis läksin Pärnusse ja hakkasin jalgpallitrennis käima. Mitte iga päev, aga esialgu kolm-neli korda nädalas. Käisin bussiga. Jalgpall oli alati südames.
Peetson alustas korvpalliga lihtsal põhjusel - jalgpallitrenni Pärnu-Jaagupis lihtsalt ei olnud. Oma esimesed ametlikud mängud tegi ta alles C-klassis ehk 13-14-aastaselt.
Oli algus ka kuidagi keeruline, sest teised olid juba kaua trennis käinud?
P: Ei ütleks, sest maal tegin ise suhteliselt palju, käisime mängimas sõpradega.
Sina läksid kohe PJK-sse ja olid pikalt seal, aga Robert, sina oled olnud nii PJK-s kui Vapruses. Kumma rütmis süda tuksub?
K: Väga raske öelda. Mõlema, võib nii öelda. Olen Pärnu jalgpalli fänn, neil võiks hästi minna. Mingit kindlat eelistust mul otseselt ei ole.
Te olete üsna samaealised, üheksa kuud vahet. Võiks arvata, et kui mõlemad juba Pärnus olite, siis mängisite palju koos, aga kuidas asjad tegelikult olid?
P: Me vist pole ühtegi korda ...
K: Enne just arutasime, et me ei ole kordagi vist koos mänginud, jah.
P: Ühes meeskonnas mitte, ainult koondises.
K: Jah. Isegi kui Pärnus meeste esindamisest räägime, siis on täpselt nii olnud, et kui üks mängib, siis teine on ära läinud ja vastupidi.
Vaatasingi tegelikult enne, et klubid on teil mingil määral samad, aga ametlikult olete väga vähe koos mänginud. Mis te ise arvate, mitmes mängus või mitu minutit te olete koos mänginud?
K: Noortekoondised ainult. Kubok [Sodružestva].
Nii Kirss kui Peetson kuulusid U21 koondisesse, mis 2016. aasta alguses seni viimaselt Sodružestvalt pronksmedalid võitis. Erinevate noortekoondiste peale kokku on Kirsil kirjas koguni 40 ja Peetsonil 16 mängu.
P: Mhm. Kolm-neli mängu.
K: Arvan, et minuteid on umbes 250 võibolla.
P: Ütlen 190.
Koos rahvuskoondise mänguga Soome vastu on mehed nüüd koos platsil olnud kaheksas mängus ja kokku 254 minuti jooksul. Hea täpsus!
Tulemegi reedese mängu juurde. Rahvuskoondise debüüt mõlemale ja kohe algkoosseisus. Kuidas enda panusega rahule jäite?
P: Ei saa rahule jääda tegelikult. Palliga mängimist oleks võinud rohkem olla ja kindlam ka. Võitluse poolest okei, aga palliga oleks võinud parem olla.
K: Arvan sama. Palliga saab alati paremini, aga nii palju kui kaitses jõudu oli, arvan, et mõlemad panime maksimumi lähistel. Tahtmise taha midagi ei jäänud.
Robert, teise poolaja alguses, olid siis suluseisus või hiljem pahane, et ära võeti?
K: Ma ei ole tegelikult näinudki seda momenti, aga Frank [Liivak] või keegi ütles, et olin vist ikkagi natukene suluseisus. Aga ise ei teagi, jah.
Käis mängu 49. minut, kui soomlaste väravavaht Walter Viitala pudistas Mark Oliver Roosnupu löögi endast vasakule ja Kirss palli tühja võrku lükkas. Kohtunikud määrasid olukorrast suluseisu.
Olete mõlemad esimest korda A-koondise juures. Kuidas teid vastu on võetud?
P: Väga sõbralikult. Väga hea, sõbralik punt.
K: Atmosfäär on tõesti sõbralik ja positiivne. Keegi ei kärise ega torise, kõik on toetavad.
Mis võrreldes noortekoondistega teisiti on?
K: Kogu orgunn on parem. Staffi on võibolla isegi sama palju, aga varustust on rohkem.
P: Meedia tähelepanu on suurem ja kõik.
K: See ka kindlasti, jah. Üldiselt on kõik professionaalsem.
P: Peabki olema.
Kui vaadata, kes meil Kataris kaasas on - näiteks Markus Poom, kes on 19 - siis teie olete pidanud oma aega kauem ootama. Kas siht on kogu aeg silme ees olnud või mingil hetkel oli ka tunne, et ei jõuagi siia?
K: Siht on ikka silme ees olnud, jah. Mina vähemalt olen alati oodanud ja tahtnud rahvuskoondist esindada. Nüüd on lõpuks tehtud ja loodan, et neid mänge tuleb veel.
P: Samad sõnad. Kui kaitseväes olin, 11 kuud, siis mingil perioodil oli päris sügav auk, motivatsioonipuudus. Siis ma selle peale väga ei mõelnud. Paar nädalat või umbes nii oli päris raske.
Kui Kirss läbis ajateenistuse spordirühmas 2017. aasta sügisel ja pääses kolmekuulise baaskursusega, siis Peetson võeti 2016. aasta suvel 11 kuud kestva täispaketi peale. Sellest hiljem.
Klubitasandil on teil asjad mingis mõttes liikunud eri trajektoori pidi. Robert, sina liitusid suhteliselt noorelt Nõmme Kaljuga ja iga hooajaga on roll kasvanud, aga alles eelmisel hooajal kinnitasid algkoosseisus kanda.
K: Jah, nõus. Vaikselt, stabiilselt kogu aeg ülespoole rühkinud. Nüüd see aasta tahaks veel sammu edasi teha.
Kirss liitus Kaljuga 2013. aasta jaanuaris. Üle tuhande mänguminuti sai ta kirja alles oma neljandal Kalju-hooajal (2017, sest ühe aasta veetis laenul Pärnu Linnameeskonnas), aga tänavu kogunes juba 35 mängu (25 algkoosseisus) ja üle 2300 minuti.
Mitmed noored on Kaljust ära läinud, sest ei saa piisavalt võimalusi. Milline on sinu nägemus - kas mänguaeg tuleb välja teenida või peaks noori kuidagi eraldi toetama?
K: Mingis plaanis muidugi võiks natuke toetada ja aidata, sest kõik tahavad mängida, aga saan täiesti aru, et Kalju on Eesti mõistes tippklubi ja mängib tulemuse peale. Sa ei saa panna noort mängu, kui ta ei ole valmis. Mänguaeg tuleb tegelikult välja võidelda. Eestis on noortel isegi lihtsam kui mujal, nad saavad piisavalt mänguaega. Mujal visatakse sind lihtsalt kõrvale ja võetakse uus vend, kui sa ei ole piisavalt hea. Selles mõttes on meil lihtsam.
Rasmus, sina tegid tegelikult juba aastal 2015 Marko Kristali käe all Levadias päris korraliku hooaja, väikese läbimurde. Siis tuli Sergei Ratnikov. Tema sind vist väga ei usaldanud.
P: Ei olnud jah [usaldust]. Hooaja alguses oli kõva jutt küll, et see hooaeg tuleb samuti mänguderohke ja ise mõtlesin ka, et nüüd on vaja läbimurre teha, aga siis toodi [Anton] Mirantšuk Venemaalt minu positsioonile ja sain poole aasta jooksul umbes 20 minutit mängida. Siis läksingi kaitseväkke suvel, poole hooaja pealt.
2015. aastal mängis Peetson kaasa 26 mängus ja üle 1800 minuti, aasta hiljem esimese hooajapoolega kaks mängu ja 32 minutit.
Erinevalt Robertist pidid sina läbima pika ajateenistuse. Mida see jalgpalluri seisukohast tähendab, et sa oled seal 11 kuud? On see maha visatud aeg?
P: Tagantjärele ei ütleks nii tegelikult. Seal saab mõelda, oma prioriteedid paika panna. Trenni saab kõvasti teha - sain suhteliselt palju teha jõusaali, millest mul varasemalt puudu oli. Ta võib anda juurde, aga ta ei pruugi anda. Oleneb, kuidas sa selle peas ise enda jaoks lahti mõtled.
Nagu sa ütlesid, mingil hetkel oli raskem periood.
P: Jah, külmal ajal. Õues oli väga külm.
Metsalaagris?
P: Metsalaagris. Varbad olid jääs.
Peetson muigab, Kirss naerab.
Palju sa, Robert, üldse kolme kuuga kaitseväes jõudsid seda kogemust saada?
R: Külm oli kogu aeg, kui metsas või kuskil olid (naerab läbi jutu - I. L.)! Külmetasin ikka omajagu, aga arvan, et sain piisavalt - baasosa tegin ju ära, lasta oskan, põhiasju oskan. Sealt edasi ongi minu meelest selline rahulikum aeg, rohkem aega mõelda ja ka passimist on kindlasti rohkem. Meil olid need kolm kuud pigem tegusad. Kogu aeg oli midagi teha.
Rasmus, eelmisel aastal mängisid juba Aleksandar Rogici käe all. Ta räägib väga palju noorte arendamisest. Milline on sinu nägemus temast?
P: Austan Rogicit väga. Ta on väga professionaalne ja annab Eesti jalgpallile väga palju juurde sellega, mida soovib siin näha.
Mis siis mängija jaoks muutunud on? Sul on kindlasti võrdlus nelja aasta tagusega.
P: Nelja aasta tagusega võrreldes on see öö ja päev. Ütleksin, et see, mis siis oli, seda ei saa praegusega võrreldes tegelikult professionaalseks jalgpalliks nimetada. Kogu staff ja klubi organisatsioon ja kõik. Trennid, analüüsid, kõik on nüüd nii nagu peab ühes jalgpalliklubis olema. Kõike, mida tehakse, tehakse läbimõeldult.
Te ei ole küll tõupuhtad pärnakad, aga pooleldi ikka. Sergei Mošnikov ütles viimases Jalkas, et temal on valus vaadata, mis Pärnu jalgpallis toimub. Kui palju teie selle pärast pead vaevate?
P: Ma ise mängisin 2017 hooajal laenulepinguga Vapruses. Oli päris raske mängida nii, kui tulid kaotused-kaotused-kaotused iga mäng. Siis oli samamoodi kohati motivatsioonist puudu. See oli päris valus hooaeg, aga mis teha. Arvan, et see, et nad nüüd langesid Esiliigasse, tuleb kasuks. Saavad seal algusest töötama hakata.
K: Arvan ka, et väljakukkumine Premium liigast on praegu võibolla pigem hea neile. Saavad uuesti jalgpalli mängida. See koosseis on väga noor ja ei ole veel valmis korralikult [Premium liigat] mängima.
P: Enamus poisid tulidki sinna ju otse noorteklassist, nad ei olnud vahepeal mänginud Esiliigat, Esiliiga B-d, teist liigat.
K: Mingis vanuses kõik jooksevad laiali, paljudel tuleb ka kaitsevägi peale või lähevad kooli. Nii ongi keeruline, kui sa ei jõua igapäevaselt trenni või jõuad ainult paar korda nädalas teha. See kajastub mängudes ka. Tulemustes.
Mida Pärnus saaks üldiselt paremini teha? Prooviti Linnameeskonna projekti, aga see põles paari aastaga läbi. Kas klubid peaksid pikas plaanis jõud ühendama või mahutakse Pärnusse ära?
K: Mina arvan, et peaksid jõud ühendama. Esimene [Linnameeskonna] aasta, kui ma seal laenul olin, siis meil läks tegelikult hästi. Saime päris okei pundi kokku ja minu arust tegime okei hooaja, tulime äkki seitsmendaks või kaheksandaks. Seda punti oleks võinud rohkem koos hoida ja vaikselt paremaid noori üles tuua, aga jah. Ma ei teagi, kas seal läksid klubid tülli või mis täpselt oli. Ei saa öelda, et ei huvita. Inimesed võiksid lihtsalt need asjad omavahel läbi rääkida ja suuremat pilti näha.
2015, kui Kirss Pärnus laenul oli, tuli meeskond kaheksandaks. Kirsi saldosse jäi 34 mängu ja kuus väravat, temast rohkem (11) lõi vaid Taavi Laurits.
Koondislasi on Pärnust ikka ja jälle tulnud. Zelinskid-Piirojad, hiljem Sergeid Zenjov ja Mošnikov. Kas teil olid noorena kangelased kodulinnast või vaatasite kellelegi teisele alt üles?
K: Nii üht kui teist. Ikkagi Raiod ja kes siin on, Zenjovid, nad tegid koondises mängu juba kaua. Aga need kõige suuremad iidolid on ikkagi olnud maailma tipud.
Peetson noogutab nõustuvalt.
Nüüd võib vist öelda, et teie jätkate Pärnu koondislaste kasvatamise traditsiooni. Olete valmis tõrvikut kandma?
K: Peab olema.
P: Peab töötama selle nimel, jah.
Millised on teie lootused lähituleviku osas? Kas nende paari mänguga siin tahaks ennast nii pildile mängida, et märtsis ja edasi valiksarjas ka kutseid saada?
K: Arvan, et selle paari mänguga saavad treenerid lihtsalt võibolla natuke parema pildi meist, tegusid tuleb teha edasi klubis. Iga mäng ja iga nädal tuleb olla tubli ja näidata enda parimat mängu. Siis jääb juba treenerite otsustada, kes, mis ja kuidas.
Klubide juurde lähete peagi tagasi - kes siis sel aastal meistriks tuleb?
K: Kalju, ma arvan.
Kirsi väga kindel hoiak ehmatab korraks Peetsoni ära. Ta kogub end siiski kiiresti.
P: Levadia muidugi.
: Kirss on keskmine
: Reim teeb seeni
http://hotmailsignin-login.com
Me siin Randlaga võtame parasjagu ja sakuss on puudu
