Ma alustan ühe isikliku meenutusega. Oli 1990. aasta suvi, täpsemalt öeldes 9. juuli hommik ning olen üsna kindel, et võisin mõelda umbes nii: mis siis nüüd edasi saab?!

Jalgpallilisi termineid kasutades võiksin mõelda, et viibisin suluseisus – jah, võisin küll värava lüüa, kuid paraku poleks see lugenud. Uut rünnakut ehk uut päeva pidin alustama nullist.

Minu raske koorem tulenes asjaolust, et eelmisel õhtul olid lõpule jõudnud jalgpalli maailmameistrivõistlused, jalgpallimängud, mis terveks kuuks olid suutnud tagaplaanile suruda kõik varateismelist ahvatlenud himud, peast pühkida kõik rohkem või vähem väljamõeldud hirmud. Seega ei saanud küsimus – kuidas eluga edasi minna? – kaugeltki mitte banaalne või ülepingutatud olla. Olen siiralt veendunud, et võinuksin toona väita, et see kõik lausa elu ja surma küsimus on, ning seejärel ahastusest nutma puhkeda.

Täna ma tean, et paljud oleks mu toonaseid pisaraid mõistnud. (Jalgpalli)kirjanduses võib leida hulgaliselt autobiograafilisi pilte, mis tulenevalt kirjutaja rahvusest kaetud hoopis kogukama sentimentaalsuskihiga. Kui mind eestlasena suutis too sakslaste ammune võit omajagu marru ajada, siis võib vaid ette kujutada, mida argentiinlased tunda võisid.

Aga tühja noist ühe mängu põhjustatud tunnetest. Noile sai viidatud vaid lootuses veenda lugejat, et sellisena võivad nood tunded igal konkreetsel juhul olla küll eksistentsiaalsed, kuid hoopiski mitte fenomenaalsed. Ent samas peaks olema ka arusaadav, et tulenevalt sportlikust laengust suureneb ka iga konkreetse turniiri lõpuga saabuv emotsionaalne pinge ning mida kohutavamana selle sisu tajutakse, seda kohutavam ka sellele järgnev ahastus.

Julgen väita, et suurel määral põhjustab tolle ahastuse teadmine eelseisvast jalgpallilisest tühjusest ning püsides Saksa liiga abil Lääne-Euroopa profiliigade tegemiste juures, tuleb möönda, et neil päevil ja nädalail peaksime olema ümbritsetud just taolisest tühjusest.
Luban siin veel ühe isikliku meenutuse, mida eelmisest lahutab enam vähem veerand sajandit.

Tolle meenutuse sisu moodustab vestlus jalgpalliajakirja World Soccer peatoimetaja Gavin Hamiltoniga, kellelt 2016. aasta hilissuvel pärisin, kuidas kavatseb ta lugejate tähelepanu meelitada järgneval suvel ehk maailma- ja Euroopa meistrivõistluste vaheaastal. Polegi nii väga oluline, mis ideed vestluse käigus lauale löödi, oluline on, et 2017. aasta juunis ilmus World Soccer n-ö erinumber "maailma 500 kõige olulisemast mängijast". Ja ega Hamilton ei hakanud varjamagi, et sellise numbri näol oli tegemist tühjuse täitmisega.

Kuigi ülemaailmselt on profijalgpallist saanud aastaringne tegevusvaldkond, ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et suvekuudel, ajal, mil Lääne-Euroopas jalgpallurid treeningutest kuukese hinge saavad tõmmata ning võistluspaus isegi kolme kuu pikkuseks venida võib, peab ajakirjandus, profijalgpalli lahutamatu kategooria, täiskoormusel ja märkamatu hinnaalanduseta edasi funktsioneerima. Kusjuures iga kahe aasta järel, nagu World Socceri näitel nägime, peavad meediatoimetajad siin pealkirjas tõstatatud küsimusele vastuse leidmiseks üha lennukamale fantaasiale lootma.

Üks selline fantaasia, tõsi, jalgpalli mitte puudutav, on suutnud ellu kutsunud koguni ühe maailma tuntuima spordivõistluse. Nimelt leidsid prantsuse väljaande L'Auto (L'Equipe'i eelkäija) toimetajad 1903. aasta juuli kolme nädala sisustamiseks kavala meetodi, pannes aluse üleriigilisele velotuurile, millest tänaseks on välja kasvanud oma kategooria nimekaim – Tour de France.

Usun, et näitena on see piisav tõestamaks, kuivõrd võimatu on lahutada ajakirjandust profispordist; aga nagu öeldud, peab ajakirjandus ka võistlusvälisel ajal täistuuridel tegutsema. Taolist nõudmist arvesse võttes võib World Socceri kahe suve tagust initsiatiivi isegi õnnestunuks pidada.

Too kunagine vestlus Hamiltoniga meenus mulle eilset Kickerit lehitsedes, mille avalehelt seisab: "Rangliste des Deutschen Fussball" ehk Saksa jalgpalli paremustabel. Tegemist on kaks korda aastas, jaanuaris ja juunis ilmuva tabeliga, milles püütakse reastada saksa liigas mängivaid sportlasi. Tolle tabeli oleme korra siinses rubriigis juba jutuks võtnud. 

Praegu me kõnealust tabelit sisuliselt analüüsima ei hakka, küll aga väärib osutamist kaks tähelepanekut. Esiteks pole kindlasti juhus, et alates 1956. aastast ilmuv tabel avaldatakse jaanuaris ja juunis. Võime koguni öelda, et erinevalt World Soccerist, kes oma "500 olulisemat ..." seadis kokku ühe projekti põhiselt, on Kicker tühjuse täitmise koguni institutsionaliseerinud. Tegemist on tabeliga, mille ümber saab mõtteid vahetada kaugelt enam kui ühe numbri jagu ning annab mingil määral jutuainest ka Kickeriga konkureerivatele väljaannetele.

Teine tähelepanek tuleneb aga juba otseselt tänasest päevast, kuid enne selle sõnastamist soovin viidata siinsamas Soccernetis mõned päevad tagasi ilmunud usutlusele Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlakuga, kes vahendas maailma jalgpallijuhtide kena lootust, et poolteist nädalat tagasi Prantsusmaal alanud naiste maailmameistrivõistlused saavad olema mitmes mõttes murrangulised. 

Pohlak ütles: "Eeldatakse, et esmakordselt ületab ühe naiste jalgpalliturniiri vaadatavus 1 miljardi televaataja piiri ning turniir mõjutab hüppeliselt naiste jalgpalli harrastatavust ja rolli juba kõige lähemas tulevikus. [...] Juba mõnda aega on paljudes piirkondades ja riikides olnud naiste jalgpall harrastatavuselt kõige kiiremini kasvav spordiala, mis on loogiline, sest ühelt poolt mõjutab seda meeste jalgpalli olemine religiooni staatuses ja teiselt poolt naise rolli muutumine ühiskonnas."

Naistest, jalgpallist ja nende kahe kategooria ühissuhetest saksa ühiskonnaga oleme samuti hiljuti juttu teinud, ning jõudnud järeldusele, et täna nõuab veel omajagu pingutust, sikutamaks võrdusmärki naisjalgpallurite ja võistlusspordi vahele; nii nagu seda meeste puhul tehakse.

Ja pole midagi parata, ka tänaseid saksa meediaväljaandeid sirvides kinnistub mulje, et kuigi käimas on "religiooni staatuses" spordiala maailmameistrivõistlused, tegutseb meedia sarnaselt meeste MM-i ja EM-i vaheaastatele. Naiste jalgpalli MM leiab küll käsitlemist, kuid kipub veidigi kõnekama uudise varju jääma; ja kohe päris kindlasti ei suuda see varjata Kickeri enda aastakümnete pikkust igasuvist traditsiooni.

Teeme veel ühe võrdluse ning võtame naiste MM-i käsitlemise statistilise kiirülevaate aluseks Saksamaa suurima päevalehe Bildi. Seda põhjusel, et Bildis pööratakse spordile, sealhulgas jalgpallile, konkurentsitult enim tähelepanu. Iga päev eraldatakse spordile 3-4 lehekülge, kusjuures jalgpall haarab tollest mahust jämedalt öeldes kolm neljandikku.

Kõnealune turniir algas 7. juunil ning jättes kõrvale iga päev ilmunud võistlustabelid, jagunes Bildi tähelepanu MM-ile proportsionaalselt järgmiselt: 7. juuni – 1/3 spordirubriigi kogumahust, 8. juuni 1/3, 11. juuni 1/4, 12. juuni – 1/9, 13. juuni 1/6, 14. juuni 1/5, 15. juuni 1/15, 17. juuni 0, 18. juuni 1/6.

Antud juhul pole oluline sekkuda nonde tekstide sisusse, kuivõrd osutada, kuivõrd napp konkreetse ajalehe huvi konkreetse võistluse vastu on. Igal juhul ei paku naiste jalgpall veel täna võimalust jalgpallilist tühjust täita ning seepärast saame iga päev kinnitust, kuidas meedia, jääme näites sellesama Bildi juurde, kõikvõimalikest vähegi apetiitsetest vihjetest kinni haarab ning mõne sisukama teema juurde pikkadeks päevadeks rippuma jääb.

Nii näiteks jõudis laupäevase numbri kaudu lugejateni teade, et Dortmund on huvitatud Müncheni Bayerni kaitsjast Mats Hummelsist. Kuigi tolles artiklis suutsid neli (!) autorit kõigest spekuleerida, et üleminekusumma jääb 15-20 miljoni vahele ning Hummelsi aastapalk peaks langema kümne miljonini, suudeti kuulujutu staatuses olev teema poolele leheküljele välja venitada, millele lisandus veel kolmandik väljaande esilehest.

Järgmise päeva Bild am Sonntagis arutleti kahel leheküljel juba selle üle, kuidas Hummelsi tulek Dortmundi mänguplaani sobitub. Tõe huvides tuleb siiski mainida, et naiste MM sai pühapäevases numbris siiski poole rohkem leheruumi, samas kui spordikülgede esilehelt vaatasid Hummelsi uudisest inspireerituna vastu musklitesse täispuhutud Dortmundi klubi juhid. Nojah, eks leidsid naisedki tol leheküljel oma koha – kokkusurutuna all paremas nurgas.

Esmaspäevases Bildi numbris uuriti, miks Bayern Hummelsil minna võiks lasta, ning tänases numbris küsitakse, milliseks võiksid kujuneda Hummelsi suhted Dortmundi peatreeneri Lucien Favrega.

Hummelsi saaga vahekokkuvõte: 1) vihje, 2) Dortmundi vaade, 3) Bayerni vaade, 4) mängija suhted treeneriga. Pole põhjust arvata, et teemast enam infokillukesi välja pressida ei annaks, ja nii saabki terve nädal kaetud.

Saksamaa meistrivõistlused algavad 16. augustil. Jäänud on veel kaheksa nädalat.