Me ei vaja mune, meil on hobusesabad! (1)

Euroopa parimaid auhinnati kohviserviisiga. Foto: Youtube

Ma tõepoolest võtsin endale mõtlemisaega, kas pealkirjastada alljärgnev lugu nii nagu ma seda lõpuks tegin, kuid suutsin end veenda, et just nii on siiski kõige õigem. Sellisele otsusele aitas mul jõuda usk, et ühe osapoole meeleolude ja emotsioonide vahendamisel võiks meetodina rakendada noidsamu eesmärke, mis olid ajendiks tollesama esimese osapoole reaktsioonidele.

Küllap jõuab igaüks lühikese mõtlemisaja järel õigustatud kahtlustuseni, et "munade" vähimaks eesmärgiks on avalikkuse tähelepanu saavutamine, aga miks mitte isegi selle šokeerimine. Ei hakka eitama, et teatud juhtudel võib eesmärgiks olla ka šokeerimine iseenesest, kuid antud juhul kannab see endas siiski meetodi kohustusi, mille ülesandeks ühe konkreetse sõnumi edastamine.

Ka on arusaadav, et taolise meetodi üks tagajärgi võib väljenduda adressaadi endassetõmbumises, käegalöömises, solvumises ning eks arvesta minagi võimalusega, et osa siinsetest lugejatest sellise pealkirja järel Soccerneti külastamisest pikemaks ajaks loobub. Selline reaktsioon pole mitte päris võimatu, inimeste tundlikkus on erinev, ja pole minu õigus neile seda pahaks panna.

Aga kõiki neid, kes pealkirja tunnistamise järel oma tähelepanu kohe mujale ei suunanud, kutsun läbi tegema üht pisikest testi. Niisiis, kas olete kuulnud midagi järgnevatest nimedest: Alexandra Popp, Melanie Leupolz ja Dzsenifer Marozsan? Ma ei hakka veiderdama ja ehtima end teadmistega, mis mul ilmselgelt puuduvad. Kuigi tegemist on oma ala maailma parimatega ja hoolimata sellest, et tolle maailma sisu moodustab juhuslikult tippjalgpall, ei ütle need nimed mulle suurt mitte midagi.

Eitava vastuse andmisega õigustatakse aga küsija ootusi, kuna taolisele mitteteadmisele toetub kogu küsimusepüstitus. Tõsi, kohe jutuks võetav küsimus kõlas küll veidi teises sõnastuses, kuid tolle sisu ja põhimõte jäävad siiski samaks. See tähendab, et jaatava vastuse korral lagunenuks ka kogu konstruktsioon. Kuid küllap olid küsijad veendunud, et üldjuhul saadakse ikka eitav vastus. Millest siis õigupoolest jutt käib?

Kas tead mu nime? (Vasakult: Dzsenifer Marozsan, Alexandra Popp ja Melanie Leupolz. Foto: Youtube

Kaks nädalat tagasi teisipäeva õhtul vahetult enne kella kaheksat alanud telejaama ARD uudistesaates Tagesschau rulliti televaatajate ees lahti reklaamklipp, mis järgnevatel päevadel ja nädalatel arvestatavat kõneainet pakkunud. Tolle klipi juhatab sisse noor blond naine, kes esitab televaatajale lihtsa küsimuse: "Kas sa tead, mis mu nimi on?" Talle sekundeerib teine: "Aga minu?"Ja siis teatab kolmas, kõiketeadev muie suul: "Hmmm ... Nojah, muidugi."

Too muie eeldas, et enamus kümnest miljonist inimesest (aga selline on Tagesschau vaatajate suurusjärk) ei tundnud neis ära naisi, Saksamaa naiste jalgpallikoondise liikmeid, kelle nimed siin eelpool toodud sai.

Kerime aga teleklippi edasi. Meie ette ilmuvad Saksamaa jalgpallikoondise särke kandvad inimesed, kuid noid särke ei kanna mitte mehed, millega silm harjunud, vaid sedapuhku hoopis naised ning taustal kõlav naishääl möönab: "Me esindame rahvast, kes ei tea meie nimesid."

Ka edaspidi on kaadritagune jutustaja umbusklik. Tema hääles väljendub kindlus, et vaatajal pole aimugi, et saksa naised juba kaheksa korda Euroopa meistriks on tulnud, ammugi mitte seda, et oma esimese tiitli eest 1989. aastal said naised autasuks kohviserviisi.

Igati asjalik auhind, kas pole! Sest kas pole naiste koht mitte pesuköögis, kas pole naiste ülesandeks lastega kantseldamine! Seda kõike tuletatakse televaatajale meelde, enne, kui jutustaja kõigele käega lööb: "Aga tead mis," öeldakse pingutamata enesekindlusega, "me ei vaja mune, meil on hobusesabad!"

"Munade" vajalikkuse saksakeelses jalgpalliruumis kinnistas Oliver Kahn, kes 2003. aastal otse-eetris esitatud küsimusele, mida Müncheni Bayern oma mängu parandamiseks vajab, konkreetselt ja lühidalt vastas: "Mune, me vajame mune!" (Eier, wir brauchen Eier!).

Meestekeskne jalgpalliruum ahmis tolle soov-käsu vaimustusega endasse ning sellisena otse-eetris väljaöelduna kuulub see tuntuimate saksakeelsete spordifraaside hulka. Muuseas, kui võtta vaevaks googeldada, siis võib hõlpsalt tuvastada, et munadega meeste järele on õhatud ka eesti spordimaastikul. Ju siis on neis miski universaalsusele pretendeeriv väärtus, mille kahtluse alla seadmine omajagu pahandust tekitada võib. Eriti veel juhul, kui sellega saavad hakkama tundmatud tütarlapsed, kes, tõsi küll, kannavad silmale tuttavaid jalgpallisärke, kuid mille kandmist on ju peetud ikka meeste privileegiks.

Mune polegi vaja! Taoline ennekuulmatus võib kehtiva korra eest hea seisva tundlikuma närvikavaga meesterahva lausa sõnatuks võtta. "Waaaas?!" ehk "midaaaa?!" suudavad mehe-karikatuurideks muudetud kaks tegelast tolles reklaamis endast välja pigistada. Nood kaks meest on lahti haagitud igasugu kummalistest veidrustest ja häirivatest kõrvalekalletest – nad on valged, keskealised, täissöönud, ja et hajutada viimasedki kahtlused vähemusse kuulumisest, on nad mõlemad ka paremakäelised. Nõuab tõsist pingutust, et rindejoont kahe leeri vahel veelgi silmatorkavamalt märgistada.

Kui laseme originaalpikkuses poolteist minutit kestva reklaami lõpuni joosta, siis selgub, et peaselt algavate naiste maailmameistrivõistluste taustal ning Saksamaa naiskonna abil reklaamib end taoliste sõnumitega kohaliku alaliidu suurtoetaja Commerzbank.

Oleks muidugi suur liialdus suhtuda sellesse reklaami kui provokatsiooni. Liiga kaua on naised selleks jalgpalli taga ajanud. Selles reklaamis ei esitata meestele väljakutseid, küll aga rõhutakse erinevustele, kuidas ühiskond naiste ja meest palli tagaajamistesse suhtub.

Siinsamas Soccernetis kirjutas Anders Nõmm eelmisel nädalal Lyoni jalgpallinaiskonna näitel, et kõik see, mis profijalgpallis on meeste puhul enesestmõistetav, on naiste puhul fenomenaalne. Nõmme väljaotsituna võib Lyoni põhjal sellisteks fenomenideks nimetada naiste ligipääsu kõikidele klubiruumidele ja -väljakutele, samuti nende käsutuses olevaid krüoteraapia seansse ja treeninguid analüüsivat tarkvara.

Juba ainuüksi fakt, et sellistest asjadest kirjutada võetakse, näitab, kui kaugel kaks väliselt sarnast, kuid sisult erinevat maailma teineteisest asuvad. Põhjuseid taolisele erinevusele on selgitatud nii ajalooliste kui ka majanduslike teguritega, kuid pakun välja, et sisukam oleks neid otsida pigem väljakujunenud kultuurilis-sotsiaalsetest arusaamadest. Jah, naistele võib jalgpallis luua meestega vastavad tingimused, kuid see ei tähenda samas, et sarnastes tingimustes viibides naistelt ja meestelt ka sarnase sisu tootmist oodatakse.

Mul on alust isegi väita, et kuigi naiste jalgpalli edendamise nimel on viimastel kümnenditel arvestatavalt kõvasti häält tehtud, on see lähemal vaatlemisel siiski allutatud meeste jalgpalli arengutele. Sellise väite kaitsmist sobiks alustada viitega ühele naiste jalgpalli puudutavale dokumendile, mis samuti neil päevil avaldati. Esitlusviisilt erineb see küll saksa panga omast diametraalselt, kuid selle programmiliste lubaduste varjust kumab üsna sarnane maailmapilt sellega, mille visandas pank oma reklaamis.

Mis?! Mune pole vaja!!! Foto: Youtube

Tegemist on Euroopa Jalgpalliliidu UEFA käivitatud naiste jalgpalli arengustrateegiaga, mille suurimaks väljakuulutatud eesmärgiks on naisjalgpallurite arvu kahekordistamine Euroopas 2024. aastaks. "Aeg tegudeks" nimetatud projekti on kaasatud kohalikud alaliidud, Eesti Jalgpalli Liit sealhulgas, ning programmi elluviimisel lähtutakse teadmiste ja info tõhusamast vahendamisest ning infrastruktuuri parandamisest.

Siinkohal polegi oluline tolle poliitika elluviimise detailsem lahtikirjeldamine, mille ülevaate UEFA oma ametlikus väljaandes neljakümnele leheküljele laiali on laotanud, vaid osutada ühele seal leiduvale punktile. Nimelt ütleb UEFA, et naiste mängu üldise arengu nimel julgustatakse kohalikke alaliite koostööle haridusasutustega, mille eesmärgiks avardada arusaama, et jalgpallimäng võib pakkuda naistele paralleel-karjääri võimalusi (i. k. dual-career sport).
On täiesti ükskõik, kuidas mõistet paralleel-karjäär esitleda, selle sisu muuta ei ole võimalik. Ilma suurema keerutamiseta väljaöelduna tähendab see seda, et jalgpalliklubis mängiv naine ei saa oma põhitööst loobuda.

Kahe kohaga töölkäimise üle, millest ühe osa moodustab sport, on Eestis meeste pallimängudega seonduvalt ikka aegajalt arutatud. Selle põhjal võib öelda, et kui taoline praktika lähtub ühe inimese initsiatiivist, siis võib selles tuvastada põnevaid isiklikke põhjuseid (lisateenistuse võimalus, soosiv pereelu, armastus spordiala vastu, energia ülejääk jne), kuid nende põhjal ei saa anda hinnangut konkreetsele spordialale tervikuna. Kui aga selline poliitika on kirjutatud spordiala toimimisstruktuuri, nagu praegusel juhul, siis on võimatu vaadata mööda taolise praktika põhjustest. Ühele taolisele põhjusele tahan praegu ka tähelepanu juhtida.

Soovin viidata ühele kümne aasta tagusele intervjuule Eesti Jalgpalli Liidu presidendi Aivar Pohlakuga, kes intervjuus Põhjarannikule (7. veebruar 2009) Eesti naiste jalgpalli arendamise üle arutledes ütles: "[...] naiste jalgpall on puhtalt sotsiaalne projekt. [...] On ühemõtteliselt selge, et see spordiala, mil õnnestub saada valitsevaks Eesti naiste seas, saab 20 aasta pärast alaga tegelema ka nende lapsed. Paljudes peredes on just emad need, kes otsustavad, millise huvialaga laps tegelema suunata."

Niisiis ei defineeri naisjalgpallurit mitte niivõrd sportlikud tulemused ning treeningul käivat tüdrukut sportlikud perspektiivid, vaid perekondlik positsioon ja sellest tulenevad kohustused. Sellist perspektiivi tasub silmas pidada ka naiste jalgpalliarenguid uurides. Kui võtame arvesse hoiaku, et väljakul palli taga ajavates poistes nähakse tulevasi proffe ning tüdrukute näol tulevasi emad, hakkab paika loksuma ka arusaam, miks naistele, juhul kui neid sportlik edu peaks saatma, kohviserviis kingitakse.

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (1)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

Intervjuu | Käit oma üleminekust: paljude arvates on Fulhamist Domžalesse minek suur samm tagasi, aga U23 liigast oli see siiski edasiminek
ESILIIGA TELEMÄNG
SOCCERNET.EE JALGPALLISAADE
UUDISEID KODUVABARIIGIST
VÄLISMAAL
Trans kaalub kolmest võõrmängijast loobumist, süüd nähakse Kalašnikovsil  (endine treener vastab statistikaga)
AMEERIKAMAADES
PREMIUM LIIGA
PÕNEV KUJU
Täppidega või ilma, vahet pole: USA poiss Luke Varav kannab Eesti särki uhkusega
EUROOPAST
KOONDIS SAAB UUE NÄO
TOIMETAJA VALIK
RISTNURK
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
16
13
1
2
50:12
40
2.
Tallinna FCI Levadia
16
12
2
2
49:12
38
3.
Nõmme Kalju FC
16
10
4
2
30:14
34
4.
Paide Linnameeskond
16
10
3
3
32:9
33
5.
JK Narva Trans
16
4
6
6
20:17
18
6.
FC Kuressaare
16
4
4
8
10:28
16
7.
Viljandi JK Tulevik
16
4
3
9
15:32
15
8.
Tartu JK Tammeka
16
3
3
10
19:31
12
9.
JK Tallinna Kalev
16
2
3
11
11:41
9
10.
Maardu Linnameeskond
16
2
3
11
9:49
9
REKLAAM
SILM PEALE!

Vaata siit saate "Silm peale!" viimast osa!

SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
40
Tallinna FCI Levadia
38
Nõmme Kalju FC
34
Paide Linnameeskond
33
JK Narva Trans
18
FC Kuressaare
16
Viljandi JK Tulevik
15
Tartu JK Tammeka
12
JK Tallinna Kalev
9
Maardu Linnameeskond
9
MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK