Kroonprintsi juhitud valitsejad, võidult võidule sammuv tippunaasja, kuldne kolmik ja teistel eest rebinud legendaarne duo - neljas Euroopa tugevas liigas on tiitlipretendentide ringis vaid need, keda võiski sinna oodata. Aga kes täpselt?

Soccernet.ee välismaa jalgpalli rubriik "Mujal maailmas" annab ülevaate sellest, milline on aastavahetusel seis Prantsusmaa, Hollandi, Portugali ja Türgi kõrgliigades.

Prantsusmaa kõrgliiga läks talvepausile olukorras, kus tabelit juhib kõige tavapärasem kahtlusalune ehk Paris Saint-Germain. Poole hooaja ainus kaotus on saadud septembris Nice'ilt, kui mängu tegi kahe värava ja ühe väravasööduga ära nigeerlane Teremas Moffi, kes muuseas alustas teekonda Euroopasse 2019. aastal Leedu kõrgliigast. Toona lõi ta Riteriai eest 29 mänguga 20 väravat, teenis lepingu Belgias Kortrijkis ja avanes lõplikult Prantsusmaal Lorientis.

Suvel mitu staari minema saatnud, aga samas ka kõvasti uusi mehi ostnud PSG vedur on seevastu eeldatult Kylian Mbappe. Siiski ilmselt mitte kauaks, sest tema leping lõpeb teatavasti suvel ja see tähendab, et alates 1. jaanuarist on tal luba teiste klubidega läbirääkimisi pidada. Mitte et seal ilmselt palju rääkida oleks, sest äsja peatreeneri Carlo Ancelottiga lepingut pikendanud Real Madrid näib selgelt olevat prantslase enda esimene valik. Kuuldavasti on hispaanlased esitanud Mbappele "kohe ütle, ära mõtle" võtmes ultimaatumi - jaanuari keskpaigaks peab ta olema neile kinnitanud, et tahab tõesti suvel Madridi kolida.

5.4 - Paris have completed 5.4 passes per sequence on average in Ligue 1 this season, more than twice as many as Metz, who have the lowest average (2.6). Style. pic.twitter.com/0qLmAT1OSy — OptaJean (@OptaJean) December 27, 2023

Ainsana PSG-st jagu saanud Nice püsib teisel kohal. Neljakordne Prantsusmaa meister noppis kõik tiitlid 1950ndatel ja pole pärast 1970ndaid aastaid kõige suuremasse mängu sekkunud. Ka eelmine hooaeg lõpetati alles üheksandana. Varem Türgis töötanud kõigest 34-aastase itaallase Francesco Farioli käe all tegutseva meeskonna trump on ühtsus, suuri staare nende ridades ei ole. Vahe PSG-ga on suuremaks kärisenud alles viimaste voorudega, sest neljast viimasest mängust on saadud hooaja ainsad kaks kaotust.

Nice'ist jääb omakorda kahe punktiga maha Monaco. Viimase seitsme aasta jooksul nii tiitli võitnud kui ka esiliigasse pudenemise äärel olnud klubi rahuldus kahe pronksi järel eelmisel hooajal kuuenda kohaga, aga püüab nüüd jälle medalit. Viimase aastaga on turult üles nopitud õige mitu suurklubides üleliigseks jäänud meest nagu Takumi Minamino, Denis Zakaria ja Folarin Balogun, meeskonda juhendab kogenud austerlane Adi Hütter.

• Ligue 1 parima väravaküti auhinna võiks vist küll juba praegu rahumeeli välja anda, sest Kylian Mbappe on oma 18 väravaga eraldi klassist. Talle järgnevad Monaco mees Wissam Ben Yedder 8 ning Montpellier' ja Marseille' rünnakuliidrid Akor Adams ja Alexandre Lacazette 7 väravaga. Sööduandjate tabeli tipust leiab seevastu mõnevõrra üllatava nime - Inglismaal end ise paaria staatusesse mänginud ja lõpuks Marseille's maandunud Pierre-Emerick Aubameyang on lisaks viiele tabamusele varustanud kaaslasi seitsme väravasööduga.
• Igas Euroopa suurliigas peab olema mõni ootamatu pigilind ja Prantsusmaal on seda rolli täitnud tänavu Lyoni Olympique. Alates sajandivahetusest 21 hooaega järjest vähemalt esiviisikus püsinud ja järjest seitse tiitlit võitnud klubi vabanes suvel pikaaegsest konfliktsest omanikust Jean-Michel Aulas'st, kuid kukkus nii põhja, et 14 vooru järel oli neil tabelis üksainus võit! Kolmes viimases voorus on siiski võidulisa saadud ja sellega tõusti vähemalt punase joone kohale. Novembris vallandatud Laurent Blanci järel sai peatreenerina kätt proovida maailmameister Fabio Grosso, kuid see seiklus, kuhu mahtus ka üks kaunis verine episood, jäi üheksa mängu pikkuseks ja praegu on ajutiselt ametis juba kolmas mees Pierre Sage.
• Kahe hooaja vahel 20 klubi pealt 18-liikmelisele liigale üle minemine kukutas esiliigasse neli klubi, kelle asemele tõusid Le Havre ja Metz. Mõlemad püsivad praegu väljalangemistsooni kohal, aga suureks hõiskamiseks põhjust pole. Le Havre'i huvitavaim mängumees on vahest Narva Transi endise peatreeneri Adjam Kuzjajevi poeg Daler, kes on terve senise karjääri veetnud Venemaal, aga paneb end nüüd 30-aastasena proovile Euroopas.

Hollandis jätkab täiuslikku hooaega elektroonikapealinna esindaja PSV - 16 mängu ja 16 võitu! Ulmeline on ka Eindhoveni meeskonna väravate vahe 56:6, mis tähendab, et keskmiselt lüüakse ise mängus 3,5 väravat, aga postide vahel seisval argentiinlasel Walter Benitezil on juba kirjas koguni 11 nullimängu. Viimati 2018. aastal tiitlit tähistanud, kuid viiest viimasest hooajast koguni neljal teise kohaga leppima pidanud PSV näib Peter Boszi käe all juba praegu püüdmatu, sest lähim jälitaja Feyenoord jääb maha kümne punktiga.

Pikka aega tekitas ebatervet elevust sisekriisides visklev kuulus Amsterdami Ajax, kellel oli üheksa mängu järel tabelis kaheksa punkti ja mõne vähempeetud mängu juures jäädi lausa tabeli põhja. Kuid alates novembri algusest on seitsmest mängust nopitud viis võitu ja kaks viiki, mis annab tabelis juba viienda koha. Edasine tõus nõuab siiski aega ja konkurentide ebaõnne, sest vahel neljandal koha oleva AZ-iga on kaheksa punkti. Ning esmalt peab John van't Schip keskenduma meeskonna enda sisekliima ja mängu parandamisele.

• PSV parimana 12 väravat löönud Luuk de Jong ei ole kaugeltki liiga parim väravakütt, vaid see au kuulub võrdselt 18 tabamusega Feyenoordi mehhiklasest ründajale Santiago Gimenezile ja tabelis neljandal real oleva AZ Alkmaari ridades mängivale kreeklasele Vangelis Pavlidisele. Küll aga domineerivad PSV mehed söödujagajate tabelit - Joey Veerman on aidanud ehitada üheksa, Johan Bakayoko kaheksa ja de Jong ise lisaks tosinale löödule veel seitse väravat.
• Tabeli viimasel real on eelmisel hooajal tubli kümnenda koha saanud Vitesse, kelle Achilleuse kand on väravate löömine. Neid on Arnhemi meeskonnal 16 mänguga kirjas vaid 12, kusjuures kahe kolmandiku eest on hoolitsenud kaks meest - kunagi Chelsea ja Milani ridadesse kuulunud, aga mõlema eest ülivähe mänginud Marco van Ginkel ning vahva nimega 21-aastane ründaja Million Manhoef on mõlemad täpsed olnud neljal korral.
• Ajaxi juhendamist on sel hooajal saanud juba proovida nii Maurice Steijn, John van't Schip kui ka ajutiselt paaris kohtumises ametis olnud Hedwiges Maduro ja Michalis Valkanis. Peatreenerile on ust näidanud ka Utrecht, Volendam, Almelo Heracles ja eespool mainitud Vitesse, kusjuures kõigi nelja puhul on vähemalt korraks ohjad üle võtnud ajutine kohusetäitja. Vitesse puhul oli Edward Sturing pärast Philipp Cocu lahkumist siiani ametis ajutiselt, alles nädalapäevad tagasi kinnitati ta juhendajaks hooaja lõpuni.

Portugalis on kõik muutusteta, sest tiitli pärast peavad lahingut Benfica, Sporting ja Porto ning nende kannul on parima lihtsureliku rollis Braga. Vahed pole küll veel väga suureks veninud ja et erinevalt mitmest teisest Euroopa tipmisest kõrgliigast ei peeta Portugalis pikemat talvepausi, on ka mängude arv hetkel veidi ebavõrdne.

Benfica on seni saanud vaid ühe kaotuse, mis tuli kohe augustikuises avavoorus Boavistalt. Suurt traagikat 2:3 allajäämises näha ei maksa, sest Boavista lõi kodus viigivärava penaltist 90. ja võiduvärava 90+13. (!) minutil, lisaks oli Benfica alates teise poolaja alguses mänginud vähemuses. Otseseid konkurente Sportingut ja Portot on aga suudetud võita, kusjuures Lissaboni derbi keerati enda kasuks väga dramaatiliselt: veel 90 minuti täitumisel juhtis Sporting, aga neljandal üleminutil oli täpne Joao Neves ja seitsmendal Casper Tengstedt. Siingi väärib rõhutamist see, et seekord pidi peaaegu terve teise poolaja platsil vähemuses veetma Sporting.

Kui Benfica parima väravaküti, igihalja Angel di Maria leiab skoorijate tabelis jagamast alles 11. kohta, siis Sportingu rünnakut on vedanud Rootsi koondislane Viktor Gyökeres. Kahel eelmisel hooajal Coventry City eest Inglismaa esiliigas paugutanud Gyökeres on juba kergitanud väravate arvu kahekohaliseks. Porto esiründaja tiitlit hoiab vaid nelja tabamusega formaalselt enda käes brasiillane Evanilson, eelmisel hooajal 22 väravaga liiga skoorikuningaks kerkinud iraanlane Mehdi Taremi ei ole seni suutnud enamat kolmest väravast.

• Väravaküttide tabeli tipu on Taremi langemisel enda valdusesse haaranud hoopis Bragas mängiv Kongo DV ründaja Simon Banza. Kui tal on kirjas 13 ja Gyökeresil 10 väravat, siis kolmas koht on Portugalis võimalik hetkel kätte saada kaheksa tabamusega.
• Väga tublilt on seni esinenud kõrgliigasse tõusjad. Moreirense on suisa kuues, jäädes ühe enampeetud mängu juures Bragast maha kolme punktiga, Farense aga kaheksas. 2011. aastal pankrotti läinud, kolme aasta eest uuesti asutatud ja kevadel tagasi kõrgliigasse murdnud Estrela da Amadora hoiab kümnendat kohta.
• Kindlasti pole Portugalis kellelgi midagi otseselt Santa Clara ega Maritimo klubide vastu, kuid mõlema pudenemine kõrgliigast ei kurvasta ka ühtegi teist meeskonda, eriti nende reisikorraldajaid. Lennud vastavalt Assooridele ja Madeirale on vähemalt selleks hooajaks päevakorrast maas, kusjuures pärast hooaega 1983-84 on tegu esimese korraga, mil Portugali kõrgliigas ei mängi kummagi saarestiku esindusmeeskond.

Türgi on Türgi ehk üks skandaal ajab teist taga ja kolmaski ei jäänud tulemata. Sinna vahele on jõutud siiski ka natuke jalgpalli mängida, aga tabelitipus hakkab kõik juba enne hooaja selgroo murdmist selgeks saama. Fenerbahce ja Galatasaray on vahe järgmistega suureks käristanud, omavaheline mäng jäi jõululaupäeval küll 0:0 viiki.

Viimati kümme aastat tagasi meistriks kroonitud Fenerbahce tõi suvel lahkunud Jorge Jesusi asemel tagasi tüüri juurde Ismail Kartali, kellele see on juba kolmas kord klubi juhendada. Mängijana kahel korral Feneriga Türgi meistriks tulnud Kartal saab toetuda eeskätt kogemustele, meeskonda veavad suvel turult tasuta kätte saadud 37-aastane Edin Džeko ja 35-aastane Dušan Tadic.

Galatasaray ravis kahe hooaja tagusest 13. kohal lõpetamisest saadud hingehaavu eelmisel hooajal järjekordse meistritiitliga ja mängib ka tänavu tiitlikaitsjale kohaselt. Mauro Icardi näol nopiti turult jackpot ja lõigati lisaks kasu suurklubidele omasest mängijate ülekuhjamisest, kui Spursist õnnestus kätte saada nii Davinson Sanchez kui ka Tanguy Ndombele, Leipzigist Angelino ning Chelseast Hakim Ziyech. "Leidsin uuesti rõõmu üles," võttis marokolane Türki kolimise lühidalt kokku.

• Saksamaal, Inglismaal ja Itaalias säranud Edin Džeko tunneb end pika karjääri lõpusirgel Türgis väga mõnusalt. Bosnia ja Hertsegoviina legendil on juba kirjas 12 väravat ning seda on sama palju kui Mauro Icardil ja Kayserispori esiründajal Mame Thiamil. 31-aastane senegallasest rännumees on varem mänginud Itaalias, Kreekas, Belgias ning isegi Iraani ja Araabia Ühendemiraatide liigas, aga jäänud nüüd pikemaks ajaks Türki pidama - alguses Fenerbahce ja seejärel juba Kayserispori ridadesse.
• Kõrgliiga uustulnukatest on Samsunspor ja Pendikspor kaunis hädas, püsides väljalangemistsoonis. Neist jääb tahapoole vaid Istanbulspor, kellele määrati tagatipuks presidendi Ecmel Faik Sarialioglu käitumise eest äsja veel kolm miinuspunkti. See tähendab, et 17 mängu järel on neil tabelis punkte vaid viis. Hoopis paremini läheb aga kolmandal tõusjal Rizesporil, kes hoiab kõrget seitsmendat kohta ja võitleb eurokohtade nimel.
• Türgi poleks Türgi, kui seal ei keerleks pidev treenerikarussell. Praeguseks on juba tosin klubi juhendajat vahetanud, kõige usinam on selles vallas aga Besiktas. Hooaega alustas peatreenerina veel kogenud Senol Günes, seejärel võttis temalt töö üle alles suvel mängijakarjääri lõpetanud Burak Yilmaz. Kuus mängu ja neli kaotust hiljem, kui klubi oli pärast Bodö/Glimtile allajäämist Konverentsiliigast välja kukkunud, pani ka Yilmaz ameti maha. Tema järglane Riza Calimbay pidas vastu tervelt ühe mängu rohkem ehk seitse kohtumist, kuniks 22. detsembril samuti minema saadeti. Viimases liigamängus tüüris meeskonda ajutiselt Serdar Topraktepe, aga sahistatakse Ole Gunnar Solskjaeri peatsest saabumisest.