Eesti koondis tegi koduväljakul Iisraeli vastu korraliku partii. Paraku läks väärt tulemus, mida väga mitmel põhjusel vääriti, oma eksimuste nahka, ning Iisrael lahkub Tallinnast 3:1 võiduga.

• Vaata Liisi Troska galeriid mängust artikli alt!

Algus kiskus kurjakuulutavaks, sest vaid kaks minutit oli mängitud, kui Karl Jakob Hein juba Dor Turgemani terava nurga alt tehtud löögi püüdis. Iisrael hoidis kontrolli enda käes ja tosina minuti möödudes pidi Maksim Paskotši blokeerima külaliste mitmeminutilisele survele punkti pannud Dan Bitoni ohtliku löögi.

Kuid ka Eesti vastas hästi. Madalale langenud Alex Matthias Tamm võitis oma väljakupoolel palli, Rocco Robert Shein vedas seda pikalt ja leidis paremalt äärelt Ioan Yakovlevi, kes teenis Eestile esimese nurgalöögi. See polnud juhuslik sähvatus, vaid mäng hakkaski tasapisi Eesti kätte minema.

20 minutit oli mängitud, kui Eesti teenis teise nurgalöögi ja oli ülilähedal skoori avamisele. Kaitsjatest väravaesisel vabanenud Märten Kuuse jaoks oli palli lennukaar mõne sentimeetri jagu liiga kõrge, aga ta suutis siiski ohu õhku jätta. Maksim Paskotši peast jõudis pall uuesti Kuusele, kes selle nüüd juba teadlikult tagasi väravaesisele mängis – ja seal oli jaol Tamm, kelle mõnelt meetrilt tehtud pealöögini Daniel Peretz ei ulatunud! Kuid Eesti õnnetuseks oli väravajoonele end sättinud Raz Shlomo, kes palli peaga üle lati suunas ...

Pool tundi oli mängukellal just täis saanud, kui Eesti korraldas ilusa ja mis kõige tähtsam, eduka rünnaku. Ioan Yakovlevi täpne sööt vabastas äärel Michael Schjönning-Larseni, kes leidis karistusalast täiesti vabaks jäetud Mattias Käidi. Võrk sahises – 1:0!!!

Iisrael reageeris kaotusseisu jäämisele oodatult, teenis kohe kaks nurgalööki ja mängis karistusala tagant löögile Oscar Gloukhi, kelle ohtlik üritus postist õnneks pisut mööda lendas. Proovida sai ka Manor Solomon, aga Hein tõmbas palli nagu magnetiga enda sülle.

Seis tundus igas mõttes ilus, kuniks Eesti 39. minutil endale ise värava ehitas. Markus Soomets kaotas keskväljal lohakalt palli, seejärel oli Kuusel justkui kahevõitlus Turgemaniga täiesti kontrolli all, aga ta oskas kummalisel moel pallist üle astuda ning andis sellega vastasele võimaluse madalaks sööduks värava ette. Joseph Saliste valve alt minema spurtinud Dan Bitonile jäi vormistamise vaev – 1:1. Pausi eel võinuks seis veel hullemaks minna, kuid nüüd päästis Saliste blokk veel viigiseisu.

Kahjuks ei suutnud Eesti külaliste hoogu pidurdada ka teise poolaja alguses. 49. minutil kaotati ise rünnakul pall, Soometsal ei õnnestunud keskväljal vastast veaga maha võtta ning Schjönning-Larsen jäi jooksuduellis Solomoni vastu esmalt aeglaseks ja seejärel pehmeks. Väravaesisel palli saanud Biton oli teist korda lõpetaja rollis – Eesti jäi 1:2 kaotusseisu.

Eesti oli korraks kerges šokis, ent kosus kiirelt. Tamm oli 54. minutil Peretziga justkui juba silmitsi, ent blokki viskunud Shlomo sai edukat kaitsetööd tähistada nagu väravat. Eesti otsis ja otsis, Iisrael rahuldus vasturünnakutega, mis olid tõele au andes pea alati ohtlikud. 70. minutil peatas ühe sellise oma karistusalas Kuusk, Eesti tõusis ise vasturünnakule ja Shein lõi karistusala joonelt õige napilt üle lati.

Kohe sööstsid Sinjavski ohtliku tsenderduse suunas nii Maksim Paskotši kui ka Yakovlev, ent pallini ei ulatunud kumbki. Kõik sai läbi 87. minutil – Gloukh mängis vasakult äärelt meeste vahelt kavala söödu karistusalasse, midagigi veel päästa üritanud Hein niitis vahetusmehe Dor Peretzi jalust ja Mohammad Abu Fani realiseeris penalti külmavereliselt – 1:3. Et Patrik Kristali terane löök lõpu eel veel posti riivas, ei muutnud enam midagi.

Soccernet.ee tegi kohtumisest järgmised tähelepanekud:

Mängust jäi hinge veider tunne. Nagu ka mängijad ja peatreener Jürgen Henn pärast lõpuvilet täiesti üksmeelselt tunnistasid, oli partii mänguliselt kordades parem kui märtsikuus Debrecenis. Stsenaarium oli küll üldjoontes sama – Eesti läks juhtima, millele Iisrael seejärel vastas, kuid pea kordagi ei jäänud Eesti lootusetu pressi alla. Pigem otse vastupidi, sest avavärav sündis vastavalt mängu käigule. Eesti oli Iisraeli pikalt oma väljakupoolelt eemal hoidnud, poolvõimalusi ja ka ühe superšansi tekitanud, nii et lõpuks sihile jõudmine oli loogiline.

Paraku ei maksa see kõik kokkuvõttes midagi, kui tulemuseks on endiselt kaotus. Ilusate lüüasaamiste aeg on möödas ja esimene emotsioon peabki olema sügav pettumus. Samas ei tähenda see, et mängust poleks paljut kaasa võtta. Jürgen Henni meeskond on jätkuvalt kujunemisfaasis, ent liigutakse õiges suunas. Võib-olla veidi väiksemate sammudega, kui tahaksime näha, ent liigutakse – ja lõppude lõpuks tuleb meeles pidada sedagi, et vastased on valiksarjas valdavalt tugevad ning nende vastu korda saadetud õnnestumistest tuleb luua vundament järgmistele.

Kuidas sündisid Iisraeli väravad? Esimese puhul kaotas Markus Soomets keskväljal vastase hetkeks silmist ja eksis lihtsa sööduga, seejärel jäi Märten Kuusk hätta palli puhtaks löömisega ning tagatipuks magas Joseph Saliste maha ründaja spurdi värava ette. Väikestest elementidest koosnev kobarkäkk, võiks nentida.

Teise tabamuse puhul oli Eesti keskväli pallikaotuse järel tasakaalust väljas. Soomets võinuks tagantjärgi targana rünnaku keskringi kandis vea ja igati õigustatud kollase kaardiga peatada, kindlasti aga ei oleks Michael Schjönning-Larsen tohtinud Manor Solomoni vastu niivõrd pehmeks jääda. Sellel tasemel tuleb spurt teha lõpuni ning pall lüüa puhtaks kindlalt, mitte minna seda välisküljega ebalevalt "kuskile kõrvale" lükkama.

Eesti liigas mängides on lahendusteni jõudmiseks enamasti aega. Rahvusvahelisel tasemel pole. Vääratused kinnitasid taas, et tipptasemel korjatav kogemus – ja see ei talletu lihasmällu isegi mitte poole aasta, vaid alles mitme aasta jooksul – on koondisemängudes hindamatu.

Mängu eel võis enim peljata Iisraeli vasakut äärt, kus tegutsesid nende nimekaimad mehed, Inglismaal mängiv Manor Solomon ja Austria tippklubi RB Salzburgi ridadesse kuuluv Oscar Gloukh. Eesti lõi aga hoopis ise just sellest äärest kõvasti teravust ja seetõttu polnud kumbagi meest avapoolajal eriti märgata.

Teisel poolajal vahetas Iisrael aga käigu kõrgemaks ja kohe hakkasid Eestil tekkima probleemid. Lõpuks said väravale eeltöö kirja mõlemad staarid – Solomon Iisraeli teisele, Gloukh kolmandale – ning kuigi Eesti parem äär ei andnud rünnakul kuigivõrd järele, olles nii Ioan Yakovlevi kui ka tema asemele tulnud Robi Saarma veetuna ohtlik, suutis Iisrael edukat kaitse- ja ründetööd paremini tasakaalustada.

Paneme selle palli mängu? Ah, ikkagi ei pane. Või paneme? Teeme vahetuse? Ei tee? Mängime karistuslöögi lahti või vehime aktiivselt kätega, suunates mängijad liikuma ühelt ja teiselt poolt, et siis ikkagi paarimeetrine sööt mängu veeretada?

Iisrael tappis aega väga oskuslikult, prantslasest kohtunik lasi Willy Delajod lasi sellel süüdimatult sündida ja kõik see röövis Eestilt tempo, mida viigivärava püüdmiseks vajati. Süüdistada võib siin veidi vilemeest, kes ei takistanud külaliste molutamist ainsagi kollase kaardiga ja jättis seejuures ka lisaminutid napiks, kuid Iisraeli peab vastu tahtmist kiitma. Täpselt sellisel moel tulebki mängust maksimum võtta ja vastase vaimu suretada.

"Teame, et mängite kodus teistmoodi kui võõrsil," kõlas Iisraeli leeri sõnum päev enne mängu. Mehed teadsid, millest rääkisid, sest nagu öeldud – mängupildi mõttes ei andnud märtsikuist ja nüüdset vastasseisu võrreldagi. Miks see ikkagi nii on? Kas kodus ollakse julgemad? Miks ei jagu seda julgust kõikidesse mängudesse? Ja teisalt - millal suudame kodus ükskord taas ka endast objektiivselt tugevamate vastu tulemust teha?

Mängitud oli kõigest neli ja pool minutit, kui kõige tulihingelisemaid Eesti fänne koondav otsatribüün võttis esimest korda üles skandeerimise "Ragnar Klavan". Kutsutu oli mõistagi ka ise staadionil ja ilmus nagu tellitult looži uksest rõdule. Veerand tundi hiljem kõlas Klavani-hüüe uuesti, samuti poolaja lõpus ja korra ka teisel poolajal. Tosina minuti järel varieeriti seda veel "Aivar, pane amet maha" lauluga.

Alaliidu presidendivalimiste karussell keerleb täie hooga ja selle valguses võinuks ehk tribüünilt oodata veelgi sagedasemaid seisukohavõtte. Samas tõestab nende vähesus, et platsil toimus palju vaatamisväärset, sest enamasti võetakse sellised laulud üles siis, kui väljakul kisub "munaveeretamiseks".

Fännitribüüni kohal reelingul rippus mängu algul ka plakat "Dasa" koos Moskva Dünamo vapi ja verejälgedega. Pealtnäha kiiruga valmistatud taies oli mõistagi suunatud Iisraeli koondise paremäärele Eli Dasale, kes mängib igapäevaselt terroririigi kõrgliigaklubis ning ütles eilsel pressikonverentsil, et ehkki ta on "eetiline inimene", ei näe ta põhjust Venemaalt lahkumiseks.

Palli saades kuulis mees iga kord ka kõva vilekoori, ent avapoolaja keskel oli plakat tribüünilt juba kadunud. EJL-i kinnitusel nemad selleks korraldust ei andnud, plakati käskis maha võtta UEFA esindaja. Tõenäoliselt oli neile vastumeelt seal vere kujutamine, aga võib-olla tegutseti ka UEFA-le omasel “keelame igaks juhuks ära, küll pärast jõuab arutada” meetodil.

Viimase ja kõige ebameeldivama nüansina lendasid lõpuvile järel riietusruumi sammunud kohtunike suunas fännide seast joogitopsid, vähemalt üks kohtunik pidi ka tegema kiire põike, et tema suunas lennanud joogisahmakast pääseda. Selline teguviis on ühelt poolt lihtsalt loll ja teisalt mõtlematu, sest tõenäoliselt tuleb EJL-ilt nüüd jälle tasuda trahv. Sellele rahale oleks kahtlemata võimalik leida palju mõistlikumaid kasutusviise.