Moraalse kriisi ilmingutest. Mis annab klubidele elujõulisuse? (0)

Kui profiklubi on nõus mängima ilma pealtvaatajateta, äkki polegi ta enam traditsiooniline profiklubi? Foto: Brit Maria Tael

Tänane eluolu sunnib siin sõnastatud küsimusele varem või hiljem vastuseid otsima. Eesmärgid nende vastuste otsimisel on vastajast sõltuvalt muidugi erinevad. Nii peaksid pealkirjas osutatud otsesed asjaosalised ehk klubid vastuseid otsima selleks, et oma eksisteerimiseks vajalikud nõudmised võimalikult täpselt sõnastada; vahetud kõrvalseisjad ehk telejaamad, sponsorid, meedia ja fännid aga selleks, et klubide tegutsemisalgeid tuvastades omaenda ootushorisonte seada. Kuid loomulikult võib sellele probleemipesale läheneda ka lihtsalt mõtteharjutuse korras. Seda siin teemegi.

Samas poleks ükski mõtteharjutus võimalik ilma selgelt kirjeldatava sihiga, mida praegusel juhul võiks sõnastada ettepanekuna üle vaadata üks kriitilist tähtsust omav mõistetervik, millega jalgpalliruumis toimuvat peaaegu kogu selle ajaloo jooksul selgitada on püütud. Nimelt vajaks täpsustamist mõistetelg, mille moodustavad terminid profi- ja amatöörjalgpall, sest nagu tänane kriis näidanud on, kipuvad need mõisted jalgpallis toimuvate arengute kirjeldamiseks lihtsalt aegunud olevat.

Kuigi meie eesmärgiks pole amatöörspordi ja profispordi ajaloolise ülevaate andmine, et saa jätta viitamata, et moodne sporditegevus leidis 19. sajandi teisel poolel ühiskondlikke muutuste järel ühe laiema kandepinna ning kui Lääne-Euroopa ülem- ja keskklassid võisidki erinevaid sporte lihtsa harrastusena praktiseerida, siis majanduslikult vähem kindlustatud ühiskonnagruppides avastati sporditegevuses uue elukutse võimalused.

Meie praeguseid huvisid silmas pidades vajab rõhutamist, et nood arengud viisid hääleka osa ühiskonnast moraalsesse kriisi, mille käigus vastandusid sporditegevusele antavad tähendused: kas tegemist on rahvatervisliku eeskuju või tööenergia raiskamisega; kas masintehnoloogilise arengu tingimustes on tarvilik inimvõimete füüsiliste piiride kompamine; kas elukutselisse sporti tuleb paigutada siseriiklikke majandusressursse?

REKLAAM

Ajalugu on näidanud, et ühiskonnad ja organisatsioonid ei vastanud neile küsimustele mitte niivõrd erinevalt, kuivõrd erineva kiirusega. Nii leiti Inglismaal jalgpalli raames elukutselisuse suhtes juriidiline konsensus aastal 1885, rahvusvahelises olümpialiikumises jõuti samasisulise kompromissini aga alles sada aastat hiljem.

See kõrvalepõige oli vajalik selleks, et osutata tänasele päevale jalgpallielus, kuhu üha agressiivsemalt on jõudnud hääled nõudmaks jalgpallielu juhtimise muutmist kaasaegsemaks ning praegune ühiskondlik kriis annab paremini kui kunagi varem võimaluse noile häältele reaalne sisu omistada.

Mihkel Ainsalu ja Marco Reus - profimängijad mõlemad. Foto: Oliver Tsupsman

Tolle sisu väljatoomiseks peame aga amatöör-profispordi teljelt maha astuma. Häda on selles, et kuigi sajakonna aasta jooksul leiti profispordi õigustamiseks nii ideed kui vahendid, on profisporti jalgpalli piires väga keeruline defineerida, mis aga omakorda muudab profijalgpallist kõnelemise väga hägusaks. See väide vajab selgitamist.

Esmalt kättesaadavast. Maailma jalgpalliorganisatsiooni FIFA kaks aasta tagasi välja antud mängijaid puudutavas määrustes käsitletakse jalgpallurit kahes kategoorias – amatööri ja professionaalina. Seal seisab: "Professionaal on mängija, keda seob klubiga kirjalikult sõlmitud leping ja kellele klubi maksab jalgpallilise tegevuse eest rohkem, kui temaga seotud otsesed kulud. Kõiki teisi mängijaid peetakse amatöörideks." Küllap saab valdkonnast sõltumatult sellisena defineerituna suures plaanis mõista kõiki tööalaseid suhteid.

Hoopis keerulisem on aga pihta saada, kuidas defineerida professionaalset jalgpalliklubi. Kui avada FIFA 2019. aasta profijalgpalli raport, milles antakse statistiline ülevaade maailma kõikidest profiklubidest (FIFA andmeil "on neid vähemalt 3903"), siis otsest definitsiooni nagu mängijate puhul, klubide kohta FIFA ei anna.

Tõenäoliselt satuksime kiiresti ummikusse, kui nimetaksime definitsiooni puudumist lihtsalt tegemata jäänud tööks, kahe silma vahel jäänud tööõnnetuseks. Ainuüksi rangelt reguleeritud jalgpallijuhtimine ise muudab sellise väite keeruliseks. Pigem võiks hoopis mõelda, et definitsioon on jäänud sõnastamata selle sõnastamatuse tõttu. Kohe näeme, et see on tõesti omajagu keeruline.

Niisiis võiksime professionaalse klubi definitsioone hakkama kokku seadma erinevatest tükkidest, kuid peame seejuures tähele panema, et aja jooksul on süvenenud tendents, kus mõnel juhul konkreetne tükk sobitub sõnastusmustrisse, teisel puhul aga mitte.

Kõige üldisemalt sõnastatuna võiks professionaalseks jalgpalliklubiks nimetada klubi, kelle palgal on professionaalsed mängijad ning kelle põhisissetuleku moodustab jalgpallialane tegevus. Traditsiooniliselt on taoliste sissetulekute põhikomponendi moodustanud piletimüük ja mängijate müük. Hiljem on sellele lisandunud erinevat liiki sponsorlepingud ning spordivälised tegevused, mis mõne klubi tegevuses üha tähtsamat rolli täidavad.

Noisse tegevustesse kuuluvad ühtviisi algeline jalgpallisärkide müük aga ka maailma eri otstes peetavad sõpruskohtumised, mis ühegi osapoole sportlike eesmärkide hulka kuuluda ei saa. On arusaadav, et mida keerulisemaid finantsilisi või diplomaatilisi kombinatsioone oma tegevuse laiendamiseks klubid taotlevad, seda piiratumaks taolised võimalused muutuvad. Jutud väljavalitutest jalgpallis ulatuvad otsapidi juba poole sajandi taha.

Dominik Kohr ja Mark Anders Lepik - profimängijad mõlemad. Foto: Brit Maria Tael

Kõik sellised arengud on endaga tänaseks kaasa toonud paradoksaalse olukorra, mille tunnistajateks me järgnevatel nädalatel Saksamaa näitel olla saame. Nimelt jõudis täna avalikkuseni uudis, et ülejärgmisel nädalal plaanitakse Bundesligas mängudega jätkata, kuigi publikule need suletuks jäävad. Paradoksaalsus seisneb asjaolus, et ühest traditsioonilisest tuluallikast ehk piletimüügist ilmajäämine ei näi suurt osa noist klubidest kõigutavat.

Küsimustepesa, millele peaksime nüüd mõtlema, võiks sõnastada järgmiselt: kas profiklubid, kelle sissetulekutes traditsioonilised meetodid enam rolli ei täida, liigituvad profiklubideks; kas nendest kõneldes oleks mõistlik kasutusele võtta uued mõisted, mis aga omakorda aitaks mõista ja täpsustada kõnealuste klubide käitumismotiive ning nende sobitumist jagatud jalgpallimaastikuga?

Nii nagu enamikes Euroopa riikides, on ka Saksamaal terve plejaad traditsioonilisi profiklubisid, mis täna pankroti äärel seisavad. Näiteks tasemelt kolmanda liiga iseseisvate klubide põhisissetuleku moodustab piletmüük ning neid ei päästaks ka hooaja lõpuleviimine, kui see sarnaselt kõrgliigaga tühjade tribüünide ees korraldada. Need on professionaalsed klubid, mis on kaotanud kõik traditsioonilised sissetulekuallikad ning kes oma eksisteerimise suudavad säilitada tõenäoliselt vaid teiste klubide ning regionaalsete toetusmehhanismide ühispingutusena. Sellisel juhul aga, nagu näeme, pole enam tegemist sportlikke, vaid pigem moraalsete valikutega.

Teisisõnu, tänane kriisiolukord on päevavalgele vedanud reaalsuse, mis jalgpallielu juba pikki aastaid vaikimisi saatnud, kuid mida seni küllaltki edukalt varjata on suudetud. Seda reaalsust võiks kirjeldada muutunud sõltuvussuhtena, mida rahvusvahelised jalgpalliorganisatsioonid küll eitada proovivad, kui mille varjamine üha keerukamaks muutub.

Suvaliselt näitlikustatuna võib selle sõltuvusrea moodustada järgnevalt: Bayern – Leverkusen – Düsseldorf – Bochum – Halle – Saarbrücken. Nagu öeldud, tuleb seda loetelu, kõrgliigast alustatuna ning üle teise ja kolmanda liiga regionaalliigasse välja jõudnuna, vaadata sõltuvusteljena, mille iga liige temale eelnevast sõltuvuses on. Leverkusen Bayernist, Düsseldorf Leverkusenist jne.

Taolist sõltuvust võib täita erineva sisuga. Iga siin nimetatud klubi teab, et talle eelnenud klubi on sportlikult ja majanduslikult võimekam, väljendugu see siis lõplikus tabeliseisus, mängijateturul käitumises, palgatingimuste loomisel, telelepingute sõlmimisel, publikuhuvis. Nii võib seda telge jälgida jäägina – kõik mis jääb üle Bayernist, ulatub Leverkusenile, sealt omakorda Düsseldorfini jne.

Rahvuste liiga loomine tähendab, et Julian Brandt ja teised tippjalgpallurid satuvad väikeriikidesse vaid valikmängudes. Foto: Brit Maria Tael

Selsamal trajektooril liikudes saab teha muidki järeldusi. Nii näiteks on rangelt majanduslikke printsiipe aluseks võttes iga klubi huvitatud kohtumisest endast eespool asuva klubiga, mis aga tähendab, et selle teljel paremalt vasakule liikudes potentsiaalsete soovvastase hulk kasvab, vastupidises suunas aga kahaneb. Sellisena esitletuna avardub ka arusaam, miks hääled jalgpallist kui tervikust selle rea paremalt äärelt kostuvad.

Üha enam paremale kaldudes jõuame sidusama vastastikuse sõltuvuseni, traditsiooniliselt orgaanilise jalgpallikorralduseni, samas kui vasakus tipus, nagu nägime, võivad Bayern ja Leverkusen oma mängude pidamiseks koguni väljakule kogunevatest fännidest loobuda. Nende klubide eksistents staadionile kogunevatest fännidest ei sõltu. Sõltumatusele lisab ka kaalu fakt, et positsiooniparandus sellel pikal teljel aastakümnete jooksul üha keerulisemaks on muutunud.

Taolised suundumused on kirjeldatavad ka koondiste tasandil, mille värskeimaks näiteks UEFA Rahvuste Liiga. Lihtne on näha, et initsiatiivina lähtub see meile tuttava sõltuvustrajektoori vasakult tiivalt, kuhu kuuluvad koondised püüavad vähendada otsekontakte neist kaugemal asuvate koondistega. Kuna Rahvuste liiga kriipsutas kalendris maha suure hulga varasemalt sõpruskohtumisteks mõeldud aegadest, vähenes teiste seas ka Eestil võimalus mõne suure jalgpalliriigiga sõpruskohtumisel vastakuti minna.

Lõpetuseks peab muidugi tunnistama, et keeruline on osutada, kus tollel siin jutuks olnud sõltuvusteljele kõige orgaanilisem jalgpall asub või kus traditsiooniline profijalgpall murdub ning algab jalgpall, mida töönimetusena kommertsjalgpalliks nimetada võiks.

Küll aga pole keeruline mõista, et isegi juhul, kui noist murdepunktidest mööda vaadata, seisab jalgpalliruum silmitsi moraalsete küsimustega, moraalsete võitlustega, millised viimati vahest tõesti amatöörspordi ja profispordi vastandamisel maha peeti.

Kommentaarid

Kommentaare ei ole.

Sisene
LASNAMÄE MAKELELE NAASEB
Poolteist aastat eemal olnud Dmitrijev tuleb suurde jalgpalli tagasi!
KUIDAS KÄIVAD KOKKU PAAST JA TIPPJALGPALL?
Ramadaan Premium liigas.
Miks alati tema?
VÄLISMAA
TIPNERI KARIKAS
SOCCERNET TV
RISTNURK
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
6:1
9
2.
Tallinna FC Flora
3
2
1
0
6:3
7
3.
Paide Linnameeskond
3
2
0
1
11:3
6
4.
Nõmme Kalju FC
3
2
0
1
4:2
6
5.
JK Tallinna Kalev
3
1
1
1
4:9
4
6.
Tartu JK Tammeka
3
1
1
1
2:3
4
7.
Viljandi JK Tulevik
3
1
0
2
4:6
3
8.
Tallinna JK Legion
3
1
0
2
3:6
3
9.
JK Narva Trans
3
0
1
2
3:5
1
10.
FC Kuressaare
3
0
0
3
0:5
0
VIIMASED PILDIGALERIID
SILM PEALE!

Vaata siit "Silm peale!" värsket lugu!

https://www.zone.ee/
OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

  • L, 13.00 Flora - Kalev (Premium liiga)
  • L, 16.00 Pärnu Vaprus - Vändra (Esiliiga)
  • L, 19.00 Legion - Tammeka (Premium liiga)
  • P, 13.00 Tulevik - Kalju (Premium liiga)
  • P, 19.00 Flora - Vaprus (naiste meistriliiga)
  • KÕIK näidatud mängud ja kava on siin!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FCI Levadia
9
Tallinna FC Flora
7
Paide Linnameeskond
6
Nõmme Kalju FC
6
JK Tallinna Kalev
4
Tartu JK Tammeka
4
Viljandi JK Tulevik
3
Tallinna JK Legion
3
JK Narva Trans
1
FC Kuressaare
0
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA ÜLEMINEKUD

Vaata, millised muutused toimusid kahe hooaja vahel Eesti meistriliiga klubides!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK