Noored, vanad ja renessansimehed – kuidas AC Milan jälle Serie A tippu tõusis (1)

11 aastat ootust sai otsa - Milan on jälle meister! Foto: Scanpix / AFP / Filippo Monteforte

On 14. mai aastal 2011. AC Milan rullib kodusel San Siro staadionil tulemusega 4:1 üle Cagliarist ning teeb asja ametlikuks – Itaalia jalgpalli meistrikarikale, kuulsale Scudetto'le, võib nüüd ametlikult hakata graveerima AC Milani nime.

Väravalööjate seas on sellised Milani legendid nagu Gennaro Gattuso ja Clarence Seedorf, pingiotsal tõstab lõpuvile kõlades käed võidukalt taeva poole peatreener Massimiliano Allegri, kelle jaoks on tegu karjääri esimese Serie A tiitliga.

Milline tuleb suvi, ei või põllumees iial ette teada. Jalgpalliklubil on vahendeid oma saatuse määramiseks märksa enam kui ilmast sõltuval talunikul, ent neidki võivad tabada ootamatult kehvad saagiaastad. Milani põllul ikaldas 11 hooaega, enne kui tänavu see pikk ja kuiv tiitlipõud läbi sai.

Miks võttis see nii kaua ja kes tõstsid Milano suurklubi tagasi kõrgesse mängu?

Kuldse põlvkonna viimane soolo

2011. aastal võidetud tiitel oli Milano punamustale klubile järjekorras kaheksateistkümnes. Võit maitses eriti magus, kuna nüüd olid nad selles arvestuses jälle võrdsel pulgal oma põlise linnarivaali Milano Interiga.

Ent taevas polnud värske meistri jaoks pilvitu. Meeskonna selgroog koosnes väga kogenud mängijatest, kelle "parim enne" oli paraku ähvardavalt ligidale jõudnud. Alessandro Nesta, Filippo Inzaghi, Clarence Seedorfi ja Massimo Ambrosini ees terendasid karjääri viimased aastad. Gianluca Zambrotta ning Massimo Oddo puhul samuti ning esimeses nooruses polnud ka kindamees Christian Abbiati. Tõsi, leidus ka noori talente nagu brasiillane Alexandre Pato ja Ghana koondislane Kevin-Prince Boateng, ent enamasti kõikus algrivistuse keskmine vanus 31 eluaasta juures. Õhus oli lõpu algust.

Milani kuldne põlvkond võitis üheskoos ohtralt karikaid. Foto: Scanpix / Imago images / Colorsport

Noorenduskuuriga sisuliselt ei alustatud, vana kaardiväe erru saatmisega hakati pihta aga täiesti valest otsast – näiteks ei teeninud esimeste seas lepingupikendust Andrea Pirlo, kes seepeale mäletatavasti Torino Juventusega käed lõi. Tulemus? 4 liigatiitlit järjest!

Järgneval hooajal jõuti küll veel hõbedale, ent oli selge, et ees ootavad rasked aastad.

Hüvasti, Euroopa! Hüvasti, Berlusconi!

Il Diavolo hakkas tabelis nüüd kiirelt pudenema. Järgnevatel hooaegadel lõpetas Milan, seitsmekordne Euroopa karikavõitja, tabelis 8., 10., 7. ja 6 kohal. Tulud vähenesid ning klubi ei tundunud noortele ja andekatele mängijatele perspektiivikas sihtkoht. Läbi tuli ajada üha küsitavama tasemega palluritega, mitmed paljulubavad mängijad aga kippusid just Milani särgis kohtama oma karjääri madalpunkti.

Ka treeneripingil polnud kõige paremad ajad. Allegri lahkus Juventusesse ning Torino klubi jätkas võimutsemist, mida oli alustanud juba Antonio Conte käe all. Järglased Clarence Seedorf, Sinisa Mihajlovic ega Cristian Brocchi ei suutnud oma pingutusi kõrgeteks tabelikohtadeks vormida. Proovida said ka Vincenzo Montella ja Gennaro Gattuso, ent tulemus oli ikka üks - AC Milanil polnud esinelikusse ei ühel ega teisel viisil asja.

Mündi üheks küljeks oli kiratsev sportlik pool, teiseks aga samaväärselt rappa kiskuv majanduslik seis. 13. aprill 2017. aastal läheb AC Milani ajaloos kirja kui ühe ajastu lõpp. Klubi skandaalne president ja riigi mitmekordne peaminister Silvio Berlusconi teatas, et pärast 31 aastat ja 29 võidetud karikat on ta jõudnud otsusele klubi maha müüa.

Ostjaks sai Hiina investeerimisfirma, kelle puhul aga juba suveks selgus, et ostuks laenatud raha tagasimaksmisega ei tulda toime. Veel enne kui hooaeg startis, sai Milan kolmanda omaniku, Elliott Management Groupi, kes on klubi suurim aktsionär tänaseni.

Tibusammudel tagasi kullaheitlusse!

Hooaega 2019-20 alustas treenerina Marco Giampaolo. Oktoobriks olid temagi päevad juhendajana loetud ning uus mees peatreeneri pingil oli mõnede jaoks seni suurim üllatus – Stefano Pioli.

Piolit peeti väikeklubi treeneriks, kelle karjääris edulugusid praktiliselt polnudki. Võrdlemisi lühikesed perioodid Sassuolo, Chievo ja Palermo eesotsas ning vaid veidi pikemad Bologna ja Lazioga ei sisendanud suuremat usku. Lisaks oli mees suutnud "käsi määrida" tööotsaga, mis talle Milani ultrafännide seas sõpru juurde ei võitnud, juhendades lühikest aega Milano Interit.

Stefano Piolis kaheldi, kuid mees tõestas tiitliga oma võimeid. Foto: Scanpix / Reuters / Alberto Lingria

Ent järeldused olid ennatlikud. Pioli lõpetas avahooaja küll kuuendal kohal, ent esimesel täishooajal sekkus Milan kümneaastase vaheaja järel esmakordselt  tiitliheitlusse. Kuni veebruarini juhiti liigatabelit, ent siis komistati ootamatus kohas – 22. voorus liiga uustulnuka Spezia vastu. 0:2 kaotus lubas juhtpositsioonile ei kellegi muu kui Interi, kes edu enam käest ei andnudki ning kevadel meistriks krooniti.

Mõnede arvates pääses Pioli üle noatera. Kuna ka Euroopas ja Itaalia karikasarjas ei saavutatud edu, näis hooaeg taaskord untsu läinuna. Klubi juhtkonnas, kus spordidirektori rolli täitis nüüd legendaarne eksmängija Paolo Maldini, säilis siiski kaine meel ning Piolil, kes oli tõstnud Milani kõrgemale positsioonile kui viis varasemat juhendajat, lubati jätkata.

Parem kui varem, parem kui teised

Otsus oli teravas kontrastis värske meistri ja vihase linnarivaali, Internazionale poliitikaga. Antonio Conte oli küll sinimustad kevadel meistriks tüürinud, ent ei saanud klubiga jätkamise osas ühele meelele. Asendaja saabus Roomast Simone Inzaghi näol. Torino Juventus oli pingile tagasi toonud vahepeal ameti maha pannud Allegri ning ka Napoli oli tavapäraselt ähvardav.

Ent AC Milan tundus nüüd hoopis teistsugusem kui varem. Teistsugusem, kui aastal 2011. Pioli meeskonna kandvaks jõuks olid kerkinud noored, keda nõu ja jõuga abistasid palju näinud veteranmängijad. Võistkonda jagus auahnust, rikkalikult kogemusi ja ladusat kokkumängu. Üle aastate oli valemis lõpuks potentsiaali, millega julgelt hooajale vastu astuda.

Kogemus, noorus ja vihale aetud mehed

Meeskonna juures oli tagasi Zlatan Ibrahimovic, kes 40-aastasena endiselt mingisuguseidki väsimuse märke ei ilmutanud. Väravasuul tõmbas kindad kätte uus nägu Mike Maignan. Eelmisel hooajal Lille'iga Prantsusmaa meistriks kroonitud mehe allkiri oli seda olulisem, et senine väravavaht Gianluigi Donnarumma lahkus vastassuunas, PSG-sse.

Noortest talentidest polnud meeskonnas tõesti puudust. Vasakul äärel näitas Rafael Leao fenomenaalset vormi, paremal rokkis Alexis Saelemaekers, keskväljal tegutses eeskujulikult Real Madridist laenatud Brahim Diaz. Keskkaitses kerkis esile vaid 21-aastane Pierre Kalulu ning esimesi mänguminuteid hakkas koguma ka Paolo Maldini noorem poeg Daniel. Kõige säravamalt tõusis esile Sandro Tonali – pikajuukseline keskvälja süda, kes dikteeris tempot, jagas millimeetritäpsusega passe ja oli vajadusel ka ise väga terava jalaga. Kõlab tuttavalt, Milani fännid?

Sandro Tonali mäng sunnib tõmbama paralleele Itaalia legendi Andrea Pirloga. Foto: Scanpix / Reuters / Giampiero Sposito

Ent väga olulist rolli mängis meeskonnas veel üks grupp mängijaid. Need olid mehed, kelle karjäär ei olnud mujal soovitud hoogu seisse saanud ja kellel seetõttu oli mõndagi tõestada.

Maailmameister ja Meistrite liiga võitja Oliver Giroud on tihtilugu jäänud ilma väljateenitud lugupidamisest ja on vahest üks oma põlvkonna alahinnatumaid ründajaid. Prantslane liitus Milaniga Londoni Chelseast, nagu ka Fikayo Tomori. Kui Inglismaal jäi keskkaitsja pigem rollimängijaks, siis Itaalias on ta kindel põhimees.

Vasakkaitsja Theo Hernandeze näol on tegu tänavuse Serie A hooaja ühe parema mängijaga. Hispaanias ei saanud mees aga kuidagi jalgu alla, jäädes Real Madridis vahetusmeheks ning Atletico fännidele hambusse ülemineku tõttu linnarivaali ridadesse.

Tõrjutute nimekirja kuulub kindlasti ka Alessandro Florenzi, paberite järgi AS Roma palgaline, kes nüüdseks juba kolmandat puhku sellest klubist välja laenatud. Romas sündinud ja kasvanud mees nentis jaanuarikuises intervjuus kibedalt, et tal polnud klubis kohta, sest juhtkonna sõnul "ei vaja Roma enam kangelasi", viidates sellega ka legendaarsete Francesco Totti ja Daniele De Rossi sunnitud lahkumistele.

Viimaks võitjad, viimaks meistrid!

Lõppude lõpuks oli ka peatreeneril endal väga palju tõestamist. 23 aastat kestnud treenerikarjääri jooksul polnud Piolil ette näidata ainsamatki karikat, mis midagi maksaks. Nüüd võitles ta aga Itaalia jalgpalli kõige säravama trofee nimel!

Tõenäoliselt oli lõppenud hooaeg viimaste aastate üks põnevamaid lahinguid meistrisarjas. Parima stardi tegi Napoli, kellel Milano klubid tihedalt kannul püsisid. 17. vooruks oli esinelik nelja punkti sees ning tundus, et tiitlijagamisse võib sekkuda ka Bergamo Atalanta, kes siiski varsti konkurentsist pudenes.

Hooaja keskpaigaks juhtis Inter, ent ees seisis Derby della Madonnina – Milano suurklubide omavaheline mäng. AC Milan väljus põhimõttelisest heitlusest 2:1 võiduga ning võttis liidripositsiooni üle. See võit, nagu hiljem selgus, mängis tiitli saatuse otsustamises äärmiselt kaalukat rolli. Veel korraks kaotati liidrikoht Napolile, ent peagi pandi paremus taas maksma ning 28. voorust alates püsiti stabiilselt esikohal.

Viimase vooru eel juhtis Milan Interi ees kahe punktiga ning ees seisis kohtumine tabelikeskmiku Sassuologa, kes, muide, oli viimased kaks omavahelist kohtumist võitnud. Võõral väljakul demonstreeriti terasest närve – juba 36. minutiks juhiti 3:0 ning kätte võidetud edu hoiti kindlalt kuni lõpuvileni.

Imeilus maikuu õhtupoolik, sarnane sellele üheteist aasta tagusele, täitus rõõmu, rahulolu ja ka kergendusega. Itaalia jalgpalli meistrikarikale, kuulsale Scudetto'le, võis taaskord ametlikult hakata graveerima AC Milani nime. 19. korda. Samapalju kui Milano Interil.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

raudidas   •  
(90.191.16.***)
:') Aitäh, Veiko!
Grazie, Rossoneri! Sei per sempre nel mio cuore!!

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
VÄRSKED VUTIJUTUD
Pikk ette (ja ise järele) | Pika põua lõpp: kas Paide ongi tiitlikursil või on Flora lihtsalt halb?
KOONDISEMÄNGU EEL
KÜLAS SIIM JUKS!
Udune Albion | Man City eri: kui keegi oleks 20 aastat tagasi öelnud, et tuleb Meistrite liiga võit, oleksin tema kainust kontrollinud
KOONDISE KESKVÄLJAMEHED
VARSSAVI EEL
Eesti koondist tabas suure mängu eel tagasilöök: üks mees jääb esialgu lennukilt maha
VARSSAVI EEL
Sõelmäng | Väravakuningas Henri Anier: pole olemas võimsamat emotsiooni, kui Eesti eest löödud värav
Eesti koosseis Poola vastu: Klavan, Mets ja Vassiljev olemas, kutse sai ka Laur
OTSUSED
Videokohtunik | Kes kelle kukutas ja kelle jalale ikkagi astuti?
PIKEMAT LUGEMIST
VARSSAVI OOTAB
Eesti, pane valmis! Poola koondise koosseis kubiseb suurtest nimedest
RISTNURK
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Kas HPV-ga nakatumine võib tekitada vähki ka meestel?
VIDEOKOHTUNIK

Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?

Vaata kõiki episoode siit!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

SILM PEALE!

Vaata siit värsket videolugu!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FCI Levadia
9
Paide Linnameeskond
9
Nõmme Kalju FC
7
Tartu JK Tammeka
7
Tallinna FC Flora
4
Pärnu JK Vaprus
3
JK Tallinna Kalev
2
FC Nõmme United
1
FC Kuressaare
0
JK Narva Trans
0