Ojamaa pikas intervjuus: ma ei vahetaks oma kogemusi mitte millegi vastu (6)

Foto: Jana Pipar / EJL

Horvaatia esiliigaklubiga Gorica liitunud Henrik Ojamaa (26) andis Soccernet.ee-le avameelse intervjuu, kus puudutas nii oma viimast aastat, klubiotsinguid kui ka tema suunal tulnud kriitikat.

Mängisid eelmise aasta lõpus Hollandis, mis on ilmselt kõige tugevam liiga, kus sa kunagi olnud oled. Võta see aeg kokku ja võrdle seda oma varasema karjääriga.
Hollandi liiga on kindlasti kõige tugevam liiga, kus ma olen siiani mänginud. Sain alguses palju mänguaega, kahjuks küll järjekordselt paremas ääres, kus ei tunne ennast üldse mugavalt, ja lõin ka ühe väga ilusa värava. Kuna tulemused olid klubil kehvad, siis otsustati septembri alguses teha leping veel ühe ääreründajaga, kes oli alles paar aastat tagasi Go Ahead Eaglesi eest Hollandi kõrgliigas ühel hooajal löönud üheksa väravat ja andnud seitse väravasöötu. Selline mees võeti ikkagi põhimeheks. Selliseid asju juhtub jalgpallis ikka, eriti nii kõrgel tasemel nagu Hollandi kõrgliiga. Siiski sain pärast seda ka vahetusest mõned mängud, näiteks 30 minutit 33000 inimese ees PSV Eindhoveni vastu.

Eks kindlasti arvasin, et aeg Go Ahead Eaglesis tuleb minu jaoks edukam. Enda mänguga ma ka paraku päris rahule ei jäänud, aga kui mõelda, kui mitu eestlast üldse on mänginud ning ka värava löönud Hollandi kõrgliigas, siis niimoodi asju vaadates tuleb olla ehk pigem positiivne.

Milliste sõnadega sind Šotimaale saadeti ja kuidas sa selle poolaastaga rahule jäid?
Öeldi, et mine saa enda enesekindlus tagasi. Dundee eest sain väga palju minuteid ja treener usaldas mind. Sain kirja ka kolm väravasöötu, aga üldiselt seda perioodi ma kordaminekuks ei loe, sest ei suutnud näidata, milleks olen tegelikult suuteline.

REKLAAM

Sa läksid veel suvel tagasi Hollandisse ja vähemalt meeskonnaga koos trennipiltide peal olid sa olemas. Kas sul oli variant ka seal jätkata või oli see lihtsalt formaalne lepingu lõpetamine?
Jah, oleksin võinud sinna jääda, sest leping oli ju olemas, aga kuna klubi eesmärk oli esiliigasse kukkumise järel ikkagi võtta täiesti uus koosseis ja alustada suures osas puhtalt lehelt, siis mõlemad osapooled leidsid, et selline lahendus on parim.

Seejärel rändasid sa Rootsis, Bulgaarias, Taanis ja Tšehhis. Räägi neist käikudest ja miks ühel või teisel põhjusel lepingud saamata jäid?
Rootsi osas võin ausalt öelda, et kuna seal hooaeg käis, mehed olid tippvormis ning mina tulin otse puhkuselt, siis läks natuke aega, et õige rütm leida. Kuna testimised on sellised, kus lepingu saamiseks tahetakse välismaalastelt alati näha klass kõrgemat taset kui olemasolevatel mängijatel, siis seda aega hea mängutunnetuse leidmiseks keegi andma ei hakka.

Bulgaarias käisin tegelikult rohkem klubiga tutvumas kui testimas, aga seal sain esimesest päevast aru, et minu vastu tunneb spordidirektor väga suurt huvi. Peatreener ütles aga samal ajal mulle ausalt, et tal meeskond mängib praegu hästi ja ta on oma koosseisuga rahul. Seega otsustasin, et see pole praegu olukord, mida on mu karjäärile vaja.

Väga hindasin peatreeneri ausust, sest tal oleks olnud väga lihtne rääkida sama juttu, mida rääkis spordidirektor ja siis lihtsalt oleksingi olnud seal neile hea vahetusmängija, millest ma kindlasti huvitatud ei olnud. Selline ausus on jalgpallis üpris haruldane ja olin treenerile selle eest tänulik.

Taanis käisin samuti klubiga (Thisted, tol hetkel esiliiga liider) tutvumas ja klubi oli valmis mulle lepingut pakkuma, aga erinevatel põhjustel otsustasin Horvaatia ja Gorica kasuks.

Tšehhis Ostrava Banikus olin testimisel nädal aega, mängisin duubelvõistkonna eest liigas 90 minutit ja lõin ka värava. Kuna Tšehhi reeglite järgi poleks ma enne jaanuari saanud profimängija lepingut sõlmida, siis klubi oma otsusega ei kiirustanud ning tahtis, et jääksin sinna kauemaks testima või tuleksin novembri alguses koondisepausi ajal uuesti. Kuna aga treener ütles mulle, et tema näeks mind edaspidi paremas ääres, mitte vasakus või alumise ründaja kohal, siis otsustasin, et tuleb suruda maha emotsioonid, et tegu on suure klubi, tugeva liigaga, kus palju fänne. Tuleb teha pigem kalkuleeritud otsus ning minna sinna, kus annan endale parimad võimalused hästi mängimiseks.

Delfis refereeriti Poola meediat ja Legnica Miedzi omaniku sõnul olevat sa liiga palju palka tahtnud. Milline on sellest asjast sinu nägemus?
Miedz Legnica kohta võin öelda, et olin juba kohapeal - olin teinud ära kõik meditsiinilised ja füüsilised testid, palga ja muu tingimuste osas olime ammu kokkuleppe saavutanud ja ootasin lihtsalt klubi lõplikku versiooni lepingust. Aga selles olid väga murettekitavad punktid, mis mu agendist venna ja advokaadist isa arvamusel olid minu jaoks liiga riskantsed. Neid polnud klubi enam nõus läbi rääkima ja ma ei julgenud sellisele lepingule alla kirjutada. 

Kui lugeda meediast, mida klubi president selle teema kohta ütles, siis ta rääkis sama juttu ning palga teemat ei puudutanud. Küll aga pani selleteemalise pealkirja üks kohalik Poola ajakirjanik, mille siis muidugi tubli Eesti ametivend Google Translate'i kasutades kohe ära tõlkis. Nii oligi päevatöö tehtud ja artikkel valmis.

Aega veetsid sa ka Soomes, kus mängivad su vend Hindrek ja hea sõber Henri Anier. Oli see lihtsalt külaskäik ja koos treenimine või midagi natuke tõsisemat?
Treenisin oma noorema venna Hindreku klubiga JJK, et hoida end mänguvormis. Iga mängija teab, et kui sul lepingut pole, siis füüsilise vormi eest hoolitsemine on elementaarne, aga match fitness'i hoidmine on väga vajalik, et olla valmis igal hetkel testimisele minema. Nädalavahetustel käisin muidugi ka Henril külas tema mänge vaatamas ja kõik koos käisime ka sõber Robert Rooba mängudele hokisaalis kaasa elamas.

Foto: HNK Gorica Facebook

Nüüd oled sa Horvaatia esiliigaklubi mängija. Milline on see meeskond, klubi, tingimused, tase?
Meeskonnal on kindel plaan tõusta järgmiseks hooajaks Horvaatia kõrgliigasse ja klubi teeb kõik selleks, et anda meeskonnale võimalused selle saavutamiseks. Klubis on väga mõnus positiivne õhkkond, mängijad on muljetavaldavalt motiveeritud ning treeneril on mängustiili osas väga huvitavad ideed.

Tingimustega olen väga rahul, aga ausalt öeldes oleksin siia tulnud ka siis, kui need poleks olnud nii heal tasemel. Praegusel hetkel mu karjääris ei ole tähtsad sellised asjad nagu palk või muud asjaolud, vaid see, mida mina ja meeskond teeme platsil.

Ehk siis algus on väga positiivne, aga nagu ma enne ütlesin, siis tegelikult on sellised asjad lihtsalt lisaboonuseks - tähtis on see, kuidas ma hakkan mängima. Esimeses mängus ma küll tervet mängu ei mängi (intervjuu oli tehtud enne laupäeva, kus Ojamaa tegi debüüdi - R. V.), sest treener muretseb, et äkki pärast pikka mängupausi pingutan esimeses mängus üle ning võin seetõttu vigastuse saada.

Sa oled oma karjääris mänginud kas meistriliigas või suurte riikide esiliigades, Horvaatia klubijalgpalli üldiselt ülemäära kõrgetasemeliseks ei peeta. Kuhu sa oma karjääris selle klubi taseme poolest asetaksid ja miks selle valiku tegid?
Ei oska kahjuks kommenteerida väidet, et Horvaatia klubijalgpalli kõrgetasemeliseks ei peeta.
Mina isiklikult hindan liiga taset selle järgi, et milliseid üleminekuid sealt tehakse ja mis taseme klubid sealt mängijaid otsimas käivad. Kui vaadata, kuhu ja mis rahade eest Horvaatia kõrgliigast üleminekuid tehakse, siis selle järgi ütleksin, et seda liigat ikkagi hinnatakse väga kõrgelt. Dinamo Zagreb, Rijeka ja Hajduk Split on väga suured ja tugevad klubid ning nüüd on neile tõsist konkurentsi pakkumas ka Osijek. Järgmisel aastal loodetavasti juba ka Gorica.

Mõni hindab liiga tugevust ja taset Euroopa tulemuste järgi ja selle järgi on Horvaatia liiga 16. kohal. Samal ajal näiteks Poola liiga 20., Rootsi 23., Šoti 26. ja Norra 27. Minu jaoks see ausalt öeldes midagi ei näita.

Kui rääkida liiga tugevusest analüüsides keskmist mängude taset, siis sellist asja on minul ja üldsegi kellelgi väga raske hinnata. Ei imestaks, kui näiteks Gruusia liiga tase on tegelikult kõrgel keskmisel tasemel, sest seal on palju väga tehnilisi mängijaid. Aga kas see tähendaks seda, et keegi valiks Gruusia liiga enne Poolat? Kahtlen selles.

Rääkides Horvaatia esiliigast ja Gorica tasemest, siis nagu enne ütlesin, on raske niimoodi klubisid hinnata, sest kõik oleneb kriteeriumitest.

Valisin praegu Gorica, sest olles pikalt analüüsinud nende mänge ja samal ajal ausalt oma olukorda, siis leidsin, et nende mängustiil ja üldiselt Horvaatia jalgpall on see, mida mu karjääri jaoks on praegu vaja. Mõtlen siin just seda, et palju kasutatakse kombinatsioone, erinevaid lahendusi, mängijate tehniline tase on kõrge ning palju näeb ebatavalisi sööte/momente. Arvan, et minu kiirus, väravale suunatud lahenduste leidmine ja pidev liini taha avanemine peaksid sellises keskkonnas hästi esile tulema. Muidugi kokkuvõttes oleneb kõik minust endast ja kui selle söödu sinna liini taha saan, siis pean ise selle võimaluse ka ära lahendama. 

Sinu CV-s on nüüd kirjas üheksa erinevat välisriiki. On sul selles osas mingi siht või on see tegelikkuses täiesti ülespaisutatud teema?
Jah, mu siht on vahetada iga poole aasta tagant klubi, et saaksin võimalikult palju mööda Euroopat ringi reisida. Selle pärast ma üldse kunagi jalgpalli mängima hakkasin ja see on olnud minu suur unistus (naerab). Ausalt öeldes ega ma neid kogemusi millegi vastu ei vahetaks, sest olen ju mänginud paljudes erinevates liigades ja elanud väga huvitavat ning vaheldusrikast elu.

Tõsiselt rääkides: jah, ma oleksin võinud teha sellise karjääri, et oleksin jäänud Legiasse, saanud veel mitu aastat suurt palka, aga tegelikult poleks olnud üldse oma eluga rahul. Või siis oleksin praegu jäänud Go Ahead Eaglesisse. Või siis Legiasse mineku asemel oleksin veel jäänud mitmeks aastaks Motherwelli ja poleks tulnud Poola meistriks ega mänginud Euroopa liiga alagrupiturniiril, kuhu iga eestlane oma karjääri jooksul ei pruugi jõuda. Või siis teinud pika lepingu Sydney FC-ga, teeninud mitu aastat suurt raha ja nautinud ilusat ilma ägedas linnas, aga selle asemel valisin riskantsema Go Ahead Eaglesi, et mängida Hollandi kõrgliigas ja ennast seal proovile panna.

Tahan öelda, et olen alati teinud otsuseid selle järgi, mis tundub olevat mu karjäärile parim ja kus saaksin võimalikult palju mänguaega, sest ma naudin jalgpalli mängimist nii palju, et ei suudaks veeta isegi pool hooaega rahulikult nii, et treenin nädal aega mänguks ja siis laupäeval olen 90 minutit pealtvaataja rollis.

Võiks ju mõelda, et jalgpallis saab asju ette planeerida, aga tegelikkus on see, et kõik võibki olla alguses mängija jaoks ideaalne, aga piisab mõnest kuust, et lastakse treener lahti või tuuakse uusi mängijaid juurde. Päeva pealt on kõik muutunud ja miski pole enam sama.

Paljude välisriikide osas ma ei näe, et tegu oleks millegi erilisega.  Oleks see siis parem või halvem, kui oleksin mänginud üheksas erinevas klubis, aga kõik samas riigis. Näiteks viis klubi Norra kõrgliigas ja neli Norra esiliigas? Pigem on selline klubide vahetus pannud mind proovile selles mõttes, et tuleb pidevalt kohaneda uute oludega, lahendada olmelisi probleeme. Ega see väga lihtne pole, sest tuleb ju igas uues kohas eelkõige jalgpallile keskenduda ja kohe näidata oma parimaid oskusi. Kedagi ei huvita, et sul on vaja kohaneda ja leida endale korter. Seega kerge pole olnud, aga samas vastu olen ka palju saanud.

Foto: Oliver Tsupsman

Eesti jalgpallitoetajad on sinu suhtes aeg-ajalt kriitilised olnud ja küll on spekuleeritud, et sul on raske iseloom või ei sobi klubidele sinu mängustiil.
Üldiselt peaks klubid ju teadma ja teavadki, millise mängustiiliga mehe nad endale võtavad. Kindlasti pole õige see kriitika, nagu ma ei teeks piisavalt kaitsetööd, sest selle asjaga pole mul üheski klubis kunagi probleemi olnud. Pigem on mind alati selle eest kiidetud ja mängudes kilometraaži ja spurtide arvu poolest olen alati meeskonna esikolmikus.

On tõesti olnud mitu üleminekut, kus nii mina kui ka mu agent oleme enne lepingu sõlmimist rääkinud peatreeneri, abitreeneri, spordidirektori kui ka klubi presidendiga, et selgeks teha, et ma ei tunne ennast hästi paremal äärel, aga kõik muud positsioonid ründeosas sobivad väga hästi. Kõik muidugi lubavad, et mind ei nähtagi paremas ääres ja räägitakse seda, mida vaja kuulda, aga siis kui allkirjad all ja mängud algavad, siis võite arvata, mis kohal mind kasutatakse.

Tunnen, et olen juba mitu aastat paremas ääres mängimisest rääkinud, seega natukene selgitaksin täpsemalt: asi pole selles, et ma keeldun seal mängimast või et mul oleks mingi vabandus, miks ma seal häid mänge ei tee. See on nii, et ma olen terve oma karjääri mänginud kas vasakus ääres või keskel, seega mul lihtsalt pole neid loomulikke liigutusi, millega paremal äärel meestest mööda triblada või häid lahendusi leida ja seega ma tunnen, et ma ei ole paremas ääres meeskonnale nii kasulik kui võiksin olla oma kohal mängides, kus saan teha asju, mida olen terve karjääri harjutanud ja teinud.

Kindlasti arvan ka seda, et kuna välismaalaste peal on enamasti klubides suuremad ootused, siis enamasti pärast perioodi, kus klubil kehvemad tulemused, saavad erilise kriitika osaliseks just välismaa mängijad.

Lisaks ütlen ka seda, et arvamus, et alati mängib parim mees, ei pea iga kord ikkagi jalgpallis paika. Kaugushüppes on väga lihtne öelda, kes on parim, aga jalgpallis ütleb üks, et Ronaldo on maailma parim ja teine, et Ronaldo pole isegi Real Madridis kolme parima mängija seas. Selle argumendi puhul sobib näiteks tuua Ragnar Klavani, kes minu arvates objektiivselt eelmise ja selle hooaja mänge vaadates väärib kindlasti Liverpoolis põhikohta, aga ikkagi mängitatakse mehi, kes teevad vahetpidamata selliseid eksimusi, milliseid Raku pole kogu oma karjääri jooksul ühtegi teinud.

Nõustun sellega, et on olnud perioode, kus olen tahtnud asju liiga palju enda peale võtta ja seetõttu teinud platsil valesid otsuseid kohtades, kus oleksin võinud palju lihtsama lahenduse teha, aga olen nüüdseks sellest oma järeldused teinud.

Tuleb ka aru saada, et minu tüüpi mängija põhiline ülesanne on tekitada võimalusi teistele ja endale, et meeskond lööks väravaid ja võidaks. Paratamatult nõuab näiteks tribling või keeruline vaheltsööt riski võtmist, vastasel juhul teeksid seda kõik kogu aeg väga hästi. Seega tõesti tuleb riski võttes ka sisse perioode, kus õnnestumisi on vähem.

See pole mingil juhul vabandus, sest tõesti tunnistan ise ka, et ma pole juba pikka aega näidanud sellist taset, milleks ma suuteline olen, aga olen praegu alles 26-aastane ja seega mul on veel pikk karjäär ees.

Raske iseloomu kohta on mul endal keeruline kommenteerida. Jah, kindlasti ma pole selline mees, kes jätab reageerimata, kui keegi mängijatest üritab mulle kallale tulla, aga minu arvates see ongi õige mehe omadus. Kui mõelda, kui paljudes kohtades olen oma karjääri jooksul mänginud, siis see iseloomu teema on tulnud jutuks ainult Eesti koondisega seoses ning Legias, kus üks meeskonnakaaslane meediasse valeinfot lekitas ja minu mainet kahjustas.  Siia kõrvale soovitaksin mõelda, et mängisin noorena kolm aastat Derby Countys, siis Saksamaal, siis Hollandi esiliigas, siis Soomes, pikalt erinevates klubides Šotimaal, Norras, Austrias, Hollandi kõrgliigas. Kuskil polnud mitte ühtegi probleemi ei treenerite ega meeskonnakaaslastega. Võib-olla on ikkagi igas olukorras kaks osapoolt?

Veelkord ütlen, et ma ei varja, et pole viimastel aastatel olnud oma mänguga rahul, sest tean, milleks ma olen tegelikult suuteline. Nüüd on aeg oma vigadest õppinuna edasi minna ja oma potentsiaal meeskonna huvides maksma panna.

Henrik Ojamaa
Sünniaeg: 20.05.1991 (Tallinn)
Vanus: 26
Klubi: HNK Gorica (Horvaatia esiliiga)
Positsioon: Vasakäär, alumine ründaja
Number: 11
Pikkus: 176 cm
Kaal: 77 kg

Eelnevad klubid: Dundee (Šotimaa), Go Ahead Eagles (Holland), Innsbrucki Wacker (Austria esiliiga), Swindon Town (Inglismaa tugevuselt kolmas liiga), Sarpsborg (Norra), Motherwell (Šotimaa), Varssavi Legia (Poola), RoPS (Soome), Sittardi Fortuna (Hollandi esiliiga), Aacheni Alemannia (Saksamaa esiliiga), Staffordi Rangers (Inglismaa tugevuselt kuues liiga), Derby County (Inglismaa noored), Flora II (EL), Flora järelkasvuvõistkonnad
Koondised: 27/0, U-21 3/3, U-19 12/1

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (6)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

U21 KOONDIS LÕPETAS VALIKTSÜKLI
U19 KOONDISE VALIKMÄNG
Kellele kuulub jalgpallur ja mida temalt oodata?
Viimastel päevadel on samaaegselt Eestis ja Saksamaal mõtiskletud omajagu kattuval teemal – ja nimelt, milline on jalgpallurite positsioon ühiskonnas, milline on nende roll ning neile esitatavad ootused? Mastaapidest tulenevalt on arutelud Saksamaal arusaadavalt küll laiapinnalisemad, kuid antud juhul pole oluline mitte küsimuse kandevõime, kuivõrd selle sisu. Seepärast pole paralleeli sikutamine Eesti ja Saksamaa vahel kohatu.
MUSTA MÕTISKLUSED
EESTI - UNGARI
Eesti parim Ungari vastu - Henrik Ojamaa
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
REKLAAM
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
32
23
9
0
103:29
78
2.
32
22
6
4
100:23
72
3.
31
21
8
2
100:28
71
4.
32
18
7
7
72:45
61
5.
32
12
7
13
56:70
43
6.
32
12
6
14
46:51
42
7.
32
7
5
20
30:90
26
8.
32
6
5
21
43:61
23
9.
32
5
2
25
28:101
17
10.
31
2
7
22
23:103
13
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK