Foto: Leroy Sane Twitter

"Edumeelsed õpetajad on alati püüdnud oma õpilaste isikupära esile tuua ning lapse veendumusi ja talle eriomaseid, mõnikord üsna spetsiifilisi andeid välja arendada. Selline haridus on aga väga tihti jätnud mulje, et õpetatakse kasutut unistamist. Sest kas pole siis vaja valmistada noori ette eluks, nagu see tegelikult on? Kas see ei tähenda siis, et nad peavad õppima üht konkreetset vaadete kogumit ja kõik muu kõrvale jätma? Ja kui neil veel kübeke kujutlusvõimet alles peaks jääma, kas ei leiaks see siis oma õiget rakendust kunstis või unistuste ahtas riigis, millel on väga vähe pistmist maailmaga, milles me elame?"

Sellise mõttekäigu leiame Austria teadusfilosoofi Paul Feyerabendi 1975. aastal ilmunud raamatust "Meetodi vastu" (e.k. 2016), milles ta värvikalt ning kohati provotseerivalt kirjeldab, kuidas range töömeetod teaduses pärsib selle arengut ning juhib tähelepanu, et palju suured avastused teaduses "said teoks ainult seetõttu, et mõned mõtlejad kas otsustasid end mitte lasta siduda teatud "ilmsetel" metodoloogilistel reeglitel või rikkusid neid kogemata." Näitena on Feyerabendi suureks lemmikuks Kopernik.

Millest selline sissejuhatus jalgpalliloole? Põhjus on selles, et iseenda kasutusele võetud meetodi ehk töövõtte vangi on jäänud ka Saksamaa jalgpall ning siin toodud Feyerabendi mõttekatke annab ühe sobiva raamistiku nimetatud probleemi vaatlemiseks. Alljärgnevalt näeme, et Saksamaa jalgpalli üks huvipakkuvamaid probleeme seisneb asjaolus, et keskvõimu, Saksamaa Jalgpalliliidu, juhitava õpetamismeetodi toel toodetakse küll kvaliteetseid mängijaid, kuid kasutusel oleva süsteemi suureks puuduseks on selle ühenäolisus. Puudu jääb säravatest indiviididest, mängijatest, kes suudaksid kriitilistel hetkedel pakkuda kujunenud raamidest välja jäävaid lahendusi. Selliste omadustega mängijate puudumisega selgitati muuhulgas ka suvist krahhi maailmameistrivõistlustel.

"Elame veel", teatas Fussball Bild, "Ikka nullil, kuid suure südamega", kuulutas Hamburgi Morgenpost. Avalikkuse hoiak pärast Rahvuste liiga avamängu väravateta viiki Prantsusmaaga eelmisel nädala oli üldjoontes positiivne. Saksamaa tegutses tõesti meeskondlikult ning mängijate panusega jäädi rahule. Seevastu peatreener Joachim Löw, keda eelnevalt kritiseeriti meeskonnas läbi viidud väheste muudatuste pärast (tema enda otsusel jäeti MM-i põhirivistusest kõrvale vaid Sami Khedira), pidi ka mängu järel vastu võtma üldsuse õlakehituse.

"Tüüpiline Löw," kirjutas Fussball Bildis ajakirjanik Matthias Brügelmann. "Löw pole juba pikka aega keskendunud võitmisele, kuivõrd kaotuse vältimisele." Ajakirjanik lisas, et Löw võib küll tulemusega rahule jääda, kuid ta lasi käest võimaluse panna alus uuele algusele.

Probleemile saab läheneda mitmeti. Neist üks on isikutepõhine ning sellele saab siin osutatud vaid selle olemasolu tõttu, artikli põhifookusesse nimetatud suund aga ei kuulu. Seega lühidalt.

Joachim Löw sakslaste mängu jälgimas. Foto: DFB Twitter

Kritiseeritakse Löwi, kritiseeritakse meeskonna mänedžeri Oliver Bierhoffi. Rahu ja selgust ei toonud ka üle-eelmisel nädalal pärast kaks kuud kestnud pikka ootamist antud ligi poolteist tundi kestnud pressikonverents. Tõsi, Löw ja Bierhoff olid seal iseenda suhtes äärmiselt kriitilised, kusjuures Löw nimetas enda käitumist MM-i meeskonda ja mängutaktikaid valides koguni ülbeks. Soola sai kõvasti pähe raputatud, värskeid ideid välja pakutud.

Siiski ei jäädud Löwi selgitustega lõpuni rahule ning nädalalehe Die Zeit 6. septembri veergudel nentis ajakirjanik Jörg Kramer, et Löwi väljapakutud ideed, mille täpsustamine siin pole hetkel oluline, on küll arukad, kuid küsis seejärel, kas nende plaanide realiseerimiseks on Löwi ennast üldse vaja?

Muuhulgas jõuab ajakirjanik Löwi tehtud eksimuste analüüsis ka mängijani, kelle kaudu jõuame siinse artikli tuumprobleemini. Selleks mängijaks on 22-aastane Leroy Sane, kes hoolimata suurepärasest eelmisest hooajast Manchester City eest, jäi MM-koondisest välja.

Löwi selline otsus põhjustas üleüldise pahameele. Nimelt olla Sanel omadus, mis puudub enamusel teistel koondislastel – tal on julgust võtta kriisihetkel vastutus ning kombineerituna isikupäraste tehniliste oskustega võib ta keerukates hetkeolukordades pakkuda ootamatuid lisakäike. Nendest lisakäikudest tundis Saksamaa MM-il suurt puudust. Lühidalt – Saksamaa tunneb puudust kõrgel tasemel isikupärastest mängijatest ning täna arutletakse intensiivselt, miks on sellise olukorrani jõutud.

Noortejalgpalli probleeme käsitleva arutelupaneeli käivitas augusti viimases väljaandes tugeva jalgpallisuunitlusega spordileht Kicker, kus läbi mitme numbri uuriti järelkasvuga seonduvaid küsimusi, millest üks puudutab ka siin jutuks võetud isikupärakriisi. Tegelikult on tegemist teemaga, millele mitmed spetsialistid viimastel aastatel korduvalt tähelepanu juhtinud (kõige häälekamalt ehk Mehmet Scholl), kuid mis MM-i aastatepikkuse võidumüra poolt lämmatati. Milleks muretseda, tegelikkus on ju teada, oleme maailmameistrid, vaigistati Scholli-sugused hetkega. Feyerabendi järgi haarates – noori valmistati ette eluks, nagu see tegelikult on. Maailmameistrivõistlused aga näitasid, et tegelikkus oli tegelikult juba teistsugune.

Hermann Hummels. Foto: welt.de

Kickeri arutelupaneeli esimeses osas teeb pikaajaline treener Hermann Hummels, maailmameister Mats Hummelsi isa, väga võimsa, kujundliku ning probleemi tuuma tabava kokkuvõtte: "Meil on põhjust taga nutta tänaval jalgpalluriteks sirgunud mängijate järele. Just sellises keskkonnas sirguvad isiksused," ütles Hummels ning selgitas, "tänavajalgpalli parimaks omaduseks on täiskasvanute puudumine."

Ent 2002. aastal Saksamaa jalgpalliliidu initsiatiivil rajatud ning profiklubide juures tegutsevad noorte tippkoolituskeskused (Nachwuchsleistungzentern) on tänaseks võimelised üle kogu riigi ära tundma juba kümneaastased talendid, nad tänavajalgpallist välja tirima ning oma steriliseeritud süsteemiga liitma. Nonde keskuste õppemetoodika probleemideks on Hummelsi sõnul aga liigne keskendumine taktikale ja mängusüsteemidele, mis pärsib isikupärase arengu.

Hummels ütleb, et kui ta näeb 10-11 aastaseid poisse vaid taktikalisi nüansse arutamas, kaob tal lootus, et need poisid vanemaks saades iseseisvaid otsuseid vastu suudaks võtta. Hummels leiab, et loomulikult ei suuda vaid individualistlik lähenemine olla jätkusuutlik, kuid leiab, et praegune süsteem on jällegi teises suunas kreenis. Domineerib liigne meeskonnale mõtlemine. Kickeri palvele sellist avaldust selgitada, ütleb Hummels: "Meeskondliku mõtlemise taha on võimalik end peita."

Tippkoolituskeskustesse on tänaseks investeeritud 1,2 miljardit eurot ning 2014. aastal saadud maailmameistritiitel selle projekti kõige ilmekam resultaat. Aga kuigi nimetatud keskused suudavad varasemast hoopis tõhusamalt üles leida andekad poisid, on üha suuremad investeeringud muutnud need keskused üha iseseisvamaks, kinnisemaks ning välismõjude suhtes immuunsemaks. Sellised arengud toodavad aga ühenäolisust.

WDR-i lühidokumentaalfilm Hoffenheimi koolituskeskusest (subtiitrite võimalusega):

Üks märk keskuste suletusest väljendub lastevanemate osakaalu vähenemises jalgpallipoiste arengus. Hummels ütleb, et kasvanud on praktika, kus lapsevanemad toovad poisi internaati, nõudes, et poisist kasvatataks Bundesliga mängija. Hummels rõhutab, et veel 2014. aasta maailmameistritest polnud suur enamus internaaditaustaga, ning kõigi sirgumisel oli määrav roll vanematel.

Vanemaid asendada pole võimalik ühelgi õppeasutusel ning just kodust saab alguse indiviidiks kujunemine. Kodus puudub koolile omane institutsionaalne jäik raam, mille meetod surub olemuslikult peale üht konkreetset vaadete kogumikku. Lapsevanemad seevastu rikuvad meetodeid alati kogemata, mis on juba iseenesest platvormiks lapse isikupära rõhutamiseks ning mis aitab esile tuua lapse veendumusi ja talle eriomaseid andeid. (Feyerabend).

Hummels leiab näiteks, et kooli üheks suureks struktuurseks veaks on pideva võistlusolukorra loomine. Selline süsteem ei arvesta aga asjaolu, et inimeste vaimne ning füüsiline arengukiirus on erinev. Nii on tänases süsteemis oht, et see praagib välja poisi, kes 14-aastaselt kaalub 36 kilo ning pole ligilähedalgi U-15 koondisele. Vana süsteem, tänu vanemate kaasatusele mõistagi, andis aga sellisele poisile võimaluse.

Hummels rõhutab, et oluline pole mitte 19-aastaselt Bundesligasse jõudmine, vaid 28-aastaselt maailmatasemel olla. Hetkel aga domineerivat veendumus, et mida varem tipus, seda parem.

Olgu lõpetuseks märgitud, et too 14-aastaselt 36 kilo kaalunud poiss osutus meheks, kes 16 aastat hiljem koondise kaptenina maailmameistriks krooniti – tema nimi on Philipp Lahm.

Noor Philipp Lahm. Foto: fanat.ua

"Musta mõtisklused" on Soccernet.ee uus rubriik, kus kogenud jalgpalliajakirjanik Andres Must lahkab igal teisipäeval maailma vutis toimuvat. Lugude peamine fookus saab olema Saksamaa jalgpallil.