Ookean kahe kapteni vahel (1)
Naiste jalgpalli MM on lõppenud, mis tähendab, et paljud naiskonnad peavad järjekordselt alustama nelja-aastast armutut võitlust. Mõnikord on ookean lihtsalt liiga lai.
Kuigi ta ei olnud kummituslaev, ilmutas SS Conte Verde end nende paari nädala jooksul mulle iga kord, kui olin vähegi sügavamale mõttesse vajunud.
Iga kord langes kujuteldav maabumissild kutsuvalt ning iga kord astusin ma kuulekalt peale. Iga kord kõndisin lummatult üles punase vaibaga kaetud peatrepist, mille kohal kõrgus hiiglaslik Cavalieri maal; läbi Toscana renessanss-stiilis raamatukogu pehmete tugitoolidega ääristatud verandale, mille vitraažid olid Firenze suurmeistrite käsitööks. Ust jalutustekile valvasid valgete marmorpjedestaalide otsas istuvad tiivulised lõvid. Nii suursugusel laeval on alati mõni saladus hingel. Ma olin veendunud, et kui olen piisavalt järjekindel, jagab ta neid ka minuga.
Aga Conte Verdel valitses vaikus. Atlandi soolane tuul keerutas korstnate vahel, häirimata ühtegi hinge. Ma ei tahtnud leppida, et ta ei olnud nõus minuga rääkima. Veel vähem tahtsin leppida sellega, et Conte Verdel ei pruugigi üldse midagi öelda olla.
* * *
31. mail poseerisid kaks Argentina kaptenit koos ühel pildil.
Lionel Messi pani käe Estefania Banini õlale ja nad naeratasid kaamerasse, kõigepealt Ezeiza treeningväljakul ja seejärel pärast koondiste ühist lõunasööki alaliidu keskuses. Messi ja mehed valmistusid Copa Americaks, Banini ja naised maailmameistrivõistlusteks. Kaks Argentina koondist olid esmakordselt kokku saanud.
Oma kõnes pani Messi naiskonnale südamele nautida MM-i ainulaadset õhkkonda ja anda sini-valge särgi nimel endast kõik. Iga tema sõna ahmiti nõnda, nagu kõrbes eksinu pääsemise järel veepudelit. Banini jaoks oli tähtsaks selja taha jäänud jagatud päev. "Oleme unistanud sellest, et koondised saaksid end ühtse perekonnana tunda," sõnas ta. "Nüüd oleme seda tõesti lõpuks tegemas." Ja nad läksid oma teed.
Estefanía Banini and Lionel Messi, both representatives of the sky blue and white. Both will play this Wednesday, with different goals, but with the same passion. 🇦🇷 pic.twitter.com/2dT1mZTP8x — Argentina Soccer 11 🇦🇷 (@ArgSoccer11) June 19, 2019
Messi sai Copa America kolmanda koha mängus vastuolulise punase kaardi, protesteeris CONMEBOL-is valitseva korruptsiooni vastu ja sai teisipäeval neilt Argentina alaliidu lõukoerana lõrisema pannud võistluskeelu ja rahatrahvi. Igaühele, kes jõudis suvel rannas külge vahetades korraks ka jalgpalliuudiseid kerida, jäi see intsident silma. Messi punane kaart ringles maailma spordimeedia esikülgedel päevi.
Estefania Banini enam Argentina koondisesse ei kuulu.
Argentina naised alustavad sel pühapäeval Pan-Ameerika mänge ilma kuue Prantsusmaal käinud pallurita. Nende võitlus oli olnud asjatu. Naiste MM on lõppenud, teine Argentina ja tema kapten unustatud.
* * *
Niivõrd, kui jalgpallist rääkides võib seda üdini läbinämmutatud sõna veel kasutada, oli Argentina pääsemine suvisele MM-ile omaette imeks.
Argentina jalgpalliliit AFA ei ole viimastel aastatel teinud suurt saladust sellest, et rahvusnaiskond on nende jaoks kui väikeõde, kes alaliitu tähtsate tööülesannete täitmisel oma kräunumisega tülitab ja närvi ajab. Sa võid ju toaukse lukku keerata, aga nüüd vahib ta juba väljastpoolt akent tuppa ja sa pead talle igaks juhuks appi minema, sest ta ei jõua ju, kurat, aknalauast kinni hoida ja kukub kohe-kohe endal sahtli tühjaks. No fakk.
Kui Prantsusmaal Brasiilia koondisesse kuulunud Formiga sündis, oli tema koduriigi naiste jalgpall veel seadusega keelatud, aga põline rivaal on arengus Argentinale ikkagi ammu tagatulesid näidanud. Isegi see fakt, mis peaks igal teisel juhul tekitama kibedat kadedust, pole AFA ükskõikset suhtumist muutnud. Neli aastat tagasi ei suutnud argentiinlannad MM-ile kvalifitseeruda. Alaliit tõmbas naiste koondisele sõna otseses mõttes kriipsu peale ja luges selle läbikukkunud projektiks. Senine peatreener vallandati ja uut ei hakatudki otsima. Järgmise kahe aasta jooksul ei pidanud Argentina mitte ühtegi kohtumist. Kui Argentina mehed olid 2016. aasta lõpus maailma edetabeli esinumbriks, langesid naised esmalt 128. positsioonile ja seejärel mitteaktiivsuse tõttu sealt üldse välja.
USA, Norra ja teised tippkoondised võivad kasutada oma võrdlemisi kõnekat häält ja nõuda meeste koondislastega võrdseid õigusi. Või vähemalt kõrgemal tasemel selle üle mõtteid mõlgutada. Jutud palgalõhest, vaadatavusest, tasemevahest, reklaamitulust, oskustest, jne, jne - jäävad naiste jalgpalli tahes-tahtmata saatma. See on paratamatu. Et Estefania Banini peaks igapäevaselt teenima Lionel Messiga sama palka, ei nõua mitte ka Estefania Banini.
2017. aastal korraldas Argentina jalgpalliliit naiste koondisele üle kahe aasta esimese mängu, vastaseks üle-lahe-naaberriik Uruguay. Kõik Argentina naisjalgpallurid peale Valencias mänginud Banini olid tol hetkel veel amatöörid, nende elu keerlemas üheaegselt perekonna, igapäevatöö, jalgpalli ümber. Kutse saanud mängijad küsisid alaliidult kulude katteks seitse eurot päevaraha.
Palve lükati tagasi. Karistuseks jooksid Uruguay vastu väljakule ainult noortekoondislased. Kokkuhoiu eesmärgil sõitis Argentina õhtul toimunud mängule kohale pärastlõunal ja naasis mõned tunnid pärast südaööd.
* * *
Kui poleks olnud reisi, mis sai Itaaliast alguse 1930. aasta 21. juunil, oleks SS Conte Verde merenduse ajaloos vaid üheks nimeks tuhandetest; ei enamat leheküljest endisaegseid kauneid laevu tutvustavas raamatus. Aga see reis oli ja Conte Verde jäädvustas end jalgpalliajaloo tähtsaima alusena.
Genoas korjas ta peale Rumeenia kuninga ning jalgpallikoondise, Villefranche-sur-Mer's liitusid prantslased koos 15 kohtuniku ja MM-trofeed kohvris kandnud Jules Rimet'ga, Barcelonas tuli pardale Belgia koondis ja viimaks asuti teele Montevideo suunas. Ees ootas Uruguay ja esimene maailmameistrivõistluste finaalturniir.
Eelmisel kevadel otsisin meeste MM-i eelvaateid kirjutama hakates teemat ja nõnda jäigi Conte Verde mind kummitama. Kuidas ta oleks saanud seda mitte teha? MM-i pioneerid ookeaniliinilaeval, pagasina kaasas hunnik jalgpalle, esimene trofee ja täielik teadmatus eesootavast. Mulle tundus see nostalgilise jalgpalliromantika kõige suursugusema kehastusena.
Argentina praeguse hetke üks popimaid telesarju on Hispaanias toodetud "Alta Mar". Ivana Baquero ja Alejandra Onieva mängivad selles kõrgklassi perekonnast pärit õdesid, kes alustavad pärast Teise maailmasõja lõppu liinilaeval reisi Hispaaniast Brasiiliasse ja satuvad selle käigus mõrvamüsteeriumi keskmesse. Ma ei arvanudki, et Jules Rimet oma karikaga kellegi maha koksas, üle parda lükkas ja karika seejärel vaikselt tagasi kohvrisse sokutas. Või et MM-i ajaloo esimese värava löönud Lucien Laurent hommikusöögi ajal Rumeenia ja Belgia mängijate omleti peale arseeni määris. Aga ma ei olnud Conte Verde looga eriliselt kursis ja lootsin, et jalgpalli jaoks niivõrd tähtis reis on tolmustesse ajalooraamatutesse kirjutanud mõne põneva vahejuhtumi, midagi sellist, millest koheselt kinni haarata. Ma eksisin. Conte Verdel valitses rahulik vaikus.
"Me ei rääkinud taktikast, me lihtsalt jooksime, jooksime, jooksime mööda tekki üles-alla," meenutas Laurent hiljem Atlandi ületamist. "Me ei mõistnud toona selle reisi tähtsust, seda, miks me tegelikult Uruguaysse sõitsime. Alles hiljem saime selle ajaloolisusest aru." Jalutustekil oli võimatu pallitrenni teha. Rumeenlased kurtsid tapva igavuse üle. Koos vahepeatustega Euroopas kestis reis kaks nädalat.
Ma ei teadnud täpselt isegi, mida ma otsisin. Mingil põhjusel võtsin erinevad tahud - selle, et Rumeenia koondisega oli kaasa reisinud kuningas; et MM-i ajaloo esimene trofee reisis tavalises kohvris, mässituna päevasärkidesse - ja mõtlesin olematut saladust otsides lihtsalt üle. Raske on endale järgi anda. Lükkasin lugu pidevalt edasi, kuni viimaks jäigi see kirjutamata.
Estefania Banini ja Argentina naiskond aitasid mul mõista, et olin probleemile lähenenud vale nurga alt.
* * *
Argentina jalgpallifännid võivad oma alaliidu saamatusest rääkida tundide kaupa. "Jumala häälest" ehk sellest, kuidas 75 saadikut annavad mõlemale presidendikandidaadile 38 häält; sellest, kuidas viimasele meeste MM-ile saadeti delegatsioon, näpus õpetlik brošüür pealkirjaga "Mida teha, et sul tekiks Vene tüdrukutega mõni võimalus", mis sisaldas lauseid nagu "venelannadele meeldivad puhtad ja hästi lõhnavad mehed". Sellest, kuidas Copa Americat ootavale naiste koondisele ei soostutud maksma seitse eurot päevaraha. Kuulsin neid jutte nii eelmisel suvel Moskvas kui seekord Pariisis. Aga Pariisis oli õhkkond teistsugune. Kõige toimunu kiuste üleolevalt rõõmus. Ootusärev.
Estefania Banini ja Argentina naisjalgpallurid tulid üle-eelmisel aastal Buenos Aireses, Cordobas, Mendozas, paljudes teisteski linnades tänavatele ebaõigluse vastu protesteerima. Üks asi on MM-ile mitte kvalifitseeruda, hoopis teine aga see, kui sulle ei anta selleks võimalustki. Naiskond liitus seni koduvägivallale ja femitsiidile tähelepanu juhtiva viitega #NiUnaMenos, mille järel asus üheks nende eestkõnelejaks riigi endine president Cristina Kirchner. Nüüd ei olnud AFA-l enam võimalust.
Argentiinlannad said oma seitsmeeurose päevaraha.
Lisaks sellele algatas AFA programmi, mille alusel hakkasid mõned mängijad kuus saama ka 300-eurost stipendiumi. Copa Americale, Argentina ainsale võimalusele tagada MM-pääse, mindi kahenädalase ettevalmistuse pealt. Kui palju oli Argentina naistel aastate jooksul AFA tõttu mängimata jäänud? Juba 2003. aastal koondise eest debüteerinud esiväravavahil Vanina Correal oli turniiri alustades kirjas vaid 26 kohtumist. 28-aastasel Baninil 25. Kapten kostitas staaridest kubisevat Brasiiliat kahe väravaga ja Argentina kvalifitseerus Lõuna-Ameerika kolmanda naiskonnana MM-ile. Nad olid sellega hakkama saanud. Loomulikult oli õhkkond Pariisis rõõmus.
* * *
Parc des Princes'i ees Argentina - Šotimaa mängule varakult saabuvaid inimesi vaadeldes mõistsin üks hetk, et ma ei osanud mitte midagi oodata. Moskvas võisin Argentina koosseisu une pealt üles lugeda. Need olid mängijad, kelle käekäigul hoidsin iganädalaselt silma peal. Tippklubide infotulv on kasvanud meeletuks. Argentina naiste koondisest teadsin enne mängu kahte nime. Mängimas, isegi mitte videopildilt, ei olnud ma neist näinud kumbagi. Ma ei teadnud, milline on Argentina mängustiil ja sedagi, kui palju rahvast staadionile võib tulla. Kehva kvaliteediga striim Lyoni või Wolfsburgi mängust ei ole sama, mis MM-il tribüünil viibida.
Ma ei olnud ainus. Pariisis elavad argentiinlased Sebastian ja Magdalena olid ärevusest värisemas, kuigi polnud kunagi varem ühelgi Argentina naiste koondise mängul käinud. Veidi hiljem tegin juttu Buenos Airese perekonnaga, kes oli oma Prantsusmaa-puhkuse ajastanud Argentina viimase alagrupimatši ajaks, et neid esimest korda mängimas näha. Tüdrukutel oli seljas nimeta Argentina särk numbriga kümme. Banini. Pariisis ülikoolis õppiv neiu oli õigust taga ajanud kodumaa naiskonna võitlusele sotsiaalmeedias pingsalt kaasa elanud, aga mängijaid ta minust rohkem nimetada ei osanud. Küsisin, mida ta mängult ootab. "Ma ei teagi," vastas ta naerdes. "Ma tahan neid lihtsalt näha!"
Enne 1930. aasta MM-i ei olnud Uruguay võõrustanud ühtegi Euroopa koondist. Ookeaniületus oli algeline, aga veel algelisem oli televisioon, mis ei võimaldanud kaugelt saabuvate vastaste kohta mingit infot koguda. Mõtlesin sellele, kui ärevil võisid olla lapsed, kes Montevideo sadamas pikisilmi Conte Verdet ootasid. Kui põnev võis olla idee sellest, et peatselt astuvad sellelt hiiglaslikult laevalt maha jalgpallurid kuskilt kaugelt, lausa teiselt poolt maakera. Mismoodi nad mängivad? Mida nad kannavad? Millised nad üldse välja näevad?
Conte Verde loo juures ei olnud tähtis reis, vaid vastuvõtt. Kahe maailma kohtumine. Ma olin Pariisis ja tundsin ennast Argentina mängu oodates justkui mõni Uruguay poisike 90 aasta eest. Ma ei mäleta, kuna viimati pakkus jalgpall mulle sellist avastamisrõõmu. Estefania Banini oli lõpuks sadamasse tüürinud minu Conte Verde. Conte Albiceleste.
* * *
Üle noatera Prantsusmaale jõudnud Argentina saavutas turniiri avamängus väravateta viigi eelmise MM-finalisti Jaapani vastu, kaotas Vanina Correa hiilgemängu järel kõige napimalt ühele favoriidile Inglismaale ja jäi minu silme all Šotimaa vastu 0:3 kaotusseisu, kuid pööras selle viimase veerandtunniga 3:3 viigiks. Estefania Banini võitles väljakul kaptenile kohaselt. Ühel hetkel oli ta keskväljal vastastel palle röövimas, teisel vasakult äärelt sisse lõikamas, kolmandal käed palveks koos kohtunikku meelitamas. Tolleks õhtuks olid Argentina mehed Copa Americal kaotanud Kolumbiale ja Paraguay vastu leppinud viigiga. Tabasin end mõttelt, et vähemalt mõnes aspektis tegi Banini väljakul Messile silmad ette.
Kaks kogutud punkti ei viinud Argentina naisi alagrupist edasi, aga atmosfäär Pariisis oli meeliülendav. Vähese ettevalmistuse ja alaliidupoolse kõrvalheitmise kiuste näitas koondis, et väärib AFA-lt midagigi. Kasvõi seda seitsmeeurost päevaraha. Tol õhtul ei saanud sellele keegi vastu vaielda.
Banini ja teised Argentina veteranid lootsid sõita oma heade esituste laineharjal. Kohe pärast MM-i heitsid nad AFA-le ette, et jätkusuutlikuse eesmärgil on vaja muuta teatud tingimusi (näiteks pole AFA naiste jalgpalli komisjoni presidenditoolil viimased pool aastat keegi istunud; kui naiskonnad nagu USA, Holland ja Prantsusmaa saavad kuid plaane teinud treeneritelt individuaalsed treeningkavad, visati Argentina mängijatele Prantsusmaale jõudes ette käsitsi paberile kritseldatud päevakava jne). Üks, see esimene, võitlus oli võidetud. Teine ... kui mitte nüüd, siis mitte kunagi.
AFA otsustas, et pigem mitte kunagi.
Banini ei kuulunud pühapäeval Pan-Ameerika mänge alustava koondise nimekirja, nagu ka mitte Ruth Bravo, Gaby Garton, Belen Potassa, Sole Jaimes ja solidaarsusest oma kohast loobunud Florencia Bonsegundo. Naised, kes olid aastaid üritanud koondist taaselustada. AFA tõmbas paberile lihtsalt järjekordse rasvase kriipsu. Väikeõde oli jälle kräunuma hakanud.
Arvestades, millisel teljel maakera pöörleb, peavad Estefania Banini ja teised argentiinlannad ilmselt ootama järjekordsed neli aastat. SS Conte Albiceleste reis jäi lühikeseks. Mõnikord on ookean selle ületamiseks lihtsalt liiga lai.