Paide-Gambia silda ehitav William Abraham: jalgpall päästab nende poiste pered vaesusest, kogu palga saadavad nad koju (1)

Ebrima Jarju, William Abraham, Bubacarr Tambedou ja Ebrima Singhateh. Viimane neist on nüüdseks juba Paidest suure sammu edasi teinud. Foto: erakogu

Ebrima Singhateh tuli, tegi, võitis ja läks: Paide Linnameeskonnast otse Tšehhi tippklubisse Praha Slaviasse. Et Singhategi puhul oli tegemist juba mitmenda Gambia päritolu mängijaga, kelle Paide Linnameeskond Eestisse toonud ja siis kiiresti ning edukalt edasi müünud, avaldame Linnameeskonna loal nende klubiajakirja Pallipoiss juulikuu numbris ilmunud intervjuu Paide Gambia partnerklubi Real de Banjuli presidendi ja omanikeringi kuuluva William Abrahamiga. Intervjueeris Marek Tiits.

Härra Abraham, tere tulemast Eestisse! Teile on see esimene kord Eestit külastada, Paide Linnameeskonna inimesed on Gambias käinud juba neli korda. Millisena näete teie peamist kasu sellest koostööst meie klubide vahel?
Ennekõike on meie jaoks ääretult oluline, et meil oleks Euroopas euroopalik partnerklubi, kelle juures ja kaasabil on meil võimalik arendada oma mängijaid ning aidata neil liikuda edasi üha tugevamatesse klubidesse.

Paides on teie klubi mehi olnud juba päris mitmeid, hetkel (intervjuu toimus enne Singhatehi siirdumist Slaviasse - toim.) on neid siin kolm: Ebrima Singhateh, Bubacarr Tambedou ja Ebrima Jarju. Paide on Euroopa mõistes pisitilluke klubi, ent neile meestele on siia pääsemine ikkagi suur kordaminek?
Täpselt nii. Nende vanuses mängijaid on Gambias meeletult palju ning nad kõik ihkavad pääseda Euroopasse. Paljud neist on selleks ka valmis, ent ei saa iialgi seda võimalust.

Paide Linnameeskonna tehniline administratsioon on Gambias meie klubis käinud ja veendunud, et sportlik tase seal on hea, ent mängijaid on tarvis ette valmistada Euroopas ees ootavaks ning selleks, mida siinsed tingimused ja tase nõuavad, et teha järgmine samm oma karjääris.

Talendibaas Gambias on hiiglaslik, tohutult suur. Jalgpall on meie riigis peamine spordiala, kui mitte öelda lausa nii, et ainus aktiivselt harrastatav spordiala üldse.

REKLAAM

Me teame Eestis, millised väljakutsed tuleb vastu võtta ja raskused seljatada, et siinset jalgpalli arendada. Kahtlen aga, et inimesed siin teavad ja mõistavad, mida tuleb selleks teha Gambias. Millised on Gambia jalgpalliarendaja peamised väljakutsed?
Esmajoones kindlasti infrastuktuur: meil on lihtsalt krooniline väljakute puudus. Ma ei räägi isegi headest staadionitest, vaid puudus on kõige lihtsamatest vähegi talutava kvaliteediga väljakutest.

Teiseks rahastus: sisuliselt on Gambias võimalik klubi üleval pidada üksnes siis, kui suudad mängijaid müüa. Kohalikult alaliidult saadavad toetused on äärmiselt väikesed, kattes eelarvest olenevalt klubi suurusest maksimaalselt viis kuni kümme protsenti. See on põhimõtteline erinevus näiteks Eestiga, kus teie jalgpalliliit jagab väga tõhusaid toetusi ja on välja töötanud erinevad meetmed klubide toetamiseks otse või kaudselt.

Samuti ei ole meil mingeid õigusi teleülekannetele, kust saaksime lisaraha teenida nagu seda teevad Euroopa klubid. Rääkimata siis eurosarjadest, kus teie klubid mängida saavad ning sealtkaudu tulu teenida.

Seega tuleb klubidel toetuda nutikatele omanikele?
Jah, enamjaolt on see nii. Mina kuulun Real de Banjuli omanikeringi koos kahe partneriga ning olen klubi president. Olen seda tööd teinud üle 30 aasta.

Selle aja jooksul olete küllap nii mõndagi näinud ...
Kui mina klubi juurde jõudsin, oli see peaaegu suremas. Nüüdseks oleme selle elule turgutanud ja üles töötanud: meil on oma treeningkeskus, oma bussid, oma peakontor ning mängijaid neljas eri kategoorias. Juba järgmisel aastal loodame välja panna oma naiskonna, mis hakkab liigas mängima.

Naiste jalgpall Eestis, ehkki arenev, on siiski kahjuks kaunis marginaalne. Kuidas on lood Aafrikas?
On mõned üksikud riigid, kus sellega on väga hästi, näiteks Nigeeria, samuti Lõuna-Aafrika Vabariik. Ka meie investeerime nüüd naiste jalgpalli ja üritame seda arendada.

Jaanus Pruuli ja William Abraham. Foto: erakogu

Kuidas alustab üks Gambia nooruk tavaliselt oma teekonda jalgpallis? Ja mida ta peab tegema selleks, et jõuda mängima Euroopasse?
Kerge ei ole see kunagi olnud. Kõik mängijad Gambias tahavad endale jalgpalliga elatist teenida ja selleks on vaja üht: Euroopasse jõuda. See on nende unistus, jõuda tippu.

 Meie mängijad alustavad väga noorelt, käime neid otsimas koolidest, ka teistest klubidest ja akadeemiates. Käime vihmaperioodidel mängitavatel turniiridel, kus mõnikord on tingimused säärased, et te ei kujuta ettegi. Otsime seal silmapaistvate omadustega mängijaid ja just sellistelt turniiridelt tuleb enamik meie talendikaid mängijaid. Ükskõik kellega neist rääkida, nende kõigi jutt on üks ja sama: ma tahan mängida Real de Banjuli eest, see on minu unistus. See on nii, sest me oleme Gambia kõige tuntum mängijaid nii-öelda eksportiv klubi, kust minnakse kõige rohkem välismaale. Sarnase tunnustuse oleme pälvinud ka FIFA-lt.

Küllap on Gambias nagu Eestiski üks suuremaid väljakutseid klubidele jätkusuutlikkuse tagamine: klubid tulevad ja lähevad, tekivad ja surevad. Eksin ma?
Jätkusuutlikkuse kui väljakutse osas olen nõus majanduslikus mõttes, ent päris selliselt ma seda kirjeldada ei saa, et nad justkui sünniks ja sureks pidevalt. Gambias, nagu ka meie naaberriikides Guinea-Bissaus ja Senegalis on klubi omanikud enamjaolt ikkagi tohutud fanaatikud, kelle jaoks klubi on enamat kui äriprojekt: neis on meeletu kirg jalgpalli vastu.

Selles mõttes võib vist öelda, et vähemalt Gambias on presidendid ja omanikud klubi juures pikemalt kui Euroopas. Enda näitel võin öelda, et olin Real de Banjuli fänn ja fanaatik juba noores eas. Seejärel jõudsin ma klubi tegevjuhtkonda ning lõpuks omanikeringi ning presidendi ametisse. Minu pärandiks on olnud klubi muutmine ärilistel alustel toimivaks isemajandavaks üksuseks, mis peab end üleval mängijate müügist saadava tuluga, mis omakorda aitab meil end turundada. See on aidanud meil ellu jääda.

Sellist traditsiooni nagu vanas Euroopas, kus kogukond või fännidest klubi osanikud presidendi kas lausa valivad või vähemalt tema määramisel sõna saavad sekka öelda, Aafrikas ei ole. Gambias on vähe klubisid, kes on tekkinud ja siis surnud, oleme selles mõttes õnnelikud. Jätkusuutlikkus on olemas. Jah, muidugi on olnud klubisid, kes on välja surnud, ent neid on siiski vähe. Sellises võrdluses ja vaadates seda kui palju Eestis klubisid kas pankrotistub, tegevuse lõpetab või lihtsalt kõrgtasemelt taandub, on Gambias klubide jätkusuutlikkusega asjad võib-olla isegi paremini kui Eestis.

Öelge, palun, härra Abraham, kas ma kirjeldan nüüd stereotüüpi või on sellel ettekujutusel tõepõhi all. Kas Aafrika mängijate jaoks on kodumaisesse klubisse mängima pääsemine ja, kui see peaks õnnestuma, Aafrikast välja pääsemine sageli sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus.
Absoluutselt. Neil kõigil on üks ja ainult üks siht: pääseda Euroopasse, sest paljude, väga paljude jaoks neist on see ainus võimalus päästa end ja oma perekond vaesusest, mõnikord lausa ekstreemsest puudusest. Olen kaotanud järje, kui palju mängijaid me täpselt oleme Euroopasse mängima suutnud aidata, neid võib olla julgelt üle saja. Kõik nad, iga viimane kui üks neist saadab oma teenistuse kodumaale. Nad aitavad oma perekondi, ehitavad maju, toetavad oma vendi ja õdesid rahaliselt.

Olen täiesti veendunud, et kui sa praegu küsiksid Paide Linnameeskonnas mängivatelt Gambia poistelt, mida nad oma palgaga teevad, ütlevad nad sulle kõik, et säästavad ja koguvad, et see koju saata. Nad kõik on pärit suurtest peredest ja mitte kõige parematest tingimustest.

Jah, Buba (Bubacarr Tambedou - toim.) isa näiteks töötab Maersk Shippingus ja see on tema ja ta pere jaoks tohutu õnn, sest tööd ja töökohti jagub Gambias ääretult vähestele. Enamik mängijaid ja nende vanemaid on pärit siiski väga vaestest piirkondadest.

Kõige selle tõttu on jalgpallil Gambias tohutusuur sotsioökonoomiline tähtsus ja tähendus. Kõik mängijad, kes siit välja, Euroopasse lähevad, toovad midagi koju, annavad oma riigile tagasi.

Bubacarr Tambedou. Foto: Liisi Troska

Millised kolm peamist kasufaktorit tooksite välja koostööst Paide Linnameeskonnaga?
Esiteks, nagu juba nimetasin, kõige olulisem on mängijate arendamine ja siinne hüppelaud suurematesse liigadesse ja klubidesse. Teiseks tohutud teadmised, mida oleme Paidelt nende külaskäikudel Gambiasse juba ohtrasti saanud.

Ja kolmandaks tooksin välja uusima suuna, mille kallal praegu töötame: tehniliste kogemuste ja vastava oskusteabega inimeste pikemaks ajaks meie juurde Gambiasse toomine, olgu siis tegemist treenerite või analüütikute või kehalise ettevalmistuse spetsialistidega. Nii saame muu kasuliku kõrval valmistada oma mängijaid ette just selleks, mida näiteks Paide Linnameeskond meilt ootab ja otsib.

Praegu saadame me oma mängijaid Paidesse, et nad siin aasta, kaks, kolm areneksid. Ideaalis sooviksime Paidesse aga saata juba märksa küpsemaid ja Euroopa nõudmisteks rohkem valmis olevaid mängijaid. Kõike kirjeldatut ja just nimelt seda ideaali aitab meie koostöö Linnameeskonnaga arendada ja ehitada.

Koostöö Paidega ei ole enam ammu pelk mängijate skautimine ja vahendamine, see on juba toimiv süsteem, mida edasi ehitame ja arendame. Olen veendunud, et järgmiseks võtmekomponendiks meie partnerluses saabki teadmiste püsivalt kohapealne, füüsiline vahetus ning tehniliste töötajate koolitamine ja personalivahendus.

Lõpetuseks. Te olete Eestis esimest korda ning nägin teid algul kandmas T-särki, kuid siis tõmbasite jaki selga. Teie jaoks on siin siiski pisut jahe?
(William muigab. Tol päeval, 21. juunil siras pilvitus taevas päike ning oli sooja 24 kraadi, ent varjus puhus veel üsna külm tuul - kuumalaineni jäid loetud päevad.)

 Jah, jah! Õnneks oli minu hea sõber Jaanus (Pruuli, Linnameeskonna tegevjuht - toim.) nõustanud ja hoiatanud, et kui puu alla istuma lähed, hakkab kiiresti külm. Aga tegelikult see ilm meeldib mulle.

Ma tean, et teil on kohe tulemas suur suvine rahvapüha (jaanipäev - toim.), loodan ka selle tähistamist lähedalt näha. Ka meil Gambias on mitmeid olulisi pühasid, paljud neist on religioossed, nagu näiteks kristlaste jõulud ja erinevad moslemite usupühad. Gambia on multireligioosne riik ning erinevad usundid saavad omavahel väga hästi ja rahumeelselt läbi, mis rikastab meie kultuuri. Muidugi peetakse ka mitmeid ilmalikke, rahvakultuurilisi pühasid.

Kui lennukilt Tallinnas maha astusin, olin väga üllatunud. Muidugi arvasin, et näen euroopalikku, arenenud linna, ent see, mida seni olen päriselt näinud, on äärmiselt muljetavaldav. Teie tillukese riigi kohta on üllatav see, kui palju te kasutate kõrgtehnoloogilisi lahendusi ja rakendusi. Samuti torkab silma piinlik puhtus, mis kõikjal valitseb, ja see, kuidas loodus on kõikjal, isegi Tallinna südalinnas põimunud linnaliku elustiiliga.

Ja muidugi jalgpall. Külastasin täna Paide Linnameeskonna treeningut ja tase, mida seal nägin, teadmised, tehniline baas ja võimalused: see kõik on muljetavaldav. Just see ongi see, mida meie koostöö raames tahan veelgi rohkem Gambiasse importida. Tahan, et meie trennides oleks samasugune tempo, samasugune organiseeritus ja tehnoloogilised lahendused.

Gert Kams, Jaanus Pruuli, Veiko Veskimäe ja Real de Banjuli peatreener Bye Malleh Wadda. Foto: erakogu

Jaanus Pruuli, Paide Linnameeskonna tegevjuht:

Koostöö Real de Banjuliga algas tegelikult omamoodi naljakalt. On üks edukas agent, Modou Lamin Beyai, kes üritas minuga pikalt, ma arvan, et umbes aasta jooksul erinevatel moodustel ühendust saada. Et erinevaid agente, ja just eriti Aafrikast tiirleb kõigi Eesti klubide juhtide ümber jube palju ning nendega suhtlemine on kaunis energiat nõudev tegevus ja omajagu tüütu, sest enamik neist on lihtsalt õnneotsijad, olin ma Modoud pikalt ignoreerinud, vist blokeerisin ta Whatsappis kogunisti ära. Siis aga vahetasin telefoni ning sinna uuesti Whatsappi paigaldades olid rakenduses kõik blokeeritud kontaktid taas "lahti läinud" ning Modou sai oma järjekordsel katsel minuga lõpuks ühendust.

Ta pakkus meile üht mängijat, kes oli toona kusagil Prantsusmaal testimisel. Too tundus mulle kuidagi liiga hea, jäime Modouga aga pikemalt rääkima ja tuli välja, et tegemist on väga asjaliku ja intelligentse inimesega. Ta elab Norras ning toimetab selles äris väga vilkalt ja oskuslikult.

Jutuajamise käigus selgus, et too Prantsusmaal testitav mängija oli hiljem meie esimeseks tehinguks saanud Alassana Jatta, kellega koos ka Muhammed Sannehi Eestisse tõime. Jatta tegi siin peadpööritava poolhooaja (ta lõi 17 Premium liiga mänguga 13 väravat - toim.), pani välisklubide huvi kihama ning siis müüsime ta juba edasi Taani, Viborg FF-i ridadesse.

Ka Sanneh, kes end kiiresti Premium liiga parimate hulka kuuluvana tõestas, siirdus kaks hooaega hiljem meilt Tšehhi kõrgliigasse Ostrava Banikusse, esmalt laenule ning seejärel juba müügitehinguga ja päriseks.

Modouga saime kiiresti lihtsalt koostööpartneritest headeks sõpradeks, ta käib tihti Eestis külas. Ja väga kiiresti tuli tema poolt ka pakkumine, et võiksime Real de Banjuliga hoopis tõsisemat koostööd teha. Käisingi esmalt seal üksinda visiidil, seejärel juba koos Veiko Veskimäe ja Gert Kamsiga. Nüüdseks oleme teinud sinna kolm töövisiiti, mina koguni neli.

Tegelikult sai juba esmase käiguga Gambiasse selgeks, et mängijate skautimine on vaid üks potentsiaalne koostöösuund, ent püsivalt eduka koostöö aluseks oleks vaja ka teisesuunalist liikumist ehk siinsete treenerite ja tehnilise personali sinna saatmist. Nõnda oleks meil nii-öelda silmad kohapeal ning meie saaksime infot talendikate mängijate kohta märksa varem ja põhjalikumalt kui meie muidu põgusad visiidid võimaldaksid. Teistpidi tekib nii ka Real de Banjulil võimekus teha suuri müügitehinguid ise, otse; ning selle toel kiigata oma riigi teistesse akadeemiatesse ja naaberriikidesse, kust talendikaid mängijaid enda juurde tuua, et neid siis edasi arendada. Nüüd tegutseme juba detailide kallal, et see koostöösuund hoo sisse saaks.

Hetkel aga keskendume Linnameeskonnas kodumaistele arendustegevustele ja klubi kasvatamisele ning muidugi käimasolevale eurohooajale, kus Gambia poisid samuti laineid löövad: tegi ju Ebrima Singhateh eurohooaja avamängus Dinamo Tbilisi vastu hiilgava partii.

Kommentaarid

Vastas   •  
(90.191.173.***)
Äge lugu. Seda poolt jalgpallist just kuigi tihti ei avata..

Sisene
ARGENTINA PÄÄSES
Luup peale | Weghorst muutis pulmad matusteks, aga Argentina ja Messi tahe jäi (jälle) peale
BRASIILIA LANGES
PÕNEV JA OLULINE LUGEMINE
Esimesed minutid pärast maavõistlust Albaaniaga: Paskotši teenis Tottenhami esindusmeeskonnas mänguaega
KATARI MM
VAR JA VOR
Tund aega tulevaste videokohtunike seltsis ehk Oh kuidas küll nad uuel hooajal hakkama saavad?
JUTUD ELUST JA JALGPALLIST
Pikk ette (ja MM-ile) | Aivar Pohlak Katarist, kultuurist, lendamisest, enesearengust, rünnakutest: mul on mõjukaid vaenlaseid
KODUST
OTSE KATLAST
Pikk ette (ja MM-ile) | Katarist eluga tagasi: Argentina fännid lõid metroo kõlama, lösutav Infantino tülgastas
PIKK ETTE
RISTNURK
SOCCERNET TV
REKLAAM
VIIMASED PILDIGALERIID
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FC Flora
36
31
4
1
94:21
97
2.
Tallinna FCI Levadia
36
24
7
5
74:25
79
3.
Paide Linnameeskond
36
19
8
9
84:37
65
4.
Nõmme Kalju FC
36
19
8
9
59:30
65
5.
FC Kuressaare
36
13
11
12
49:51
50
6.
Tartu JK Tammeka
36
10
9
17
38:57
39
7.
JK Narva Trans
36
10
8
18
43:58
38
8.
JK Tallinna Kalev
36
10
5
21
42:92
35
9.
Tallinna JK Legion
36
6
8
22
34:82
22
10.
Pärnu JK Vaprus
36
3
2
31
32:96
11
https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FC Flora
97
Tallinna FCI Levadia
79
Paide Linnameeskond
65
Nõmme Kalju FC
65
FC Kuressaare
50
Tartu JK Tammeka
39
JK Narva Trans
38
JK Tallinna Kalev
35
Tallinna JK Legion
22
Pärnu JK Vaprus
11