Real Madrid seisab Meistrite liigas teist aastat järjest silmitsi kohustusega, millest loodeti pääseda. Põhiturniiril jäädi viimases mängus Benficaga dramaatiliselt otse kaheksandikfinaali pääsejate hulgast välja ja nii tuleb enne alistada kahe mängu kokkuvõttes seesama Portugali hiid, keda tüürib Jose Mourinho. Saksamaa koondise ja Müncheni Bayerni legend Philipp Lahm arutleb seekordses kolumnis, milliseid muutusi kuninglik klubi vajab, et tagasi troonile tõusta.

Kõigi pilgud on taas Real Madridil. Aga mitte nii, nagu 15-kordne Meistrite liiga võitja on harjunud – teekonda tuleb jätkata vaheringis. Kui võtta arvesse klubi nime ja eelarvet, eeldavad kõik fännid, et Real Madrid on Euroopa kaheksa parema klubi seas. Aga näib tavaks saavat, et meeskond jäetakse klassi kordama, sest ka mullu tuli neil läbida vahering.

Hiljutine 2:4 kaotus Benficale oli pärast Carlo Ancelotti ametist lahkumist tänavu kaheksast põhiturniiri mängust kolmas. Ka ülejäänud viiest võidust kolm on tulnud napilt. Tagasivaates oli Ancelotti mõju veel selgem ja sama kehtib aastatel Zinedine Zidane’i kohta. Mõlemad võitsid vahemikus 2014-24 Real Madridiga kolm Meistrite liiga tiitlit ehk 11 hooaja jooksul tõstis klubi karikat kuuel korral.

Miks mõlemad nii hästi sellesse klubisse sobisid? Sest nad ise jagasid mängijatena väljakut silmapaistvate jalgpalluritega. Ancelotti mängis Milanis Arrigo Sacchi käe all, Zidane lõi võiduvärava nii Meistrite liiga kui ka MM-i finaalis. Parimad mängijad austavad sellise auraga mehi.

Ancelotti ja ja Zidane on andekusest pakatavate meeskondadega harjunud. Tänu sellele suudavad nad täpselt hinnata, millised on tippklassi jalgpallurite tugevused, aga tulla ka toime nende nõrkustega. Neil on olemas vahetu kogemus sellest, kuidas suured isiksused ühtseks meeskonnaks liita.

Alonso teekond sai kiirelt läbi

Xabi Alonso on sama laadi mees. Mängijana valitses ta keskvälja alumist serva, võites klubi ja koondisega kõik mis võimalik. Ta on sama hästi kui Ancelotti, lihtsalt kaks aastakümment napima kogemusega. Siiani oli Alonso karjääri targalt hoolikalt plaaninud ning küllap ta teadis, millise riski Reali kolimisega võtab. Katsetus kukkus seekord läbi, aga ta hankis edasiseks karjääriks hinnalisi kogemusi.

Leverkusenis oli Alonso olnud ainus staar ja nautinud klubis täielikku võimu. Oma mängustiili juurutades andis ta meeskonnale stabiilsuse. Mängijad võtsid tema ideed rõõmsalt vastu, isegi kui ülesehitusfaasis ja palliga mängus esines väikeseid vajakajäämisi. Esimeste võitude järel kasvas veendumusest välja usk. Lisaks ei oodanud "igavese teise" ehk "Vizekuseni" hüüdnime pälvinud klubis keegi tiitleid. Alonso käe all tuli Leverkusen esmakordselt Saksamaa meistriks ja lisaks ka karikavõitjaks, kaotamata kummaski sarjas hooaja jooksul mängugi.

Vundament polnud sugugi halb, aga Real Madrid ei ole Leverkusen. Aastatel 1956-60 Real Madridi viis korda järjest Euroopa parimaks viinud Alfredo di Stefano vaim hõljub endiselt Bernabeul. Mis puudutab treeneri positsiooni, siis Real Madrid on isegi Müncheni Bayernist selgemalt mängijate klubi. President Florentino Perez on väga mõjuvõimas mees, kes kulutab tähtedele palju raha. Kylian Mbappe või Vinicius Junior teeniksid kõrgemat palka vaid Saudi Araabias. Ning kui mõni tema mängija ei võida Ballon d’Ori, Perez solvub ja jätab kogu klubiga auhinnatseremooniale minemata.

Treenerid on tema silmis vahetatavad ja see tähendab, et keerulisemat töökohta jalgpallimaailmas polegi. Galacticos ja meeskonnatöö – selleni jõudmine on kõva saavutus. Kui Leverkuseni mängijad imevad treeneri õpetused endasse, siis Madridi mehed peavad neid kammitsateks, mis ei lase nende isikupäral ja vabadusel särada.

Mourinho sähvatas vaid hetkeks

Niisuguste põhimõtetega jäi hätta isegi The Special One. Jose Mourinho, kes nüüd Benfica treenerina Realile vastu astub, võttis Madridi klubi juhendamise üle 2010. aastal. Ta oli toona karjääri tipus, olles äsja võitnud Interiga nii Meistrite liiga kui ka koduse liiga ja karika. Seda tehes lõi ta auti Pep Guardiola Barcelona, parkides Camp Noul värava ette bussi ning tehes seda paremini ja püsivamalt kui keegi teine. Lõpuvile kõlades spurtis ta üle platsi oma fännide poole nagu hullumeelne. Kaotajate näod rääkisid enda eest – kes niimoodi kaitselahingu võitu tähistab, on päris omamoodi "esteet".

Mourinho nimega seostub kõva käsi. Tema põhimõtted on vähemalt sama olulised kui mängijad. Ta teadis ka, et kõikvõimsat Barcelonat oli võimalik alistada vaid tema stiili järgides. Kuid Real Madrid ei ole meeskond, kes keskenduks oma värava kaitsmisele. Et meeskonda taktika õigsuses veenda, oli Mourinho valmis kasutama kõikvõimalikke võtteid. Nii lasi ta mängijatel Barcelona vastu vabalt joosta – täpselt tera otsa. Eesmärk oli tõestada, et nii ei võida nad midagi. Real kaotas 0:5.

🤍 José Mourinho: “I want to eliminate Real Madrid from the UCL…. but I really want Madrid to win La Liga, and I want Arbeloa to stay as their coach for many years”.

“Álvaro Arbeloa is a real Madridista”. pic.twitter.com/H7S9JRkVbG — Fabrizio Romano (@FabrizioRomano) February 16, 2026

See kohutav tulemus aitas peatreenerile kahe aasta jooksul oma tulemuste orienteeritud mõtlemise mängijatele peale suruda. Mourinho võitis Barcelona kõrgajal Real Madridiga liigatiitli ja kogutud 100 punkti on siiani Hispaanias rekord. Ent ehkki Mourinho stiil võib olla tõhus, on ta samavõrd keha ja vaimu kurnav. Pikas plaanis ei ole lihtsalt võimalik sundida Real Madridi kaitsvalt mängima.

2013. aastal, veidi enne Mourinho lahkumist, kaotas tema lagunenud ja närviline meeskond Meistrite liiga poolfinaalis 1:4 Dortmundi Borussiale. Selle kaotuse ajal lahkus Xabi Alonso – kas pole mitte kummaline kokkusattumus – väljakult 80. minutil. Seega sai ka tema oma nahal tunda, kui riskantne on Real Madridi staaride ahistamine ideedega, mis läheb vastuollu nende enesepeegeldusega.

Staare napib

Nüüd on põnev näha, kuidas Real Madrid end uuesti loob. Et Euroopat valitseda, vajatakse erilisi hetki. Lõppenud ajastul toetasid üksteist säravad tähed nagu Sergio Ramos, Luka Modric, Toni Kroos, Karim Benzema ja Cristiano Ronaldo. Nii moodustus tervik, mis oli liidetavate summast suurem. Tegu oli kuningliku meeskonnatööga. Ent praegu pole Realil sellist segu kaitseliinist, poolkaitsest ja rünnakust kuskilt võtta.

Samuti pole turul treenerit, kes suudaks Real Madridiga hakkama saada. Praeguse ajastu parimad juhendajad on Pep Guardiola, Mikael Arteta ja Luis Enrique, kellel jagub karismat ja hea treeneri võimekust. Kõigil kolmel on ette näidata tegus karjäär, ilma milleta ei ole tippjalgpallis võimalik suurt midagi saavutada ega ka Real Madridi mängijate ees ellu jääda. Kuid kõik kolm on veendunud Barcelona koolkonna järgijad.

See ilmselt Real Madridile ei sobi – tekiks vastandite põrkumine. Real tähistab vabadust. Seega on Florentino Perez silmitsi probleemiga. Tal on vaja üleminekuturult leida kaitsjaid ja poolkaitsjaid, kes suudaksid Mbappe ja Viniciusega sammu pidada. Nii saab taas moodustuda tervik, mis kehtestab oma korra ja hierarhia, teritab mängust mängu ning jahist jahti oma meeli. Vaid nii on võimalik Di Stefano, Ancelotti ja Zidane’i päevade Realiga taas ühele pulgale tõusta.

***

Copyright: Oliver Fritsch / Die Zeit

Tõlkinud: Kristjan Jaak Kangur