Foto: Jana Pipar

Mart Poomi värskelt ilmunud elulooraamat "Mart Poom. Minu lugu" on vägev üllitis. Midagi oleks ilmselt väga valesti, kui Poomi enda ja Indrek Schwede ligi 20 aasta (!) töö seda lõpuks ei oleks. Kaante vahele on saanud põhjalik, ammendav ja ülevaatlik jutustus sellest, kuidas Lõvide vibalikust väravavahist kasvas välja üks Premier League'i parimaid puurilukke. Jutustus sellest, milline oli läbi aegade parima meie maalt kasvanud jalgpalluri karjäär. Jutustus sellest, kuidas tõepoolest on kõik võimalik.

Raamatu suurimaks tugevuseks on just nimelt kogu jutu faktitäpsus ning vahetu kirjeldus - nimelt põhineb kogu lugu Poomi enda päevikutel, mida mees Roman Ubakivi soovitusel noorena pidama hakkas ja seda karjääri lõpuni igapäevaselt tegi. Päevikute põhjalikkus ning faktiderohkus annab raamatule lisaväärtust selles mõttes, et kümne või kahekümne aasta tagused sündmused ei ole mitte käesoleval aastal meelde tuletatud, vaid päevikusse tehtud märkmete põhjal võimalikult täpselt ja autentselt kirja pandud. Samuti on paljud intervjuud ja teiste inimeste ütlused Schwede poolt võetud juba Poomi Inglismaa-aastatel. Lisaks päevikumärkmetele teeb lugemise vaheldusrikkaks rohke fotomaterjal, sealhulgas nii kuulsa kollkipri lapsepõlvest kui ka karjääri algusaastatelt.

Päevikuväljavõtetest tuleb välja küllaltki tagasihoidliku ja korraliku inimese sisemine ja palju isiklikum külg - nimelt oli Poom oma kogu karjääri jooksul, aga eriti selle alguses tohutult enesekriitiline. Suurte tähtedega kirjutatud hävitavaid hinnanguid lugedes võib tunduda, et tegu oli kohutava mängijaga, kuid paralleelselt nende kohutavate mänguhinnete ja ennastmaterdavate lausetega ronis mees karjääriredelil pidevalt ülespoole ja ülespoole, lõigates just sellest enesekriitikast tohutult kasu.

Lisaks kõigele saab vanem põlvkond meelde tuletada ning noorem põlvkond teada sellest, kui kõva mehega tegelikult tegemist oli. Ebainimlikul kombel tööd rabanud ja kõigele sellele vaatamata (või osaliselt ka selle tõttu) meeletult paljude vigastustega kimpus olnud Poom suutis kõige kiuste ikkagi jõuda välja nii kõrgele, kuhu ükski eestlane veel jõudnud ei ole. Üks on kindel - lödipüksi või pehmoga tegu ei olnud. Muuhulgas võib lugeda, kui lähedal oli Poom Fabien Barthezi järel Manchester Unitedi esikindaks saamisele...

Poomi lugu on lihtsalt tohutult inspireeriv. "Kõik on võimalik" võinuks samahästi olla raamatu pealkiri. Just seetõttu soovitaksingi noortel sportlastel, aga eriti jalgpalluritel see raamat esimeses järjekorras läbi lugeda. Kiirustada ei ole lugedes vaja, pigem just rahulikult ja mõttega. Äkki isegi kaks korda. Sest iga kord, kui selle raamatu käest paned, tekib soov trenni teha. Vutiklubid, tehke noortele mängijatele Poomi raamat kohustuslikuks kirjanduseks!