Ats Purje sõlmis esmaspäeval kolme-aastase lepingu Nõmme Kaljuga. Foto: Nõmme Kalju

Kui veel mõne aasta eest oli pea igal Eesti jalgpalluril vaid üks eesmärk: peaasi, et saaks välismaale mängima, siis nüüd on olukord teine. Kui varem eelistasid pallurid ükskõik millise välismaalt tulnud pakkumise vastu võtta, siis täna ei häbeneta Premium liigas mängida.

2013. aastast alanud revolutsioon on tänaseks jõudnud sinna, et Eesti klubisid peetakse korralikuks mängupaigaks. Siinne liiga on arenenud punkti, kus meil on ühtlaselt tugev esiviisik, kus tippmängudel on publikut sedavõrd palju, et tekib tõelise vutipeo emotsioon ning kus tippklubid suudavad pakkuda koondisekogemustega meestele palka, mida nad arvestatavaks peavad.

Pean selle nii-öelda revolutsiooni algatajateks Martin Vunki, Aleksandr Dmitrijevit ja Vladimir Voskoboinikovi, kes hoolimata oma koondislase-staatusest ei peljanud naasta koju. Nad tulid, mängisid, tõstsid taset ning jätkasid oma rollis. Peagi järgnes neile Dmitri Kruglov, kes vahetas väga tugeva Venemaa kõrgliiga Premium liiga vastu. Jah, tal tekkisid eelmises klubis probleemid, aga ta julges tulla sealt siia.

2013. aastal tuli Norrast tagasi ka Sander Post, kes juba varem, enne Aalesundi ja pärast Hollandi Go Ahead Eaglesit Floras mängis. Eelmine aasta tõi välismaalt koju veel Taavi Rähni, Mikk Reintami, Sergei Mošnikovi, kes nüüd juba taas välismaale läks ning Jarmo Ahjupera, kes paraku endiselt maadleb oma vigastustega.

Sel talvel on aga uus ja veel võimsam tõuge toimunud.

Gert Kams tuli Soomes hõbedale ja naasis FC Florasse. Ats Purje tegi Soomes oma parima hooaja ja sõlmis lepingu Nõmme Kaljuga. Siim Luts lõpetas oma vabaagendiks oleku ja tegi kontrahti Levadiaga. Sander Puri oli valmis jätkama Eestis, ent sai pakkumise Iirimaalt. Enar Jäägeri liitumine Floraga omab juba arvestavat tõenäosust ning Levadia loodab väga Tarmo Kingi allkirja saada. Uus allkiri saadi juba komeedilt Ilja Antonovilt, kes otsustas sihitult välisklubi otsimise asemel praegu veel Eestisse jääda.

Me ei ole enam seal, kus koondislase Eestis mängimine oleks piinlik või kuidagi häbenetav. Siin näen ma suurt teenet koondise peatreeneril Magnus Pehrssonil. Just tema on andnud meestele signaali, et lihtsalt klubita passimine ei taga vaatamata ükskõik kui vägevale ajaloole selga sinist särki.

Pehrssoni käe all tõusid absoluutseteks põhitegijateks 2014. aastal Premium liigas mänginud Karol Mets, Ken Kallaste ja toosama Antonov, kellest ükski ei olnud varem regulaarne koondislane. Platsile sai veel terve posu kohalikke mehi. Ajalukku kirjutas end Artur Pikk, kes kuulus kõigile üllatuslikult valikmängus Inglismaa (!) vastu Eesti algkoosseisu.

Kõik see on meistriliigale mõjunud väga ja väga hästi. Järjest vägevamateks meesteks on osutunud ka siia tulevad leegionärid. Tugevate välismaalaste ja Eesti tippmängijate koosmõjul ei saa enam Eesti klubid soomlastelt ja lätlastelt tappa. Eesti klubid on vägagi konkurentsivõimelised Euroopa sarjade eelringides. Üha enam kasvame me jalgpalliriigiks ning üha suurem tähelepanu pälvib siin pallivaid mehi. Seda kõike näeb kasvõi talvistest üleminekutest. Nimede loetelu jätaksin siin kellelegi teisele, sest toimunud on ikka maru palju.

Seega paganama hea meel on tõdeda, et Premium liigast on saanud igati aus ja tõsiseltvõetav liiga. Iga koju naasnud mees toob siia juurde vaid kogemust, konkurentsi ja tõstab taset. Parem aidata siinset vutti, kui teenida mingis välismaa kolmanda järgu liigas kõva palka. Kui siin olla teistest peajagu üle, viib tee niikuinii sinna, kus on kõvem tase. Seda tõestab elu meile ikka ja jälle.